Jun 122017
 

Sellest tuleb nüüd pikk käisin-nägin-tegin postitus, aga ma pole nii ammu “linna peale” saanud – ütlemata tore oli üle pika aja, kõik asjaolud langesid ka nii kenasti kokku.

Äkki peaks alustama hoopis eelloost ehk kuidas mul EBA mõte üldse tuli. Sõpradega üks õhtu paar kuud tagasi jõime ohtralt veini ja arutlesime trollimise üle, aga see jäi rohkem veiniklaasi taga naljatlemiseks. Ritsikuga arutasin, et äkki läheme koos, aga siis polnud enam kindel, kas tahan.

No ja Lepaga oli mul juba varem deit plaanis, mis oli täpsemalt kokku leppimata, sest tahtsin selle ühendada töise Tallinnas käiguga, mis ka nagunii ootel oli – lihtsalt erinevate asjaolude tõttu ei saanud mitu nädalat järjest Pärnust tulema. No ja siis oligi üks unetu hilisõhtu, mil mul tekkis eelmises postituses mainitud VASTUPANDAMATU VAJADUS TROLLIDA – pikemalt mõtlemata söötsin öösel kell kaksteist Lepale idee ette ja kuna ta oli nõus, helistasin järgmisel päeval oma juuksurile, kel oli ka õige päeva hommikul mulle vaba aeg pakkuda. Nii läks plaan töösse.

Muide, oli ka minul täiesti adekvaatne mure, MIDA SELGA PANNA. Sest kui riideid on mul palju, siis selliseid, mis harjaga sobiks, pole just kümne aasta tagusest ajast ülearu palju alles jäänud. Ehk et pluus, lips, sukad, saapad, kõrvarõngad – need olid olemas. Jakk, seelik, kott – puudu.

Õigemini jakk, selle leidsin umbes samal ajal täiesti juhuslikult. Jakiikaldus oli ammu enne peoplaane, juba Poisi lasteaia lõpupeol oleks vaja olnud. No sellist lühikest, aga tuulekindlat ja VIISAKAT… Meie “suvesse” sobivat. No ja siis uitasin ükspäev Humanas, leidsin ühekorraga tervelt kaks kunstnahast jakki, punase ja musta, mõlemad parajad ja PIKKADE KÄISTEGA. Rõõm. Must oli piisavalt pungine, seega peo koha pealt sai mure murtud.

Seeliku suhtes oli mul vaid ähmane aimdus, et võiks olla äge ja pungine. Tegin veel ühe tiiru Humanas, leidsin nunnu punase mittepungise mulle harjumuspärase kahara lõikega suveseeliku (mida mul ka vaja oli, nii et rõõm) ja musta väheke sobivama kitsama isendi. Üldsuse (loe: need üksikud sõbrannad, kes mu plaanist teadlikud olid) survel andsin alla, valisin peo jaoks musta ja ostsin spetsiaalselt päev varem punased sukad, et mitte liiga must olla. Need läksid muidugi enne pidu katki, nii et lõpuks jäid ikkagi mustad võrksukad, mis ma olin ettenägelikult kaasa võtnud :D

Proovikabiinis oli kõik lill, aga hiljem Tallinna tänavatel uljalt samme mõõtes tuli väga hästi meelde, miks ma… eeee… laiemaid seelikuid eelistan. Need kitsad ronivad ju muudkui ülespoole, nii et (eriti laia) kummiga sukkade puhul võib vaatepilt olla küllaltki kelmikas paljastav :D Ilmselt sellepärast punased sukad katki läksidki, et ma endal peol marki täis ei teeks – mustade kumm oli kitsam ja võrksukad polnud nii libedad, seega püsis seelik loodetavasti enam-vähem siivsal kõrgusel.

Kotti ei viitsinud enam otsida. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ilma hakkama. Jätan telefoni maha, pistan pangakaardi rinnahoidja vahele vms :D

Reedel kablutasin Tallinna. Kuna mul on uus tööläpakas, mis on 15,6 tolli ning sai tellitud selle mõttega, et suur ekraan on silmadele mugavam ja ma EI hakka seda kaasas kandma, vaid reisin nagunii enda väiksemaga, kust saab samuti suurepäraselt tööd teha… Aga juhtus nii, et just tööläpakasse oli vaja installida vajalik programm, siis jah… Nutsin ja vedasin :P Urrima tüütu oli.

Ööbisin tavapäraselt Pelgulinnas. Kuna terve laupäev oli mul vaba, sai samas kandis elavate sõpradega kohtumised kokku lepitud ja juhtumisi oli neil väga sobivalt minu jaoks aega.

Alustuseks läksin külla Markole ja Margele. Kui tuli jutuks mu õhtune üritus ja nentisin, et kott on mul endiselt täiesti puudu, laenas Marge mulle täiesti ideaalse pisikese punase koti. Seejärel avastasin, et riided, mis olid terve öö põrandal kuhjas vedelenud, ei olnud seljas eriti sirgemaks läinud – mis seal ikka, laenasin triikraua, koorisin ennast paljaks :D Normaalne inimene ei läheks päev varem tööle samade riietega, millega järgmisel õhtul peole, aga no mina ei viitsi neid riideid tassida, eks :D Igal juhul anti mulle lahke luba raskeid kotte hoiustada ja võti, et ma need hiljem kätte saaks, nii et liikusin juba triigitu ja tunduvalt viisakamana Katsiga kokku saama.

Teine meeldiv kokkusattumus oli tänavatoidu festival Telliskivi loomelinnakus, mida olen alati tahtnud väisata, aga pole kunagi varem sobival ajal Tallinna sattunud. Nüüd siis, nagu tellitult – õige linn, õige kant. Saime sisse varakult, kui käepaelte saba oli veel lühike. Hiljem lahkudes olime hämmingus, sest see oli ikka VÄGA PIKK.

Igal juhul möödus pärastlõuna toitu nautides ja juteldes. Kuni mingil hetkel tõdesin, et on vaja hakata otsima kohta, kus mu hari püsti ajada. Mul oli küll algselt plaan varem eeltööd teha ja kuskil midagi kokku leppida, aga muud tegemist oli palju ja viitsimist vähe, seega naiivselt arvasin, et küll ma midagi ikka leian. NAIIVNE, I say.

Ma ei teagi, mitu juuksurit ma läbi kõndisin. Viis vähemalt :D No ma saan aru, et suvalised keldri meestejuuksurid ei valda teemat… Ja oleks võinud aimata, et normaalsemates kohtades, kus ehk rohkem matsu jagatakse (Kristiine keskuse ja kesklinna salongid – need vähesed, mis laupäeva õhtul ka lahti olid), ei pruugi enam vabu aegu olla. Ühesõnaga Pelgulinna-Kalamaja kandist ma abi ei saanudki. Läksime siis hoopis Katsi juurde, kes mulle näo pähe maalis ja punast huulepulka laenas (mis oli taas kord imeline kokkusattumus, sest mina mäletatavasti ei meigi ennast üldse, mu meigikoti sisu on olnud juba aastaid kolm tagasihoidlikku tooni huulemöginat, küüneviil- ja tangid ning aegunud ja ära visatud puudrikarbi küljest ära murtud peegel :D).

Kesklinnas proovisin õnne Solarises asuva salongiga, kus polnud samuti õhtuks enam aegu ja leidsin hilinenult, et sihitult ringi uitamisest mõttekam on ilmselt siiski eelnevalt helistamine. No jumal tänatud Google Mapsi eest – trükkisin lihtsalt otsingusse “juuksur” ja vaatasin tulemustest, mis lähedal asub ja veel lahti on. Paar kohta helistasin tulutult läbi ja olin juba üsnagi alla andmas, kuni Sikupilli Hairlookis ühe pooletunnise augu skoorisin – pärast mu juuste pikkuse uurimist ja pisukest arupidamist lubati mind poole tunni pärast ette võtta, nii et mul oli täpselt aega sinna kohale jalutada. Juuksuri nime ma kahjuks ei tea, aga ta oli igati pädev ja tegi mulle poole tunniga suurepärase harja.

Nii et peale kaheksat sain lõpuks Lepaga kokku, jõime klaasikese veini ja läksime pittu. Ja noh, niipea, kui ma uksest sisse astusin, võeti mind rajalt maha sõnadega: “Sa oled NII ILUS NAINE!” :D Ja kästi pilti teha. Suurepärane algus õhtule :D

Ma siiamaani juurdlesin, kes see teine fotograaf oli, kes meid ka pildistas, kuni ma tänu Manjana ja Jaanika postitustele lõpuks teada sain, et see oli Pille Väljataga ning indeed veel paar pilti skoorisin:

See pilt vaatas esimesena hoopis FB-st vastu, sest Manjana blogis ja jagas:

Ritsikult näppasin ka ühe saurusteselfi:

Kas ma peaks midagi peost veel rääkima? No mul ju varasemate aastatega kogemus puudub ja kuna ma veetsin enamiku ajast jutustades, mitte Ženjat kuulates, siis ühtki halba sõna öelda pole. Ruumi oli piisavalt ja minu meelest oli kõik okei. Mina läksin pulli tegema ja pulli ma sain :D

Seega mingit tõsist arutlust, kuidas hääletamist ja pidu objektiivsemaks ja paremaks teha, siit loota ei ole. Tehke ainult selline kategooria järgmine aasta, et mul ka võiduvõimalus oleks, siis saab veel rohkem pulli.

Over&out :P

Jun 112017
 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mu elu on pidev rollikonflikt. Ühelt poolt, ja see pool on see, mis siin blogis kajastust leiab, olen ma see võrdlemisi igav ja rahulik pereinimene, koristusfriik, wannabe ökomutt. Teiselt poolt olen ma ka palju muud, millest blogisse kirjutada ei kõlba, ehkki tahaks. Nii juhtus, et umbes nädal-poolteist tagasi tekkis minus VASTUPANDAMATU SOOV TROLLIDA, kõiki ja kõike. Noh, nii, et oleks kreisi, aga kõlbaks samas blogisse panemiseks kah.

Kuna EBA pidu oli ukse ees, tundus täiesti pädeva ideena ajada üle kümne aasta pähe hari, kutsuda kaasa Lepp, keda ma nägin viimati neli aastat tagasi, ning minna seda kellelegi varem mainimata blogiauhindade jagamisele (kuhu ma oma blogi isegi ei esitanud), et vaadata, kas seal on reaalselt keegi peale Ritsiku ja Malluka, kelle ma ära tunnen.

Vist väga ei olnudki, aga nalja sai sellegipoolest :D Ma pean küll ausalt üles tunnistama, et ma ei suutnud auhindade jagamist pool ajast jälgida, sest nagunii olid kõik võõrad näod (aga jeejee, Nullkulu ja Seiklusjuttude poolt ma hääletasin!), palju lõbusam oli Lepa ja Manjanaga lobiseda.

Ma ei tea, miks ma ei suuda ühelgi fotol väljapeetult naeratada, vaid igal pool on ainult täpselt ühesugune hüsteeriline irve, aga ilmselt on kõiges süüdi gintonic. Must live with it.

Fotod: Kalev Lilleorg, Õhtuleht

Manjanaga sain tuttavaks:

Populaarseid blogijaid ahistasin ka. Sest noh, MINA ju ei loe mitte ühtki ilublogi ja vaatasin lihtsalt, et ägedate sukkadega stiilne tšikk, kellega tahaks pilti teha :P

Kui Mallu lõpuks Saagimi juurest tulema sai ning mul õnnestus temaga pilt ära teha, võisin rahulikult õhtu lõppenuks lugeda ja Lepaga veini jooma minna :D

Ühtlasi, katsudes olla senisest popim ja noortepärasem, siis palun väga, minu elu esimene (ja ilmselt ka viimane :D) OOTD postitus.

Jakk, pluus ja seelik: Humana
Kõrvarõngad ja lips: Camden Market
Sukad: Londonist, täpsemalt ei mäleta
Saapad: Aipi
Kott: Marge laenas
Hari: lõikas minu ihujuuksur Aili, püsti aeti Sikupilli Hairlookis
Meik: Kats
Deit: Lepp

Järgmisele blogiauhindade jagamisele lubas Lepp minuga tulla ainult siis, kui ma midagi võidan – mina lubasin omalt poolt sel juhul lõpuks muretseda endale (läikiv)punased stilettod, mida ma olen eluaeg tahtnud, aga mitte kunagi ostnud, sest noh, ma olen niigi pikk ja kus ma neid kannaks.

Selleks, et võita, peab ilmselt Manjanaga seksiblogi ära tegema. Seda muidugi eeldusel, et järgmisel aastal on olemas kategooria “parim seksiblogi”. Ma oleks muidugi ka täitsa rahul sauruste all kandideerides (üks aasta oli selline kategooria) – ühesõnaga ma luban, et KUI järgmisel aastal on vähegi mõni mulle sobiv kategooria peale elublogide (seal ma kandideerida ei viitsi, sest noh, Mallukas), siis ma esitan oma blogi ja kutsun kõiki üles hääletama ja üldse. Sest pulli peab ju saama. Ja punaseid stilettosid.

Ma arvan, et ma mingi hetk ehk isegi kirjutan pikemalt. Sest ma eeldan, et kuskilt tuleb veel pilte (Ritsik, Manjana, keegi ju tegi meist mingi grupika?) ja kirjutada tegelikult oleks nii ühest kui teisest. Aga hetkel olen lihtsalt umbes nii väsinud, nagu… No tükkis ennist täitsa iseeenesest pähe tsitaat aegade tagusest Piia ja Nadja blogipostitusest:

“Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”

Sest jah pidutsemine on äge küll, aga kuradi väsitav. Eriti kui on vaja linnade vahet sõita ja raskeid kotte vedada. Hea oli koju jõuda, meik maha võtta (ma arutlesin Katsiga, millal ma olin viimati meigitud rohkem kui huulepulk ja ei mõelnudki välja, kas pärast pulma sellist asja ette tulnud on) ja hari alla lasta (ai. aga ma sain sellega hakkama). Nüüd olen jälle ontliku välimusega – siil on hästi ära peidetud. Vaga vesi, sügav põhi :P Rollikonflikt jätkugu!

Nov 222006
 

Kuna käes on jälle see hetk, kus ma üritan magama jääda, aga vahin selle asemel lakke ja üks nõme mõte ajab teist taga, otsustasin kõik need nõmedad mõtted siia kirja panna (sest äkki tuleb SIIS lõpuks uni, kurat võtaks).

Mis siis, et mul pole uut A-d ja pole kedagi, kes mind mõistaks. Mul on ju palju toredaid anonüümseid fänne, kõik mu blogi lugejad. S*ttagi ma arvan, et te must aru saate, aga tegelikult on sellest täiesti pohhui. Ehk on mul lihtsalt vaja see kõik endast välja saada. Äkki läheb paremaks.

Ma ei teadnud sellest maailmast, sellest seltskonnast, kus ma nüüd peamiselt elan ja liigun, varem mitte midagi. Ma ei üritanud ennast sinna meeleheitlikult sisse magada, nagu mõned tegevat. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu poiss Lepale ja ma sattusin sellest vaimustusse.

Minu eesmärk pole kunagi olnud saada päris lõpuni selliseks pohhuistiks, selliseks glämmitibiks, kelleks iganes. Ma tõesti naudin seda hooletut suhtumist, ma ei viitsi elu tõsiselt võtta, aga ma tean suurepäraselt, et mul on siiski neid külgi, millele asjad rohkem korda lähevad. Ma tean, milline ma olen, ma parem ei üritagi seda muuta, see ei teeks mind õnnelikumaks.

Ma armastan poiss Leppa. Ta on ülihea sõber, enamik ajast ka ülihea töökaaslane, me moodustame väga hea tiimi. Ma siiralt naudin tema seltskonda. Kõigest saab rääkida ja nalja on alati palju.

Ma armastan tüdruk Ruudut. Ta on peaaegu et minu iidol, ta on ilmselt üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Mul pole tõesti kunagi olnud eesmärki ega tunnet ega vajadust saada sama ägedaks. Ma lihtsalt naudin ka tema seltskonda, sama palju kui poiss Lepa oma.

Aga fakt, et mul oli Lepaga suhe, mis läks järsku p*rse, sest ta avastas, et see pole enam piisavalt huvitav ja et ta ei viitsi minu probleemidega tegeleda ja fakt, et samal õhtul, kui ta seda avastas, hakkas pihta ka tema teema Ruuduga, paneb mind idiootsesse situatsiooni, kus ma olen sunnitud võrdlema.

Kus ma olen SUNNITUD mõtlema sellele, et mina polnud piisavalt hea ja et mind lihtsalt vahetati sellepärast päevapealt välja. Et kõiki neid asju, mida Lepp tegi veel hiljuti koos minuga (ja need olid võrratud ajad, ma ei saa eitada), teeb ta nüüd koos Ruuduga. Ma paratamatult kuulen iga päev asjust, mida nad on teinud, näen fotosid, mida Lepp on Ruudust teinud, ma käin Ruudu juures ja mõtlen, mida nad seal on teinud, MIDA IGANES.

Ja mul tekib ainult idiootne tunne, et seega mina polnud piisavalt hea ja et ma nähtavasti PEAKSIN olema parem. Ägedam.

MA EI TAHA OLLA! Ma tahan olla mina ise. Ma arvan, et ma olen sellisena, nagu ma olen, juba piisavalt äge. Ma tahan, et inimesed hindaks mind sellisena, nagu ma olen.

Ja siis tuleb ilus poiss, keda ma isegi eriti tõsiselt ei võtnud, ja teatab süüdimatult, et ta seksiks pigem Ruuduga. Mis siis, et ta tegi enda arust nalja, tegelikult ta mõtles seda ka sama tõsiselt. Mis siis, et ta on lihtsalt idioot ja et tema arvamus tõepoolest ei lähe mulle eriti korda.

Üldine pilt on see, mis loeb. Miks te panete mind olukorda, mis sunnib mind mõtlema inetuid mõtteid inimestest, keda ma eraldi isiksustena siiralt armastan, kuid kelle paarina nägemine (ehkki ma tunnistan siiralt, et nad sobivad s*taks hästi kokku) viib mind masendusse?

Mida ma tegema pean?

MA EI TAHA NII MÕELDA!

Ma tahan nautida nende seltskonda ja olla ise ka õnnelik.

KURAT!

KURAT!

KURAT!

Ma lihtsalt ei taha.

Ma ei oska olla.

Nov 042006
 

Tegelikult pole sellel pealkirjal mingit sügavamat põhjust. Ma lihtsalt tulin just õuest :) NII ILUS oli! Lumi oli maas ja päike paistis. Ja inimesi oli laupäevahommikule omaselt vähe. Oleks tahtnud hoopis metsa jalutama minna tööle tulemise asemel… Igatahes sain sellest paarist minutist väljas positiivse laengu terveks päevaks.

Liimisin kolmapäeval lõpuks selle sahtli kinni, mille esikülg juba mitu nädalat pidevalt küljest ära kukkus. Mitte et seda poleks võinud kohe teha, ega ju :) Oli vaja ära oodata Kanters ja talle häda kurta, et ta saaks öelda: minge ostke PVA-d ja liimige see kuradi sahtel lihtsalt kinni.

Igatahes, sellega seoses on kahe sahtli sisu kuhjatud laua ja toolide peale. Päris kole.

Ma mõtlesin juba neljapäeval selle segaduse ära koristada, aga jõudsin tol õhtul ootamatult alles veidi enne keskööd koju.

Siis mõtlesin eile pärast tööd korralikult otse koju minna ja selle segaduse ära koristada, aga kuidagi läks jälle nii, et jõudsin koju alles peale ühtteist ja olin pealegi väga purjus. Võite kolm korda arvata, kas need asjad kuhjuvad siiani laua peal või mitte :P

Eile oli igatahes Lepp on kõiges süüdi. Ta nimelt teatas, et ei taha üksi juua ja mina pean seega temaga jooma hakkama.

Ehk siis…

Ma jõin üle pika aja Varblasel (ok, vanal Varblasel, seal ma pole tegelikult rangelt võttes varem joonudki, sest alati on mingid idioodid ees olnud).
Ma jõin üle pika aja koos Lepaga.
Ma jõin üle pika aja Seitset.
Ma tegin üle pika aja (Lepa vastikut kanget punast) suitsu.

Ja Lepp üritas mulle muuhulgas seletada, miks kõik läks nii, nagu läks (teate küll, see oli see, mida ta on lubanud juba kuu aega teha, kui mitte rohkem).

Tegelikult ma eriti targemaks ei saanud. Mõned faktid ainult, mis on iseenesest kasulikud, aga mitte kuigivõrd seletavad. Muus osas olen sama tark (loe: loll) edasi.

Või võib-olla on asi hoopis selles, et mul on hetkel juba suhteliselt ükskõik. Läks kuis läks, mis siis ikka.

Aga tegelikult oli hästi tore üle pika aja välitingimustes juua. Ma tegin endaga mõneks ajaks soojade riiete suhtes rahu, kuna leidsin, et suur soe punane sall ja müts, kui seda veidi teistmoodi kanda, näevad piisavalt okeid välja, et ma iga kord peeglisse vaadates ei karjuks. seega oli mul SOE. Mingi ajani. Sest lõpuks külmusid sõrmed ja varbad paratamatult ikkagi ära (ühesõnaga oleks vaja villaseid sokke ja soojemaid kindaid). Aga Lepal olid sügavad taskud, kuhu mahub ära terve õllepudel ja kus oli sama hea ka käsi soojendada.

Koduteel tekkis geniaalne mõte veel alkoholi osta, seega läksin Linnu tee Rimisse. Kassasabade pikkus oli šokeeriv. Õnneks olin ma nii purjus, et mul oli täiesti ükskõik – kuulasin NINi ja ei lasknud ennast millestki häirida. Tagantjärele tundus küll, et veetsin seal kõige pikemad 18 minutit oma noorest elust.

Ja lõpuks juhtus nii, et mina üldse rohkem ei joonudki. Murakas jõi. Mina hoopis sõin. Ja sõin. Ja sõin. Alkohol teeb kuradi näljaseks.

Igatahes! Ma kougin kuskilt varasemast sissekandest välja lubaduse, et täna lähen peale tööd otse koju ja olen korralik. Homme on nimelt taas Tartus koolitus ja ma pean sellepärast jube vara tõusma, pealegi tuleb need asjad ükskord sahtlisse tagasi panna ja on muidki vajalikke asju, mille tegemist ei saa igavesti edasi lükata.

PS. Kas keegi teab midagi valgusfooride hingeelust? Me arutasime Murakaga teel bussipeatusesse, kas valgusfooril on pirnid või mingi muu värvilise valguse allikas ning mis need põlema paneb – kas patareid või elekter… Vat sellised toredad mõtted ilusal laupäeva hommikul.

Oct 292006
 

(Tühja Ti amo) pudeliga andis täiesti edukalt vihmavarjust välja ulatuva terava osa sinna sisse taguda. Hämmastav. Tänapäeva moodsate naiste moodsad versioonid haamrist :)

Õige jah.

Aitäh, Lepp, et sa pärast mitut nädalat unustamist ja minu eilset ja mitut varasemat korda läbimärjaks ligunemist lõpuks pidasid meeles mulle vihmavarju ära tuua. Suur suur aitäh.

Oct 152006
 

Just siis, kui ma hakkan arvama, et minu läbisaamine poiss Lepaga on normaliseerunud, kui ma hakkan unustama fakti, et ta on s*tapea, saab ta hakkama mingi jõle suure prohmakaga, mille peale ma olen sunnitud täielikult meelt muutma.

Ehk siis.

Eile oli võrreldes reedega nii s*tt ilm, et ei viitsinud midagi algselt plaanitut teha ja masendusin kodus. Kuidagi juhtus nii, et läksin poiss Lepaga kohvi jooma (tema idee – aga tundus tol hetkel hea). Mis küll tähendas reaalselt seda, et tegin kõigepealt oma vabal päeval tund aega tööd, et likvideerida kaost ja hävingut, mis ma sinna saabudes eest leidsin ning sain siis Lepa tunniks ajaks kohvikusse vedada.

Tegelikult oli kõik jumala tore. Mul pole mitte midagi selle vastu, et arutada poiss Lepaga erinevate pikkade pandavate poiste üle, kellega võiks seksida vms. Ma räägin sellest nagunii kõigiga. Ühesõnaga kaks siidrit, kaks suitsu ja päris armas tunnike vestlust. Lepp lubas taas kord (Lepa lubadused, ah) mulle ükspäev ausalt ära seletada, miks kõik nii läks ja ma isegi jäin seda uskuma. Jäin uskuma, et kui jätta kõrvale see, kuidas ta minuga käitus, võib Lepp siiski olla päris tore poiss ja meie sõbralik kooseksisteerimine on võimalik.

Jajah.

Õhtul mõtlesin lihtsalt kodus olla, sest ühtki eriti tarka plaani polnud.

Miski hetk lisas mind keegi oma MSNi. Keegi, kes keeldus alguses ütlemast, kes ta on. Kui avaldas lõpuks oma isiku, keeldus ütlemast, miks ta mind lisas. Noh, põhimõtteliselt sain temaga lihtsalt kokku. Intrigeeriv, eks. Jõime Varblasel ühe siidri ja teise Levikas.

Kurjaks läks asi siis, kui tüüp ei tahtnud ikka avaldada, kus ta minu otsa komistas ja miks ta mu oma MSNi lisas. Uudishimu, noh. Ma ei kavatsenudki lasta tal ilma seda ütlemata lahkuda.

Ja mida ma lõpuks teada sain? Et nad olid (tema sõnade kohaselt) mingi tüübiga Varblasel üksteisele oma kurba saatust kurtnud ja see siis andis. No tore.

Tema muidugi (väidetavalt) ei teadnud, et see Lepp oli. See ka tõsi ilmselt. Aga noh, mul polnud mingit kahtlust. Lepp on lihtsalt ainus Varblasel liikuv inimene, kel mu MSNi aadress peas.

Kuna tüüp pidi järgmisel hommikul kell seitse asjalik olema, läks ta viimase trolli peale. Algselt plaanisin temaga kaasa minna, aga uute asjaolude valguses olin nii sigatige, et jäin lihtsalt Levikasse.

Poiss Lepp ei tahtnud asja (peale nõustumise faktiga, et see oli tema) kuidagi kommenteerida. Mingi aja pärast ta siiski otsustas midagi seletada, aga see põhimõtteliselt piirdus ainult küsimusega: “Mida ma siis nüüd valesti tegin?”

Oi *****. Huvitav, kas oleks mõni neiu, kellele MEELDIKS fakt, et tema eks käib ringi ja jagab tema MSNi, sest: “Tema oli meeleheitel ja sina ka”. Aitäh, Lepp, kui ma tahan kellelegi oma MSNi jagada, siis saan ma sellega suurepäraselt ise hakkama. Kui mul on vaja kellegi MSN saada, siis saan selle leidmisega suurepäraselt ise hakkama.

Ja ma ei tunne veel sugugi, et oleksin meeleheitel, ehk ma võin selliste asjade üle edaspidi ise otsustada.

Kõige asjalikum mõte, mis mul kogu selle jamaga seoses tuli, oli mingi eriti nilbesisulise kuulutuse avaldamine mõnes homoportaalis, Lepa numbriga siis. Aga häda on selles, et ma ei viitsi tagantjärele hakata mingit s*tta keerama, tundub kuidagi jube mõttetu.

Aga õhtu läks veel absurdsemaks. Miski hetk laekus Levikasse Fille, mis oli iseenesest väga tore, sest minu arusaam ilusast laupäeva ööst ei ole üritada Lepale Levikas istudes selgeks teha, mis idiootsusega ta jälle hakkama sai, kunas tema ainus kommentaar asjale on: ära süüdista oma hädades postiljoni :D Tegelikult suutsin ma ta vahepeal täiesti närvi ajada ja see oli küll päris ilus.

Ühesõnaga. Tuli Fille ja mul oli seega asjalikum seltskond, kellega suhelda.

Ma muidugi ei osanud arvata, et sellest suhtlemisest saab kuus tundi avalikku suudlemist (loe: amelemist) Levika baarileti ääres.

See on tegelt nagu nii absurdne, et ma naeran siiani. Aga ilus oli. Ma pole nii ammu millegi taolisega tegelenud, see oli värskendav vaheldus. Lihtsalt suudlemine, avalik koht, ei midagi enamat (eriti).

Mõtisklesin küll ahvatleva plaani üle Fille enda poole magama võtta, et Murakas šoki saaks, aga leidsin, et see poleks vist kõige targem idee.

Niisiis läksin hommikul esimese trolli peale. Ja sain magama kell seitse.

Ja kuigi sellist õhtut mul küll plaanis polnud, kukkus see välja huvitavamalt, kui ma arvasin.

Aga seda ma küll ei tea, mida poiss Lepp endast mõtleb. Parim seletus, mis ma tema järjekordsele idiotismile välja mõtlesin, on see, et ehk ta avastas, et on minuga pikemat aega liiga kenasti käitunud ja peab nüüd kähku oma s*tapea geeni korralikult välja näitama.

Aga see on ju Lepp. Ma olen peaaegu loobunud üritamast aru saada, mis mõtted tema peakolus ringi liiguvad…

Sep 292006
 

Ma võin küll nutta ja nutangi. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, sest ma olen tunde-, mitte mõistuseinimene ja see lühike suhe tähendas mulle (vastupidiselt mõnele teisele s*tapeale) palju.

Ma võin mõneks ajaks lahkuda ja arvatavasti lahkungi, sest nii on hetkel kergem.

Aga üht pidage meeles.

MA TULEN VEEL TAGASI.

See tulemine saab olema parem kui eelmine. Valu läheb mööda, ma ju tean, et läheb (ehkki see teadmine praegu mitte kuidagi ei lohuta). Ja mina olen parem, targem ja elukogenum inimene. Oskan näiteks s*tapeadest eemale hoida.

Ja kui ma tulen, siis ma tulen glämmilt.

Hoidke alt!

Sep 292006
 

Pips says:
krissu helistas kah.. küsis kuidas sul on ja lubas järgmine nädal juua suga koos.. ta ütles, et oli levikas mingit lepa sõpra kohanud, kes ütles, et pane tähele, see tüdruk lahkub varsti nuttes nagu E-gi

Nojah, vähemalt jääb mulle teadmine, et ma ei kujutanud endale pool aastat suhet ette, vaid saatsin Lepa ise pikalt, kui ta siga mängima hakkas. Ja et mul pole suurt kõhtu. Aga seda tahaks muidugi teada, kes need kuldsed sõnad ütles…

EDIT: Muidugi vana hea Mart, kuidas ma olekski võinud midagi muud arvata.

Ruudu, järg on sinu käes :D Aga kuivõrd sa oled selline pohhuist, siis on lootus, et Lepp on see, kes nuttes lahkub. Kui sa sellega hakkama saad, siis ma püstitan sulle küll mälestusmärgi!

Sep 292006
 

…ja just siis, kui ma arvan, et suurt hullemaks enam minna ei saa, see raudselt juhtubki.

Ma ei saanud aru, et midagi oli valesti. Kui sain, ei saanud ma aru, et selle taga oli naine. Kui sain, ei saanud ma aru, kes see naine oli. Nüüd, kus ma sain, imestan ma, et ma olen nii idioot, et sellest varem aru ei saanud.

Huvitav, miks on see nii, et mida rohkem ma teada saan, seda suurema idioodina ma ennast tunnen…

MIS JÄRGMISEKS?

Sep 272006
 

Ma suudan jälle nutta.

Ja ma vihkan ennast selle eest.

Aga p*rsse, läheb üle. Homseks läheb üle.

Ainult kaks närust kuud ja mul on kordi raskem ennast kokku võtta, kui pärast A-d.

Ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks valesti. See idioot ju ei rääkinud. Ta lihtsalt ignoreeris ja kadus. Pani mind mõne aja pärast uskuma, et kõik saab korda ja kadus jälle. Ja nagu ma nädala pärast teada sain, siis oleksin ma pidanud sellest järgmisest kadumisest juba aru saama, et “ta ei taha enam meie suhtega tegeleda”.

Konkurentsitult kõige koledam asi, mis mulle kunagi öeldud on. Vähemalt mehe poolt, kes mulle veel nädal tagasi väitis, et on minusse endiselt väga armunud ja ei taha mind kaotada.

Pagan võtaks. Miks ma pean selliste luuserite otsa sattuma???

Aga läheb üle, kurat võtaks. Homme olen jälle bitch.