Perevestlus koolis

Meil oli paar päeva tagasi Plika klassiõpetajaga perevestlus. Kuna lapse osalus oli vanemate otsustada, siis me eelistasime ilma temata – no et oleks vabam “taga rääkida” 😀

Rääkisime, et Plika ei taha üldse hommikul tõusta, samas õhtul õigel ajal magama minna ka mitte. No vähemalt nii palju lohutust, et koolis ta kunagi unine pole.

Aga muidu olevat püüdlik ja tegevat kõike hästi kaasa ja tal jäävat eriti hästi meelde igasugused jutustused ja luuletused – õpetaja ütles, et kui tal mõni rida endal meelest läheb või näiteks sõnade järjekord sassis on, siis Plika alati teab.

Liikumise tunnid pole tal erilised lemmikud, seda on Plika öelnud ja õpetaja ka kinnitas. Tüdrukud olla rahulikumad ja poisid eelistavat pigem hoogsamaid mänge, mis pole jällegi ime. Nagu õpetaja tõdes – tuleb lihtsalt leida mängud, mis kõigile sobivad. Vähemalt pole mingit normi peale pingutamist, mis igasuguse liigutamise isu ära võtaks, nagu mul omal ajal.

Väga huvitav oli ka kuulata õpetaja kirjeldust klassi dünaamikast. Kuidas ta on proovinud erinevaid lapsi koos istuma panna, et näha, mis klapib ja mis mitte. Seda, kuidas tegeletakse probleemidega. Jne.

Viimased päevad on Plika keeldunud koolis söömisest. Vanaema toidud olla paremad. Kuna koolitoit on tasuta ja neil on söömine pärast viimase tunni lõppu, mil ta nagunii otse mu ema juurde läheb, ega polegi vahet. Saan aru, et ta loeb menüüd ja selle põhjal otsustab, kas süüa või mitte 😀

Ühesõnaga, koolis on kõik hästi. Koolist jõuab vanaema juurde rõõmus laps. Ainult meie Abikaasaga oleme need, kes peavad hommikuti jaurama lapsega, kes ei taha tõusta ja õhtuti lapsega, kes ei taha magama minna. Aga noh… Milleks siis vanemad on 😀