Mul oli põhikoolis üks armas klassiõde. Me ei olnud kunagi parimad sõbrad ja käisime ühes klassis vaid paar aastat, kuni ta kooli vahetas. Aga mina ja mu pinginaaber saime temaga hästi läbi, käisime tal külas ja… Ühesõnaga, ma suhtlesin temaga nonde paari aasta jooksul rohkem, kui enamike teiste klassikaaslastega. Pärast tema koolivahetust praktiliselt üldse mitte. Keskkooli ajal kohtusin temaga juhuslikult, rääkisime natuke ja see oli tore, aga viimased 15+ aastat oli meie suhtlus null.
Ta oli aastaid mu FB-s, sealtkaudu jõudsid minuni killukesed tema elust ja ta oli mulle ääretult sümpaatne. Kodutud loomad, mahekraami kasvatamine, minu lastega sarnases vanuses laps, samuti waldorfkoolis… Ta tundus nii tore, nii minu südame järgi inimene.
Vähem kui kuu aega tagasi tegin otsuse temaga suve poole ühendust võtta, et teha ettepanek kokku saada. Tundus, et meil on palju ühist ja lootsin, et ehk õnnestub see kunagine sõprus/tutvus taaselustada.
Nädala alguses ütles mu ema mulle, et nägi ajalehes kaastundeavaldust tema isale. Tütre surma puhul…
Ma ei saanud rahu. See polnud üldse minu asi, aga mul oli vaja teada, mis juhtus. Täna õhtul oskasin õigetest kohtadest otsida ja leidsingi. Liiklusõnnetus. Ületas kiirustades maanteed, et jõuda bussile. Suri sündmuskohal.
Ja taas kord – ehkki ma ei saa öelda, et tegu oleks mulle lähedase inimesega, puudutas see mind nii sügavalt.
Miskipärast on sellised ootamatud ja ebaõiglased surmateated tulnud minu ellu kahekaupa. Kaks aastat tagasi suht väikese vahega ja nüüd sel aastal samuti. Seekord siis oma parimais aastates täiskasvanud, kes oleks pidanud veel aastakümneid elama, kuid tänu liiklusõnnetustele muutus see kõik sekunditega.
Elu on nii habras. Ja ma olen nii kurb.