Kassid ja igapäev ehk pildikesi aasta algusest

Sellest tuleb nüüd üks 40+ fotoga hiigelpostitus, aga mis teha – kõige loogilisem on jaanuaris ja veebruaris eelmises kodus tehtud pildid, mis pole siiani blogisse jõudnud, korraga üles panna. Suuremas osas on need kassipildid, aga pisut on näha ka mind ja Poisi kukalt ning tagaplaanil üleüldist segadust, milles novembrist veebruarini elasime. Panen kindlasti lõpuks blogisse sellest ajutisest eluperioodist ka mingid “ametlikumad” pildid üles, aga seda kunagi hiljem, kui hakkan fotode abil tagantjärele eelmise aasta sündmusi kirja panema.

Meie ajutine magamistuba oli tulevases Poisi toas, sest sellel oli kahest ülemise korruse toast sel hetkel ainsana uks (no ok, vetsul oli ka uks, IRW). Kohe kõige esimene pilt näitab hästi ära, milline segadus valitses kogu selle aja 😀 Ja pange tähele ka, mis on mu arvutiekraanil 😀

Leidsin Humanast Montoni seeliku – polnud kindel, kui palju ma seda just kandma hakkan, aga maksis 2€ ja tundus olevat potentsiaalselt hea isamaaline kombo… Sai siis kodus proovitud… Miks pilti tehtud, on äärmiselt ebaselge, aga kuna see olemas oli ja ma selle peal talutav välja näen, siis siia ka panin 😀

Hurmav segadus lastetoas 😛

Siit on hästi näha see Napsie madratsi kast, mis meil need neli kuud magamistoa nurgas seisis (alla magamistuppa pidi tulema uus voodi koos uue madratsi ja voodipesuga, üleval magasime ajutiselt kaasa kolitud vanas voodis). Sädele meeldis seal otsas hängida, kapi otsas ka. Nüüd on madrats lõpuks uues kodus voodis… Küll mitte selles, mis algselt plaanitud, aga see on juba mõne teise postituse jutt 😀

Siit on näha me hurmav köök-vannituba ehk suur trepihall, millest pidi tulevikus saama laste oma “elutuba”, kuhu plaanisime ehitada normaalse päris seintega vannitoa… Aga seniks oli seal viltuse katuse all imepisike WC ja lihtsalt lahtine dušinurk… Mille juures kohe söögilaud 😀 Ja sealsamas trepipiirde peal kuivasid meie rätikud kogu aeg…

Lapsed elasid need neli kuud teise korruse suuremas toas, millel ust polnud – see oli trepihallist eraldatud korstnajala ja nõudekapiga, miskine kardinapuu oli nende juures ka, nii et ajutise “ukseava” ette panimegi kardina, et lastel oleks vähemalt enam-vähem pime, kui nad varem magama läksid ja meil oli vaja veel “köögis” toimetada. Seal toas oli neil osa kaasa kolitud mööblit, osalt kasutasime ajutiselt seda mööblit, mis koduga kaasa saime ehk järjekordsed hurmavad nõukaaegse sektsiooni tükid.

Selle kassipuu leidis Kaaslane FB “Annan ära Pärnus” grupist – mitte ehk kõige kaunima välimusega, aga robustne ja piisavalt suur ning kasside suur lemmik.

Ükskord tegi Säde endale pesa Poisi riidekappi 😀

…ja Mustu magas meie magamistoa segaduses…

Poisi voodi oli kasside lemmikkoht. Seal oli neid tihti enam kui üks. Fliisi “sõtkumine” on nii Säde kui Paksu lemmiktegevus:

Enamik õhtutest möödus samamoodi nagu eelmises kodus – magamistoa voodis, kasside ja raamatu või arvutiga:

Paksu on leidnud hea magamiskoha Plika jope peal. Joped vedelesid tihti lastetoa põrandal, sest normaalset esikut meil ju taas polnud… Trepi alumises osas seina peal oli nagi, aga enamasti tuldi trepist üles välisriietes ja jalatsitega ning riideid keegi tagasi alla viia ei viitsinud. Mina hoidsin oma jakki ka magamistoa nagis – Kaaslane oli ainus, kes riided ja jalatsid enne trepist üles tulekut ära võttis 😀

Kui esmaspäeval Delice’i sattusime, sai ikka poole hinnaga jäätist ostetud… Mida mina küll tavaliselt ei söönud, aga selle nunnu puhul tegin erandi.

Harilik vaatepilt. Kass teeb, mis kass tahab 😀

Ühel nädalavahetuse hommikul tegi Plika täiesti iseseisvalt pannkooke:

Küsisin praegu Kaaslaselt üle, et ta ju tõstis teise kassi sinna sisse, pole loogiline, et nad sinna vabatahtlikult kahekesi läksid… Vist oli jah nii 😀