Apr 212018
 

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud :D

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii :D Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles :)

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema :D Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav :)

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks :P

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Oct 192012
 

Õeke küsis eelmise postituse kommentaarides, kas mul on ikka meeles, kuidas ma kunagi hambaarsti kartsin ja seal suud lahti tegemast keeldusin. Mõtlesin, et võiks oma loo siia kirja panna.

Ise mäletasin tegelikult ainult seda, et väiksena olid halvad kogemused, mistõttu lihtsalt keeldusin hambaarsti juurde minemast, kuni ükskord kaheksandas klassis vms ema mulle kaua ihaldatud elektronmängu lubas (mäletate, selline piklik ja hall, seal oli tetris ja muud mängud ka). Kui ma nüüd ema käest üle küsisin, siis tuli välja, et mäletasin vist natuke valesti.

Kunagi eelkooliealisena (viiesena vms) olin ema viinud mu ühe väidetavalt väga hea laste hambaarsti juurde. Too oli lubanud, et ainult vaatab, aga hakanud kohe puurima ja minu usaldus kadus. Ema viis mu teine kord veel arsti juurde, kus ma ka kartsin ja ei tahtnud suud lahti teha, siis oli tulnud kõrvaltoast ortodont ja öelnud, et sellistele lastele tuleks vitsa anda. Ja sellest ajast saadik ma keeldusin hambaarsti juurde minemast :D

Mingi hetk olevat ema mind veel ühe arsti juurde viinud, kes lubas, et ei tee midagi ja ei teinud ka. Siinkohal lähevadki meie mälestused lahku, sest minu mäletamist mööda sain elektronmängu siis, kui lõpuks päriselt hambad korda teha lasin, aga ema meelest ainuüksi suu lahti tegemise eest. Igatahes oli too arst Kalmer Lepik – vaat siis, mina ei teadnudki, pärast ülikooli läksin ise tema juurde, sest soovitati, äkki mu alateadvus ka mäletas, et hea arst.

Igatahes olevat ema mu pärast seda käiku lihtsalt rahule jätnud ja lasknud mul ise otsustada, millal ma tahan arstile minna. Ja läksin ma vist lõpuks siis, kui hambad valutama hakkasid :D Selleks ajaks olid mul ka kõik esihambad katki… Kui need korda sain, oli üks teistest tunduvalt tumedam ja teine natuke tumedam. Ja nii ma siis oma koledate hammastega ringi käisingi, kuni lõpuks eelmise aasta alguses sisemise valgendamisega pildi kenamaks sain.

Loo moraal – valige hoolega, millise arsti juurde te oma väikesed lapsed viite. Tänapäeval on muidugi asi tunduvalt parem ja ma usun, et on küllaga arste, kes oskavad lastesse piisava mängulisusega suhtuda. Õnneks pole lastel ju alguses enamasti midagi teha vaja, lihtsalt kontrollida. Minu Plikal oli küll hambaarstil huvitav – vaatas, kuidas minul ja Abikaasal parandati, hiljem küll häbenes, aga sai tooliga sõita ja lasi oma suhu ka vaadata.

Mina kartsin väiksena ikka meeletult valu tegemist ja mind päästsid valuvaigistavad süstid – minu lapsepõlves neid ju ei tehtud, aga põhikooli ajal juba küll. Muidugi on süsti torge ka ebameeldiv, aga minu jaoks täiesti nohu – pärast süsti on õnnis teadmine, et tehku nad, mis tahavad, mina ei tunne midagi.

Kuna ma olen pidanud üpris palju hambaarsti juures käima ja olen sattunud toredate arstide juurde, on aja jooksul hirm täiesti kadunud.

Nii et jah, igasuguse meditsiiniteema mõttes on hea elada tänapäeval või mis :) Ma loodan, et mul õnnestub oma lapsed üles kasvatada nii, et hambaarsti hirmu üldse ei tekigi. Siiani on õnnestunud, aga nad on alles väikesed ka.

Miks teie hambaarsti kardate?

Oct 182012
 

Läksin täna hommikul kella kaheksaks kenasti hambaarsti juurde. Hädalised polnud veel järjekorda jõudnud, sain kohe sisse. Esimene tarkusehammas tuli lupsti välja, teine oli natuke jonnakam – no ma saan tast aru kah, viimane vapper, pidi ju endast parima andma. Lõpuks pidi siiski alla vanduma.

Arstilt sain kiita kah. Vaatas mu igemeid ja ütles, et näevad palju paremad välja. Ma ütlesin, et olen viimasest visiidist saadik igal õhtul hambaniiti kasutanud. Ütles, et vahe on silmaga näha, nüüd ei saa arugi, et oleks põletik – küll on tore, et mõned patsiendid ka kuulavad, mida ta räägib :D

Kui ma enne hinna kohta küsisin, siis öeldi, et max €58, aga läks kõigest €42. Minu praeguse rahalise seisu juures on see SUUR vahe. Pean minema just täna pakke saatma ja nüüd on selleks veidi rohkem ressurssi. Pangaarve on nimelt tänu õppelaenule €16 miinuses ja ootab Abikaasa palgalaevukest (lennupiletid said ka eile sõbranna krediitkaardi abiga ostetud). Loodetavasti jõuab laevuke enne järgmist kolmapäeva kohale, sest viimaseks hambaarstiks mõeldud raha läheb täna turvatoolide postitamisele.

Küll on tore, et tänapäeval see hammaste parandus ja välja tõmbamine nii valutuks tehtud on. Süstid on absoluutne käkitegu! Ma ei saaks öelda, et hambaarst just mu maailma lemmikuim koht on, aga igal juhul ma ei karda enam põrmugi. Kui, siis ainult arveid :D

Oct 112012
 

Tänane arve oli €137 :D Terve suu tehti süste täis ja siis parandati ära viis auku neljas hambas… Võimas. Ja kuna suu juba tuim oli, eemaldati lõpetuseks hambakivi ka ära.

See poolkrooni värk jääb suvesse ja õnneks kolmandat juurekanalit ei pea praegu üldse tegema, piisavat silma peal hoidmisest, ehk ei olegi vaja ümber teha. Nädala pärast tõmmatakse tarkusehambad välja, kahe nädala pärast on soodapesu ja siis ongi kõik.

Täna sain kaasa hambapasta tundlikele hammastele ja ostsin suuvee igemepõletiku jaoks – seda tohib ainult kümme päeva kasutada ja pidavat hambaid natuke pigmenteerima, nii et praegu olevat hea aeg kuur ära teha, soodapesu teeb siis hiljem kõik kenasti puhtaks.

Küsisin, kas mul mõni terve hammas üldse ka on :D All oli kümme tükki ja üleval üks :P Ja kehvad hambad ei pidavat mul ka olema, lihtsalt sellepärast tulevad kogu aeg hambavahedesse uuesti augud, et ma hambaniiti ei kasuta.

Hambavaheharjad olevat arsti sõnul neile, kel hambavahed suured ning mina peaks kindlasti just niiti kasutama. Küsisin arvamust tavaline vs elektrihambahari (no ma eile lugesin jälle netist ja siin näiteks soovitatakse just tavalist) – ta ütles, et eriti vahet pole, aga pesemise tehnika on erinev ja elektrihambaharjaga läheb kauem aega. Kui tavalise harjaga tuleb pesta 45-kraadise nurga all, siis elektrihambaharjaga 90 kraadi ja seda ei liiguta edasi-tagasi, vaid lihtsalt järjest mööda hambaid. Aga kui selles lingitud artiklis öeldi, et ainult soft hambaharju peaks kasutama (ja see on mujaltki meelde jäänud), siis minu arst arvas, et ma peaks ehk softi asemel mediumi võtma, kuna hambapinnad on puhtad ja probleem just igemete piiril oleva alaga.

Ma mõtlen, et ma katsetan nüüd. Kasutan esialgu edasi oma soft hambaharja, aga katsun olla harjamisel eriti hoolas ja igal õhtul kasutan korralikult niiti ka. Ja vaatame siis suvel, mis seis on. Kui ikka kehv, võtan mediumi või elektrihambaharja.

No igatahes, ma olen ikka ääretult tänulik, et see hammas mul valutama hakkas ja ma selle arsti juurde sattusin. Muidu oleks kõigi oma põletike ja aukudega läinud Norrasse õndsas teadmises, et kõik on korras. Ja Norras, rääkis mu hambaarst, maksis üks tema patsient ainult läbivaatuse ja antibiootikumide kirjutamise eest €100 ning kolme kanaliga juureravi vms maksvat €1000 kandis, siin on 10x odavam :) Täna parandades kommenteeris ta mingi augu kohta, et see oleks mul raudselt varsti valutama hakanud ja tarkusehammastes, tuli välja, on suisa mõlemas augud. Ja ühte oligi varem parandatud kah, mis oli arsti sõnul täielik mõttetus, kohe oleks tulnud välja tõmmata. Vaat siis.

Ka poleks ma suure tõenäosusega viitsinud eriti niiti kasutada, aga pärast tänast jutuajamist kuidagi tõesti adusin esimest korda, et tuleb ikka laiskusest üle saada. Nii et… Edasi tervemate hammaste nimel, jah :D Ja nii saigi kurbusest rõõm – NÜÜD saab küll kõik korralikult korda ja hügieeniharjumuste muutmise vajalikkus jõudis ka lõpuks lõplikult kohale.

Oct 102012
 

Tänane hambaarsti arve oli €134 (ja krediitkaart on nüüd nullis ning mul pole õrna aimugi, kuidas ma homme maksan, sest tavaline arve on ka peaaegu tühi). Siiani on suurim arve ühe visiidi eest olnud €52.

Ja kõige kurvem on see, et ma maksin täna teist (kui mitte kolmandat?) korda asja eest, mis oli varem lihtsalt halvasti tehtud.

Ma hakkasin hambaarstil käima 2011 jaanuaris. Oli küllaga auke, lisaks lasin “ümber teha” kõik neli esihammast, selle käigus kahte surnud hammast valgendati ja tulemus sai igati kena. Kaheksa visiiti hambaarsti ning kaks hügienisti juurde, €331 võrra vaesem ning mais 2011 lahkusin arsti juurest teadmisega, et kõik mu hambad on suurepärases korras.

Neli kuud hiljem – septembri lõpus – hakkas üks hiljuti “ümber tehtud” esihammastest valutama. Panin oma arstile aja, aga ooteaeg oli ligi nädal. Kannatasin mitu päeva, läksin lõpuks esmaabisse, edasi ravisin oma arsti juures. Suretas selle hamba, lisaks mõned uued augud mujal. Kuus visiiti hambaarsti ning üks hügienisti juurde, €137 võrra vaesem ja detsembri alguseks oli kõik väidetavalt taas korras. Kusjuures siis arst ka ütles, et kui hammas peaks nüüd veel valutama hakkama, siis aitab vaid tipuravi, mida tema ei tee ning mille jaoks peaksin nagunii hambapolikliinikusse minema.

Järgmine hambaarstiaeg sai pandud pool aastat hiljem, selle aasta juunis. Kusjuures miks – sest tundsin, et toosama esihammas tuikab. Tuikamine andis järele ja arst tuletas meelde, et tema nagunii enam selle hambaga teha ei saa. Mõned augud olid, need parandas ära. Kaks visiit hambaarsti ja üks hügienisti juurde, €99 võrra vaesem ja minul kindel teadmine, et nüüd võin rahus Norrasse kolida.

Tuikamine andis ennast aeg-ajalt ikka tunda, aga oli alati vähene ja kadus iseeenesest. Kuni ma nüüd eelmisel neljapäeval tugevama valuga ärkasin ja taas esmaabis lõpetasin. Kus mulle öeldi, et juurekanal pole lõpuni täidetud, seda pole korralikult puhastatud ja otse loomulikult tuleb põletik sel juhul tagasi.

Sellel arstil, kelle juurde nüüd sattusin, olid esimesed vabad ajad alles novembris, aga mind pandi ootejärjekorda selleks puhuks, kui keegi aja ära ütleb ja õnnestuski juba tänaseks aeg saada (kusjuures homseks teine veel). Kahel kõrvuti asuval esihambal tehti juurekanalid lahti, puhastati mingi kange lahusega, mis haises nagu ujula, kloor vms äkki (seda polnud kohe kindlasti varem tehtud, sest mind pole varem niiviisi kinni kaetud) ja täideti kanalid korralikult ära. Üks tuimestussüst, kaks pilti, lõpuks veel panoraampilt… Nii see €134 arve tuligi.

Ja mis kõige “toredam” – mul on neli auku. Pluss kolmas esihammas tuleks ka sarnaselt kahele tänasele uuesti teha. Pluss hambad on jälle mustad ja igemed põletikus, ehkki hügienisti juures käisin viimati ka suvel ja põletikku olen korduvalt ravinud. Ju ma siis ei pese ikka piisavalt hoolikalt ja olgem ausad, suurem asi niidikasutaja tõesti pole. Aga kas tõesti ongi normaalne, et pärast juunikuist hügienistikülastust öeldakse juba oktoobris, et vaja soodapesu teha? Ma ju ikkagi pesen hambaid igal hommikul ja õhtul, enda meelest korralikult…

Ahjaa, lisaks neljale ülalmainitule on tarkusehambas suur auk. Alumised on ammu välja tõmmatud ja sama oli plaanis ka ülemistega. Kuna need aga valu ei teinud (vastupidiselt alumistele, mis aeg-ajalt “kasvasid” vms) ja olin vist toona Londonisse kolimas, jäid alles. Kusjuures arsti juures käies ma miski hetk isegi küsisin, kas ei peaks neid välja tõmbama. Kui ma ei eksi, siis vähemalt ühte neist isegi parandati! Mis on tagantjärele mõeldes täiesti mõttetu, sama raha oleks võinud välja tõmbamise eest maksta. Praegune arst ütles, et muidugi tuleb mõlemad välja tõmmata ja kui ta järgmine nädal esmaabis on, siis teeb selle ka ära.

Ühesõnaga… Ma olen natuke kurb ja natuke hämmingus. Mulle tõesti meeldis mu eelmine arst ja nüüd tundub, et ta pani nii mõnegi asjaga puusse. Aga noh… Vähemalt juhtus see kõik enne Norrasse kolimist. Vähemalt õnnestus mul kiiresti ajad saada. Vähemalt saab NÜÜD kõik korda. Aga need summad… Kosmilised. Eelmise aasta alguses nelja kuuga €331, eelmise aasta lõpus kahe kuuga €137, sel suvel kuu ajaga €99, eelmise nädala €26 esmaabis + tänane €134 + edasiste visiitide käigus veel soodapesu + nelja augu parandus + kahe hamba välja tõmbamine + veel üks juurekanal.

Ja tuleb meelde, et mingi alumise purihamba kohta vist räägiti täna, et täidis on liiga suur ja see hammas tuleks üles ehitada… Poolkrooniga? Või midagi sellist. Seda vist praegu ei pea tegema, aga ta soovitas ära teha, kui järgmine kord Eestis olen.

Mis seal ikka… Peaasi, et kõik korda saaks.

Oct 052012
 

Oh, see on täiesti uskumatu, ma olen nii üle mõistuse rõõmus, et täitsa lõpp kohe. Üheksa kuud kestnud saaga sai lõpuks ometi läbi!

Väga emotsioonaalne nädal on olnud.

Kirjutasin reedel, et lähen laupäeval Kaidiga sõitma, saab ehk ARKist varasema eksamiaja välja lunida, et kolme nädalat kannatama ei peaks. Seletasin neile seal kenasti, et oleks vaja kähku Eestist ära kolida, kolm nädalat on hirmus pikk aeg, ehk saaks varem. Vastati, et tavaliselt küll korduseksamiteks reservaegu ei anta, aga hea küll, sel reedel siis. Täpselt nädal aega pärast esimest eksamit, mis on absoluutne miinimum, et üldse uuesti teha saaks.

Ja siis teatas Abikaasa, et tal on kõik raha autoremondile läinud, nii et ta enne novembrit meile korterit üürida ei saagi. Nojah, eks. Ja siis ma hakkasin juba muretsema, et ehk olekski pidanud kolme nädala pärast aja võtma, oleks saanud rohkem harjutada. Samas ma just väga tahtsin, et saaks asja kiiremini kaelast ära, nii et olin siiski varasema aja üle rõõmus.

Niisiis toimus terve nädal aega intensiivne harjutamine. Laupäeval ja pühapäeval käisin Kaidiga sõitmas, esmaspäeval ja teisipäeval oma õpetajaga, kolmapäeval kõigepealt Kaidiga ja siis ühe teise õpetajaga, neljapäeval jälle oma õpetajaga.

Kaidiga oli alati üks marsruut – minu juurest otse ARKi, keerasin sinna korraks sisse, sest pärast radade maha joonistamist olen seal mitu korda vigu teinud, siis edasi maantee peale mitte kõikumist ja sujuvat pidurdamist harjutama :P Kuna Kaidi oli omal ajal eksamil sõitnud seda teed pidi, mis sealt kusagilt Sauga kandist Vana-Pärnu poole läks, siis sõitsimegi kogu aeg sealt ja harjutasime Vana-Pärnus ümber nurga tagurdamist ka. Ei tulnud eriti välja, ajas ikka tigedaks küll.

Ema oli see, kes soovitas ka mõne teise õpetajaga sõitma minna – tema oli omal ajal viie erinevaga sõitnud ja igaüks olevat midagi erinevat õpetanud. Helistasin siis paljukiidetud Ritale, no selle mõttega, et naised ehk oskavad naistele paremini selliseid asju selgeks teha. Tuli välja, et tema enam ei õpetagi, küll aga soovitas ta mulle Neemet, kes vanasti töötas Aides, nüüd on Gobusis. Ma siis panin ühe aja Neeme juurde ja oh sa, ta oli tõesti suurepärane. Vaadake, mul pole mitte ühtki etteheidet oma õpetajale, ta on ka väga hea – rahulik ja oskab seletada ja nii edasi. Aga tõesti, värskendav oli sõita kellegi teisega. Tagurdasime vähemalt ümber seitsme erineva nurga, tegin Neemega kõik korrad ilusti ära ja lõpetasin tunni ülimalt positiivse enesetundega.

Oma õpetajaga sõites harjutasime ka peamiselt seda õnnetut tagurdamist ja lõpuks hakkas täitsa korralikult välja tulema.

Neljapäeva varahommikul ärkasin hambavaluga. Mul on korduvalt varemgi nii olnud, et ülevalt pool suud tuikab ja pole õieti aru saada, mis hammas. Kuna see oli varem üsna väike valu ja kadus õige pea, siis ei pööranud tähelepanu. Aga nüüd oli valu tugevam. Kusjuures üldse mitte meeletult hull, aga ma olin kogu sellest eksamieelsest pingest omadega nii läbi, et valasin pisaraid. Läksin siis hambapolikliiniku esmaabi järjekorda, peaaegu kaks tundi sain passida, selle aja jooksul jõudis valu tuimemaks minna. Olin juba välja mõelnud, et ilmselt on probleem jälle selles esihambas, millega mitte väga ammu hädas olin.

Millal see oli, eelmise aasta alguses vist, kui ma hambaarsti juurde tohutuid summasid jätsin ja kõik esihambad korda teha lasin, kevadeks vist said korda. Ja siis millalgi mitte väga palju hiljem hakkas üks hammas valutama, nii et käisin esmaabis, siis oma arst tükk aega ravis ja lõpuks ütles, et tema nüüd rohkem midagi teha ei saa ja kui peaks jälle valutama hakkama, siis pean hambapolikliinikus tipuravi tegema. Nojaa, ja see õnnetu hammas, millele juba niigi kõvasti kulutanud olin, oli jälle hell.

Kui lõpuks kabinetti sain, siis piisas arstil ainult viimase tehtud pildi vaatamisest, et kinnitada – hamba all on põletik. Juurekanal polevat olnud lõpuni täidetud ja korralikult puhastatud, polevat ime, ütles ta. Ütles ka, et tipuravi küll veel vaja pole, tuleb kangema lahusega puhastada ja kanal korralikult ära täita. Ja mitte ainult see, vaid kõrvalolev hammas ka uuesti teha. Esialgu tegi ta lihtsalt augu lahti ja pani mingi rohu sisse, et see maha rahustaks. Oleks saanud pakkuda mulle tänaseks aega, sest keegi oli ära öelnud, aga see oli täpselt mu ARKi eksamiga ühel ajal. Järgmine vaba aeg oli tal novembris, ühe teise arsti juurde sain lõpuks 17. okt. Minu küsimuse peale, kas siis tõesti kellegi juurde varem aegu pole, vastas ta, et igaühe juurde ei tahaks mind saata. Nojaa, see vähemalt on hea, siis on kindel, et nüüd tehakse korralikku tööd. Igatahes – kui ma kuulsin, et vaja jälle pikalt arstil käia ja järjekorrad nii pikad (rahalisest poolest rääkimata), siis nutsin seal hambaarsti kabinetis kah peatäie ja nuuksusin veel pool teed kojugi.

Eks mul oli lihtsalt sellest läbikukkumisest ja suurest harjutamisest päris suur stress. Kolmapäeva hommikul ärgates olid randmed valusad, tegelikult terved käed ja ülejäänud keha ka… Neljapäeval endiselt. Ilmselt ikka sellest pingest ja kramplikust rooli hoidmisest :) Ühesõnaga – ma ise ei saanud arugi, KUI suur pinge oli, aga hambavalu andis võimaluse selle kõik välja elada. Kui ma siis pärast hambaarsti õppesõitu läksin, olin nii tuim, et ei suutnud millegi peale vihastada ega närvi minna :P

Ja teate, ma arvan, et just tänu sellele eilsele pisardamisele olin ma hiljem nii rahulik. Enne eelmist eksamit läksin närvi alles neljapäeva õhtul, reede hommikul ei suutnud süüagi. Seekord olin närvis kogu nädala, aga eile rahunesin maha, täna hommikulgi olin veel rahulik ja söök mahtus sisse. ARKi poole sõites ja seal oodates läksin muidugi ikka närvi ka, hoolimata aeglasest hingamisest ja positiivsetest enesesisendustest ja kõigest muust.

Kui me Kaidiga ARKis käisime, siis näitas ta seal üht teenindajat, punapäist naist, kes oli kunagi tema eksamineerija olnud. Minule oli see tuttav nägu, ta oli siis ka letis, kui ma teooriaeksamit tegin, panin pärast tema juures sõidueksami aega kinni, ta oli hästi tore. ARKist ära sõites nägin seda eksamineerijat ka, kes mind läbi kukutas, Kaidi ütles, et tema teada olevat see kõige rangem.

Nojaa, istusin siis täna ja ootasin oma aega. See tore naine oli jälle letis ja mina mõtlesin, et küll on kahju, ma nii tahaks, et ma saaks temaga eksamit teha. Ja teate mis? Viis minutit hiljem tõstis ta letile sildi “pöörduge kõrvalletti”, kadus korra taharuumi, tuli siis tagasi ja hüüdis minu nime :D

Oh, ja ta oli lihtsalt NII tore. Kohe alguses võttis mul enamiku pingest maha. Ütles alustuseks ära, mis ülesanded eksami ajal teeme – piiratud alal tagasipööre, parkimine ja estakaad. Tuletas meelde kõik olulised asjad, mida peaks jälgima – tee andmine, pööretel paiknemine jne. Ütles, et maantee peal 70 alas tuleb sellega ka sõita, aga kui 90 alas maksimumiga ei julge, siis 80 sobib ka :D Andis mulle võimaluse paar minutit niisama sõita, et saaksin autoga tutvuda.

Läksimegi siis maantee peale, Sauga ringilt keerasime esimesel võimalusel paremale, sinna Kilksama poole. Tegin oma piiratud ala tagasipöörde ära ja läksime linna tagasi. Ütles kohe ära, et maanteesõiduga mingeid probleeme pole. No tõepoolest, ma olin Kaidiga hoolega harjutanud teel püsimist, sujuvat käiguvahetust ja pidurdamist.

Tallinna mnt-lt keerasime korraks mingi foori juurest vasakule ja sõitsime tibake Ülejõe kandis ringi, siis läksime üle silla, sõitsime natuke keskinna ja ranna kandis, parkisin Rüütli tänaval diagonaalsete joonte vahele… Ma kipun tihti liiga vara või hilja keerama ja joontega mitte paralleelselt jääma, õnneks jäin kenasti joonte vahele ja väga viltu ka mitte. Nina ei jäänud ka õnneks äärest väga kaugele – mul õpetaja ikka hirmutas varem, et ei tohi äärekivi pihta minna, ma siis ei julgenud väga edasi sõita.

Ükskord panin jalakäijaid sebral alles viimasel minutil tähele, ükskord peatusest välja sõitvat bussi ka alles viimasel minutil… Aga mõlemal korral sain kenasti pidama. Välja suretasin auto ühe korra, parkimise ajal. Paar korda ununes käik õigel ajal vahetamata, mõned pöörded olid tiba liiga järsud… Aga üldiselt tegin kõik kenasti ära, mingeid suuremaid vigu polnud. Ja no see eksamineerija oli lihtsalt nii tore, et me jõudsime temaga ka niisama juttu puhuda.

Estakaadi tegime tagasi jõudes viimase asjana ja see tuli suurepäraselt välja.

Ja nii see eksam tehtud saigi :D Pool edukast sooritusest oli kindlasti tänu sellele, et eksamineerija nii tore oli, tegelikult ka. Kusjuures see, kellega ma esimest korda tegin, mul pole tema kohta ühtki halba sõna öelda, ta polnud üldse kuri ega põhjendamatult range ega midagi. Oli täiesti normaalne ja seletas pikalt ja kenasti kõike. Ma ise olin siis rohkem närvis ka. Aga nüüd see naine lihtsalt oskas maha rahustada ja tänu sellele sõitsin kohe paremini.

Hommikul enne eksamit sadas ja nüüd hiljem on ka praktiliselt kogu aeg sadanud… Aga see tund aega, kui ma eksamit tegin, ei sadanud tilkagi.

Vaat selline nädal siis. Ja selline eksam. Päris uskumatu tunne, et ma sellega lõpuks tõepoolest ühele poole sain!

Nüüd saan keskenduda elamise kokku pakkimisele – lapsed lähevad homseks ema juurde, et ma saaks rahus koristada. Kolmapäeval kolime ema juurde ja oleme seal siis nii kaua, kuni Norrasse lendame. Millal see täpselt juhtub, ei tea… Hambaarstiga jäi kokkulepe, et kui keegi peaks aja ära ütlema, siis ta pakub seda mulle – ehk õnnestub ikka enne kaht nädalat aeg saada. Ja kui ei saa, siis ehk pole see ikka nii pikaajaline protsess, ehk saan uue aja veidi kiiremini ja siis korda ka. Ja ehk leiab Abikaasa sobival ajal sobiva korteri.

Ma väga-väga loodan, et Plika sünnipäevaks oleme Norras. Ma tõesti väga loodan.

Oct 012011
 

Mul hakkas pühapäeva õhtul üks esihammas tuikama. Esmaspäevast alates vaheldusid tuikamised valuhoogude ja valutu olekuga – need kolm käisid täitsa suvalise intervalliga. Teisipäeval helistasin oma hambaarstile, kes ütles, et ju hakkab hammas surema, aga tema enne esmaspäeva aega pakkuda ei saa – kui nii kaua ei kannata, mingu ma hambapolikliiniku esmaabisse.

Kuna esmaabi on kella kaheni päeval (hea küll, erandkorras saab õhtuni, aga ma nii erandiks ennast ei pidanud) ja laste kõrvalt ei andnud kuidagi ära käia, siis mõtlesin, et kannatan. No lõpuks enam ei kannatanud, täna hommikul oli Abikaasal võimalik koju jääda, nii et läksin kohe hommikul hambapolikliinikusse. Õnneks ei pidanud isegi ootama, sain kohe sisse. Oh seda rõõmu ja kergendust, kui tuimestussüst (mis isegi osa ninast tuimaks tegi :D) valu koheselt vaigistas – no ausalt, suurest heameelest tuli pisar silma :D Nüüd on rohi sees, igaks juhuks kirjutati antibiootikumid välja, aga arst arvas isegi, et vast ei lähe vaja ja õnneks on hammas lihtsalt veidi hell, enam ei valuta.

Lubasin endale, et ma ei piinle enam mitte kunagi päevakestki hambavalu käes. Kui juba valutab, siis ei kao see valu nagunii iseenesest. Tihti võib juhtuda, et oma arsti juurde kohe ei saa, selleks esmaabi ongi. Mis kuradi mõtet on päevade kaupa kangelast mängides valu taluda või peotäite kaupa valuvaigisteid neelata, kui võiks selle asemel lihtsalt minna ja põhjuse elimineerida? Ausalt, tagantjärele mõeldes ma ei saa aru, MIKS ma nii kaua kannatasin. Eks jah sellepärast, et lapsehoidmise organiseerimine polnud nii libe kui tavaliselt. Aga hästi organiseerides oleks ikkagi saanud. Ühesõnaga ei iial enam!

Siis käisime Tagega Kangadžunglis, kuhu ma varem kuidagi ei jõudnud, et sünnipäevakuu viimasel päeval -40% soodukat ikka korralikult ära kasutada. Valisime välja rohelise ja pruuni velveti padjakatete jaoks, kuus patja (st sisu) sain ka, siis veel ühe väga pimp välimusega riide pükste jaoks, ülišefid nööbid selle musta pika jaki jaoks, kust kõik nööbid järjest eest ära kadusid ja ilusad lillad kõrvarõngad.

Kuna ma ei teadnud, et Kangadžungli ees rattaparkla olemas on, jätsin ratta Lepa kaubanduskeskuse kõrvale. Poes läks ligi tunnike ja tagasi jõudes avastasin, et minu ratas on mingi võõra lukuga kinni pandud. Minu lukk oli ka kenasti endiselt olemas. Esimene mõte oli umbes selline, et jäin liiga kauaks parkima :D No tulevad igasugu jaburused pähe. Käisin igaks juhuks seest Säästuka turva käest küsimas, too ei teadnud muidugi miskit.

Image012

Image014

Järgmine mõte: keegi teeb enda arust lolli nalja. No mul polnud naljade jaoks aega, Abikaasa ootas kodus ja pidi veerand tunni pärast tööl olema. Helistasin siis talle, õnneks oli tal just sugulane külas, kel ka lapsetool autos, nii pakkisid nad lapsed autosse, võtsid tangid kaasa ja tulid lukku läbi lõikama.

Kuna tollel sugulasel oli tuttav, kes aeg-ajal Delfile nupukesi kirjutab, siis ta pakkus, et võiks tolle välja kutsuda – jabur lugu ju. Kuna nupuke pidi tulema üldine, ilma nimeta, siis polnud mul midagi selle vastu. Jutt on siin – kõik faktid peale topeltluku enda on valed :D Käisin veidi kaugemal asuvas majas kangapoes, olin täitsa pikalt ära ja trossilõikajat omav sõber oli Abikaasa, kes laenas töö juurest torutangid :D Tüüpiline Delfi, see on mulle äärmiselt ebasümpaatne sait. Aga jumala eest, nagu öeldud, mul on täiesti ükskõik. Kui ma oleks tahtnud ise ajakirjandust teavitada, oleks pigem Pärnu Postimehe kutsunud.

Kommentaarid on ka täiesti harilik Delfi peldikusein, maailma kõige targemad on koos. Aga noh, natuke targemaks ju sai – et ongi levinud vargusvõte. Ma küll ei tea, kes see nii idioot on, et oma ratta ööseks sinna jätaks või oma luku ära võtaks ja siis sisse turvat otsima läheks, aga… Ju neid siis leidub. Igatahes läks mul hästi, ratas on alles. Ja korralikuma luku ostmisele olen ausalt öeldes isegi mitu korda mõelnud.

Politseiga tegeleda polnud ka mingit isu, tolku poleks sellest nagunii olnud. Ei tea, ehk oleks kena olnud kodanikukohust täita, aga Abikaasa jäi tööle niigi hiljaks ja mina ei oleks küll viitsinud lapsi karjatada ja samal ajal pabereid määrida. Jumal selle kõigega… Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd õhtul koristasin kõvasti köögikappe – tõstsin välja asju, mida väga harva kasutan, et need teisele poole eest ära viia ja nii vajalikule kraamile rohkem ruumi tekitada. Lisaks leotasin klaaspudelitelt silte küljest ära – kasutan neid koore hoidmiseks, aga ma olen ju korrapede, kooruvad sildid häirisid (need on teise ringi pudelid – algselt glögi, tomatipasta ja agaavisiirupi omad). Kõike ikka korda teha ei jõudnud, elutuba on ka täitsa sassis. Aga homme on vaba päev, saabki põhjalikumalt ette võtta.

Mul on juba pikka aega plaanis üks piltidega postitus kodumajanduse teemadel, olen viimasel ajal kööki üsna palju kraami ostnud… Aga kuidagi ei jõua tegudeni. No ma üritan varsti, ausalt :)

May 112011
 

No edevus ei kannatanud mitte oodata, pidin ikka selle va foto ära tegema. Päikese käes on muidugi ebaaus mäng, toas pildistades oleks igasugused ebaühtlused värvis kindlasti paremini näha jäänud. No aga Abikaasa oli õues ja nii ma läksin ka õue ja…

IMG_2069

CIMG3606

Kuna ma eurodes veel hästi mõelda ei oska, siis meenutan, et esihammaste katmine laminaadiga oleks läinud umbes 15k, kroonid on vist veel midagi muud ja oleks läinud veel kallimaks? Ma pole kindel. Igatahes mul läks umbes 2500 krooni :P Udupeen!

May 112011
 

Minu hambaarstisaaga jõudis täna eduka lõpuni ja võib öelda, et ma olen tulemustega ülimalt rahul – mul pole juba 15 aastat nii ilusaid hambaid olnud! Umbes siis mu esihambad katki minema hakkasid ja paanilises hambaarstihirmus keeldusin neid enne parandamast, kui asi oli paari aastaga väga hulluks läinud. Siis juba tuli kaks hammast ära suretada, millest üks läks väga tumedaks, teine veidi vähem… Ja nii olengi viimased 13 aastat ringi käinud.

Unistasin kõik need aastad ühtlasest heledast naeratusest ja olin üpris kindel, et see eeldab suuremaid summasid ja kroone. Nüüd oli aga lõpuks võimalust ühes linnas paiksena ja hea arsti leidnuna järjest käia ja teha, nii palju raha leidus kah. Proovisime sisemist valgendamist, millesse ühelgi arstil minu puhul suuremat usku polnud, aga võta näpust – töötas suurepäraselt! Kõik plommid vahetati ära, kõigil hammastel oli plommi ja hamba piiri ümbrus koledaks ja tumedaks läinud.

Mul pole teile kahjuks panna enne ja nüüd pilte, kunagi tekitan. Enne pildi pean mingite vanemate fotode seast otsima ja nüüd pilt tuleb veel teha, hetkel ei viitsi poseerida. Igatahes oli üks esihammastest enne nähtavalt tume, nüüd on kõik ilus hele. Ei ole muidugi lumivalged ja väiksemaid ebaühtlusi värvis on endiselt – kahel hambal on helevalged väikesed laigud lakist, mis ei töötanud nii, nagu oleks pidanud. Aga need pisikesed laigud on kökimöki ja ei paista eriti kaugele, neid näeb ainult lähedalt vaadates. Foto peal neid kindlasti näha ei jääks.

Nii ma siis käingi nüüd iga natukese aja tagant endale peeglist naeratamas. Suisa lapsikult hea meel on!

Võtsin kõik oma hambaarstil käimised kokku ka – neli ja pool kuud, 11 külastust (sellest kaks hügienisti juures). kokku kulus €356 – sellest €9 panoraampildile, €60 hügienistile, €124 aukude parandamiseks ja €163 esihammastele. Kenake summa, aga võrreldes sellega, mis oleks läinud kroonidele… Üsna odav :) Nüüd pean ainult iga poole aasta tagant kontrollis käima.

Elu on ilus!

Apr 142011
 

Mulle meeldib see, et oskan rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle, aga pole vist erilist mõtet iga päev blogisse kirjutada, kui tore see on, et päike paistab või et mul on nii ägedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mõtet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mõnest asjast ometi võiks. Kõik tundub kuidagi… Tähtsusetu.

Eks ma üritan tagantjärele mõned asjad siiski kirja panna, mis vähekenegi mäletamist väärivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mõjuvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama värvusega üsna selgelt eristus, on nüüd märkamatum. Kas just päris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat võib ka mitu korda juurde panna, nii et olen väga põnevil, mis sest lõpuks välja tuleb. Igaühel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt põdenud või naerdes kätt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staažikaid kliente mõnitada. Ilmselt said kõik kliendid internetipangas teate, mis tänas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa näitel). Ja kui sa arvad, et nad äkki pakuvad sulle siis näiteks tasuta ülekandeid (kasvõi pangasiseseidki) või oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mõttetut nänni tahaks, see oli lihtsalt suvaline näide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. Ausõna, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mõnda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna üle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind häirib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, väärkohtlemised, vägivald, piinamine, surmad, sõjad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast läbi käinud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. Rääkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mõni beebi või väike laps on haiget või surma saanud… Täiesti õudne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja võiks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne küll nii õrnahingeline polnud, see on ikka täiesti pärast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt üritangi kõikvõimalikku negatiivset vältida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi Margus Karu “Nullpunkti”. Täitsa meeldis, ehkki mind häirib see, et kõik Eesti tänapäevased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest süngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei müü.

Raamatutes talun ma vägivalda väheke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on väljamõeldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil määral autobiograafilised.

Oskab keegi äkki veel mõnd head raamatut soovitada? Hoolimata süngusest on neid Eesti asju siiski üsna põnev lugeda. Nirti oma on mul läbi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?