meedia

Esimene nädal oma postkastiga

Kuna kõik arved on meil virtuaalsed ja ajakirjandust me reeglina ei telli, ei näinud veidi üle viie aasta tagasi siia kolides põhjust eraldi postkasti soetada. Memmeke, kes siin enne meid elas, sai oma posti naabritelt, meie samamoodi. Kui jätta kõrvale sünnipäeva- ja jõulukaardid, siis ega meile eriti midagi ei tulnudki.

Sensat tellisin üksvahe umbes neli kuud, kuna see mind aga loodetud kombel ei kõnetanud ja jäi lugemise asemel riiulisse seisma, katkestasin tellimuse üsna kiirelt. Digi käis ükskord pool aastat, Swedbanki preemiapunktide eest – ideaalne ajaviitelugemine, tunduvalt etem kui naisteajakirjad (tehnika arvustused ja võrdlused on mu nõrkus, go figure that out), aga praktilist väärtust pole minu jaoks nii palju, et ma seda raha eest tellima hakkaksin. Üksvahe tellisin aastaks oma lemmikristsõna – selle mõttega, et kui jälle lahendamise tuju tuleb, siis on ports võtta 😀

Kui meid polnud kodus, jättis naabrimees tihti meile posti ukselingi vahele – ja vahel ikka juhtus, et hakkas sadama vihma vms. Ei teinud just eriti õnnelikuks, aga polnud ka süüdistada kedagi peale iseenda – võiks ju oma postkasti panna, eks. Ja kui pole viitsinud, siis tulebki taoliste tagajärgedega leppida.

Nüüd aga juhtus nii, et taas hakkas aeguma ports Swedbanki preemiapunkte – Digit kahjuks enam valikus polnud, tellisin siis Ekspressi, sest ei osanud midagi targemat välja mõelda. Ja kuna see ilmub kord nädalas, siis leidsime, et pärast 5+ aastat on lõpuks aeg endale postkast osta 😀 Kõik ehituspoed käisime läbi ja ainult ühest soovitu leidsimegi – normaalse välimuse ja suurusega ning maja detailidega kokku sobiva värviga. Siis seisis postkast nädal aega ja ootas, et keegi viitsiks selle seinale panna… Eelmisel nädalavahetusel sai asi lõpuks tehtud.

Ja väga õigel ajal – sel kolmapäeval Ekspress esimest korda tuligi. Mingil põhjusel oli meie leht pandud naabrite postkasti, kes seda ise ka tellivad, seega said kaks tükki. Postkastid on maja seinal täpselt kõrvuti, täielik müstika, mis kirjakandjal mõttes olla võis. Helistasin kohe samal päeval ja palusin, et edaspidi ikka oma kasti saaks. Abikaasa, kes mu kõnest midagi ei teadnud, käis paar päeva hiljem Express Posti kontorist läbi ja palus sama 😀 Nii et on lootust, et järgmisel nädalal saavad lehed õigesti. Panime mõlemale postkastile korterinumbrid ka peale ja puha. Täisvärk.

Esimesed asjad, mis postkasti pandi, olid McDonaldsi sooduskupongid, järgmisel päeval Hesburgeri omad 😀 Suht mõttetud kupongid kahjuks, eks nende huvides on ikka eineid müüa, mina oleks aga huvitatud ainult Big Tasty ja Megaburgeri soodukatest… Ilma eineta 😛

Reklaamlehti oleme nüüd ka nädala jagu saanud. Rimi ja Selver miskipärast puudusid, aga esindatud olid Maxima, Konsum/Maksimarket, Comarket, Delice ja Home4You.

Sooduspakkumistega on muidugi nii, et kuna 90% (95%? 99%?) suurtes poodides müüdavast kaubast võiks minu poolest olemata olla, siis samamoodi on need kampaaniahinnad enamjaolt minu jaoks täiesti mõttetutele toodetele. Põhimõtteliselt huvitavad mind ainult värske kraam, mahekraam ja tööstuskaubad. Ja viimased reeglina vaid Maximas, kus on laiem valik ja rohkem arvestatavaid allahindluseid.

Meeldiva üllatusena avastasin Konsumi/Maksimarketi reklaamist eraldi lehekülje tervisesõbralike toodetega, kus peale enam kui kaheldava väärtusega vitamiinivee olid kõik ülejäänud tooted täiesti arvestatavad. Okei, enamikku neist ma ei ostaks, aga põhimõtteliselt VÕIKSIN osta 😀 Ja Nonna muffinisegu tahaks päriselt ära proovida. Muidugi mul pole Säästukaarti, kuna ma praktiliselt kunagi nois poodides ei käi, aga noh, kellelgi äkki on… Kui mul peaks tulema meelde enne 1. märtsi seda “kedagit” paluda. Kui meie kodulähedases pigem niru valikuga Konsumis seda segu üldse on, sest Maksimarketisse kindlasti sõita ei viitsi – samas elab selle lähedal Abikaasa õde, kes ilmselt võiks mulle vabalt osta, kui ma paluks, tal on kindlasti Säästukaart ka.

Kas Säästukaarti ei saa vahel mingi kampaania käigus soodushinnaga soetada? Ma euro vast maksaks, aga €3 pole kunagi näinud põhjust kulutada, sest me tõesti ei käi Konsumis praktiliselt kunagi ja Maksimarket on teises linna otsas.

Enamik reklaamidest lehitsesin kiirelt läbi ja viskasin seejärel vanapaberisse, ei olnud miskit huvitavat. Sellegipoolest ei näe ma mõtet kleepida postkastile kirja “ainult tellitud post” – kuigi mul on nende lehtedega nii vastastikused tunded, ma totaalselt vihkan paberi raiskamist ja mõtlen kurbusega kõigile maha võetud puudele. Teisest küljest aga jälgin meelsasti sooduspakkumisi ja mul on neid reklaame lehitseda kordades mugavam, kui veebist PDF variante vaadata, nagu seni teinud olen. Ja neid trükitakse nagunii, paraku. Nii et ma siis loen. Kunagi, kui ma olen nii rikas, et ei pea enam toidu hindu vaatama, siis äkki kleebin selle kleepsu ka 😀

Üle pika aja Ekspressi lugeda oli ülimõnus. Ma teatavasti ajakirjandust praktiliselt ei tarbi, kuna telekat meil pole ja ka veebist regulaarselt uudiseid ei loe. Neid on lihtsalt nii palju, liiga paljud neist mõttetud klikimagnetid või liiga negatiivsetest asjadest, mida mul ei ole soovi enesesse võtta. Igapäevaselt ilmuvaid lehti ma seega lugeda ei soovi – minu meelest on väga otseses seoses sisu tootmise kiirus ja kvaliteet. Korra nädalas Ekspressi lugeda on aga minu jaoks ideaalne variant – selle puhul vähemalt on tunne, et enamik sisust on reaalselt läbi mõeldud ja kirjutamiseks eeltööd tehtud 😀

Ei saaks öelda, et ma lehe just kaanest kaaneni läbi lugesin, aga üle poole kindlasti – ja see on minu puhul juba väga hea saavutus. Pole vist üllatav, et haridusteema oli hetkel kõige südamelähedasem, aga sellest tuleb kunagi üks eraldi postitus.

Ja lisalehest sain teada, et Mustika keskuses on “söö, palju jõuad” stiilis Aasia buffet, mis maksab kõigest €7 ja kus välditakse naatriumglutamaati 😀 Mustikasse pole mul üldiselt kunagi asja, aga ainult sellepärast läheks sinna 😀

Kaalun täitsa tõsiselt, et kui kolm kuud “tasuta” Ekspressi täis saab, siis tellin oma raha eest edasi 🙂 Ka preemiapunkte kasutan hea meelega selle jaoks edaspidigi. Ma ei tea ainult, kuidas seda korraldada, et enamik ajast maksan ja kui jälle kuutellimuse jagu punkte täis saab, siis tellin ühe kuu “tasuta”. Ühe kuu kaupa tellida on muideks preemiapunktide eest mõttekam – kui see punktisumma kolmega korrutada, tuleb kokku vähem, kui see, mis mina kolme kuu eest korraga maksin. Miks see nii on, pole õrna aimugi. Ma lihtsalt jätsin oma punktide kulutamise nii viimasele minutile, et olin sunnitud need korraga välja käima, vastasel juhul oleks lihtsalt aegunud.

Ühesõnaga meeleolukas nädal oli. Oma postkast on ikka tore. Ei teagi, miks me seda varem ei ostnud – polnud ju kallis ka, maksis alla €20… Polnud lihtsalt kunagi piisavalt oluline. Kuni praeguseni.

Esimene nädal oma postkastiga Read More »

Ma tean, et ma midagi ei tea

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi 🙂 Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass 🙂

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema 🙂 Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.

Ma tean, et ma midagi ei tea Read More »

Teemal, millest tavaliselt vaikin

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam 🙂

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.

Teemal, millest tavaliselt vaikin Read More »

Miks ma peaksin meediat tarbima?

Ma pole juba väga pikka aega uudiseid lugenud (ega vaadanud, ega kuulanud) – üldse mingit ajakirjandust tarbinud. Tähtsaimad juhtumised jõuavad minuni sõprade-tuttavate, FB ja blogide kaudu nagunii – FB feedis jääb aeg-ajalt ikka mõni huvi pakkuv artikkel ette ja saab ka läbi loetud. Aga suuremalt jaolt ja igapäevasel kujul on uudised lihtsalt masendavad.

Täna läksin miskis meeltesegadushoos Postimeest kiikama ja veel suuremas meeltesegadushoos lugesin artiklit perevägivallast. MIKS ma tegin esimest, veel enam teist – ise ka aru ei saa. Nüüd on nii halb tunne sees.

Teate, kui hästi töötab elamine oma väikeses turvalises maailmas? Ma olen ümbritsenud ennast inimestega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Minu ümber on intelligentsed, toredad, positiivsed inimesed. Palju mahe- ja rohemeelseid inimesi. Mis rahvusest, mis nahavärviga, millise seksuaalse orientatsiooniga – mitte mingisugust vahet pole. Kellelgi ei tuleks pähegi, et võiks olla. See on maailm, milles ma elan ja ma ei tahagi sealt välja tulla, et jahmuda sellepärast, kui palju kartust ja vihkamist on nii paljudes Eesti inimestes.

Nii paljud argumenteerivad, et maailmas toimuvaga peaks ikka kursis olema. Mina leian, et ma ei pea, kui ma raiskan oma aega uudiste lugemisele ja tunnen ennast selle tagajärjel halvemini. Mulle täitsa piisab teadmisest, et maailmas on palju vägivalda, et Ukrainas on sõda, et kooseluseadus on hetke kuumim teema… Ma ei taha detaile, sest mul hakkab halb ja nende teadmine ei tee mu elu kuidagi rikkamaks. Kui ma olen selle arvelt kellegi meelest vähem intelligentne inimene – olgu nii. Selle arvelt olen rõõmsam ja positiivsem.

Parem teen selle ajaga midagi toredat. Räägin Abikaasaga, kallistan lapsi, suhtlen sõpradega, loen raamatut, vaatan mõnd head sarja… Elan oma elu. Positiivselt. Ja ma loodan, et äkki sellest piisab. Äkki ma olen oma eluterve suhtumisega kellelegi eeskujuks ja muudan sel kombel maailma natuke paremaks kohaks, kus on natuke rohkem toredaid inimesi.

Aga kui keegi peaks kunagi tegema veebilehe, kus on ainult head uudised 🙂 Vaat seda ma loeks küll. Kiire googeldamine näitas, et ingliskeelseid lehti on mitmeid, aga minule meeldiks just kohalik. Peavoolumeedia kajastab nagunii kõiki neid vajalikke, negatiivseid ja valusaid teemasid, võiks ju olla mõni leht, mis hoiab kursis ainult Eestis toimuvate positiivsete asjadega.

Tegelikult ma vahel ikkagi loen uudiseid – Pärnu Postimees on piisavalt turvaline lugemisvara ja kohaliku eluga tuleb ikka kursis olla. Aga sedagi teen üsna ebaregulaarselt. Vist parem, kui mitte midagi 🙂

Miks ma peaksin meediat tarbima? Read More »

Ikka sellest välismaast

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama 🙂

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi 😀 Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine 🙂 No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos 🙂 Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides 😀

Ikka sellest välismaast Read More »