December 2018

JÔul hiilib ligi

Ma ei mĂ€leta, misasi see Ă”ige jĂ”ulutunne ĂŒldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tĂ”esti ootamatult meeldiv detsember 🙂

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpĂ€evani oli graafik nii tihe, et jaksasin mĂ”elda vaid tĂŒkikaupa: tĂ€na see, homme see, ĂŒlehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel Ă€ra teha…

Ööl vastu kolmapĂ€eva ja neljapĂ€eva olin ĂŒleval ĂŒhe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. NeljapĂ€eva Ă”htul oli ĂŒks tööalane jĂ”uluĂ”htusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jÀÀnud, Ă”nneks oli tĂ€itsa tore Ă”htu. Reedel oli tööl kolleegidega jĂ”ululĂ”una, enne ja pĂ€rast seda oli vaja kĂ”ik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin ĂŒks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jĂ”udnud tĂŒkk aega ĂŒldse kohale, et nĂŒĂŒd ongi puhkus. Et nĂŒĂŒd ongi kĂ”ik need kohustused ja kĂ€imised ja ĂŒritused ĂŒhel pool ning jĂ€rgmised poolteist nĂ€dalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. TĂŒhjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. PĂ€rast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jĂ€in poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jĂ€lgida. No ma olen seda nĂ€inud nagunii, saigi vaatamiseks vĂ”etud eelkĂ”ige sellepĂ€rast, et ĂŒks teine ei olnud 🙂

LaupĂ€eval Ă€rkasime ka liiga vara. Oleks ju vĂ”inud kauem magada, aga tööpĂ€evade varajase Ă€rkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tĂ”usnud, aga kaheksa lĂ€bi oli vist uni juba suhteliselt lĂ€inud.

Hommik venis sellegipoolest mĂ”nusalt, nii et hommikusöögini jĂ”udsime kell ĂŒks 😛 Turgatas pĂ€he, et mul on olemas PEAAEGU kĂ”ik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nĂ”us poodi minema 🙂 TĂ”i mulle Selverist ĆĄampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ÀÀres kohta ei jagunud…

LaupĂ€evane kĂ”ige olulisem plaan oli jĂ”uda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jĂ”udsime. Enne jĂ”ulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda 😛

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vĂ€hemalt viis Minecrafti raamatut 😀 Plika kĂŒsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ĂŒhe laenutas ka… Aga ma ei mĂ€leta, mis see oli 😀

Mina jÀtkasin aastatepikkust traditsiooni saada jÔulupuhkuse ajal jÀrjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule jÀrjekorda, kolm neist sain enne jÔule kÀtte ka. LaupÀeval tÔin viimase Àra ja mÔtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tĂŒkk aega pĂ”nevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ĂŒhtki raamatut, mis on tĂ”lgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin vÔÔrapĂ€rase nimega autoreid, googeldasin veits ja tĂ”in lĂ”puks koju ĂŒhe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu pĂ”hjal tundus, et vĂ€ga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvĂ”te tundus ka piisavalt pĂ”nev. Ma kĂŒll ei tea, millal ma lugemiseni jĂ”uan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma kĂŒll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mĂ”jutas mind endale (vĂ”i siis talle, haha) lubama, et mĂ€rgin kĂ”ik oma loetud raamatud nĂŒĂŒdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha 🙂

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tĂ”esti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole ĂŒldse midagi ĂŒles mĂ€rkinud. Nii et see on ĂŒks hea lubadus ja katsun tĂ€ita.

Aga mul tekkis kĂŒsimus, et kui tegu on eesti keelde tĂ”lgitud vĂ€lismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali ĂŒles otsima vĂ”i on eestikeelne variant eraldi ĂŒleval? Kuidas seal ĂŒldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis ĂŒldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sĂ”jatander ja ma ei veeda seal ĂŒldse aega.

MÔtlesin ainult, et vÔiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselÔhna ja natuke jÔulutunnet. No ja siis oli mÔte laupÀeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jÀime selle kÀiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jÔudminegi töövÔit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pĂŒhapĂ€eval on ka veel aega, vĂ”ib siis katsuda metsa jĂ”uda – vĂ”i vĂ€hemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kĂ€tte terve kuusk. Annika ĂŒtles, et tal on ĂŒks kĂ”verik ĂŒle ja vĂ”in selle endale saada. TĂ”i laupĂ€eva Ă”htul Ă€ra.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ĂŒlehelikiirusel korda tehtud. Ja Ă€ra lĂ”igatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jĂ”uluhĂ”ngu. Nii et ootamatult jĂ”uluseks kiskus see vĂ€rk siin. Mis on iseenesest Ă€raĂŒtlemata tore.

LaupĂ€eva Ă”htul jĂ”udsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga tĂ€itsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi kĂŒlm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – ĂŒle kĂŒmne minuti poleks vĂ€ga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mĂ€lestuse mĂ”ttes vĂ”tsin ĂŒhe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me kĂ€isime laupĂ€eva Ă”htul peol! TĂŒkk aega oli juba jutt, et tahaks vĂ€lja ja tantsima, aga PĂ€rnu ĂŒritused, teadagi… Tempel ja jĂ”ulupunk kĂ”las tĂ€pselt sedamoodi, et vĂ”iks. Ja vĂ€ga mĂ”nus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lĂ”ppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jĂ”udsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tĂ€nu sellele terve jĂ€rgmine pĂ€ev raisku ei lĂ€inudki 😀

…ainult esimene pool pĂ€evast… 😀

Voodist vĂ€lja saime pĂŒhapĂ€eval alles pĂ€rast lĂ”unat ja hommikusöögini jĂ”udsime mu mĂ€letamist mööda kuskil kolme paiku 😀 Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lĂ”unat, seniseid advenditraditsioone eirates kĂŒll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krĂ”psu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kĂ”rvale midagi nĂ€kitseda… Aga jah, hommikune duĆĄĆĄ ja “pĂ€ris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pĂŒhapĂ€evane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jĂ€in ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise vĂ€lja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui Ă”htul tagasi jĂ”uad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” 😀

MĂ”tlesin, et ei viitsi kĂŒll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut vĂ”i alustan mĂ”nd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kĂ”ik need tunnid, mil ĂŒksi olin, isegi blogimiseni ei jĂ”udnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest Ă€ra tehtud – sĂ€titud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mĂ”nusamaks.

JĂ”ulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, nĂ€ha kĂŒll vist midagi pole 😀 Ja ĂŒhtki mu traditsioonilist jĂ”ulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse pĂ€evakavasse mahutama 😛

Eile Ă”htul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed kĂ€isid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar pĂ€eva tagasi isu peale 😛

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jÔudsin isegi kingitused Àra pakkida.

TĂ€na, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli Ă€ratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt Ă€rkame minu Ă€ratuse peale, aga nagu ma eile Ă”htul vĂ€ga konkreetselt ĂŒtlesin: MINA Ă€ratust ei pane puhkuse ajal 😀 Sellegipoolest oli vaja ĂŒks Tallinna bussile viia… Nii et see ĂŒks pani ka Ă€ratuse 😛 Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel Ă”htul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga ĆĄampust juua 😀

Tegelikult oli tĂ€itsa mĂ”nus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpĂ€eva hommikutel pole. Ja Ă€ratus oli siiski tavapĂ€rasest tund aega hilisem. VĂ€ljumine samuti.

Ja Ă”ues oli imeline talve vĂ”lumaa…

Tagasi koju jÔudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

PĂ€rast mĂ”ningast (loe: mĂ”netunnist :D) veenmist Ă”nnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nĂŒĂŒd on mul ometigi see hetk, kus kĂ”ik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida 😀

ÜhesĂ”naga pĂ€ris mĂ”nus jĂ”ululaupĂ€ev, senini 🙂 Nii palju asjalik vĂ”iks muidugi olla, et Ă”htuks mĂ”ned piparkoogid kĂŒpsetada, lubasin ema juurde kaasa vĂ”tta… Samas, mingi varu veel on alles, Ă€kki piisab nendestki?

Äkki tĂ€na on see pĂ€ev, kus ma lĂ”puks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jĂ”uan?

JĂ”ulupuhkus on ĂŒks imeline asi, ĂŒtlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tĂ”esĂ”na vĂ€ga-vĂ€ga tĂ€nulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad rÀÀgivad, jĂ”ulud on jagamise aeg… Ma ĂŒtlen ausalt, vĂ€ga tore on hetkel kĂ”iki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nĂŒĂŒd on aeg teiseks hommikusöögiks 😀

EDIT: VĂ”i siis pigem lĂ”unasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub ĂŒksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujÀÀke eest Ă€ra kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist pĂ€evast ĂŒle jÀÀnud riisi, terve igaviku sĂŒgavkĂŒlmas seisnud herned, pudelipĂ”hjast viimase magusa tĆĄillikastme… Lisaks ĂŒks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha Ă”liga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse 😛

Vahel on lihtsalt juhe

TĂ€na oli umbes-tĂ€pselt samasugune Ă”htu kui ligi kaks nĂ€dalat tagasi viimaseid advendilaada ettevalmistusi tehes. Ainult et tagajĂ€rjed olid tsipa tĂŒĂŒtumad.

KĂ”ik sai alguse sellest, et ma olin eile kella ĂŒheni ĂŒleval ja nikerdasin fotokalendreid, mille tegemine oli tavapĂ€raselt viimasele minutile jÀÀnud. Üks lĂŒhike öö mind ĂŒldiselt ei murra, aga tööl oli ka ĂŒsna intensiivne pĂ€ev. Veetsin viimased tunnid kaheksa Exceli tabeliga opereerides, et ĂŒsna mahukast infost paar ĂŒlevaatlikku faili kokku panna ja kui ma olin sellega ĂŒhele poole saanud, siis aju sĂ”na otseses mĂ”ttes suitses. Ei olnud tegelikult rangelt vĂ”ttes ĂŒldse nii KEERULINE ĂŒlesanne, aga lihtsalt andmemaht oli suur ja tĂ€helepanelik tuli olla…

Ja Ôhtul oli koolis laste jÔulupidu.

Ja pĂ€rast seda ei suutnud ma mĂ”elda enam ĂŒhtki adekvaatset mĂ”tet 🙂

LĂ€ksime poest lĂ€bi, sest oli vaja osta puuduv kraam hilisĂ”htuse kiire pasta jaoks. Turu Rimi on minu jaoks peaaegu sama vÔÔras kui Mai Comarket, kus ma kaks nĂ€dalat tagasi juhmi nĂ€oga ringi vahtisin. TĂ€na kordus tĂ€pselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud mĂ”elda. Kaugelt liiga palju lĂ€ks aega, et sulatatud juust ja tĂŒkk peekonit ostetud saaks 😀

No ja siis jĂ”udsime koju. Panin esimese asjana poti tulele, et pasta kiirelt keema saaks. Siis hakkasin tuld tegema, kasse toitma ja kööki koristama. Pool tundi hiljem tĂ”desin, et olin unustanud pliidi sisse lĂŒlitada.

Tegin seda ja toimetasin edasi. Mingi aja pĂ€rast tundsin vĂ€ga veidrat lĂ”hna. Selle allikat otsides tĂ”desin, et olin valele pliidiplaadile tule alla keeranud… Selle plaadi peal oli aga suur plastmassist kandik piparkookidega (vĂ€ikese köögi hĂ€da, kĂ”ik vabad pinnad on (eba)sihtotstarbeliselt kasutuses)… Jeerum noh.

Ei ole kusjuures esimene kord vale plaat sisse lĂŒlitada, ĂŒkskord lĂ”hkusin nii oma lemmikvaasi Ă€ra, mis pliidi peale oli pandud, sest mujal polnud ruumi… Oi, ma olin Ă”nnetu. Aga toona oli vaja lihtsalt klaasikillud ja vesi kokku pĂŒhkida, nĂŒĂŒd haises terve köök rĂ€igelt plastmassi jĂ€rele. Suitsuandur lĂ€ks ka lĂ”puks tööle 😛

Ma olin, eks, JUST tule alla saanud ja hakkasin JUST natuke sooja saama. No ja siis polnud muud, kui tegin nii köögi kui magamistoa akna pĂ€rani lahti… Temperatuur köögis langes ĂŒsna kiiresti 15 kraadi peale ja mul oli NII KURADI KÜLM. Ja ikka haises.

Aga noh… LĂ”puks sai söök valmis ja suurem hais vĂ€lja ja Ă”nneks kĂŒttis pliit kogu elamise ĂŒllatavalt kiiresti soojaks.

Ja ĂŒllataval kombel ma ei lĂ€inud selle kĂ”ige peale isegi nĂ€rvi ega masendusse, mis oleks tunduvalt tĂ”enĂ€olisem variant… Maru rahulikuks jĂ€in 😀

(seda ma ei tea, kuidas toda plastmassist pliidiplaati tulevikus kasutada saab – pĂŒhkisin kuuma plaadi pealt salvrĂ€tiga nii palju plastikut kokku kui sain, aga ilmselt jĂ€i seda sinna veel alles…)

No ja nĂŒĂŒd olen jĂ€lle poole ööni ĂŒleval, sest ootasin, et Ă”eke koju jĂ”uaks ja kalendri jaoks pilte saadaks… Aga kaks pĂ€eva veel ja SIIS ONGI PUHKUS!

Nii et vĂ”iduka lĂ”puni…

Killukesi viimastest pÀevadest

Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…

Viimasel ajal olen ĂŒritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jÀÀdvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jÀÀvad vĂ€hemalt pildid mĂ€lestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.

Möödunud nĂ€dalavahetus oli mul ĂŒle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad lĂ€ksid ja pĂŒhapĂ€eval tulid. No ikka vĂ€ga-vĂ€ga mĂ”nus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka 🙂

ReedeĂ”htune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu pÀÀdis kĂŒll sellega, et ma sĂ”itsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks tĂ€iesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga ĂŒks kord on alati esimene 😀

LaupÀev oli mÔnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejÀrel veel mÔned tunnid magamist, siis jÀrgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mÔte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lÔpuks lÀks mul Ôhtul viie-kuue paiku lÔplikult uni Àra ja kaaslase Àrkamist oodates tekkis ootamatult pÀeva produktiivne osa.

KĂŒtsin ja koristasin ja kĂŒĂŒrisin tunnikese vĂ”i kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jĂ”udes on Ă”htuti alati nii kĂŒlm ja enamasti ka sassis, see vĂ”tab igasuguse tegutsemistahte Ă€ra. LaupĂ€ev oli esimene kord ĂŒle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rÔÔmuga tegin.

No ja Ă”htul jĂ”udsime lĂ”puks vĂ€lja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jĂ”ululaadal erinevaid Ă”unamahlu maitstud (ja ĂŒks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat Ă”lut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me lĂ€ksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… 😀

No ja kuna terve pĂ€ev sai maha magatud, siis Ă”htul uni just kĂ”ige varem ei tulnud, ĂŒle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ĂŒhendatud, et filmiĂ”htut korralikult nautida.

Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.

PĂŒhapĂ€ev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lĂ”puks pĂ€rastlĂ”unal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, kĂ€isin emal kĂŒlas ja oligi pool pĂ€eva lĂ€inud. No vĂ€hemalt kaks masinatĂ€it pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.

PĂ€eva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin  tĂ€iesti juhuslikult kokku ĂŒsna suurepĂ€rase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vĂ€hekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord Ă”hati ainult “LĂ”hnab niiii hĂ€sti!” – kĂ”ik sĂ”id ja keegi ei vigisenud. Win!

Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest Ă€ra saada – vĂ€hevĂ”itu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest tĂ€itsa piisas. Sibul + kĂŒĂŒslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid tĂ€itsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jĂ€i lihtsalt Ă€ra 😀 Peale lĂ€ks juust nagu ikka. Üllatavalt hĂ€sti tuli vĂ€lja, ĂŒhesĂ”naga. Vahel veab 🙂

No ja ei oleks adventi ilma piparkookide kĂŒpsetamiseta (hommikul said viimased Ă€ra söödud). Ma ise ei viitsinud, pool pĂ€eva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jĂ”udnud – Ă”htul kell kaheksa, kui vannis oli kĂ€idud ja Ă”htusöök söödud, arvas, et nĂŒĂŒd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jĂ”uab 😀

Hea, et on lapstööjĂ”udu, keda Ă€ra kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist kĂŒpsetada mitte 😛

EsmaspĂ€ev oli “Las MEES riietab sind” pĂ€ev.

Hommikune kurtmine riidekapi juurest:

Tema: “Kas ma pean nĂŒĂŒd hakkama neid kokku sobitama vĂ”i?”
Mina: “No sa vĂ”id alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”

Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kĂ”ige paremini silma 😀 Ja oluline detail, mida pole pildilt nĂ€ha, on muidugi kĂ”rvarĂ”ngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen tĂ€pselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.

Ja esmaspĂ€eva Ă”htu oli kinoĂ”htu… Aga sellest ma juba kirjutasin.

LĂ”petuseks pildike meie kontori “jĂ”ulupuust”. Oleks pidanud hĂ€maras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. SĂŒgisene jĂ”ulumoment.

JÔulumaagia kinolinal

Kui teist korda Queeni filmi vaatamas kĂ€isin, nĂ€gin suurel ekraanil “Eia jĂ”ulud Tondikakul” treilerit ja teadsin otsemaid, et SEDA filmi tahan koos lastega vaadata. Tavaliselt ma lastefilmidest ei hooli ja lapsed on juba piisavalt asjalikud, et ilma tĂ€iskasvanuteta kinos kĂ€ia, nii et suur rÔÔm oli leida midagi, mis kĂ”igile sobib.

Ma teadsin, et see film mulle kindlasti meeldib, aga ma ei osanud arvatagi, et nii palju. Mu kaaslane (kes tuli meiega kinno tĂ€iesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud :D) ĂŒtles hiljem – ta polnud isegi kindel, kas meeldib… Ja meeldis. VĂ€ga 🙂

See oli lihtsalt nii imeline jĂ”ulumuinasjutt 🙂 Jah, kogu see olustik oligi nagu kataloogist, nagu muinasjutt… Aga muinasjutte on vaja! Kogu see kompott kokku oli lihtsalt nii imeliselt armas. Kas elu ei vĂ”ikski olla selline? See valge lumi, imeline loodus, vĂ”rratud linnud ja loomad, kaunid villased riided… Hubased talveĂ”htud pere seltsis, ĂŒhiste Ă”htusöökide, piparkoogikĂŒpsetamiste ja lauamĂ€ngudega?

No ja muidugi metsa hoidmise teema 🙂 Nii Ă”ige sĂ”numiga film lastele.

Ja see imeline muusika…

Plika ĂŒtles pĂ€rast filmi lĂ”ppu, et tal oleks nagu mitu korda nutt peale tulnud. Vat sellise filmielamuse sai, heas mĂ”ttes. MĂ”lema pilk oli kuni lĂ”puni ekraanile kleebitud.

See oli ikka tÀielik kvaliteetaeg.

Nagu tellitult oli ju samal hommikul lumi maha tulnud, nii et kinost vĂ€ljudes oli tunne endiselt tĂ€itsa Ă”ige. Asi lĂ”ppes hĂŒsteerilise naeru saatel Poisi eest Ă€ra jooksmisega, kes meid lumepallidega pommitas.

Kogu ĂŒlejÀÀnud Ă”htu olin natuke heas mĂ”ttes “laksu all”.

ÜhesĂ”naga soovitan soojalt kĂ”igile. Kui ka pole lapsi, keda kinno viia, siis see film ei peaks sellegipoolest vaatamata jÀÀma 🙂

Siin on ĂŒks tore intervjuu filmi reĆŸissööriga, mis rÀÀgib filmitegemise kaadritagustest – ja annab lootust ka jĂ€rjele 🙂 Ja raamatule 🙂

Kassid vĂ”tavad ĂŒle

Need kassid siin lĂ€hevad tĂ€iesti ĂŒle kĂ€te… Ülbikud on!

Sellest ei tasu rÀÀkidagi, et kohe, kui maha istud, ronivad sĂŒlle:

Aga niipea, kui ÜHEKS HETKEKS toolilt pĂŒsti tĂ”usta, avaneb tagasi tulles raudselt selline vaatepilt:

…no ja siis ei jÀÀ muud ĂŒle, kui kass jĂ€lle eest Ă€ra tĂ”sta, aga vaadake seda ĂŒlbet nĂ€gu!

Kohutav korralagedus 😀

Scroll to Top