Ma olen tihti reede õhtul töönädalast väsinud – eile ehk seda enam, et kaks viimast ööd pole nii hästi magada saanud kui tavaliselt. Ühesõnaga mul oli meeles küll, et peaks blogima, aga kõigepealt ma tahtsin natuke niisama lebotada, siis läks järsku olemine imelikuks, nii et arvutist video vaatamine tekitas kerge iiveldustunde. Seega panin arvuti kinni ja tukkusin diivanil kuni õhtusöögini, mis oli tavalisest hilisem, kuna Plika läks võrkpallivõistlust vaatama ja jõudis koju alles enne üheksat, ootasime ta ära. No ja PÄRAST sööki mul ausalt polnud enam meeles, et blogima peab 😀 Mõtlesin juba vaikselt magamise suunas – kuna mul oli lugeris just üks raamat läbi saanud (väga hea raamat, aga lugemine NII venis, et rikkus elamuse ära – enda viga), siis valisin, mis järgmiseks võtta… Tegelikult mõtlesin pärast lugeris raamatu välja valimist poolelioleva krimkaga jätkata (see on paberraamat, mida magamistoas lugeda ei saa, sest seal pole valgust), aga lugesin natuke lugeri raamatut ja see haaras mind nii endasse, et sinna ma kogu ülejäänud õhtuks kadusingi… Kolmveerand üheteistkümneni lugesin diivanil, siis liikusin edasi voodisse – magama jäin Garmini äpi sõnul kolmveerand üks (ups, taaskord, minu praeguse elustiili kohta on see VÄGA hilja). Ligi pool raamatut lugesin ühe õhtuga.
No ja kui täna üles ärkasin, SIIS järsku turgatas, et pagan, eile jäi blogimata. Nii et saate täna kaks postitust 😛
Ma käin viiendat aastat kiigujoogas, aga kuna mul on probleem nädala sees hilisel ajal trennis käimisega (loe: MA EI VIITSI :D) ja sel aastal on nädalasisesed valikud 18.45 ja 19, mil ma tahaks juba kodus õhtust süüa või vähemalt seda valmistada 😀 Siis oli mu ainus võimalus kiigujoogaga jätkata laupäeva hommikul. Võinoh, 11.30 on pigem lõuna kui hommik 😛 Varem oli laupäeval trennis käimine minu jaoks katsumus, aga vanaks olen jäänud, ei maga enam nagunii kaua… Seega pole õnneks tunnet, et ma ei saa laupäeva hommikul rahulikult ringi loivata – jõuab nii seda kui ka õigeks ajaks trenni.
Kuna kiigujoogas on igasugu tagurpidi asendeid, siis üritan vahetult enne seda mitte (palju) süüa, sest noh, vastasel korral võib juhtuda, et pea alaspidi rippudes tuletab see söök ennast lihtsalt meelde. Mitte et midagi drastilist juhtuks, kõik saab tehtud, lihtsalt endal on väheke ebamugav. Nii et mul on laupäeval alati eesmärk süüa võimalikult vara ja pigem vähe. Ainult et see tihti ei õnnestu 😀 Ilma söömata on ka keeruline, mul lihtsalt tuleb nii kiiresti nälg, koriseva kõhuga pole ka trennis hea.
Täna ärkasin ma tavapärasest isegi varem. Kella vaatasin voodis 8.36 – no ma päris kohe ei tõusnud, ehk kolmveerandist. Hommikuti käin ma esimese asjana alati pesus – no see on nii sisse harjunud, et muudmoodi ei oska (rutiinipostitus ootab kirjutamist). Pühapäeva hommikul käime jõusaalis, enne seda ma kodus duši all ei käi, nii et laupäeva hommik on ainus, kus mul on aega duši all pikemalt asjatada – täpsemalt siis kõiki koorimist vajavaid kehaosi koorida 😀 Täna lobistasin seal nii aeglaselt, et kui ükskord välja sain oli kell… Ma täpselt ei mäleta, pool kümme äkki.
Teine hommikurutiini osa on kassi kastist junnide välja korjamine – täna oli aga keegi oma pisikeste käpakestega s*ta sees tallunud, nii et sain kõigepealt põrandalt ja aknalaudadelt s*taplekke puhastada ja siis lõpuks kasti ka koristada… Siis said lõpuks kassid ka süüa… Siis oli vaja nõud restilt ära panna ja nõudepesumasin tühjendada… Nii et hommikukohvi ja võikud sain valmis alles kella kümneks. Mitte just nii vara, kui oleksin soovinud 😀
Leppisime õekesega ennist telefonis kokku, et kui just ei ladista, läheme kiigujoogasse jala – tol hetkel oli ilm hall ja märg. Aga nüüd, kujutate ette, tuli isegi PÄIKE välja! Seda luksust poleks küll osanud oodata. Saab eriti mõnus jalutuskäik olema.
Novat, selline lobapostitus laupäeva hommikusse. Nüüd ongi aeg vaikselt riidesse panna ja liikuma hakata. Õhtuni!