Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen selline, kes peab peaaegu kõik asjad omal nahal läbi kogema.
Ok, mitte päris kõik :) On terve rida asju, mille koha pealt pole mu mõistusel ilma igasuguse isikliku kogemuseta vähimatki kahtlust, et neid ei tasuks teha. No näiteks… Vägivaldses suhtes olla. Kiirlaenu võtta. Kindlasti on selliseid näiteid veel palju, ma ei viitsi rohkem mõelda.
Aga igapäevaelu ja mitte need mustvalged, vaid hallid teemad. Ja kõik need tuhanded pisikesed või suuremad asjad, mille puhul siiralt ei teagi, kuidas õigem oleks. Või siis arvad, et tead, avastad aga, et asjad on hoopis teisiti.
Mul on olnud selline aasta, kus ma olen pärast pikki kaalumisi teinud ära mingid muudatused… Ainult selleks, et avastada – need ei toimi sugugi sellisel kujul, nagu algselt plaanisin.
Alustame kõige lihtsamast, mis minu jaoks on siiski samal ajal märkimist väärt. Mul oli aastaid kindel plaan, et pärast renoveerimist saab magamistuba olema endises elutoas. Nüüd, kus me paar kuud tagasi reaalselt magamistoa sinna kolisime, tõden ma, et nii ikka ei lähe. Aga kui ma poleks seda teinud, siis ma ju polekski teada saanud! Oleks renoveerides magamistoa sinna teinud ja pärast suurt remonti oleks palju keerulisem olnud miskit muuta…
Liigume järgmise, suurema asja juurde. Uus töö. Ma kirjutan tööst kunagi pikemalt, siis küll ilmselt parooli alla. Aga selleks on vaja aega ja tuju, mida mul hetkel nii süvitsi minemiseks pole.
Igal juhul, mul oli vaja vanast kohast teatud põhjustel ära saada – hoolimata sellest, et tööd armastasin endiselt kogu südamest. Olid asjaolud, mis olid minu jaoks vastuvõetamatud. Otsisin uut tööd terve pika aasta, kuni järsku kahe nädalaga oli see olemas. See tundus nii selge märk, üks uks sulgus ja teine avanes…
Ma olen seda tööd teinud praeguseks üle kahe kuu ja saanud aru, et minu suhtumine sellesse ei ole sugugi selline, nagu eeldasin olevat.
Ma olen endiselt kindel, et see samm oli õige. Mul oli vaja vanast kohast ära saada, mul oli vaja muutust. Ma olen nii meeletult tänulik, et tänu tutvusele see koht mul leida õnnestus. Et selle ettevõtte üldine suhtumine on normaalne ja töökaaslased toredad. Et palganumber lubab ära elada. Aga… Ma ei suuda seda tööd teha südamega, sest see eriala ei ole mulle südamelähedane. Ma olin nii elevil, nii rõõmus, nii valmis uuteks väljakutseteks. Arvasin, et piisab mu süsteemsusest, numbrite ja Exceli armastusest. Aga tuli välja, et oluline on ka see, mis on numbrite taga. Eelmises kohas tegin tööd südamega (mis oli paradoksaalsel kombel üks peamistest põhjustest, miks ma sealt ära tulin) – praegu annan endast parima, aga… See on tunduvalt raskem, kui SÜDA ei ole asja sees.
Teen seda tööd sellegipoolest võimalikult tänulikult edasi ja uut ei otsi. Edasise suhtes on plaanid lahtised, eks aeg näitab.
Ja nüüd kõige keerulisem ja kõige olulisem teema. Minu uus suhe.
Möödunud ligi poole aastaga olen ma nimelt aru saanud ühest asjast – et ma ei ole ABSOLUUTSELT valmis suhtes olema ega kellegagi koos elama.
Ma kaalusin nii pikalt ja tegin selle ebatraditsioonilise otsuse nii kiirelt kokku kolida – sest mulle tundus, et ma olen selleks valmis. Kui ma saaks aega praegu tagasi keerata ja uuesti otsustada – ma teeks kõike täpselt samamoodi. Soomlane on imeline ja ta tuli minu ellu põhjusega. Aga ma ei ole praegusel hetkel enam kindel, mis see põhjus on. Seda näitab aeg.
Praegusel hetkel ma tean, et mul on vaja üksi olla. Et saada aru, mida ma TEGELIKULT tahan.
Ma ju nii ootasin seda üksi olemist eelmisel suvel, kõige eest ise vastutamist ja ainult oma reeglite järgi elamist. Ainult selleks, et Soomlasele sülle kukkuda ja ülepeakaela ära armuda.
Kui me poleks kohtunud, oleks ma tõenäoliselt siiamaani üksi, naudiks oma reeglite järgi elamist ja arvaks, et kõik on kõige suurepärasemas korras. Ma ju olen see teada-tuntud optimist, kes eeldab alati kõigest parimat. Seega, kui ei ole just mingit väga olulist ja teravat probleemi, millega tuleb tegeleda, siis ma lasen kõhklustel ja ebameeldivustel pigem minna ja loodan / eeldan, et kõik on korras / saab korda.
Kui me poleks kokku kolinud, oleks me ilmselt siiani kaugsuhtes ja ma oleks ilmselt siiani ülepeakaela armunud.
Aga me kolisime kokku ja tänu sellele sain ma teada, et kõik minu sees ei ole sugugi kõige suurepärasemas korras. Ma sain teada, milliseid trikke alateadvus mulle mängida võib. Ma sain palju paremini aru päris mitmest olulisest asjast oma minevikus. Ma sain aru, et mu kõrval võib olla kõige imelisem mees, kes armastab mind ja on mulle täielikult pühendunud ning valmis tegema kõike, mida soovin, aga sellest kõigest pole kasu, kuni asjad mu sees pole korras.
Oleks vist lihtsam, kui ma saaks öelda – ta oli selline ja selline, mistõttu meie suhe ei toiminud. Jah, muidugi oli asju, mis mind häirisid – öelge, millises suhtes poleks? Aga ükski neist polnud kaugeltki deal breaker. Need olid lihtsalt asjad, mis tulnuks selgeks rääkida. Mul oli armastav kaaslane, kes oli igati valmis asjadest rääkima ja end muutma… Aga mina, tuli välja, polnud selleks valmis.
Ma polnud kõige vähematki valmis muutuma, kompromisse tegema. Ma ei räägi siinkohal mingitest suurtest muutustest, vaid pigem sellistest iseenesestmõistetavatest asjadest, mida sa oled suhtes rõõmuga valmis teise pärast tegema. Ma ei olnud selleks valmis. Ja just see panigi mind aru saama, et ma pean üksi olema.
Nii et… Ma kaalusin hoolega ja tegin oma elus suured muutused. Sain rohkelt uusi kogemusi ja ühes nendega aru, et nood muutused, ehkki vajalikud, ei toiminud sel viisil, mil eeldasin neid toimivat.
Ja ka see on täiesti okei. Sest ma tean, et neid kogemusi on mulle vaja täpselt sellisel kujul, nagu need lõpuks välja kukkusid.
Ainus, mis mind selle kõige juures torkab – et lapsed pidid selle “eksperimendi” koos minuga läbi tegema. Just nende pärast oli ju mu kiire kokku kolimise otsus nii ebatavaline ja tõdemus, et kogemus, mis ma sellest sain, lõppes hoopis lahku kolimisega… Oh jah. Kuna nende läbisaamine Soomlasega on suurepärane, olid nad arusaadavalt veidi kurvad. Eks elu nüüd näitab, kui sügavalt see neid tegelikult mõjutab – hetkel on kõik okei.
Aga ikkagi, isegi seda arvestades – ma ei kahetse. Ma olen rahul, et ma julgesin selle sammu astuda – kui ma poleks seda teinud, oleksingi jäänud mõtlema “aga mis siis, kui…”. Olen rahul, et ma julgesin astuda ka uue sammu, kui ma tundsin, et see on vajalik. Et ma olen lastele alati kõike ausalt seletanud – alguses, miks me otsustasime nii ruttu kokku kolida… Ja nüüd, miks ja kuidas ma sain aru, et ma siiski pole selleks valmis.
Kuna Soomlasele tema uus töö meeldib, jääb ta vähemalt esialgu siia edasi. Millal ta täpselt välja kolib, pole veel selge – hetke plaanide kohaselt millalgi mais. Seni oleme endiselt samamoodi koos, nagu siiani. Ei oska mina teisiti :) Armastan teda endiselt kogu südamest… Pole lihtsalt suhteks valmis.
Ma ei saa öelda, et vigadest õpitakse, sest see polnud minu jaoks viga. Küll aga saan öelda, et õppisin oma kogemusest – teist korda ma ilmselgelt kokku kolimise suhtes rutakaid otsuseid ei teeks. Vastupidi, oleksin sellega pärast viimast kogemust ja oma sisemisest segadusest aru saamist kohe ekstra ettevaatlik. Samas – kui poleks olnud seda kogemust, ma ei kujuta ette, kui kaua mul oleks veel aega läinud, et sellest segadusest üldse teadlikuks saada. Kärsitu inimesena olen tänulik, et see juhtus juba nüüd. Parem ausus kui enesepettus. Mis siis, et ma ei petnud ennast tahtlikult.
Ega pole muidugi ka kuigi tõenäoline, et ma veel mõne välismaalase sülle kukuks, et sellist kardinaalset otsust üldse oleks vaja uuesti teha. Ja ausõna, suhe on viimane asi, mis mul hetkel mõttes on. Ma tahan üksi olla. Aja maha võtta, sügavale enda sisse vaadata, seda segadust seal hoolega klaarida ja loodetavasti lõpuks aru saada, mida ma TEGELIKULT tahan. Leidsin lõpuks ka terapeudi, kellega rääkimisest on mulle kasu. Nii et lootust on :)
Praegu tahan lapsi, sõpru, kassi, päikest ja kodu.
Ja elada üks päev korraga. Läbi kogemuste.