Ise ka imestan…
Kuna ma olen tänu geenidele piitspeenike ja kooli kehalise tundidest pole just kõige meeldivamad mäletused, siis pärast kooli lõppu on mu kokkupuude spordiga olnud praktiliselt null. Olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ja peaks midagi regulaarselt tegema, sest mida vanemaks saan, seda olulisem füüsiline aktiivsus on – olen paar korda isegi üritanud, pole aga millegi juurde pikemaks pidama jäänud.
Jaanuaris 2011 hakkasin ujumas käima ja meeldis, aga ilmselt ainult mõne korra käisingi.
Veebruaris 2011 tekkis trennihasart ja hakkasin käima Tervise Paradiisis bodybalance’is, mis alguses meeldis, aga mingil hetkel hakkas vastu, nii et proovisin selle asemel erinevaid basseinitrenne ja 24x kaardist jäid viimased treeningud ikkagi kasutamata, sest lõpuks ei tahtnud enam kuskil käia.
Samal kevadel sain jalgratta ja sellega sõitmine on ainus regulaarsemat sorti trennilaadne tegevus, mida ma viimase seitsme aasta jooksul harrastanud olen. Mitte teadlikult ja trenni pärast – lihtsalt sellepärast, et autot mul endal ju kuni eelmise aastani polnud ning kuniks ilma jagus, sai rattaga punktist A punkti B tunduvalt kiiremini ja mõnusamalt kui jala. 2015 kevadel hakkasin täiskohaga tööl käima, seda tegin eranditult rattaga, kuni kraadid läksid miinusesse ja teed libedaks. Ja eelmisel aastal sõitsin mais auto tagaklaasi sodiks, mis tähendab, et terve suve käisin ikka rattaga tööl. See aasta on esimene, mil ratas tänu auto olemasolule unarusse jäi, aga noh – nüüdsest on asjalood teised 🙂
2013 sügisel läksin eksprompt kundalini joogasse – ma arvan, et maksin seal äkki 10x ära ja käisin korra nädalas, kuni lõpus enam jälle ei tahtnud ja viimased korrad jäid käimata.
2015 suvel soetasin endale ja Plikale rulluisud, aga ei saanud meist kummastki rullitajat. Mina ei tea, kas olen lihtsalt kõik oskused täielikult minetanud või ei ole need uisud ka kõige paremad, aga ma tundsin ennast toona NII ebakindlalt, et sinnapaika see jäigi. Plikale sai tänu errorile tellitud uisud, mille rattad pole täiskummist, nii et need kõrisevad kohutavalt. Tema on aeg-ajalt tsipakene kodutänaval ja pargis harjutanud, aga mitte eriti kuskile jõudnud. Hmm, võib-olla peaks mingi hetk veel rullitamist katsetama. Mõtlen sellele.
Jooksutossud ostsin augustis 2015. Ega mul siis mingit konkreetset jooksuplaani polnudki, aga paar korda varem oli jooksumõte sobivate jalatsite ning nende soetamiseks vajaliku raha puudumise tõttu kõrvale jäänud ning sain need toona hea soodukaga – kõigest €17.99. Kuni eelmise nädala lõpuni olin neid kasutanud ainult ühe korra – eelmise aasta augustis.
Ühesõnaga – 2011 üritasin ujumise ja bodybalance’iga, 2013 joogaga, 2015 rullitamisega. Ujumisest ja rullitamisest ei saanud põhimõtteliselt üldse asja, trennides pidasin vastu ca 2-3 kuud. Rattaga veidi sõitsin ja oligi kõik.
Tagantjärele tundub, et ma olen lihtsalt liiga laisk trennis käimiseks. Tean, et paljusid see just motiveerib – kodus ei viitsiks, kui aga juba klubi eest makstud ja kohale mindud on, siis peab ikka tegema. Minul on vastupidi. Ma ei viitsi kuskile ekstra minna, ma ei taha maksta, ma ei taha karja inimestega koos treenida, mulle lihtsalt ei meeldi spordiklubid.
Minule sobib selline trenn, mida ma saan teha võimalikult kiiresti ja mugavalt igapäevaelu kõrvalt. Armastan rattasõitu siiralt ja südamest. Praeguste ilmadega on autos rõvedalt palav (minu lühikeste otste puhul ei jõua konditsioneer ka suurt ära teha), kütuse eest ei pea maksma, parkimise muret pole. Jala käimiseks, eriti pikemate vahemaade puhul, olen liialt kärsitu, enamasti ka ajakulu küsimus. Rattaga on ideaalne – saan kiirelt ja mugavalt igale poole kohale, tuul jahutab ja elu on lill. Ja kilomeetrid muudkui kogunevad 🙂 Mul on nüüd hasart sees, alla 10km ei taha kohe kuidagi ühtki päeva jätta. See on umbes tunnike sõitu. Väikese ringiga jõe äärest tööle ja koju on juba 5km olemas. Ülejäänu siis poes käimine või lihtsalt niisama chill.
Jooksmine on minu jaoks pigem raske. Ma lähen meelsasti, aga protsess ise on endiselt pigem tüütu. Palav on ja pool ajast kõnnin. Rõõmustan iga kord, kui kilomeeter täis saab, et natukene lõpule lähemal.
Mulle soovitati siin, et ma võiks mingi kava järgi joosta, aga seda ma absoluutselt ei viitsi – mul ei ole nagunii eesmärk ennast võimalikult palju pushida, ma jooksin täiesti juhuslikult esimest korda neli kilomeetrit ja kuna see distants tundus sobivat, siis jäin selle juurde. Esialgu on eesmärk kogu see vahemaa kõndimata läbida ning jõuda sinnamaale, et saan ka selle kaifi kätte, millest teised räägivad. Ma usun, et sinna läheb veel kaua 😀 Ega mul kiiret pole ka.
Aga telefoni koju jätta, nagu mõned soovitasid – ei tule kõne allagi. Muusikat ma ei kuula ja mingeid kõnesid ei oota, aga seal on Endomondo! Ja minule, statistikahullule, on ääretult motiveeriv, kui mu treeningud otse numbriteks ühte kohta kokku kogutakse ning nendest igasugu kokkuvõtteid saab vaadata. Nii et kuna tundub, et ma vist seekord jään ikka loodetavasti regulaarselt sportima, tuleb ikkagi spordikellade poole vaadata – siis saab telefoni südamerahuga koju jätta. Aga ma ei tea neist kelladest miskit ja finantsiga on ka nii nagu on. Kui saaks kasutatult ja soodsalt, siis ostaks küll. Seni aga jooksen, telefon käes.
Viis tiibetlast on üllatavalt mõnusad. Mul polnud mitte mingit kavatsust teha neid kaks korda päevas, aga kuidagi on nii juhtunud, et teen nii hommikul pärast ärkamist kui ka õhtul pärast jooksu. Alustada soovitati 3 või 5 kordusega – ma valisin kolm, sest arvasin, et ei jaksa rohkem. Noh, pühapäeva õhtust alates olen 5x teinud ja jaksan kenasti. Järgmisest nädalast teen siis 7x ja nii see läheb, kuni septembri lõpuni saab 21x täis.
Enne jooksu tegin venitusi täpselt ühe korra – neid oli liiga palju ja ma pole viitsinud midagi lihtsamat otsida. Olen ka viimased päevad tulnud vahetult enne jooksu rattasõidult – see vast loeb ka soojendusena? Pärast jooksu on aga väga mõnus teha need neli venitust, mis ma kuskilt välja googeldasin. Selline mõnus hingetõmbeaeg. Ja pärast neid venitusi tundub alati, et nüüd võiks veel midagi teha ja nii ma siis olengi ka õhtul tiibetlasi teinud.
Kuna puhkus keeras mu unegraafiku võrdlemisi tuksi, sain eile magama alles kell üks. Äratus oli pandud poole seitsmeks, aga miskipärast ärkasin pool kuus. Olgu siis nii 😀 Päeva jooksul, nagu arvata oli, väsisin muidugi päris ära. Õhtul olin ka väsinud. Kaalusin, kas peaks jooksu vahele jätma – rattaga sai linnas ja poes käidud, nii et seal tuli üle 10km täis. Aga kripeldas, et kuidas ma nüüd jätan… Ja läksin ikka 😀
Sest no nii kaua, kuni tahet ja jaksu on, seni tuleb ju käia ja teha. Mul tõesti pole tunnet, et ma suuremat pingutaks, saati siis üle pingutaks. Jooks on ainus, mis väsitab, aga seal ma ju ka võtan vabalt ja pool ajast kõnnin.
Ja numbrid muudkui kogunevad. Olen reedest alates jooksnud igal õhtul 4km, laupäeval sõitsin rattaga 13,5km, pühapäeval ligi 12km, täna ligi 11km. Laupäevast alates olen teinud igal hommikul ja õhtul tiibetlasi – need Endomondos ei kajastu, sest ma pole viitsinud välja mõelda, millena need manuaalselt sisse kanda ja pole ka absoluutselt vahet – ma teen neid umbes 7 minutit ja seega tean niigi, et iga päev ca veerand tundi kulub sinna.
Põnev on. Kuna mul on seekord motivatsioon natukene konkreetsem ja sügavam kui varem, samuti tunnen, et leidsin enda jaoks senisest õigemad treeningud, siis tundub küll, et seekord ehk jätkan regulaarselt. Eks näis, mis jooksmisega saab, kui ilmad kehvaks lähevad – samas, kuni lund pole, siis võib ju joosta küll, ja lumega näiteks jalutamas käia. Ma muidugi olen neid ülientusiastlikke plaane teinud varem korduvalt, seega ma väga tõsiselt neid ei võta. Kulgen rahulikult ja eks näis, kuidas kujuneb.
Igal juhul on Endomondo numbrid mulle suureks abiks, seda ma pole varem kasutanud. Ja kui ujulasse või spordiklubisse pidin iga kord sundima ennast minema, siis jooksma minekut ja kodus harjutuste tegemist ma täitsa ootan. Ühesõnaga – tunne on hea. Vaatame, mis saab!
