July 2018

Ise ka imestan…

Kuna ma olen tänu geenidele piitspeenike ja kooli kehalise tundidest pole just kõige meeldivamad mäletused, siis pärast kooli lõppu on mu kokkupuude spordiga olnud praktiliselt null. Olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ja peaks midagi regulaarselt tegema, sest mida vanemaks saan, seda olulisem füüsiline aktiivsus on – olen paar korda isegi üritanud, pole aga millegi juurde pikemaks pidama jäänud.

Jaanuaris 2011 hakkasin ujumas käima ja meeldis, aga ilmselt ainult mõne korra käisingi.

Veebruaris 2011 tekkis trennihasart ja hakkasin käima Tervise Paradiisis bodybalance’is, mis alguses meeldis, aga mingil hetkel hakkas vastu, nii et proovisin selle asemel erinevaid basseinitrenne ja 24x kaardist jäid viimased treeningud ikkagi kasutamata, sest lõpuks ei tahtnud enam kuskil käia.

Samal kevadel sain jalgratta ja sellega sõitmine on ainus regulaarsemat sorti trennilaadne tegevus, mida ma viimase seitsme aasta jooksul harrastanud olen. Mitte teadlikult ja trenni pärast – lihtsalt sellepärast, et autot mul endal ju kuni eelmise aastani polnud ning kuniks ilma jagus, sai rattaga punktist A punkti B tunduvalt kiiremini ja mõnusamalt kui jala. 2015 kevadel hakkasin täiskohaga tööl käima, seda tegin eranditult rattaga, kuni kraadid läksid miinusesse ja teed libedaks. Ja eelmisel aastal sõitsin mais auto tagaklaasi sodiks, mis tähendab, et terve suve käisin ikka rattaga tööl. See aasta on esimene, mil ratas tänu auto olemasolule unarusse jäi, aga noh – nüüdsest on asjalood teised 🙂

2013 sügisel läksin eksprompt kundalini joogasse – ma arvan, et maksin seal äkki 10x ära ja käisin korra nädalas, kuni lõpus enam jälle ei tahtnud ja viimased korrad jäid käimata.

2015 suvel soetasin endale ja Plikale rulluisud, aga ei saanud meist kummastki rullitajat. Mina ei tea, kas olen lihtsalt kõik oskused täielikult minetanud või ei ole need uisud ka kõige paremad, aga ma tundsin ennast toona NII ebakindlalt, et sinnapaika see jäigi. Plikale sai tänu errorile tellitud uisud, mille rattad pole täiskummist, nii et need kõrisevad kohutavalt. Tema on aeg-ajalt tsipakene kodutänaval ja pargis harjutanud, aga mitte eriti kuskile jõudnud. Hmm, võib-olla peaks mingi hetk veel rullitamist katsetama. Mõtlen sellele.

Jooksutossud ostsin augustis 2015. Ega mul siis mingit konkreetset jooksuplaani polnudki, aga paar korda varem oli jooksumõte sobivate jalatsite ning nende soetamiseks vajaliku raha puudumise tõttu kõrvale jäänud ning sain need toona hea soodukaga – kõigest €17.99. Kuni eelmise nädala lõpuni olin neid kasutanud ainult ühe korra – eelmise aasta augustis.

Ühesõnaga – 2011 üritasin ujumise ja bodybalance’iga, 2013 joogaga, 2015 rullitamisega. Ujumisest ja rullitamisest ei saanud põhimõtteliselt üldse asja, trennides pidasin vastu ca 2-3 kuud. Rattaga veidi sõitsin ja oligi kõik.

Tagantjärele tundub, et ma olen lihtsalt liiga laisk trennis käimiseks. Tean, et paljusid see just motiveerib – kodus ei viitsiks, kui aga juba klubi eest makstud ja kohale mindud on, siis peab ikka tegema. Minul on vastupidi. Ma ei viitsi kuskile ekstra minna, ma ei taha maksta, ma ei taha karja inimestega koos treenida, mulle lihtsalt ei meeldi spordiklubid.

Minule sobib selline trenn, mida ma saan teha võimalikult kiiresti ja mugavalt igapäevaelu kõrvalt. Armastan rattasõitu siiralt ja südamest. Praeguste ilmadega on autos rõvedalt palav (minu lühikeste otste puhul ei jõua konditsioneer ka suurt ära teha), kütuse eest ei pea maksma, parkimise muret pole. Jala käimiseks, eriti pikemate vahemaade puhul, olen liialt kärsitu, enamasti ka ajakulu küsimus. Rattaga on ideaalne – saan kiirelt ja mugavalt igale poole kohale, tuul jahutab ja elu on lill. Ja kilomeetrid muudkui kogunevad 🙂 Mul on nüüd hasart sees, alla 10km ei taha kohe kuidagi ühtki päeva jätta. See on umbes tunnike sõitu. Väikese ringiga jõe äärest tööle ja koju on juba 5km olemas. Ülejäänu siis poes käimine või lihtsalt niisama chill.

Jooksmine on minu jaoks pigem raske. Ma lähen meelsasti, aga protsess ise on endiselt pigem tüütu. Palav on ja pool ajast kõnnin. Rõõmustan iga kord, kui kilomeeter täis saab, et natukene lõpule lähemal.

Mulle soovitati siin, et ma võiks mingi kava järgi joosta, aga seda ma absoluutselt ei viitsi – mul ei ole nagunii eesmärk ennast võimalikult palju pushida, ma jooksin täiesti juhuslikult esimest korda neli kilomeetrit ja kuna see distants tundus sobivat, siis jäin selle juurde. Esialgu on eesmärk kogu see vahemaa kõndimata läbida ning jõuda sinnamaale, et saan ka selle kaifi kätte, millest teised räägivad. Ma usun, et sinna läheb veel kaua 😀 Ega mul kiiret pole ka.

Aga telefoni koju jätta, nagu mõned soovitasid – ei tule kõne allagi. Muusikat ma ei kuula ja mingeid kõnesid ei oota, aga seal on Endomondo! Ja minule, statistikahullule, on ääretult motiveeriv, kui mu treeningud otse numbriteks ühte kohta kokku kogutakse ning nendest igasugu kokkuvõtteid saab vaadata. Nii et kuna tundub, et ma vist seekord jään ikka loodetavasti regulaarselt sportima, tuleb ikkagi spordikellade poole vaadata – siis saab telefoni südamerahuga koju jätta. Aga ma ei tea neist kelladest miskit ja finantsiga on ka nii nagu on. Kui saaks kasutatult ja soodsalt, siis ostaks küll. Seni aga jooksen, telefon käes.

Viis tiibetlast on üllatavalt mõnusad. Mul polnud mitte mingit kavatsust teha neid kaks korda päevas, aga kuidagi on nii juhtunud, et teen nii hommikul pärast ärkamist kui ka õhtul pärast jooksu. Alustada soovitati 3 või 5 kordusega – ma valisin kolm, sest arvasin, et ei jaksa rohkem. Noh, pühapäeva õhtust alates olen 5x teinud ja jaksan kenasti. Järgmisest nädalast teen siis 7x ja nii see läheb, kuni septembri lõpuni saab 21x täis.

Enne jooksu tegin venitusi täpselt ühe korra – neid oli liiga palju ja ma pole viitsinud midagi lihtsamat otsida. Olen ka viimased päevad tulnud vahetult enne jooksu rattasõidult – see vast loeb ka soojendusena? Pärast jooksu on aga väga mõnus teha need neli venitust, mis ma kuskilt välja googeldasin. Selline mõnus hingetõmbeaeg. Ja pärast neid venitusi tundub alati, et nüüd võiks veel midagi teha ja nii ma siis olengi ka õhtul tiibetlasi teinud.

Kuna puhkus keeras mu unegraafiku võrdlemisi tuksi, sain eile magama alles kell üks. Äratus oli pandud poole seitsmeks, aga miskipärast ärkasin pool kuus. Olgu siis nii 😀 Päeva jooksul, nagu arvata oli, väsisin muidugi päris ära. Õhtul olin ka väsinud. Kaalusin, kas peaks jooksu vahele jätma – rattaga sai linnas ja poes käidud, nii et seal tuli üle 10km täis. Aga kripeldas, et kuidas ma nüüd jätan… Ja läksin ikka 😀

Sest no nii kaua, kuni tahet ja jaksu on, seni tuleb ju käia ja teha. Mul tõesti pole tunnet, et ma suuremat pingutaks, saati siis üle pingutaks. Jooks on ainus, mis väsitab, aga seal ma ju ka võtan vabalt ja pool ajast kõnnin.

Ja numbrid muudkui kogunevad. Olen reedest alates jooksnud igal õhtul 4km, laupäeval sõitsin rattaga 13,5km, pühapäeval ligi 12km, täna ligi 11km. Laupäevast alates olen teinud igal hommikul ja õhtul tiibetlasi – need Endomondos ei kajastu, sest ma pole viitsinud välja mõelda, millena need manuaalselt sisse kanda ja pole ka absoluutselt vahet – ma teen neid umbes 7 minutit ja seega tean niigi, et iga päev ca veerand tundi kulub sinna.

Põnev on. Kuna mul on seekord motivatsioon natukene konkreetsem ja sügavam kui varem, samuti tunnen, et leidsin enda jaoks senisest õigemad treeningud, siis tundub küll, et seekord ehk jätkan regulaarselt. Eks näis, mis jooksmisega saab, kui ilmad kehvaks lähevad – samas, kuni lund pole, siis võib ju joosta küll, ja lumega näiteks jalutamas käia. Ma muidugi olen neid ülientusiastlikke plaane teinud varem korduvalt, seega ma väga tõsiselt neid ei võta. Kulgen rahulikult ja eks näis, kuidas kujuneb.

Igal juhul on Endomondo numbrid mulle suureks abiks, seda ma pole varem kasutanud. Ja kui ujulasse või spordiklubisse pidin iga kord sundima ennast minema, siis jooksma minekut ja kodus harjutuste tegemist ma täitsa ootan. Ühesõnaga – tunne on hea. Vaatame, mis saab!

Teise ringi tiir

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks kohe laupäevaseks traditsiooniks võtta kõigi teise ringi poodide läbi sõitmise. Pusledel tuleb silm peal hoida ju 🙂

Tänane eesmärk oli aga soetada praeguse ilmaga jooksmiseks sobilikke riideid. Mul olid pikad retuusid ja käisteta tüüpiline trennisärk, aga no retuusid on ilmselgelt overkill (mis tähendab, et eile jooksin suvaliste lühikeste pükstega, mis polnud ka kõige mugavam valik, aga siiski etem kui pikad retuusid) ja ega see särkki oli liiga palju, isegi pool üksteist õhtul.

Ootamatult hästi läks – Humanas oli €1.50 päev ja Uuskasutuskeskuses €1 päev. Sain mõlemast spordirinnahoidja ja retuusid. Kokku siis €5 eest neli asja. Ma olen ülirahul!

Lühikesed retuusid on 34 suurus, aga ei tundunud liiga kitsad. Must rinnahoidja on L, aga tundus ka täitsa paras. Põlvini retuusid on tuleviku jahedamate ilmade tarbeks. Aga ma ütleks, et praeguse ilmaga kargaks nende riietega jooksmise vahepeal jõkke küll! Koju pole pärast seda pikk maa ja külm ei hakka isegi märgade riietega. Kui ma ainult julgeks oma telefoni kaldale jätta…

Poisile sain Shalomist 30 sendi eest ujumispüksid, Plikale  uuskasutuskeskusest ühe spordipluusi, meriinovillased retuusid ning pikad püksid.

Mulle ei istu ei tavaliste aluspükste lõikega ujumispüksid ega ka lohvakad, nii et sellised liibuvad bokseritüüpi on ainsad, mida ma tunnistan. Poisil olid vanad püksid just läbi minemas, sel suvel vast saab nendega veel läbi, täna ostetud 140 suurus saab järgmiseks suveks kenasti parajaks.

Plika on minusarnane külmavares, talvel kannab alati pikka sooja pesu pükste all – ma tellisin mõned aastad tagasi Sportsdirectist olematu hinnaga spordipesu miski 3-4 erinevat suurust, õige mitu talve said lapsed nendega hakkama – aasta hiljem said Plika omad Poisile, Plika võttis uue suuruse… Aga viimane suurus oli viimasel talvel käigus, nii et oligi uusi vaja. Ja meriinovill sobib mulle suurepäraselt 🙂 Ikka vahva 30-kraadisel suvepäeval talveks valmistuda.

Ühesõnaga ammu pole teise ringi poodides nii hästi läinud. Kõik kraam kokku maksis €8.30.

Raamatukogus käisin ka ja laenutasin paar raamatut… Ja hiljem veel poes. Kokku sõitsin rattaga veidi üle 9km. Tõesti palju ägedam ja motiveerivam on ennast liigutada, kui kõik numbrid selle kohta tõestuseks ühte kohta kokku kogutakse. Mul nüüd ainult kripeldab, et peaks tsipake veel sõitma, saaks 10km täis 😀

Kuidas ma jooksmas käisin, vol 2

Eelmine kord oli eelmise aasta augustis. Jäi ainsaks 😛

Aga noh, kuna mul on hetkel vaja ellu muutuseid ja kasulikke hobisid, siis tundus, et oleks aeg sport jälle käsile võtta. Kuna praegu on motivatsiooni tunduvalt rohkem, kui aasta tagasi, siis ainsaks korraks tänane õhtu kindlasti ei jää. Kui ma nüüd suudaks selle kasuliku harjumuse tekitada… Pöidlad pihku.

Seekord valmistusin tsip paremini. Tõmbasin Endomondo äpi. Googeldasin venitusharjutusi enne ja pärast jooksmist. Tegin neid. Sörkisin, enamiku ajast ausalt öeldes vist küll kõndisin, poole tunniga neli kilomeetrit. Õhtul kell pool üksteist oli väga mõnus, ilma mõttes. Alustuseks hea küll.

Järeldused? Võhma pole üldse. Ma ausalt eriti ei viitsi pingutada ka – st kui sörk ära väsitab, siis kõnningi. Abiks ikka, trenn ikka. Küllap mingi hetk jõuan rohkem. Distantsi hetkel ei suurenda, poolest tunnist piisab küll. Kuna jooksen jõe ääres Jaansoni rajal ja ilmad on imelised, siis plaanin tõsiselt ujumise lisamist. Ainus murekoht on, et ma ei tunne ennast väga mugavalt telefoni valveta kaldale jättes. Selles mõttes oleks mingi spordikell/aktiivsusmonitor tunduvalt etem. Telefon käes joosta polnud eriti mugav ja kui ma ka ostaks käe ümber selle asja, kus telefoni hoida, oleks see ikkagi ebamugav. Nii et mingi veekindel spordikell oleks suureks abiks. Ainult et ma ei taha seda enne osta, kui ma olen kindel, et ma jään seda regulaarselt kasutama. Samas ujumise ilmad on just nüüd. Dilemmad 😀 Kui kellelgi peaks vedelema mõni kell kuskil, mida vaja pole – andke mulle 😀

Enne jooksu tegin neid harjutusi, aga ausalt öeldes on neid minu jaoks liiga palju. Tahaks kuidagi lihtsamalt läbi saada, oma 4km sörkkõnni jaoks ma ei pea ilmselt NII põhjalikult ette valmistuma või mis? Pärast jooksu tegin neid, need olid suht ok – ei võta kaua.

Hilisõhtuse jooksmise ainus miinus on see, et pärast lähevad duši all juuksed märjaks ja ma ei kasuta fööni, aga ei jaksa ka nende ära kuivamist oodata. Ja kui ma märgade juustega magama lähen, on nad järgmisel päeval… Noh, mitte just kõige kaunimad, ütleme nii. Aga samas ma lähen nädala pärast juuksurisse, siis on juukseid kohe poole vähem. Ja kui natuke varem joosta, et pärast dušši jääks tunnike magama minekuni, siis vast jõuavad need ära kuivada ka.

Hommikuti hakkan tiibetlasi tegema. Ja parem oleks, kui need energiad voolama hakkaks, või muidu… 😛

Lugemiskriis

Mulle kangesti meeldib lugeda. Ma tahaks kangesti midagi uut ja põnevat lugeda. Aga mul on kaks suurt probleemi. Esiteks mu lemmikkirjanikud on ennast (hetkel) ammendanud ja teiseks ma EI SUUDA lugeda tõlkekirjandust. Ilmselt suudaks, kui tegu oleks millestki muust kui inglise keelest tõlgitud raamatutega, aga paraku ma loen reeglina just selliseid. Ja need tõlked on nii jubedad. Või siis on asi minus?

Iga kord, kui kuskil on kirjas “irvitab” ja ma tean, et mõeldud on “grin” – no ei ole ju sama! Või siis üritasin eile lugeda üle aastate üht Gardneri raamatut Elmatari Öölase sarjast – alustades sellest, et ilmselt inglise keeles “boss” oli tõlgitud “šeff”. APPI! Ja kõik need lausekonstruktsioonid ja sõnastus, see tundus nii imelik, kohmakas, vale. 70lk suutsin läbi lugeda, siis andsin alla.

Ühesõnaga. Mul ei ole hetkel Minu-sarja tuju. Mu tavalised lemmikud on chick lit kategooriasse kuuluvad, aga hetkel ma ei suuda lugeda ühtki raamatut, kus tegevus keerleb ainult suhete ümber (Nora Roberts) või kus ma pean lugema lehekülgede kaupa seksi või riietuse kirjeldusi (Louise Bagshawe, Jackie Collins). Ma ei ole kunagi osanud kallite kaubamärkide ja muude taoliste staatusesümbolite ihalemisega suhestuda, sest kuigi palju raha ma võtaks küll, siis kindlasti ei unista ma Chanelist ja eralennukist, pigem aeglase moe riietest ja mahetoidust ja ökoehitusest ja noh, reisida tahaks küll, aga kindlasti mitte eralennukiga.

Kui kõik ülalmainitud kirjanikud on olnud erinevatel ajaperioodidel mu suured lemmikud ja tegevusliinid on iseenesest siiamaani vägagi nauditavad, siis just nendesamade põhjuste pärast ma ei soovi praegu nende raamatuid üle lugeda, ehkki need on mul kõik kodus olemas ning ma olen praeguseks enamiku sisust unustanud ja naudiks neid nagu uusi. Louise Bagshawe’i raamatuid ma ligi kümme lugesin viimase kuu-kahe jooksul läbi ja täiega elasin kaasa sündmustele, aga need ärahellitatud naised ja see kohutav kaubamärkide ja luksuse ihalus, ma enam ei jaksa. Need raamatud, mis veel üle lugemata, ei ole nii head ka. Või siis on juba liiga palju kordi loetud.

Ühesõnaga mul on hetkel vaja midagi põnevat. Aga see ei tohiks jällegi olla liiga sünge ega verine. Ega ulme ega fantaasia. Mulle meeldib realistlik tänapäevaelu ja noh, mõrvad ning muu selline, aga minu jaoks on välistatud sellised raamatud, kus on liiga detailsed õuduste kirjeldused, piinamine ja muu taoline.

Mary Higgins Clark on mu lemmik krimikirjanik, aga tema raamatud on mul kahjuks kõik läbi ja ei tunne, et tahaks hetkel vanu üle lugeda.

Ma nüüd mõtlen, kas ma peaks andma oma kunagistele suurimatele lemmikutele Stoutile ja Gardnerile uue võimaluse inglise keeles? Kõik raamatud on mul epub kujul olemas, ole meheks ja loe.

Samas mulle käib närvidele see, et ma loen ja vaatan üle ainult vanu lemmikuid – raamatuid, sarju ja filme – selle asemel, et avastada midagi uut.

Liis ütles, et ma Goodreads lehel möllaks ja ma proovisin, aga ma üldse ei viitsi hetkel.

Kui ma suudaks lugeda eestikeelseid raamatuid, siis oleks tiba lihtsam – laenutaks neid raamatukogust. Kuna ma aga tahan lugeda inglise keeles, jätab see mu lugemisvaramusse kõik need epub formaadis raamatud, mis mul õnnestub internetiavarustest tasuta skoorida. Noid on õnneks ka päris palju. Aga uute lemmikute otsimisega on see häda, et ma isegi ei tea, kust pihta hakata.

Kui ma tahaks midagi põnevat, mis poleks liiga verine ega liiga suhtekeskne? Mul pole suhteliini vastu absoluutselt mitte miskit, kui see ei ole peamine – Mary Higgins Clarki teostes on see vägagi nauditav ja lisab nö teise kihi mõrvapõnevusele lisaks.

Catherine Coulteri FBI seeria Savichi ja Sherlockiga oli ka mu suur lemmik – kusjuures seda äkki võiks proovida üle lugeda, neid raamatuid on alla 20 ehk mitte liiga palju ja need on mul kõik lugeris inglise keeles olemas.

No ja ma võiks anda uue võimaluse Stoutile, Gardnerile.

Aga samas tahaks ikkagi midagi täiesti uut. Ja sama head.

Üks uus avastus on tegelikult küll – kõigi lõppenud lemmikute krimisarjade asemele leidsin tänu Liisile Take Two, aga see on värske sari, mis tähendab üht osa nädalas, mitte maratoni. Ja ma olen praegu pigem lugemise lainel, seega keskenduks pigem raamatutele.

Karta on, et ma lõpetan ikkagi mõnd ülalmainitut krimikirjanikku üle lugedes, aga no soovitage miskit!

Kaua tehtud, kaunikene

Pealkiri käib muidugi pusle kohta, aga enne seda mõned igapäevaelulised pildikesed eelmisest nädalavahetusest.

Laupäeval olid õekese vanemad poisid terve päeva meil, õeke ja tema mees pakkisid samal ajal. Poisid mängisid terve päeva koos, meie Plikaga tegime lõuna ajal kahekesi ratastega väikese tiiru – käisime Shalomis ja Aara kohvikus. Puslesid seekord ei leidnud, aga leidsin Plikale €1 eest nunnu heegeldatud vms pluusi ning samuti tõin koju ühe 50-sendise 3-4 aastaste särgi, sest KIISUD! Väga mõttekas 😀 Aga küll ma leian mõne kassihullu, kel sobivas vanuses tirts kodus. Tundus lihtsalt õige see kaasa tuua.

Aara kohvikus käisime me ükskord Soomlase ja Poisiga, Plika oli toona miskil põhjusel kuskil mujal. Seekord sai siis Plikaga kahekesi käidud. Jagasime hamburgerit. Talle ka maitses. Ja see kohvik on lihtsalt nii nunnu! Üks mu uusi lemmikuid.

Arbuusimaiad:

Õhtul oli meil aias üks vahva külaline. Nii julget siili pole ma varem kohanud! Lapsed jälgisid teda õues vist ligi pool tundi.

Puslet alustasin laupäeval kella viie paiku:

Scroll to Top