Lapsed oskavad juba ammu lugeda, aga ise raamatute lugemist klassikalises mõttes nende poolt seni toimunud ei ole. Poiss “loeb” Lego katalooge, Plika loeb veidi siit ja veidi sealt – kõik vajaliku, mis parasjagu huvitab, saavad loetud. Aga sellist pilti, et laps nohisedes raamatusse süvenenud oleks… Pole seni olnud.
Kuni Plika viimati raamatukogus käies miskise ponimultika põhjal tehtud raamatu koju tõi. 200lk teksti!
Emasüda juubeldab rõõmust. Selles ponisarjas, vaatasin, on miski 4-5 raamatut veel. Lugegu aga, et tekiks harjumus. Küllap avastab muid põnevaid raamatuid ka.
Väga loodan, et riiulitäis Stouti ja Gardnerit või Tarzani sari kunagi ka lastele peale lähevad 😛
Piet hakkas iseseisvalt ja vabatahtlikult lugema, kui sõber kiitis Lasse Maia sarja – lastekrimkad. hästi suure tekstiga, saab kiiresti läbi (eduelamus) ja põnev ka. Paari kuuga neelas kõik eesti keeles ilmunud Lasse maia lood läbi ja eile naases raamatukogust Harry Potteriga.
Me like it 🙂
Usun, et Ellenile võiksid need ka meeldida, proovige.