Eelmise postituse jätkuks, nagu Mallu armastab öelda: nali oli minu kulul. Ehk siis ei saanud ma tol öösel sugugi hästi magada ning veetsin ka reedese tööpäeva läpakaga voodis. Peavalu, üldsegi mitte kõige tugevam, aga erinevates vormides ja pea osades, tegi olemise vastikuks.
See-eest eile õhtul suutsin magama jääda ilma valuvaigistita ning magasin hommikuni välja… Ja täna on olnud juba peaaegu tavapärane olemine – küll pisut vahepeal iiveldas, ilmselt sellest, et ma eelmised kolm päeva väga vähe sõin.
Täna veel nautisin lihtsalt seda, et jaksan jälle olla ja mõelda, hakkasin enda ümber segadust tähele panema ja ennast sellest häirida laskma, homme vast jõuan juba isegi koristamiseni 😀 Kaaslase “karantiin” sai eilsega läbi, tal on plaanis isegi homme juba autoga poodi ja jõusaali minna. Mina isoleerin ennast veel esmaspäevani, teisipäeval julgen kontorisse minna. Terviseameti kalkulaatoreid tuleb ikka usaldada, eks.
Lapsed käisid esimest aastat kooli advendilaadal ilma minuta. Plika oli lubanud kohvikusse müümiseks teha võileivatordi – kuna mina olen haige, ei saanud talle abiks olla, hoidsin kaugele eemale. Pinginaaber tuli talle appi ja tort sai täitsa kena. Ülimaitsev ka – saiajääkidest (otsatükid ja ära lõigatud servad) said koduseks tarbimiseks ka väiksemad “torditükid”.
Lõpetuseks aga pildikesed ilmsüüta kassist 😛
Mina või? Mina küll seda kuuli just käpaga ei kõigutanud!
Näed ju, magan nagu inglike!
Ups… Mina pole teinud 😀
