Mõni päev lihtsalt on selline, et kaob käest, ehkki õieti mitte midagi ei teinud.
Esiteks magasin poole üheteistkümneni – ise ka imestasin, et nii kaua. Kuna nädala sees on äratus 6.40, siis nädalavahetusel üle 9-10 enamasti välja ei vea.
Panin pesu pesema, käisin ise pesus, lakkisin varbaküüned ära, koristasin pisut kööki – ja oligi kell juba kaksteist. Kaaslane tegi apelsinimahla, mina juustu-küüslaugumääret, seejärel tegime kolmekesi inglise hommikusööki (meil on välja kujunenud nii, et kõigepealt praeb Plika peekoni, mina tükeldan ja praen seened, Kaaslane lõpuks munad) – söömise lõpetasime kell kaks 😀 Koristasin pisut ja lappisin kuivatitäie pesu kokku – kell oli pool kolm.
Mul tegelikult oli plaanis täna kogu valge aeg pusle panemiseks kasutada, aga selle aja peale, kui pusle taha istuda jõudsin, hakkas valgus juba vaikselt ära minema. Istusin puslelaua taga, silitasin süles olevat kassi, lugesin läbi kõik värsked blogipostitused – ja ikka polnud pusle ennast vahepeal kokku pannud. Jube imelik lugu! 😀
No paarkümmend tükki ehk sain paika, siis rohkem ei viitsinud. Kassistent kah ei aidanud üldse kaasa.
Ja ma ei tea, selle paarikümne tüki panemisele läks ka mitu tundi, õhtul tegin tatraputru sibula ja singiga, pärast õhtusööki lehitsesin läbi kolm raamatut, et need lugemata raamatukokku tagasi viimise kuhja tõsta, alustasin neljandat, mis edeneb ka üsna vaevaliselt, ca 60lk sain läbi (kaks raamatut on nagunii veel pooleli)…
Ja nüüd on kell pool üksteist, midagi nagu õieti teinud pole 😀
Ma armastan neid koduseid mitte midagi tegemise päevi. Nii mõnus on, kui on aega rahulikult ringi kulgeda. Mõtlesin jälle sellele, kuidas mul on ikka vedanud. Eelkõige just sellega, et mul on lõpuks ometi kodu, millest terve elu unistasin. Ilus, mugav, hubane. No ja kõik need kassid. Ja nunnud lapsed, kes ei arva, et ma olen nõme. Ja Kaaslane, kellega on nii mõnus igapäevaelu jagada. Asjad, mida liiga tihti kipun võtma iseenesestmõistetavalt, aga mis on tegelikult nii olulised. Kõige olulisemad!
Igal õhtul, kui ma oma mugavasse voodisse ronin ja Kaaslase kaissu võtan, olen tänulik – selle üle, et mul on see maja, see magamistuba, see voodi ja inimene kaisus. Ma ei maga kusagil mujal nii hästi kui oma kodus. Ja eriti talvisel perioodil oleks voodis üksi nii külm… Nii et jah, igal õhtul enne magama jäämist olen piiritult õnnelik ja tänulik, et mul on võimalik seda teha täpselt sel viisil.