Tikri Päevaraamat

Oh, see on täiesti uskumatu, ma olen nii üle mõistuse rõõmus, et täitsa lõpp kohe. Üheksa kuud kestnud saaga sai lõpuks ometi läbi!

Väga emotsioonaalne nädal on olnud.

Kirjutasin reedel, et lähen laupäeval Kaidiga sõitma, saab ehk ARKist varasema eksamiaja välja lunida, et kolme nädalat kannatama ei peaks. Seletasin neile seal kenasti, et oleks vaja kähku Eestist ära kolida, kolm nädalat on hirmus pikk aeg, ehk saaks varem. Vastati, et tavaliselt küll korduseksamiteks reservaegu ei anta, aga hea küll, sel reedel siis. Täpselt nädal aega pärast esimest eksamit, mis on absoluutne miinimum, et üldse uuesti teha saaks.

Ja siis teatas Abikaasa, et tal on kõik raha autoremondile läinud, nii et ta enne novembrit meile korterit üürida ei saagi. Nojah, eks. Ja siis ma hakkasin juba muretsema, et ehk olekski pidanud kolme nädala pärast aja võtma, oleks saanud rohkem harjutada. Samas ma just väga tahtsin, et saaks asja kiiremini kaelast ära, nii et olin siiski varasema aja üle rõõmus.

Niisiis toimus terve nädal aega intensiivne harjutamine. Laupäeval ja pühapäeval käisin Kaidiga sõitmas, esmaspäeval ja teisipäeval oma õpetajaga, kolmapäeval kõigepealt Kaidiga ja siis ühe teise õpetajaga, neljapäeval jälle oma õpetajaga.

Kaidiga oli alati üks marsruut – minu juurest otse ARKi, keerasin sinna korraks sisse, sest pärast radade maha joonistamist olen seal mitu korda vigu teinud, siis edasi maantee peale mitte kõikumist ja sujuvat pidurdamist harjutama :P Kuna Kaidi oli omal ajal eksamil sõitnud seda teed pidi, mis sealt kusagilt Sauga kandist Vana-Pärnu poole läks, siis sõitsimegi kogu aeg sealt ja harjutasime Vana-Pärnus ümber nurga tagurdamist ka. Ei tulnud eriti välja, ajas ikka tigedaks küll.

Ema oli see, kes soovitas ka mõne teise õpetajaga sõitma minna – tema oli omal ajal viie erinevaga sõitnud ja igaüks olevat midagi erinevat õpetanud. Helistasin siis paljukiidetud Ritale, no selle mõttega, et naised ehk oskavad naistele paremini selliseid asju selgeks teha. Tuli välja, et tema enam ei õpetagi, küll aga soovitas ta mulle Neemet, kes vanasti töötas Aides, nüüd on Gobusis. Ma siis panin ühe aja Neeme juurde ja oh sa, ta oli tõesti suurepärane. Vaadake, mul pole mitte ühtki etteheidet oma õpetajale, ta on ka väga hea – rahulik ja oskab seletada ja nii edasi. Aga tõesti, värskendav oli sõita kellegi teisega. Tagurdasime vähemalt ümber seitsme erineva nurga, tegin Neemega kõik korrad ilusti ära ja lõpetasin tunni ülimalt positiivse enesetundega.

Oma õpetajaga sõites harjutasime ka peamiselt seda õnnetut tagurdamist ja lõpuks hakkas täitsa korralikult välja tulema.

Neljapäeva varahommikul ärkasin hambavaluga. Mul on korduvalt varemgi nii olnud, et ülevalt pool suud tuikab ja pole õieti aru saada, mis hammas. Kuna see oli varem üsna väike valu ja kadus õige pea, siis ei pööranud tähelepanu. Aga nüüd oli valu tugevam. Kusjuures üldse mitte meeletult hull, aga ma olin kogu sellest eksamieelsest pingest omadega nii läbi, et valasin pisaraid. Läksin siis hambapolikliiniku esmaabi järjekorda, peaaegu kaks tundi sain passida, selle aja jooksul jõudis valu tuimemaks minna. Olin juba välja mõelnud, et ilmselt on probleem jälle selles esihambas, millega mitte väga ammu hädas olin.

Millal see oli, eelmise aasta alguses vist, kui ma hambaarsti juurde tohutuid summasid jätsin ja kõik esihambad korda teha lasin, kevadeks vist said korda. Ja siis millalgi mitte väga palju hiljem hakkas üks hammas valutama, nii et käisin esmaabis, siis oma arst tükk aega ravis ja lõpuks ütles, et tema nüüd rohkem midagi teha ei saa ja kui peaks jälle valutama hakkama, siis pean hambapolikliinikus tipuravi tegema. Nojaa, ja see õnnetu hammas, millele juba niigi kõvasti kulutanud olin, oli jälle hell.

Kui lõpuks kabinetti sain, siis piisas arstil ainult viimase tehtud pildi vaatamisest, et kinnitada – hamba all on põletik. Juurekanal polevat olnud lõpuni täidetud ja korralikult puhastatud, polevat ime, ütles ta. Ütles ka, et tipuravi küll veel vaja pole, tuleb kangema lahusega puhastada ja kanal korralikult ära täita. Ja mitte ainult see, vaid kõrvalolev hammas ka uuesti teha. Esialgu tegi ta lihtsalt augu lahti ja pani mingi rohu sisse, et see maha rahustaks. Oleks saanud pakkuda mulle tänaseks aega, sest keegi oli ära öelnud, aga see oli täpselt mu ARKi eksamiga ühel ajal. Järgmine vaba aeg oli tal novembris, ühe teise arsti juurde sain lõpuks 17. okt. Minu küsimuse peale, kas siis tõesti kellegi juurde varem aegu pole, vastas ta, et igaühe juurde ei tahaks mind saata. Nojaa, see vähemalt on hea, siis on kindel, et nüüd tehakse korralikku tööd. Igatahes – kui ma kuulsin, et vaja jälle pikalt arstil käia ja järjekorrad nii pikad (rahalisest poolest rääkimata), siis nutsin seal hambaarsti kabinetis kah peatäie ja nuuksusin veel pool teed kojugi.

Eks mul oli lihtsalt sellest läbikukkumisest ja suurest harjutamisest päris suur stress. Kolmapäeva hommikul ärgates olid randmed valusad, tegelikult terved käed ja ülejäänud keha ka… Neljapäeval endiselt. Ilmselt ikka sellest pingest ja kramplikust rooli hoidmisest :) Ühesõnaga – ma ise ei saanud arugi, KUI suur pinge oli, aga hambavalu andis võimaluse selle kõik välja elada. Kui ma siis pärast hambaarsti õppesõitu läksin, olin nii tuim, et ei suutnud millegi peale vihastada ega närvi minna :P

Ja teate, ma arvan, et just tänu sellele eilsele pisardamisele olin ma hiljem nii rahulik. Enne eelmist eksamit läksin närvi alles neljapäeva õhtul, reede hommikul ei suutnud süüagi. Seekord olin närvis kogu nädala, aga eile rahunesin maha, täna hommikulgi olin veel rahulik ja söök mahtus sisse. ARKi poole sõites ja seal oodates läksin muidugi ikka närvi ka, hoolimata aeglasest hingamisest ja positiivsetest enesesisendustest ja kõigest muust.

Kui me Kaidiga ARKis käisime, siis näitas ta seal üht teenindajat, punapäist naist, kes oli kunagi tema eksamineerija olnud. Minule oli see tuttav nägu, ta oli siis ka letis, kui ma teooriaeksamit tegin, panin pärast tema juures sõidueksami aega kinni, ta oli hästi tore. ARKist ära sõites nägin seda eksamineerijat ka, kes mind läbi kukutas, Kaidi ütles, et tema teada olevat see kõige rangem.

Nojaa, istusin siis täna ja ootasin oma aega. See tore naine oli jälle letis ja mina mõtlesin, et küll on kahju, ma nii tahaks, et ma saaks temaga eksamit teha. Ja teate mis? Viis minutit hiljem tõstis ta letile sildi “pöörduge kõrvalletti”, kadus korra taharuumi, tuli siis tagasi ja hüüdis minu nime :D

Oh, ja ta oli lihtsalt NII tore. Kohe alguses võttis mul enamiku pingest maha. Ütles alustuseks ära, mis ülesanded eksami ajal teeme – piiratud alal tagasipööre, parkimine ja estakaad. Tuletas meelde kõik olulised asjad, mida peaks jälgima – tee andmine, pööretel paiknemine jne. Ütles, et maantee peal 70 alas tuleb sellega ka sõita, aga kui 90 alas maksimumiga ei julge, siis 80 sobib ka :D Andis mulle võimaluse paar minutit niisama sõita, et saaksin autoga tutvuda.

Läksimegi siis maantee peale, Sauga ringilt keerasime esimesel võimalusel paremale, sinna Kilksama poole. Tegin oma piiratud ala tagasipöörde ära ja läksime linna tagasi. Ütles kohe ära, et maanteesõiduga mingeid probleeme pole. No tõepoolest, ma olin Kaidiga hoolega harjutanud teel püsimist, sujuvat käiguvahetust ja pidurdamist.

Tallinna mnt-lt keerasime korraks mingi foori juurest vasakule ja sõitsime tibake Ülejõe kandis ringi, siis läksime üle silla, sõitsime natuke keskinna ja ranna kandis, parkisin Rüütli tänaval diagonaalsete joonte vahele… Ma kipun tihti liiga vara või hilja keerama ja joontega mitte paralleelselt jääma, õnneks jäin kenasti joonte vahele ja väga viltu ka mitte. Nina ei jäänud ka õnneks äärest väga kaugele – mul õpetaja ikka hirmutas varem, et ei tohi äärekivi pihta minna, ma siis ei julgenud väga edasi sõita.

Ükskord panin jalakäijaid sebral alles viimasel minutil tähele, ükskord peatusest välja sõitvat bussi ka alles viimasel minutil… Aga mõlemal korral sain kenasti pidama. Välja suretasin auto ühe korra, parkimise ajal. Paar korda ununes käik õigel ajal vahetamata, mõned pöörded olid tiba liiga järsud… Aga üldiselt tegin kõik kenasti ära, mingeid suuremaid vigu polnud. Ja no see eksamineerija oli lihtsalt nii tore, et me jõudsime temaga ka niisama juttu puhuda.

Estakaadi tegime tagasi jõudes viimase asjana ja see tuli suurepäraselt välja.

Ja nii see eksam tehtud saigi :D Pool edukast sooritusest oli kindlasti tänu sellele, et eksamineerija nii tore oli, tegelikult ka. Kusjuures see, kellega ma esimest korda tegin, mul pole tema kohta ühtki halba sõna öelda, ta polnud üldse kuri ega põhjendamatult range ega midagi. Oli täiesti normaalne ja seletas pikalt ja kenasti kõike. Ma ise olin siis rohkem närvis ka. Aga nüüd see naine lihtsalt oskas maha rahustada ja tänu sellele sõitsin kohe paremini.

Hommikul enne eksamit sadas ja nüüd hiljem on ka praktiliselt kogu aeg sadanud… Aga see tund aega, kui ma eksamit tegin, ei sadanud tilkagi.

Vaat selline nädal siis. Ja selline eksam. Päris uskumatu tunne, et ma sellega lõpuks tõepoolest ühele poole sain!

Nüüd saan keskenduda elamise kokku pakkimisele – lapsed lähevad homseks ema juurde, et ma saaks rahus koristada. Kolmapäeval kolime ema juurde ja oleme seal siis nii kaua, kuni Norrasse lendame. Millal see täpselt juhtub, ei tea… Hambaarstiga jäi kokkulepe, et kui keegi peaks aja ära ütlema, siis ta pakub seda mulle – ehk õnnestub ikka enne kaht nädalat aeg saada. Ja kui ei saa, siis ehk pole see ikka nii pikaajaline protsess, ehk saan uue aja veidi kiiremini ja siis korda ka. Ja ehk leiab Abikaasa sobival ajal sobiva korteri.

Ma väga-väga loodan, et Plika sünnipäevaks oleme Norras. Ma tõesti väga loodan.