Esimest korda sattusin Janne tantsustuudiosse 2016 sügisel, kui Plika esimeses klassis seal trennis käis – jagasin blogis muljeid toonasest jõulupeost. Mäletan, et käisin samal sügisel ka kaasaegse tantsu proovitrennis täiskasvanutele, aga kuna ma ei suutnud seda kava seal absoluutselt kaasa teha (ütleme nii, et ma olen tantsukavade õppimisel keskmisest aeglasem :D), jäi see toona ainsaks korraks.
2018 oli minu jaoks väljakutseid täis aasta. Hilissügisel oli üks eriti raske periood, mil ma üritasin kõigest väest ellu uusi toredaid tegevusi leida – kuna tundsin vajadust tantsutrenni järele, siis jõudsingi novembris ringiga tagas Janne juurde. Kaasaegne tants läbi kehatunnetuse, õpetajaks Anneliis. Seal mulle sobis, sest kavad olid isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtsad ja kogu värk väga vabalt üles ehitatud. Nii ma siis tantsisin kuni kevadise õppeaasta lõpuni.
Sügisel avastasin, et Anneliis teeb kiigujooga proovitundi… Suure võrkkiige fännina panin ennast kiirelt kirja ja nii ma oma südame kaotasingi. Pole varem olnud trenni, mis mulle nii väga meeldiks.
Ma tegelikult kirjutasin sellest blogis varem ka, aga ühes pikas postituses, igasugu muude teemade sekka…
Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA!
Esimesed pool aastat käisin üksi, siis meelitasin Kaaslase ka endaga trenni. No ja siis tuli see paganama koroona 🙂 Nii et märtsi keskpaigast alates oli paus… Kui lõpuks jälle trenni lubati, oli üsna mai lõpp ja nõudsime oma grupiga, et kuna kevad jäi vahele, teeme selle asemel suvel. Nii saigi – suviseid tegemisi arvestades küll pisut harvemini, kaks korda kuus.
Suvel käisin trennis üksi, Kaaslasel olid muud tegemised. Sügisel panime ennast jälle koos kirja, jõudsime esimeses trennis ära käia, jõudsime proovida ka akrojoogat, mis oli samuti väga lahe… No ja siis sattus Kaaslane hoopis haiglasse, nii et akrojoogal oli kriips peal, kiigujoogas käisin üksi edasi.
Küll aga meelitasin stuudiosse tagasi Plika 🙂 Seda ma juba ka tegelikult ühes varasemas lobapostituses mainisin, nii et pisut kordan ennast. Ta oli terve aasta kuulanud, kuidas ma kiigujoogast vaimustun ja tahtis ka hirmsasti proovida – toona olid lastegrupid täis ja ei pääsenud löögile. Sel sügisel pandi teise saali ka linad ja gruppe tehti rohkem, nii et Plika käib nüüd akrobaatilises kiigujoogas (mis on idee poolest vist edasijõudnute grupp) – seal on vähem joogat ja rohkem trikke, vähemalt umbes selline mulje on mulle jäänud. No tema suurim armastus on ikkagi showmix – mis, nagu ma arvasingi, talle erinevatest tantsutrennidest kõige paremini istub – Tiktoki kaheldava väärtusega tantsude matkimisele tunduvalt mõistlikum alternatiiv 😀 On kolmanda vanusegrupi (5.-9. klass) pesamuna 🙂
Igatahes, miks ma kogu seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Sest pühapäeval oli taaskord jõulupidu. Mis oli taaskord imeline. Ja kuna kiigujooga õpilased seal kõik kiikedega esineda ei saanud (küll oli algusnumbris kaks kiike ja see oli FANTAST, aga hea küll, ehk teinekord pikemalt, kui pildid tulevad), siis tehti meist video, mida näidati Endlas tantsukavade vahele suurelt seinale. Saan nüüd ka lõpuks oma lemmiktrenni tutvustada.
Soovitan soojalt kogu video ära vaadata, aga vihjeks nii palju, et täpselt 5:00 keerleb kõigepealt Plika laest alla ja seejärel näidatakse pisut pikemalt täiskasvanute gruppi, kus ka mina nii mõnedki korrad kaamera ette jäin – minu viimane kaader on 5:44, vampiiriasend 😀
Nagu videost näha, jääb me grupp oma lemmikõpetajast nüüd mõneks ajaks ilma, aga eks me oleme juba üksjagu norinud, et kuu-paar lubame lapsega kodus olla, sealt edasi ühe trenni nädalas jõuab ikka juhendada 😀 Sügiseks ta lubas kindlasti tagasi tulla ja seniks võtab me trenni üle teine õpetaja Aura. No kes muidugi teab, millal üldse jälle trenni lubatakse… Aga kunagi ikka 🙂
Imeline trenn, soovitan soojalt kõigile. Ma küll teiste linnade kohta ei tea – Tallinnas Liisi väitel sellist laadi polevatki, kõik linatrennid olla väga akrobaatilised. Pärnus on veel Paljajalu stuudios aerojooga, aga seal ma pole ise proovinud. Kuna olen algusest peale Anneliisi juhendamisel trenni teinud, on tema minu jaoks see ainus ja õige, ootan kannatamatult tema tagasitulekut 🙂