Apr 202018
 

Mul oli põhikoolis üks armas klassiõde. Me ei olnud kunagi parimad sõbrad ja käisime ühes klassis vaid paar aastat, kuni ta kooli vahetas. Aga mina ja mu pinginaaber saime temaga hästi läbi, käisime tal külas ja… Ühesõnaga, ma suhtlesin temaga nonde paari aasta jooksul rohkem, kui enamike teiste klassikaaslastega. Pärast tema koolivahetust praktiliselt üldse mitte. Keskkooli ajal kohtusin temaga juhuslikult, rääkisime natuke ja see oli tore, aga viimased 15+ aastat oli meie suhtlus null.

Ta oli aastaid mu FB-s, sealtkaudu jõudsid minuni killukesed tema elust ja ta oli mulle ääretult sümpaatne. Kodutud loomad, mahekraami kasvatamine, minu lastega sarnases vanuses laps, samuti waldorfkoolis… Ta tundus nii tore, nii minu südame järgi inimene.

Vähem kui kuu aega tagasi tegin otsuse temaga suve poole ühendust võtta, et teha ettepanek kokku saada. Tundus, et meil on palju ühist ja lootsin, et ehk õnnestub see kunagine sõprus/tutvus taaselustada.

Nädala alguses ütles mu ema mulle, et nägi ajalehes kaastundeavaldust tema isale. Tütre surma puhul…

Ma ei saanud rahu. See polnud üldse minu asi, aga mul oli vaja teada, mis juhtus. Täna õhtul oskasin õigetest kohtadest otsida ja leidsingi. Liiklusõnnetus. Ületas kiirustades maanteed, et jõuda bussile. Suri sündmuskohal.

Ja taas kord – ehkki ma ei saa öelda, et tegu oleks mulle lähedase inimesega, puudutas see mind nii sügavalt.

Miskipärast on sellised ootamatud ja ebaõiglased surmateated tulnud minu ellu kahekaupa. Kaks aastat tagasi suht väikese vahega ja nüüd sel aastal samuti. Seekord siis oma parimais aastates täiskasvanud, kes oleks pidanud veel aastakümneid elama, kuid tänu liiklusõnnetustele muutus see kõik sekunditega.

Elu on nii habras. Ja ma olen nii kurb.

Apr 032018
 

Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.

Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!

Ja kui ma siis täna hommikul nägin…

Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.

Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.

Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?

Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…

Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.

Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…

Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…

See kõik tundub nii… Ette määratud.

Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.

Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.

Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…

Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…

Jul 202016
 

Eile õhtul nutsin sel aastal teist korda sellepärast, et mulle tuttav inimene kaotas oma lapse. Ja ma ei räägi siinkohal katkenud rasedusest… Mitte kunagi varem ei ole minu tutvusringkonnas midagi sellist olnud ja nüüd nii lühikese vahega kaks korda?

Enda suhtes on segased lood. Otseselt õnnetu ei ole, armastus on, lahku minna ei kavatse, ei ole me kumbki üksteisele valetanud ega petnud, aga… KORRAS asjad ka pole. Elame üks päev korraga ja loodame, et leiame oma probleemidele lahenduse.

Mõned kuud tagasi sain teada ühest lahutusest. Täna lugesin teisest. Lahkuminekuid sinna vahele, lihtsalt suhteprobleeme – no ei jõua kokkugi lugeda.

Shit happens all around. Polegi vahet, kas tegu on lähedase sõbraga või (blogi)tuttavaga. Kui inimesega, keda sa mingit pidi tunned, juhtub mingi s*tt, siis… Siis on endal ka s*tt. Väga väga s*tt.

Ja ma vihkan seda, et ma ei saa blogis mitte millestki rääkida. Ma ise võiks, aga kõik on seotud teistega.

Ja ma palun, et need, kes saavad aru, millest/kellest ma kirjutan, ei kommenteeriks seoses teiste isikutega äratuntavas võtmes. See on nende elu ja ma ei taha ennast vähimatki sinna segada. Lihtsalt… Mul jooksis juhe eile õhtul õige põhjalikult kokku ja täna hommikul veel rohkem.

Peatage maailm, ma tahan maha minna.

Apr 142011
 

Mulle meeldib see, et oskan rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle, aga pole vist erilist mõtet iga päev blogisse kirjutada, kui tore see on, et päike paistab või et mul on nii ägedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mõtet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mõnest asjast ometi võiks. Kõik tundub kuidagi… Tähtsusetu.

Eks ma üritan tagantjärele mõned asjad siiski kirja panna, mis vähekenegi mäletamist väärivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mõjuvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama värvusega üsna selgelt eristus, on nüüd märkamatum. Kas just päris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat võib ka mitu korda juurde panna, nii et olen väga põnevil, mis sest lõpuks välja tuleb. Igaühel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt põdenud või naerdes kätt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staažikaid kliente mõnitada. Ilmselt said kõik kliendid internetipangas teate, mis tänas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa näitel). Ja kui sa arvad, et nad äkki pakuvad sulle siis näiteks tasuta ülekandeid (kasvõi pangasiseseidki) või oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mõttetut nänni tahaks, see oli lihtsalt suvaline näide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida põnevat internetipangas veel teha saab. Ausõna, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mõnda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna üle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind häirib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, väärkohtlemised, vägivald, piinamine, surmad, sõjad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast läbi käinud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. Rääkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mõni beebi või väike laps on haiget või surma saanud… Täiesti õudne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja võiks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne küll nii õrnahingeline polnud, see on ikka täiesti pärast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt üritangi kõikvõimalikku negatiivset vältida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile õhtul ühe jutiga läbi Margus Karu “Nullpunkti”. Täitsa meeldis, ehkki mind häirib see, et kõik Eesti tänapäevased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest süngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei müü.

Raamatutes talun ma vägivalda väheke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on väljamõeldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil määral autobiograafilised.

Oskab keegi äkki veel mõnd head raamatut soovitada? Hoolimata süngusest on neid Eesti asju siiski üsna põnev lugeda. Nirti oma on mul läbi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?

Aug 022007
 

Kõigepealt sõitis Swamm paar nädalat tagasi rolleriga mingile autole tagant sisse (ei olnud tema süü, teise juhi oma), mille tagajärjel tal nüüd käsi kipsis on. Paar päeva hiljem sõideti Potsule otsa (ja tulemused olid koledamad, aga õnneks ka ei midagi VÄGA koledat). Nüüd siis…

Nüüd siis tegi Mees eile avarii. Rolleriga. Ma ei kavatse siin laskuda detailidesse, miks ja kuidas, ütlen vaid, et kõik on õnneks enam-vähem korras. Kriimustused ja marrastused, täna läks juba tööle.

Aga eile õhtul, kui ta mulle helistas ja seda ütles… Õnneks alles siis, kui olin juba nagunii peaaegu lõpetanud ja oli vaja vaid enne koju minemist riideid vahetada… Ma närisin küüsi kogu koju sõitmise aja.

Ja ma sain üle pika aja tunda seda abitut tunnet. Vaadata inimest, keda sa armastad, kellel on väga halb olla ja sa ei saa mitte midagi teha. Ei julge isegi kõvasti kallistada, sest kardad haiget teha…

Ma ei taha enam seda tunnet.

Aga kõik läks hästi, eks.

Lihtsalt… Ehmatus oli. Ehmatus ja abitus.

Aga täna on kõik juba palju parem. Ja see on ju peamine, eks.

Apr 282007
 

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.

Apr 272007
 

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Feb 122007
 

Ma olen üle pika aja saavutanud sellise staadiumi, et absoluutselt mitte miski ei tee mu tuju heaks. No tõesti. Kõik on nii kuradi p*rses. Õigemini. Noh. Otseselt p*rses pole ju midagi. Midagi lihtsalt polegi.

Jah, ma tean küll, et mul on palju toredaid sõpru ja nii edasi.

Isegi ilus ilm, hea muusika ja mõte Londonile ei tee tuju paremaks… See on tavaliselt alati aidanud.

Ilmast on pohhui, muusika tekitab veel depressiivsema meeleolu ja London tundub miski unistus kauges tulevikus. Isegi ei viitsi enam midagi pushida, et see lähemale tuleks.

No täiega noh. Ikaldus.

Ma tahaks ennast väga-väga purju juua, aga kurat… Mis mõtet sellelgi oleks? Tahaks lihtsalt olla. Mitte mõelda. Selle asemel pean minema välja, olema viisakas, minema Pärnusse, tulema varahommikul sealt tagasi, et minna tööle… Milleks see kõik?

Päriselt käega lüüa ka ei saa. Et jätaks Pärnusse minemata või midagi.

Ah, p*rsse. Ma parem ei kirjuta rohkem. Mingit pointi siit nagunii ei tule.

Jan 262007
 

Tegelikult ma mõtlesin tulla siia ja kirjutada etteheitva sissekande neile, kes mu hala liiga tõsiselt võtavad – sel hetkel, kui ma nii tunnen, see tõesti ongi nii nii kole, kui ma kirjutan. Aga see läheb üle. Kiiresti. Ja siis on kõik jälle tore ja elu on lill. Selline ma olengi.

Et tahtsin tulla ja kirjutada, jah?

Aga enne seda tegin ma vea. Avasin oma RSS lugeja. Poleks pidanud.

Eks ta ole. Aga mina muide enam inimeste headusesse ei usu. Ma üritan nüüd jälle minna seda teed, et vaikimisi on kõik halvad. Noh, tundub, et elul on siis rohkem positiivseid emotsioone pakkuda, kui sa kõigest halvimat ootad.

Enam ei saa Nannyt vaadata ja täis juua, sest on liiga hilja, alkohol on otsas (õigemini mahl, millest koksi teha) ja mul on homme tööpäev. Ja ma olen juba kaineks saanud.

Ausalt, hoidke must eemale. Ma ei taha teid näha. Mitte niipeagi.

*pime vaikne ahastus*

Ma muide ei arva, et ma oleks selle ära teeninud!

Loodetavasti läheb see sama kiiresti üle kui tavaliselt.

Praegu on kole.

EDIT: Natuke kergemeelset Orkutit, nagu mul viimastel päevadel on igasuguseid kergemeelseid asju ette sattunud, ja ahastus on veel suurem. Oh mind. Et ma ka ei õpi!

Mul on ainult üks lootus. See peab tõeks saama. Muidu on kehvasti.

See on see hetk, kus oleks vaja kedagi, kellele saaks keset ööd helistada. Mul ei ole sellist inimest.

*veel vaiksem ja veel pimedam ahastus*

Jan 252007
 

Esmaspäeval, eile JA täna? Tramaivõi. Saan aru, et PP on ilmselgelt liiga väike koht, aga tundub et Tallinn samamoodi (ah, nagu ma seda varem teadnud poleks). Põgeneda. Kaugele. Ära.

Kaks eelmist õhtut närisin küüsi ja võitlesin endaga, et siia mitte midagi kirjutada. Täna sai mõõt täis. Võiksin muidugi ka peensustesse laskuda, aga tean, et detailid ei tasu end ära. Siis on pärast katki ka kõik ilusad inimesed minu ümber, kes ometigi milleski süüdi pole. Las Tikker olla parem üksi katki.

Kusjuures ebatavaline on minu puhul see, et kui ma tavaliselt lähen ja halan kõigile, siis kõik need kolm korda olen ma lihtsalt vait olnud. Nojah, nüüd siis enam mitte. Aga personaalselt ma halama ei lähe. Häbi on lihtsalt. Elan ennast asjade peal välja.

Tegelikult on muidugi väga häiriv olla tujus, kus peab ennast väevõimuga tagasi hoidma, et mitte millelegi jalaga virutada või miskit millegi vastu loopida. Eile näiteks lendas peegel pooleks. Ma olen ikka parim.

Aga noh, mis ikka. Jooks ennast täis, aga raha on vähe ja seltskonda ka pole. Niisiis vaatan teise kuus osa Nannyt otsa ja elu on jälle lill. Mõju on garanteeritud.

Tramaivõi.

KÕRINI!

Tänan tähelepanu eest. Tõenäoliselt ei kirjuta ma siia järgmised kolm päeva jälle midagi. Saate aru, eks.

Pole isegi oma RSS lugejat üleeilsest õhtust saadik lahti teinud. Ei tunne, et tuju oleks.

EDIT: Murakas, su šampus läks loosi, sorry. Ja selle järel läheb tõenäoliselt Kantersi oranž Absolut sidrunimahlaga.

EDIT 2: Mul on peale miniabsoluti veel pool pudelit viina??? Halleluuja! Kahju, et sidrunimahl peaaegu otsas on.

Things are looking up, thank god.

Tsitaat Nannyst:

See psühhiaater on nii hea, et tema vastuvõtule ei saa enne, kui mõni tema patsientidest enesetapu sooritab.