Sep 022018
 

Kui mul oli juuli lõpus palju vaba aega ning vajadus uute hobide järele, hakkasin jooksma, rattaga sõitma ja tiibetlasi tegema.

Esimesena jäi unarusse jooksmine. Lihtsalt tööle tagasi minek väsitas meeletult, vara tõusmise harjumuse taastamiseks läks aega, vaba aega jäi teisest küljest oluliselt vähemalt ja õhtuti oli nii palju muud teha…

Samas ma tunnen, et mingil hetkel ma ilmselt proovin uuesti. Ma ikka tahaks jõuda nii kaugele, et ma julgen kahe silla jooksul ära käia – ma ei mõtle seda läbi jalutamise rada, vaid ikka ajavõtuga :P Kellegagi koos jooksmas käimine ehk motiveeriks rohkem, üksi on lihtne mitte viitsida. No ühesõnaga vaatame, kuidas kujuneb. Vähemalt on mul nüüd vajalik varustus olemas, nii et kui soov tekib, siis saangi lihtsalt minna.

Rattaga käisin tööl pärast puhkust kaks nädalat, kuni Poisi sünnipäevani. Siis tekkis kombinatsioon kehvemast ilmast + vajadusest kiiresti lühikese ajaga mitmesse kohta jõuda, hiljem juba lihtsalt harjumus ja mugavus. Nii et nüüd käin jälle autoga. Aga rattasõitu olen alati armastanud ja sellega tegelen hea ilmaga ikka edasi.

Üks kasulik harjumus jäi siiski püsima ja selle üle on mul tõeliselt hea meel – tiibetlasi olen teinud juuli lõpust alates igapäevaselt nii hommikul kui õhtul, ainus paus oli Tartus käies – nood kaks õhtut olin lihtsalt liiga väsinud ja laupäeva hommikul lihtlabaselt unustasin :D Aga pühapäeva hommikul oli ka Tartus täiesti meeles ja kodus on sellest saanud iseenesestmõistetavalt osa hommikusest ning õhtusest rutiinist. Tõusen, pesen hambad, teen tiibetlasi… Õhtuti pesen hambad, teen tiibetlasi ja loen siis voodis raamatut, kuni uni tuleb.

Eilsest alates teen 15 kordust – võtsin täna hommikul huvi pärast aega, umbes üheksa minutit. Nii et kui ma jõuan kolme nädala pärast 21 korduseni, siis üle veerand tunni see ilmselt ei võta – ja selle aja ikka leiab.

Lugesin vahepeal tiibetlaste kohta raamatu ka läbi – pärast seda on saanud teha kõvasti nalja teemal, kuidas ma nüüd ootan, millal mu üksikud hallid juuksekarvad tagasi tumedaks lähevad. Aga raamat iseenesest oli selline tore ühe õhtu lugemine ja noh… Ma küll imesid ei oota, lihtsalt rõõmustan südamest, et mul õnnestus lõpuks mingigi füüsiline aktiivsus oma igapäevaellu “integreerida”. Kui see nüüd energiad ka korralikult voolama paneb, siis on ju imetore :P

Sest olgem ausad, oli tagumine aeg ennast veidi regulaarsemalt liigutama hakata.

Ja kus on, sinna tuleb juurde, eks. Nii et kui ma juba tiibetlased enda jaoks avastasin, küllap leian aja jooksul veelgi endale sobivaid ja meeldivaid aktiivse liigutamise viise :P

  One Response to “Vähemalt üks kasulik harjumus”

  1. Nii tubli! Ma olen ka tiibetlastega tuttav, ainult, et ei jätkunud ikkagi piisavalt järjepidevust. Nii motiveeriv lugeda, et keegi seda nii tragilt teeb. Ja tõesti, see ei võta üldse palju aega. Hea, et sa selle nüüd meelde tuletasid, alustan tänasest uuesti!

Leave a Reply to Kristiina Cancel reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.