Kirjutas mulle ükspäev Epp ja küsis mu aadressi.
Poolteist nädalat hiljem sain sõnumi, et mulle saabus deklareerimist vajav pakk – mina olin hämmingus, et mis värk, ma ju ei oota midagi, aga sõnum tundub igati legit (no need fake sõnumid on ikka kohe arusaadavalt fake, olen ka neid saanud). Alles siis, kui samasisulist meili lugesin, kus ka saatja nimi kirjas, tuli meelde, et tegelikult ju ootasin küll.
Kuna deklareerimine olevat lihtne, otsustasin seda ise teha. Postkaart oli enamlevinud valikute hulgas, puslele sobivat alajaotust pidin päris pikalt märksõnade nimekirjast otsima… Aga leidsin 😀 Väärtuseid ja saatekulu ei teadnud, küsima ka ei hakanud – panin midagi suvalist ja väikest. Läks läbi 😀 Ja vaevatasuks tõi kuller pakikese mulle suisa koju kätte.
Aitäh, Epp, nii nunnu kingitus! Ja ma kavatsen seda nüüd hoida nii kaua, kuni mul on võimalus seda päriselt sihtotstarbeliselt kasutada. Ehk kui ma ükskord reisile lähen, võtan kaasa 😀 Londoni plaanid said hetkel küll määramata ajaks edasi lükatud, aga küllap tuleb millalgi mõni reis ikka. Ja siis ma saan seal kassipuslet panna 😀