Lõhestunud isiksus

Palju, PALJU lihtsam oleks olla, kui ma mahuks paremini mingisse kasti, mis oleks kõigile lihtsalt mõistetav.

Ühelt poolt olen ma see rohelise mõtteviisiga vastuvoolu ujuv waldorfkoolidest ja ökoehitusest vaimustuv hipi,  ideaaliks keskkonnasäästlik eluviis, tervislik gluteenivaba vegantoitumine, jooga ja nii edasi.

Teiselt poolt on mu toitumine ideaalist valgusaastate kaugusel, ma armastan ja söön liha hoolimata sellest, et eetilistel põhjustel on selle söömine minu jaoks vastuvõetamatu, joogat olen üritanud tagajärjetult harrastada (aga ei ole kunagi selles ennast leidnud), oma keha ja sisetunnet kuulata ning loodusega harmoonias elada ma absoluutselt ei oska, viimase seitsme aasta remondisaavutused on piirdunud ehituspoest kõige odavama valge värvi tapeedi peale plätserdamisega, ma jumaldan sarkastilist ebaeetilist musta huumorit ega suuda ära oodata, millal saaks jälle mõne sõbrannaga paar pudelit veini ära juua ja ennast laua alla naerda.

Noilt mõtetelt tabasin ma end pärast seda, kui olin FB-st lugenud ja siiralt rõõmustanud fakti üle, et mu lemmikkolleeg murumajast kokkab järgmised nädalad Tervisetoidukojas (mis on minu meelest Pärnu kõige vaimustavam toidukoht, pakkudes maitsvat gluteeni- ja laktoosivaba taimetoitu – kuhu ma aga pea kunagi ei jõua, sest ei tööta kesklinnas ega viitsi kunagi sinna lõunale minna, aga see koht on just eelkõige lõunatamiseks ja õhtuti ning nädalavahetustel kinni) – rõõmustanud kohe nii palju, et pidasin vajalikuks minna seda teise tuppa Soomlasega jagama ja sepitsema plaane, et peaks ennast siiski mõni päev kokku võtma ja linna lõunatama sõitma.

Just enne seda olin nautinud õhtusöögiks Rimi salaamipitsat (mida ma ostsin täna 8 karpi, sest sellele oli mu Rimi kaardiga personaalne soodushind, kuna ostan seda tihti), mille kõrvale vaatasin UnReali kolmanda hooaja esimest osa, kluksusin rõõmust ja otsustasin esimesed kaks hooaega uuesti binge watchida.

Sest et ma lihtsalt jumaldan Quinni ja Rachelit. Ja nende tätoveeringut “Money. D*ck. Power”.

Ma otsisin siia mõnda Quinni tabavat tsitaati, aga kontekstist välja kistuna tundusid need kõik mittemõjusad.

Ühesõnaga. Mul on liiga tihti tunne, et ma ei sobi mitte kuskile. Et ma olen wannabe hipi, kes tegelikult on kõike muud, kui… Et ma olen teeskleja 😛 Et ma üritan ennast näidata kellegi teisena.

Ehkki ma ei ürita ja ma olengi siiralt vaimustuses nii ühest kui teisest. Ja ma ei mahuta ennast ühessegi kasti. Te muidugi ütlete nüüd, et ei olegi vaja kastis olla ja igaüks võib olla täpselt selline, nagu tahab, aga mulle meeldiks vahel, kui ma tunneks rohkem seda kuuluvust.

Ma tahaks olla päriselt ka see loodusega tasakaalus naeratav joogatav hipi ja mitte süüa liha ja olla vähem sarkastiline.

Või ma tegelikult ei teagi, krt, selle viimase kohta – mulle nimelt HIRMSASTI meeldib sarkasm. On see üldse sarkasm, mida ma mõtlen? Ma ei leia hetkel paremat väljendit.

Aga ilusad ja head inimesed ilmselt ei peaks olema sarkastilised ega nautima Quinni kõneviisi.

Oeh.