maailmavalu

Mul oli põhikoolis üks armas klassiõde. Me ei olnud kunagi parimad sõbrad ja käisime ühes klassis vaid paar aastat, kuni ta kooli vahetas. Aga mina ja mu pinginaaber saime temaga hästi läbi, käisime tal külas ja… Ühesõnaga, ma suhtlesin temaga nonde paari aasta jooksul rohkem, kui enamike teiste klassikaaslastega. Pärast tema koolivahetust praktiliselt üldse mitte. Keskkooli ajal kohtusin temaga juhuslikult, rääkisime natuke ja see oli tore, aga viimased 15+ aastat oli meie suhtlus null.

Ta oli aastaid mu FB-s, sealtkaudu jõudsid minuni killukesed tema elust ja ta oli mulle ääretult sümpaatne. Kodutud loomad, mahekraami kasvatamine, minu lastega sarnases vanuses laps, samuti waldorfkoolis… Ta tundus nii tore, nii minu südame järgi inimene.

Vähem kui kuu aega tagasi tegin otsuse temaga suve poole ühendust võtta, et teha ettepanek kokku saada. Tundus, et meil on palju ühist ja lootsin, et ehk õnnestub see kunagine sõprus/tutvus taaselustada.

Nädala alguses ütles mu ema mulle, et nägi ajalehes kaastundeavaldust tema isale. Tütre surma puhul…

Ma ei saanud rahu. See polnud üldse minu asi, aga mul oli vaja teada, mis juhtus. Täna õhtul oskasin õigetest kohtadest otsida ja leidsingi. Liiklusõnnetus. Ületas kiirustades maanteed, et jõuda bussile. Suri sündmuskohal.

Ja taas kord – ehkki ma ei saa öelda, et tegu oleks mulle lähedase inimesega, puudutas see mind nii sügavalt.

Miskipärast on sellised ootamatud ja ebaõiglased surmateated tulnud minu ellu kahekaupa. Kaks aastat tagasi suht väikese vahega ja nüüd sel aastal samuti. Seekord siis oma parimais aastates täiskasvanud, kes oleks pidanud veel aastakümneid elama, kuid tänu liiklusõnnetustele muutus see kõik sekunditega.

Elu on nii habras. Ja ma olen nii kurb.

Eile õhtul nutsin sel aastal teist korda sellepärast, et mulle tuttav inimene kaotas oma lapse. Ja ma ei räägi siinkohal katkenud rasedusest… Mitte kunagi varem ei ole minu tutvusringkonnas midagi sellist olnud ja nüüd nii lühikese vahega kaks korda?

Enda suhtes on segased lood. Otseselt õnnetu ei ole, armastus on, lahku minna ei kavatse, ei ole me kumbki üksteisele valetanud ega petnud, aga… KORRAS asjad ka pole. Elame üks päev korraga ja loodame, et leiame oma probleemidele lahenduse.

Mõned kuud tagasi sain teada ühest lahutusest. Täna lugesin teisest. Lahkuminekuid sinna vahele, lihtsalt suhteprobleeme – no ei jõua kokkugi lugeda.

Shit happens all around. Polegi vahet, kas tegu on lähedase sõbraga või (blogi)tuttavaga. Kui inimesega, keda sa mingit pidi tunned, juhtub mingi s*tt, siis… Siis on endal ka s*tt. Väga väga s*tt.

Ja ma vihkan seda, et ma ei saa blogis mitte millestki rääkida. Ma ise võiks, aga kõik on seotud teistega.

Ja ma palun, et need, kes saavad aru, millest/kellest ma kirjutan, ei kommenteeriks seoses teiste isikutega äratuntavas võtmes. See on nende elu ja ma ei taha ennast vähimatki sinna segada. Lihtsalt… Mul jooksis juhe eile õhtul õige põhjalikult kokku ja täna hommikul veel rohkem.

Peatage maailm, ma tahan maha minna.

Kõigepealt sõitis Swamm paar nädalat tagasi rolleriga mingile autole tagant sisse (ei olnud tema süü, teise juhi oma), mille tagajärjel tal nüüd käsi kipsis on. Paar päeva hiljem sõideti Potsule otsa (ja tulemused olid koledamad, aga õnneks ka ei midagi VÄGA koledat). Nüüd siis…

Nüüd siis tegi Mees eile avarii. Rolleriga. Ma ei kavatse siin laskuda detailidesse, miks ja kuidas, ütlen vaid, et kõik on õnneks enam-vähem korras. Kriimustused ja marrastused, täna läks juba tööle.

Aga eile õhtul, kui ta mulle helistas ja seda ütles… Õnneks alles siis, kui olin juba nagunii peaaegu lõpetanud ja oli vaja vaid enne koju minemist riideid vahetada… Ma närisin küüsi kogu koju sõitmise aja.

Ja ma sain üle pika aja tunda seda abitut tunnet. Vaadata inimest, keda sa armastad, kellel on väga halb olla ja sa ei saa mitte midagi teha. Ei julge isegi kõvasti kallistada, sest kardad haiget teha…

Ma ei taha enam seda tunnet.

Aga kõik läks hästi, eks.

Lihtsalt… Ehmatus oli. Ehmatus ja abitus.

Aga täna on kõik juba palju parem. Ja see on ju peamine, eks.