muusika – Tikri blogi

Prime Orchestra

07/11/2023 / muusika, rõõm / Leave a Comment

Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.

Ehk siis Prime Orchestra.

Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.

Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!

Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.

Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.

Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.

Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀

Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).

Uhh. Üliäge oli, tõesti!

Lords of the Sound

19/09/2020 / muusika, rõõm / 3 Comments

Ligi aasta aega tagasi, oktoobri lõpus 2019, ostis Kaaslane piletid Lords of the Sound kontsertile “Music Is Coming”. Tegu on Ukraina sümfooniaorkestriga, mis esitab kaasaegset filmimuusikat.

Ja siis tuli koroona ning kontsert lükati sügisesse. Juhtumisi täpselt sellele päevale, mis oleks olnud minu ja Eksabikaasa 11. pulma-aastapäev 😀 Ma niimoodi irvitasin ja tegime Kaaslasega nalja, et saadame kindlasti Eksabikaasale kontserdilt selfi.

Aga nojah, juhtus hoopis nii, et Kaaslane veedab oma aega üksikpalatis… Ja mina pidin endale seega uue deidi leidma. Ja Eksabikaasa miskipärast ei tulnud 😀 Ma isegi kuulutasin korra FB-s, aga keegi ei reageerinud. Ja siis lugesin Stuudiumist Plika reedeste tundide kirjeldust, kus muusika all oli kirjas: Mis on sümfooniaorkester? Kes on dirigent? Ja küsisin Plikalt – tahad, lähme kontserdile, näed elusast peast? Plika oli nõus.

Ja nii me siis läksimegi. Ja see kontsert oli ÜLIäge! Kokku 20+ esitust peamiselt erinevatest filmidest (Harry Potter, Lord of the Rings, Pirates of the Caribbean), sarjadest (Game of Thrones, Vikings, The Whitcher), isegi arvutimängudest (Mortal Combat, World of Warcraft, Assassin’s Creed). Iga loo ajal lasti ka vastava filmi/sarja/mängu kohta suurelt klippe taustaks seinale… Enamik olid instrumentaalpalad, aga mõnel esitusel oli ka vokaal lisaks ja see oli eriti võimas.

No ja siis kõige lõpus oli veel mitu ülilahedat üllatuspala, aga ma mõtlen, et kui on üldse mingi võimalus, et keegi mu blogilugejatest peaks homme sellele kontserdile veel minema, siis ma igaks juhuks ei ütle 😀

Plika nautis kontserti sama palju kui ma ise, tema lemmik oli “Guardians of the Galaxy” – lauluks “Hooked on a Feeling”, mida meie generatsioon teab Ally McBeali sarjast 😀 Ma avastasin, et mul on selle sõnad osaliselt ikka veel peas – müstika, mis asjad ajust välja ei tule… Seda laulu lauldi duetina.

Üks solistidest oli täitsa müstiline. Kui ta esimest korda laulis, siis paistis, et naine. Alles hiljem, kui ta uuesti lavale tuli, siis vaatasime, et oot, seesama, kes alguses ja vist hoopis mees. Ja no lõpuni ei olnud kindlad. Pikad sirged juuksed ja hämmastav hääletämber. Selles videos on näha ja kuulda:

Ju ta ikka mees on, sest teine solist oli naine 😀

Mul on väga hea meel, et saime Plikaga koos kontserdil käia ja meil oli koos väga tore. Samas igatsesin aga nii väga Kaaslase järele – tema oli ju see, kes need piletid ostis ja nii väga oleks tahtnud seda elamust temaga jagada…

Ehk tulevad nad kunagi veel Eestisse tuurile, nii et saame koos ka nautida 🙂

Igal juhul oli üliäge.

Haapsalu ja Tafffest

19/07/2020 / muusika, reisimine, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Mulle meeldib jazz. Mitte kõik ja ma ei oska defineerida, milline osa, aga üleüldises plaanis paneb sõna jazz mul silmad särama.

Nii umbes nädal-paar tagasi kuulsin tööl taustaks mängivast raadiost Haapsalus toimuva Tafffesti reklaami. Mõtlesin, et nii lahe – ja nii kahju, et selle aasta plaanidesse enam ei mahu. Panin isegi järgmise aasta veebruari kalendrisse kirja (sel aastal tulid kõige soodsamad passid müüki veebruari keskel) – äkki tuleb jälle ja siis planeeriks kohe varakult.

Olin kõike seda just Kaaslasele ühe lõunapausi ajal rääkinud… Ja kaks tundi hiljem nägin, et Gea otsis Facebookis kaaslast laupäevasele kontserdile, kuna tal oli üks päevapass üle jäänud. No kas saaks olla veel otsesemat vastust mu soovidele? Laupäev oli ka täiesti sobivalt vaba.

Haapsallu olen ma juba aastaid minna tahtnud, aga enamasti on see jäänud auto puudumise taha, bussid käivad Pärnust vaid üks kord päevas. Seekord läks õnneks – see üks kord päevas käiv buss läks täpselt sobival ajal. Pärnust kell neli, nii et peale kuut olin Haapsalus – täna tagasi 10.45, nii et kell üks olin jälle Pärnus.

Juba bussisõit oli omaette mõnu – kaks korda üle kahe tunni segamatut lugemise aega. Buss oli mõnusalt pooltühi ja korraliku konditsioneeriga, nii et puhas rõõm. Alustasin just uut raamatut, mis on väga haarav, nii et aeg möödus lennates.

Seda ma teadsin, et Gea juures saan öömaja, aga täpsemalt me polnudki mingeid plaane paika pannud – leppisime kokku, et ta tuleb mulle bussijaama vastu ja eks sealt siis vaatab edasi. Nii palju muid tegemisi oli ka, et mu enda valmistumine jäi väga viimasele minutile – viskasin kiiruga kotti hambaharja ja paar soojemat riietuseset ning sõitsingi kohale, kaks kätt taskus – isegi külakostiks polnud aega miskit kaasa haarata, ebaviisakas nagu ma vahel olen 😀

Ilm oli täiesti imeline, kuum ja päikeseline. Taas kord erilise tarkusega hiilates olin läinud mereäärsesse linna ilma ujumisriieteta… Korra mõtlesin, et peaks võtma, aga ikka ununes. Gea laenas lahkelt oma trikood, nii et pärast esimesi turistipilte ootaski ees mõnusalt värskendav suplus:

Kuna Geal oli parasjagu käimas vegannädal, sain mekkida mõnusat köögiviljasuppi, seejärel üks kokteil ja siis suundusime linnuse poole – kott-tooliga, sest MUGAV peab ometi olema! Õhtu alguses oli rahulikum muusika, nii saigi lebotatud, lobisetud ja gintonicut nauditud.

Õhtul viimaste esinejate ajal läks asi elavamaks – kui Reket meelitas lava ette tantsima esimesed inimesed, sealhulgas ka meid, siis Sofia Rubina esinemise ajal tantsisid vist küll juba kõik… Vähemalt nii tundus. Oo, ja see lõpujämm, Tafenau ja Marjamaa saksofonidega. Imeline, ma ütlen, IMELINE.

Kesköö paiku sai üritus läbi, aga pärast sellist adrenaliinilaksu polnud und ollagi, seega viisime kott-tooli koju, võtsime koera, jalutasime veel pisut öises Haapsalus ja tegime Hoovis ühed dringid. Koju jõudsime peale kella ühte… Selleks ajaks lõpuks unised 😀

Öö veetsin printsesside suvetoas õdusas majas linnuse külje all, hommikul jõudsin enne bussi peale minekut nautida kohvi ja puuviljasalatit ning imelist soolast pannkooki, mille retsepti lingi endale kohe saata lasin, sest ABSOLUUTSELT pean ma neid ise ka tegema.

Ja enne bussi peale minekut veel viimane turistipilt. Mina, kusjuures, ei teinud kogu selle reisi jooksul mitte ühtki pilti, olin liiga ametis elu ja olemise nautimisega. Gea pildistas hoolega.

Suurema osa selle reisi ajast ja tagasiteel bussis oli suu kõrvuni peas, sest häid emotsioone oli nii kuhjaga. Heatujuliselt ja pisut näljasena Pärnusse jõudes otsustasin, et teen taas inglise hommikusööki (tavaliselt teeme seda ainult korra nädalas, pigem laupäeviti ja eile tegimegi, aga lapsed ei saanud, sest olid ära) – ning pärast poest seente ostmist põikasin uitmõtte ajel ka turule, kust skoorisin kaks kilo soodsaid maasikaid ja kilo herneid… Kaaslast polnud kodus – nii et saime lastega kolmekesi kvaliteetaega veeta.

Jõudsin siin vahepeal veel masinatäie pesu pesta, nüüd olen kõik olulisemad emotsioonid ka blogisse kirja saanud – hoolimata lühikeseks jäänud ööst on emotsioonid ikka veel laes ja energiat jagub, lähen katsun nüüd veel asjalik olla ja koristada.

Imeline, ma ütlen, imeline. Elagu puhkus ja külalislahked sõbrad. Ehk õnnestub mul sellele külalislahkusele augustis Pärnus vastata 🙂

Ja Haapsallu peab jälle minema, perega. Ilmselt küll pigem järgmisel suvel… Aga kes teab, kes teab…

Bohemian Rhapsody

27/11/2018 / film, muusika, rõõm / 4 Comments

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin 🙂 Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees 😛

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei 😀 Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub 🙂 Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne 😀

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Viimase aja lemmikmuusika

27/11/2018 / muusika, rõõm / 2 Comments

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde 😀 Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula 🙂 Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud 🙂 Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast 🙂 Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks 🙂 Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab 😛