Lugemiskriis

Mulle kangesti meeldib lugeda. Ma tahaks kangesti midagi uut ja põnevat lugeda. Aga mul on kaks suurt probleemi. Esiteks mu lemmikkirjanikud on ennast (hetkel) ammendanud ja teiseks ma EI SUUDA lugeda tõlkekirjandust. Ilmselt suudaks, kui tegu oleks millestki muust kui inglise keelest tõlgitud raamatutega, aga paraku ma loen reeglina just selliseid. Ja need tõlked on nii jubedad. Või siis on asi minus?

Iga kord, kui kuskil on kirjas “irvitab” ja ma tean, et mõeldud on “grin” – no ei ole ju sama! Või siis üritasin eile lugeda üle aastate üht Gardneri raamatut Elmatari Öölase sarjast – alustades sellest, et ilmselt inglise keeles “boss” oli tõlgitud “šeff”. APPI! Ja kõik need lausekonstruktsioonid ja sõnastus, see tundus nii imelik, kohmakas, vale. 70lk suutsin läbi lugeda, siis andsin alla.

Ühesõnaga. Mul ei ole hetkel Minu-sarja tuju. Mu tavalised lemmikud on chick lit kategooriasse kuuluvad, aga hetkel ma ei suuda lugeda ühtki raamatut, kus tegevus keerleb ainult suhete ümber (Nora Roberts) või kus ma pean lugema lehekülgede kaupa seksi või riietuse kirjeldusi (Louise Bagshawe, Jackie Collins). Ma ei ole kunagi osanud kallite kaubamärkide ja muude taoliste staatusesümbolite ihalemisega suhestuda, sest kuigi palju raha ma võtaks küll, siis kindlasti ei unista ma Chanelist ja eralennukist, pigem aeglase moe riietest ja mahetoidust ja ökoehitusest ja noh, reisida tahaks küll, aga kindlasti mitte eralennukiga.

Kui kõik ülalmainitud kirjanikud on olnud erinevatel ajaperioodidel mu suured lemmikud ja tegevusliinid on iseenesest siiamaani vägagi nauditavad, siis just nendesamade põhjuste pärast ma ei soovi praegu nende raamatuid üle lugeda, ehkki need on mul kõik kodus olemas ning ma olen praeguseks enamiku sisust unustanud ja naudiks neid nagu uusi. Louise Bagshawe’i raamatuid ma ligi kümme lugesin viimase kuu-kahe jooksul läbi ja täiega elasin kaasa sündmustele, aga need ärahellitatud naised ja see kohutav kaubamärkide ja luksuse ihalus, ma enam ei jaksa. Need raamatud, mis veel üle lugemata, ei ole nii head ka. Või siis on juba liiga palju kordi loetud.

Ühesõnaga mul on hetkel vaja midagi põnevat. Aga see ei tohiks jällegi olla liiga sünge ega verine. Ega ulme ega fantaasia. Mulle meeldib realistlik tänapäevaelu ja noh, mõrvad ning muu selline, aga minu jaoks on välistatud sellised raamatud, kus on liiga detailsed õuduste kirjeldused, piinamine ja muu taoline.

Mary Higgins Clark on mu lemmik krimikirjanik, aga tema raamatud on mul kahjuks kõik läbi ja ei tunne, et tahaks hetkel vanu üle lugeda.

Ma nüüd mõtlen, kas ma peaks andma oma kunagistele suurimatele lemmikutele Stoutile ja Gardnerile uue võimaluse inglise keeles? Kõik raamatud on mul epub kujul olemas, ole meheks ja loe.

Samas mulle käib närvidele see, et ma loen ja vaatan üle ainult vanu lemmikuid – raamatuid, sarju ja filme – selle asemel, et avastada midagi uut.

Liis ütles, et ma Goodreads lehel möllaks ja ma proovisin, aga ma üldse ei viitsi hetkel.

Kui ma suudaks lugeda eestikeelseid raamatuid, siis oleks tiba lihtsam – laenutaks neid raamatukogust. Kuna ma aga tahan lugeda inglise keeles, jätab see mu lugemisvaramusse kõik need epub formaadis raamatud, mis mul õnnestub internetiavarustest tasuta skoorida. Noid on õnneks ka päris palju. Aga uute lemmikute otsimisega on see häda, et ma isegi ei tea, kust pihta hakata.

Kui ma tahaks midagi põnevat, mis poleks liiga verine ega liiga suhtekeskne? Mul pole suhteliini vastu absoluutselt mitte miskit, kui see ei ole peamine – Mary Higgins Clarki teostes on see vägagi nauditav ja lisab nö teise kihi mõrvapõnevusele lisaks.

Catherine Coulteri FBI seeria Savichi ja Sherlockiga oli ka mu suur lemmik – kusjuures seda äkki võiks proovida üle lugeda, neid raamatuid on alla 20 ehk mitte liiga palju ja need on mul kõik lugeris inglise keeles olemas.

No ja ma võiks anda uue võimaluse Stoutile, Gardnerile.

Aga samas tahaks ikkagi midagi täiesti uut. Ja sama head.

Üks uus avastus on tegelikult küll – kõigi lõppenud lemmikute krimisarjade asemele leidsin tänu Liisile Take Two, aga see on värske sari, mis tähendab üht osa nädalas, mitte maratoni. Ja ma olen praegu pigem lugemise lainel, seega keskenduks pigem raamatutele.

Karta on, et ma lõpetan ikkagi mõnd ülalmainitut krimikirjanikku üle lugedes, aga no soovitage miskit!

15 thoughts on “Lugemiskriis”

  1. Ma ei oska midagi soovitada, selles mõttes, et ma ainult ulmet ja fantasyt loengi ja naistekaid ei kannata silmaotsaski, aga ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Ma pole ka juba tükk aega midagi lugenud, sest esiteks lokkab fantaasiakirjanduses mingi teismeliste vampiiride või nõidade maania ja ma ei salli silmaotsaski ka YA žanri. Teiseks on mul sama häda, et tõlkekirjandust lugedes kumab ingliskeelne originaal läbi ja see on kuidagi… totter. Ei häiri otseselt, aga tekitab ajus kerge dissonantsi, et mida te sellest tekstist üldse tõlkisite, me saame ju kõik aru, mis seal originaalis oli 😀

    Lahendasin probleemi sellega, et võtsin kodust riiulist esimese ettejuhtunud maailmaklassikasse kuuluva teose ja hakkasin üle lugema. On ikka vahe sees küll, kas lugeda “Söekaevureid” 16-aastasena või 37-aastasena. Ma vist hakkangi nüüd maailmaklassikat üle lugema.

    Sellega seoses veel see naljakas lugu, et mulle õudselt meeldib “Tuulest viidud”. Ma olen seda elu jooksul mitu korda lugenud, ja iga kümne aasta tagant on see sootuks teine raamat. Väga põnev, mida vanemaks saamine inimesega teeb.

    1. Hästi loogiline muidugi ka, et esimeses lauses öelda, et naistekad ei lähe peale ja siis lõpus väita, et “Tuulest viidud” on elu lemmik… 😀

      1. Aga “Tuulest viidud” pole tegelikult mingi õige naistekas ju nagunii… Seal on puhast ängi, senise elukorralduse kokkukukkumist, sõjaviletsust, kohusetunnet, eluspüsimist, aga mida ei ole, on õnnelik lõpp. Mitte keegi ei saa seal seda, keda ta tahab. Või kui saabki, siis on see kurblik ja poolik.

        Mulle meeldivad Agatha Christie krimkad, pole küll tänapäevased, aga huvitavad sellegipoolest.
        Samas on mind üldse kerge rõõmustada – tõlkekirjanduse vastu pole mul vähimatki, fantaasiast lausa armastan Harry Potterit, isegi kolhoosielustik haarab kaasa – minusugune rõõmustab vanatädi tolmunud raamaturiiuli ees kah 😀

  2. ?@ Klari!
    Mina julgeks soovitada tõlkekirjandusest minu-sarja laadseid tooteid, kus inimesed on teinud kannapöörde – kolinud Lõuna-Euroopasse ja ostnud vana maja ning nüüd kohanevad kommete ja ehitustavadega. Väga mõnus lugemine, kehv tõlge ei kuva ka väga läbi.
    Julgen soovitada ka mõnda, mida hiljuti lugenud olen:
    * https://www.apollo.ee/sinine-taevas-ja-mustad-oliivid.html
    * Carol Drinkwateri lood oliivisalu rajamisest (mitu osa, mitu aega tagasi kirjutatud)
    * Viinamägi Toscanas : veinisõbra unelm / Mate, Ferenc
    * Reis Prantsusmaale : [romaan] / Duteurtre, Benoît, 2004
    * Tuhat päeva Toskaanas : mõrkjas seiklus / De Blasi, Marlena 2006

  3. Kindlasti on raamatukogus ka ingliskeelseid raamatuid, tasub uurida. Endale on meeldinud näiteks Ruth Ware raamatud.

  4. Tere,

    Kas Sa Ellis Petersi raamatuid oled lugenud?
    Veel soovitan Ruth Rendelli ja Victoria Holti.

    Tervitused,
    Kristina

  5. Mul on võrdlemisi lollikindel soovitus, sest olen seda juba nii paljudele soovitanud ja siiani on kõik väga rahule jäänud ning soovitavad seda nüüd ise edasi 😀 Tammy Coheni “Paha paha tüdruk”. Võtsin raamatukogust, et oleks mingi suvaline kerge suvelugemine. Ja käsi südamel, viimase aja absoluutne lemmik. On suhteid, on põnevust, on draamat ja on pinget, ja tõlge ka ei häirinud.

    https://www.apollo.ee/paha-paha-tudruk.html

  6. Eesti keeles on ilmunud terve rida krimkasid, mis minu meelest täitsa loetavad. Kuna ma ise laenutan eelkõige raamatukogust, siis inglise keeles olen vähe lugenud. Mu enda lemmikud on Ann Cleevesi Shetlandi sari ja Deborah Crombie teosed. Nendest on eesti keeles suht vähe ilmunud, aga saab nt raamatukogust võtta ja pärast huvi korral tellida amazonist juurde. Mulle väga meeldisid ka Robert Galbraithi (J.K Rowlingu pseudonüüm) raamatud. Vot nende tõlke üle vigiseks küll. Siis on väga mõnusad vanameister Alan Bradley Flavia de Luce’i krimkad, kus mõrvu lahendab noor keemiahuviline tüdruk. Jällegi eesti keeles ilmunud üksnes sarja esimesed. Rootsi kirjanikku Camilla Läckbergi on ka üksjagu eesti keelde tõlgitud. Tema romaanid on kõik stiilis minevik ja olevik vaheldumisi. Ingliskeelsetest veel B.A Parise kaks eesti keeles ilmunud teost. Seda nimekirja võiks veelgi jätkata.
    Minu enda jaoks on sel aastal loetust kõige parem psühholoogiline põnevik olnud Delaney “Eelmine tüdruk”. Aga nt siin soovitatud Tremayne’i teosed on kuidagi venivad ja igavad. Ruth Ware on parem.
    Ma üldiselt naistekaid väga ei loe, aga paar aastat tagasi juhtusid mulle kätte Kate Mortoni teosed ja need olid ka väga mõnus lugemine. Natuke põnevust, ajaloolised tagasivaated ja julgen igati soovitada.

  7. Milleeniumi sari oli väga äge. Ja üldse on põhjamaa krimkad hästi loetavad. Just sellepärast, et on midagi enamat kui lihtsalt krimkad. Lisaks ei tohiks häirida tõlge, kuna pole tõlgitud inglise keelest. Kuigi ma püüan ennast veenda, et krimkad pole üldse minu teema, siis olen pidanud leppima sellega, et head raamatud on head, isegi siis kui nad on krimkad. Väga soovitan lugeda venelase Akunini krimkasid, need on sula kuld. Tegevus toimub enamus raamatutest paarisaja aasta taguses minevikus, aga on ka tänapäevas toimuvaid raamatuid. Väga muhe lugemine, lisaks mingi kuriteo lahendamisele antakse edasi väga mõnusas vormis kogu ajastu hõng ja vene hing. Lisaks jooksevad alati mingid suhteliinid kuskil ja naljakas on ka. Pluss see, et pole tõlgitud inglise keelest. Soovitan väga. Raamatukogust peaks saama.

Leave a Reply to Kristiina Cancel Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top