lepp

Sellest tuleb nüüd pikk käisin-nägin-tegin postitus, aga ma pole nii ammu “linna peale” saanud – ütlemata tore oli üle pika aja, kõik asjaolud langesid ka nii kenasti kokku.

Äkki peaks alustama hoopis eelloost ehk kuidas mul EBA mõte üldse tuli. Sõpradega üks õhtu paar kuud tagasi jõime ohtralt veini ja arutlesime trollimise üle, aga see jäi rohkem veiniklaasi taga naljatlemiseks. Ritsikuga arutasin, et äkki läheme koos, aga siis polnud enam kindel, kas tahan.

No ja Lepaga oli mul juba varem deit plaanis, mis oli täpsemalt kokku leppimata, sest tahtsin selle ühendada töise Tallinnas käiguga, mis ka nagunii ootel oli – lihtsalt erinevate asjaolude tõttu ei saanud mitu nädalat järjest Pärnust tulema. No ja siis oligi üks unetu hilisõhtu, mil mul tekkis eelmises postituses mainitud VASTUPANDAMATU VAJADUS TROLLIDA – pikemalt mõtlemata söötsin öösel kell kaksteist Lepale idee ette ja kuna ta oli nõus, helistasin järgmisel päeval oma juuksurile, kel oli ka õige päeva hommikul mulle vaba aeg pakkuda. Nii läks plaan töösse.

Muide, oli ka minul täiesti adekvaatne mure, MIDA SELGA PANNA. Sest kui riideid on mul palju, siis selliseid, mis harjaga sobiks, pole just kümne aasta tagusest ajast ülearu palju alles jäänud. Ehk et pluus, lips, sukad, saapad, kõrvarõngad – need olid olemas. Jakk, seelik, kott – puudu.

Õigemini jakk, selle leidsin umbes samal ajal täiesti juhuslikult. Jakiikaldus oli ammu enne peoplaane, juba Poisi lasteaia lõpupeol oleks vaja olnud. No sellist lühikest, aga tuulekindlat ja VIISAKAT… Meie “suvesse” sobivat. No ja siis uitasin ükspäev Humanas, leidsin ühekorraga tervelt kaks kunstnahast jakki, punase ja musta, mõlemad parajad ja PIKKADE KÄISTEGA. Rõõm. Must oli piisavalt pungine, seega peo koha pealt sai mure murtud.

Seeliku suhtes oli mul vaid ähmane aimdus, et võiks olla äge ja pungine. Tegin veel ühe tiiru Humanas, leidsin nunnu punase mittepungise mulle harjumuspärase kahara lõikega suveseeliku (mida mul ka vaja oli, nii et rõõm) ja musta väheke sobivama kitsama isendi. Üldsuse (loe: need üksikud sõbrannad, kes mu plaanist teadlikud olid) survel andsin alla, valisin peo jaoks musta ja ostsin spetsiaalselt päev varem punased sukad, et mitte liiga must olla. Need läksid muidugi enne pidu katki, nii et lõpuks jäid ikkagi mustad võrksukad, mis ma olin ettenägelikult kaasa võtnud 😀

Proovikabiinis oli kõik lill, aga hiljem Tallinna tänavatel uljalt samme mõõtes tuli väga hästi meelde, miks ma… eeee… laiemaid seelikuid eelistan. Need kitsad ronivad ju muudkui ülespoole, nii et (eriti laia) kummiga sukkade puhul võib vaatepilt olla küllaltki kelmikas paljastav 😀 Ilmselt sellepärast punased sukad katki läksidki, et ma endal peol marki täis ei teeks – mustade kumm oli kitsam ja võrksukad polnud nii libedad, seega püsis seelik loodetavasti enam-vähem siivsal kõrgusel.

Kotti ei viitsinud enam otsida. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ilma hakkama. Jätan telefoni maha, pistan pangakaardi rinnahoidja vahele vms 😀

Reedel kablutasin Tallinna. Kuna mul on uus tööläpakas, mis on 15,6 tolli ning sai tellitud selle mõttega, et suur ekraan on silmadele mugavam ja ma EI hakka seda kaasas kandma, vaid reisin nagunii enda väiksemaga, kust saab samuti suurepäraselt tööd teha… Aga juhtus nii, et just tööläpakasse oli vaja installida vajalik programm, siis jah… Nutsin ja vedasin 😛 Urrima tüütu oli.

Ööbisin tavapäraselt Pelgulinnas. Kuna terve laupäev oli mul vaba, sai samas kandis elavate sõpradega kohtumised kokku lepitud ja juhtumisi oli neil väga sobivalt minu jaoks aega.

Alustuseks läksin külla Markole ja Margele. Kui tuli jutuks mu õhtune üritus ja nentisin, et kott on mul endiselt täiesti puudu, laenas Marge mulle täiesti ideaalse pisikese punase koti. Seejärel avastasin, et riided, mis olid terve öö põrandal kuhjas vedelenud, ei olnud seljas eriti sirgemaks läinud – mis seal ikka, laenasin triikraua, koorisin ennast paljaks 😀 Normaalne inimene ei läheks päev varem tööle samade riietega, millega järgmisel õhtul peole, aga no mina ei viitsi neid riideid tassida, eks 😀 Igal juhul anti mulle lahke luba raskeid kotte hoiustada ja võti, et ma need hiljem kätte saaks, nii et liikusin juba triigitu ja tunduvalt viisakamana Katsiga kokku saama.

Teine meeldiv kokkusattumus oli tänavatoidu festival Telliskivi loomelinnakus, mida olen alati tahtnud väisata, aga pole kunagi varem sobival ajal Tallinna sattunud. Nüüd siis, nagu tellitult – õige linn, õige kant. Saime sisse varakult, kui käepaelte saba oli veel lühike. Hiljem lahkudes olime hämmingus, sest see oli ikka VÄGA PIKK.

Igal juhul möödus pärastlõuna toitu nautides ja juteldes. Kuni mingil hetkel tõdesin, et on vaja hakata otsima kohta, kus mu hari püsti ajada. Mul oli küll algselt plaan varem eeltööd teha ja kuskil midagi kokku leppida, aga muud tegemist oli palju ja viitsimist vähe, seega naiivselt arvasin, et küll ma midagi ikka leian. NAIIVNE, I say.

Ma ei teagi, mitu juuksurit ma läbi kõndisin. Viis vähemalt 😀 No ma saan aru, et suvalised keldri meestejuuksurid ei valda teemat… Ja oleks võinud aimata, et normaalsemates kohtades, kus ehk rohkem matsu jagatakse (Kristiine keskuse ja kesklinna salongid – need vähesed, mis laupäeva õhtul ka lahti olid), ei pruugi enam vabu aegu olla. Ühesõnaga Pelgulinna-Kalamaja kandist ma abi ei saanudki. Läksime siis hoopis Katsi juurde, kes mulle näo pähe maalis ja punast huulepulka laenas (mis oli taas kord imeline kokkusattumus, sest mina mäletatavasti ei meigi ennast üldse, mu meigikoti sisu on olnud juba aastaid kolm tagasihoidlikku tooni huulemöginat, küüneviil- ja tangid ning aegunud ja ära visatud puudrikarbi küljest ära murtud peegel :D).

Kesklinnas proovisin õnne Solarises asuva salongiga, kus polnud samuti õhtuks enam aegu ja leidsin hilinenult, et sihitult ringi uitamisest mõttekam on ilmselt siiski eelnevalt helistamine. No jumal tänatud Google Mapsi eest – trükkisin lihtsalt otsingusse “juuksur” ja vaatasin tulemustest, mis lähedal asub ja veel lahti on. Paar kohta helistasin tulutult läbi ja olin juba üsnagi alla andmas, kuni Sikupilli Hairlookis ühe pooletunnise augu skoorisin – pärast mu juuste pikkuse uurimist ja pisukest arupidamist lubati mind poole tunni pärast ette võtta, nii et mul oli täpselt aega sinna kohale jalutada. Juuksuri nime ma kahjuks ei tea, aga ta oli igati pädev ja tegi mulle poole tunniga suurepärase harja.

Nii et peale kaheksat sain lõpuks Lepaga kokku, jõime klaasikese veini ja läksime pittu. Ja noh, niipea, kui ma uksest sisse astusin, võeti mind rajalt maha sõnadega: “Sa oled NII ILUS NAINE!” 😀 Ja kästi pilti teha. Suurepärane algus õhtule 😀

Ma siiamaani juurdlesin, kes see teine fotograaf oli, kes meid ka pildistas, kuni ma tänu Manjana ja Jaanika postitustele lõpuks teada sain, et see oli Pille Väljataga ning indeed veel paar pilti skoorisin:

See pilt vaatas esimesena hoopis FB-st vastu, sest Manjana blogis ja jagas:

Ritsikult näppasin ka ühe saurusteselfi:

Kas ma peaks midagi peost veel rääkima? No mul ju varasemate aastatega kogemus puudub ja kuna ma veetsin enamiku ajast jutustades, mitte Ženjat kuulates, siis ühtki halba sõna öelda pole. Ruumi oli piisavalt ja minu meelest oli kõik okei. Mina läksin pulli tegema ja pulli ma sain 😀

Seega mingit tõsist arutlust, kuidas hääletamist ja pidu objektiivsemaks ja paremaks teha, siit loota ei ole. Tehke ainult selline kategooria järgmine aasta, et mul ka võiduvõimalus oleks, siis saab veel rohkem pulli.

Over&out 😛