Üllatavalt asjalik laupäev
Sain eile magama pool üks, ärkasin täna hommikul pool seitse – kõhuvalu ei lasknud magada. Oh seda õnne ja rõõmu, küll on tore naine olla. Mis seal’s ikka, lugesin raamatut… Peale kella kaheksat hakkasid sõnad silme ees ujuma, siis sain lõpuks uuesti magama jääda. Ülejäänud pere juba tõusis, nende köögis söögi tegemisega kaasnev jutustamine muidugi kaasa ei aidanud, kõigele lisaks nägin hirmjaburaid unenägusid.
Kui ma siis kell pool kaksteist lõpuks päriselt tõusin, oli küll hirmus laisk tunne. No täpselt selline, et peale pesu pesemise täna küll midagi asjalikku teha ei viitsi.
Aga sõime lõuna paiku mõnusasti üheskoos hilise hommikusöögi – kohv ja ahjusoojad krõbedad leivad küüslaugujuustuga, mida Abikaasa üle pika aja tegi. No ja siis ma hakkasin vaikselt nii täitsa poolkogemata toimetama.
Alguse sai kõik üsna süütult Abikaasa dressipluusist, millel vist ligi kuu aega mustikaplekid. Mõtlesin, et oleks viimane aeg need välja saada. Kuna marjaplekkide vastu aitab enamasti üsna efektiivselt keeva vee peale valamine, siis sellest alustasingi.
Nii vanad plekid vaid veele ei allunud – läksid küll poole heledamaks, aga ei kadunud. Panin nad siis hoopis plekisoolaga likku. See aitas küll 🙂
Vett keetes märkasin, et veekann vajaks katlakivist puhastamist. Äädika asemel kasutan viimasel ajal sidrunhapet – see ei haise nii jäledalt, aga teeb tööd sama hästi. Me müüme nii sidrunhapet kui plekisoola lahtiselt kaaluga, ostan neid ikka aeg-ajalt koju kohe suuremas koguses, et oleks siis jälle pikalt mureta.
Ühesõnaga – keetsin kannu sidrunhappega läbi, sai säravpuhtaks. Samal ajal tuli meelde, et duši surve on väga nõrgaks jäänud, see vajaks ka katlakivieemaldust. Kallasin just sidrunhappega läbi keedetud vee väikesesse ämbrisse, kruvisin dušipea lahti ja panin tunnikeseks likku. Töötas kenasti, vesi käib nüüd jälle läbi, nagu peab.
Siis mõtlesin, et kui nagunii juba Abikaasa dressikaga otsa lahti tegin, võtaks äkki lõpuks ette ka need plekilised laste riided, mis ligi kuu aega on oodanud, et ma viitsiks neid plekisoolas leotada. Mul on suhe plekkidega selline, et kui tegu pole just marja või millegi muuga, mille puhul on teada, et PEAB eemaldama, siis ma kõigepealt pesen niisama ja loodan, et äkki läheb välja. Kui ei lähe, siis hõõrun sapiseebiga, pesen uuesti ja loodan, et äkki läheb nüüd välja – pool ajast töötab, pool ajast mitte. Eriti kangekaelsed plekid lähevad siis plekisoolaga leotamisele. Seda ma tihti teha ei viitsi, sest plekisool töötab hästi kuumas vees, aga siis annavad riided värvi, mis tähendab, et ma pean igat värvi eraldi leotama jne – nii neid riideid koguneb. Ja ega seegi alati ei aita. Aga võtsin täna vapralt 11 pluusi ette ja viis sain neist puhtaks kah.
Kaks masinatäit pesu pesin ülalmainitud tegevuste seas nii muuhulgas puhtaks. Teist välja riputama minnes hakkas just vihma tibutama – jõudsin esimese laari kähku tuppa ära tuua ja siis tuligi juba padukat. Selle ajaga aga, mil ma toas teise laari restile riputasin, jõudis vihm ära sadada ja päike uuesti välja tulla, nii et sain ka need välja viia.
Kuna Abikaasa ja lapsed olid Abikaasa õe pool ja mul oli kodus õnnis rahu ja vaikus, vahtisin aias mõtliku näoga punase sõstra põõsast ja otsustasin, et korjaks äkki selle tühjaks. Ma olen vist juba maininud, et mul on aiaga sihuke lugu, et selle olemasolu meenub mul vaid paar korda kuus – ja kui ma midagi parasjagu teha ei viitsi (enamasti ei viitsi), siis ei teegi. Ja kui need sõstrad peaks korjamata jääma, siis jäägu, mina ei nuta. Abikaasa niidab muru ja rohib vaarikaid, mina vahel rohin mujalt, kui meelde tuleb, õunu korjame ka mõlemad… Nii see eluke siin aias veereb.
Igatahes – täna tuli tuju ja ilm oli mõnus, nii et istusin ja korjasingi põõsa tühjaks. Palju oli juba ära söödud, osa ära kuivanud, aga ühe suure kausitäie sain:
Kuna ma juba aia lainel olin, siis korjasin kärmelt kõik õunad ka kokku ja tegin lihtsalt pilti. Sest noh, päike ja suvi ja aed ja rõõm.
Seejärel otsustasin, et puhastan sõstrad sealsamas istudes kohe ära kah – sügavkülma sai kaks väikest ja neli veidi kõrgemat karpi. Ega meil rohkem ruumi väga polnud ka – seda viimastki vaid tänu sellele, et eile õhtul Abikaasaga sügavkülmast mitu karpi vaarikaid ära hävitasime 😛
Selleks ajaks, kui ma sõstardega lõpetasin, oli kell umbes seitse ja päikest enam aias polnud, nii et oli paras aeg pesurestiga koos tuppa kolida.
Kuna suuremal hulgal kuuma plekisoolaga vee kraanikausist alla kallamine oli löönud vannituppa eriti tugeva solgihaisu, otsustasin, et on aeg äravool lahti kruvida ja veidi torusid puhastada. Olen seda paar korda varemgi teinud, aga seekord võtsin eriti põhjalikult ette ja keerasin lahti ka kruvi, mis hoidis kinni äravoolu ees olevat sõela ja ühes sellega üht torujuppi, mis ma siis kõik tükkideks võetud ja ära puhastatud sain. No suuremal hulgal sodi, ütleme nii. Ma pilti ei teinud, oli piisavalt jäle 🙂 Pärast torude kokku kruvimist otsustasin profülaktika mõttes teha kaugematele torudele, kuhu ise ligi ei pääse, koduste vahenditega kiire puhastuse. Kallasin kraanikaussi soodat, seejärel peale äädikat, lasin sel kõigel torusse vajuda, ootasin veidi ja kallasin peale kannutäie keeva vett.
No ja siis oli vaja ju kraanikauss ja selle kohal olev kapp ka puhtaks küürida 🙂
Lõpetuseks otsustasin lapsi säästa ja nende hirmus sassis toa kiirelt ise korda teha, elutoast panin ka kõik üleliigsed asjad ära.
Nii saigi kell märkamatult peaaegu üheksa ja võisin rahulikult arvuti taha istuda, et blogis oma tublidusest aru anda 😀 Süüa ma päeva jooksul ka ei märganud – aias toimetades läks nii palju marju ja õunu suhu, et ega polnud nälga ka. Nüüd õhtul soojendasin endale lõpuks eilset kanapastat. Abikaasa helistas ka just ja ütles, et on lastega koduteel.
Ühesõnaga üks rõõmustavalt viljakas päev oli – ehkki hommikul tundus tulevat hoopis logelemise päev.
Lõpetuseks panen teile veel ühe pildi ühest varasemast pesukuivatusest. Hästi vajalik on selliste piltidega blogi risustada, eks, ega ühest ju ometi ei piisanud 😛 Aga teate, mulle meeldib pesu pesta ja seda kuivama panna 😀 Mul on omad süsteemid – jagan alati pesu kõigepealt kuhjadesse: suured ehk Abikaasa ja minu riided, laste riided, aluspesu ja sokid, tihti jagan veel laste riided poisi särkideks ja püksteks, plika puhul samamoodi, aluspesu ja sokid ka omanike kaupa, sokid veel paarikaupa… Ja siis riputan oma süsteemi järgi restile. Pesulõksud on kahte värvi, aga ühe riideeseme pean ikka ainult ühte värvi lõksudega panema, muidu kohe häirib. Kergelt OCD ma tean. Mis teha 😀
Selle pildi peal on muidugi hoopis 60 kraadi pesu ehk rätikud. Aga noh, tol ülemisel pildil oli täpselt mu tavapärane värviline madala temperatuuriga pestud hoolega ära sorditud pesu 😀
Voodipesu kuivatan ma üldiselt ainsa pesunööri peal – see on kõrgemal ja pikem, seega on parem suuri asju kuivatada.
Ja kõige lõpuks panen teile veel ühe pildi vahvast pingist, mille Abikaasa enne augustikuiseid suuremaid pidusid nii muuseas valmis klopsis. Ta käis mõni aeg tagasi õemehel suvilas abiks üht puud maha võtmas, sealt tõi koju hunniku pakkusid istumiseks… Võttis kaks pakku ja kaks paari aasta tagusest maja otsaseina soojustamisest üle jäänud latti… Lasi paar kruvi sisse… Valmis. Korralik istumine õuepidudeks 🙂 Muul ajal on mul hea sinna pesukaussi toetada… Või niisama ise istuda, raamatut lugeda ja smuutit juua 😛
