Mar 142021
 

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne :)

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja :) Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks :) Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema :D

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja :D Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha :D Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet :D Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus :D Siiani on seal aias :D Nüüdseks lume all :D

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda :D Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada :D Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata :) Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi :) Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike :)

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha :D

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi :D Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud :D Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? :D Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi :D

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem :)

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib :P

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Dec 212020
 

Loosimine on lõppenud! Plika ütles nr 16 ja Poiss, et altpoolt pean lugema hakkama. Seega palju õnne, Maarja – kirjutan sulle :)

Ma võin küll juba ligi kolm aastat tööalaselt ökomaailmast eemal olla, aga kui minult küsitakse, kas ma tahaksin saada endale jõulukingituseks pakki ökopoest – ja veel parem, ka ühele oma blogilugejale kingituse välja loosida – siis kiljun ma muidugi rõõmsalt “jaa”!

Tallinlastel on selles mõttes ikka vedanud, et ökopoode ja valikut jagub – tunduvalt enam kui Pärnus. Ja tuleb muudkui juurde. Vanalinna Rimi majas asub nüüd HOH ehk House of Health ökopood. Ja just sealt ma jõulupaki saingi. Natuke minult küsiti, mis huvitada võiks, natuke oli üllatus – kogu sisu selline:

Eile õhtul kasutasin kohe juhust, sest kõht oli tühi ja miskit kapist võtta polnud ning Gazpacho supp sai tänulikult ära konsumeeritud. See oli üks neist, mida ise proovida tahtsin, sest kõlas põnevalt. Poiss teatas, et ei kõlba kuskile, Plika ütles, et sööme teinekord veel :D Poisile ei istunud vürtsikus – see oli tõesti tuntav, samas selline mõnus ja külmaks ilmaks sobilik, kaugeltki mitte põletav. Nii et hea vaheldus, kui parasjagu ise tomatisuppi teha ei viitsi.

Vahukommid on meile tuttavad juba ammusest ajast, lapsed muidugi olid pöördes. Hoolimata mu kulmukortsutusest söövad nad kõige suvalisemaid ja tihti kahtlase koostisega maiustusi, vähemalt oskavad nad head kraami hinnata ja kinnitasid, et öko vahukommid maitsevad tavalistest tunduvalt paremini. Kuna lõket polnud käepärast, grillisime kahvli otsas küünla kohal – täiesti normaalsed, nagu me oleme :D Vahukommid on lihtsalt grillitult palju maitsvamad :P

Kätekreem oli mul just otsa saanud, nii et võtsin kohe tänulikult kasutusse. Neutraalse lõhnaga, niisutab korralikult ja imendub kiiresti – rohkemat ühelt kreemilt tahta ei oska. Näokreem jääb praegu oma aega ootama, sest mul on kaks poolikut, mis vaja enne ära kasutada. Kehakoorija läks juba küll duši all käies käiku – kuna see on soola baasil, mis on suhkrust peenem, siis kasutasin seda täitsa edukalt isegi näol. Keskmisest tundliku või õrnema näonaha puhul küll ei soovita ja liiga tugevalt hõõruda ka mitte – aga mulle meeldib just see, kui on rohkelt peenikesi koorivaid graanuleid, nii et ma füüsiliselt tunnen koorivat efekti.

Vein ja rabarberiketšup ootavad ka veel proovimist, aga lõpetuseks kõige olulisem – kakaoga TIKRIMOOS. Saate isegi aru, et niipea, kui seda nägin, oli mu reaktsioon: MUST HAVE! :D Ja issand KUI HEA see on… Ma jumaldan šokolaadi ja hapude marjade kombinatsiooni – see moos on lihtsalt imeline! Karta on, et ma söön selle enne paljalt lusikaga purgist ära, kui Plika jälle pannkookide küpsetamiseni jõuab…

Ühesõnaga – kellel jõulukingid veel ostmata ja vanalinn teele jääb – astu läbi ja leiad kindlasti midagi sobilikku! Mulle meeldivad eriti need nunnud kinkepakid… Pange seda MOOSI seal sees tähele, eks :D

Ja nüüd ongi see koht, kus ma saan kontrollida, kas mul reaalselt üldse mõni lugeja veel alles on :D Loosin kõigi kommenteerijate vahel välja ühe vabalt valitud toote väärtusega kuni 50€ – ainsaks tingimuseks see, et posti teel ei saada, võitja peab minema toodet veel selle aastanumbri sees HOH poodi valima. Kui sa ise Tallinnas ei ela, aga see-eest on sul Tallinnas mõni sõber, kes hindab ökotooteid – osale ka, võid võita talle suurepärase jõulukingi :)

Kommentaari kirjuta, mis on su lemmik ökotoode ja lemmik ökopood :) Ega siin pikka pidu pole, jõuluõhtu on ju kingituste aeg – seega 24. detsembri õhtul ma ka võitja välja kuulutan. Vaatame siis, palju siia kolme päeva jooksul inimesi satub :P Statistika nimelt väidab, et mu blogi lehel käib ca 1000 inimest päevas – ma olen täiesti kindel, et kõigil neil, kes ise Tallinnas ei ela, on mõni tallinlasest sõber, seega loodan aktiivset osavõttu. Kingitusi teha ja saada on ju alati tore :)

Apr 032020
 

Minu kehahoolduses on kolm olulist märksõna: puhas koostis, minimalism ja mugavus. See tähendab, et ma ei osta igale kehaosale eraldi pesuvahendit ja kreemi, vaid katsun soetada võimalikult universaalseid tooteid. See tähendab, et ma ei raseeri, vaid olen üle 15a käinud korra kuus kosmeetikus, kes poole tunniga kõik mu karvad vaha abil eemaldab. See tähendab, et kui ma nägin FB-s reklaami puhta koostisega deodorandist, mille mõju on nii hea, et seda võib kasutada paremal juhul korra nädalas, olin ma vaimustuses ja pidin muidugi ära katsetama.

Teeme kohe alguses selgeks, et kõik loodusliku koostisega deodorandid lihtsalt ennetavad halva lõhna teket, mitte ei pane higistamist “kinni”. Just saying, kui mõni äkki mõtles. Mul on juba aastaid olnud harjumus osta võimalusel lohvakamate kaenlaalustega riideid, suvel eelistan nagunii pigem käisteta toppe – nii pole seda märgade kaenlaaukude probleemi ka nii väga. Oluline on lihtsalt mitte haiseda :D Ma üldiselt meeletult palju ei higista ega haise nagunii, nii et ma olengi suht kerge keiss.

Pikalt kasutasin kristalldeodoranti, mis oli ok, aga see tuli alati lõpuks põhja küljest lahti, mingi hetk lagunes tükkideks ja oli ühesõnaga pikemas perspektiivis tüütu kasutada. Siis… Üritan meenutada… Minu meelest ma ühegi ökopoe sprei- ega rullikuvariandi proovimiseni ei jõudnudki – valisin hoopis ühe kreemdeodorandi, mida kaenla alla määrida oli ok, riideid ei määrinud, sobis ka. Lõpuks jäin mõneks ajaks pidama Signe Seepide lõhnatu juurde, kuna see toimis, Eesti tootja jne. Aga noh, seda pidi siiski igapäevaselt kasutama.

Nii ma siis tellisin Nuudi. Aasta alguses müüdi seda mu meelest ainult nende kodulehe kaudu, sealt ka tellisin – 2x20ml pakk maksis €24.95, postikulu õnneks polnud. Võtsin selle, kuna kaks oli soodsam kui üks – eeldasin, et kuna olen aastaid juba loodusliku koostisega deodorante kasutanud, pole vast mingit üleminekuperioodi ja küllap sobib. Nüüd müüakse seda Eesti e-poodides ka ja nii palju, kui ma olen vaadanud, siis vist suht sama hinnaga – väga tore, et ei pea enam Hollandist tellima.

No ja mis ma oskan öelda – töötabki :D Nagu mainisin, ma olen higistamise koha pealt nagunii suht lihtne keiss, higistan vähe ja ei haise eriti… Aga sellega tõesti ongi nii, et peaaegu nädala saan läbi, siis peab uuesti panema. Mul see esimene tuub on endiselt kasutuses ja pole aimugi, palju seal sees on. Panen imeväikese tilga mõlema kaenla alla, nii et tõesti kulub teist väga vähe.

Pakendatud on ka nunnult ja keskkonda on igas mõttes silmas peetud. Nii et soovitan soojalt – proovige järele!

Täpse koostise ja muu kohta võite ise nende kodulehelt lisaks lugeda.

Aug 272018
 

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P

Jul 282018
 

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks kohe laupäevaseks traditsiooniks võtta kõigi teise ringi poodide läbi sõitmise. Pusledel tuleb silm peal hoida ju :)

Tänane eesmärk oli aga soetada praeguse ilmaga jooksmiseks sobilikke riideid. Mul olid pikad retuusid ja käisteta tüüpiline trennisärk, aga no retuusid on ilmselgelt overkill (mis tähendab, et eile jooksin suvaliste lühikeste pükstega, mis polnud ka kõige mugavam valik, aga siiski etem kui pikad retuusid) ja ega see särkki oli liiga palju, isegi pool üksteist õhtul.

Ootamatult hästi läks – Humanas oli €1.50 päev ja Uuskasutuskeskuses €1 päev. Sain mõlemast spordirinnahoidja ja retuusid. Kokku siis €5 eest neli asja. Ma olen ülirahul!

Lühikesed retuusid on 34 suurus, aga ei tundunud liiga kitsad. Must rinnahoidja on L, aga tundus ka täitsa paras. Põlvini retuusid on tuleviku jahedamate ilmade tarbeks. Aga ma ütleks, et praeguse ilmaga kargaks nende riietega jooksmise vahepeal jõkke küll! Koju pole pärast seda pikk maa ja külm ei hakka isegi märgade riietega. Kui ma ainult julgeks oma telefoni kaldale jätta…

Poisile sain Shalomist 30 sendi eest ujumispüksid, Plikale  uuskasutuskeskusest ühe spordipluusi, meriinovillased retuusid ning pikad püksid.

Mulle ei istu ei tavaliste aluspükste lõikega ujumispüksid ega ka lohvakad, nii et sellised liibuvad bokseritüüpi on ainsad, mida ma tunnistan. Poisil olid vanad püksid just läbi minemas, sel suvel vast saab nendega veel läbi, täna ostetud 140 suurus saab järgmiseks suveks kenasti parajaks.

Plika on minusarnane külmavares, talvel kannab alati pikka sooja pesu pükste all – ma tellisin mõned aastad tagasi Sportsdirectist olematu hinnaga spordipesu miski 3-4 erinevat suurust, õige mitu talve said lapsed nendega hakkama – aasta hiljem said Plika omad Poisile, Plika võttis uue suuruse… Aga viimane suurus oli viimasel talvel käigus, nii et oligi uusi vaja. Ja meriinovill sobib mulle suurepäraselt :) Ikka vahva 30-kraadisel suvepäeval talveks valmistuda.

Ühesõnaga ammu pole teise ringi poodides nii hästi läinud. Kõik kraam kokku maksis €8.30.

Raamatukogus käisin ka ja laenutasin paar raamatut… Ja hiljem veel poes. Kokku sõitsin rattaga veidi üle 9km. Tõesti palju ägedam ja motiveerivam on ennast liigutada, kui kõik numbrid selle kohta tõestuseks ühte kohta kokku kogutakse. Mul nüüd ainult kripeldab, et peaks tsipake veel sõitma, saaks 10km täis :D

Jul 062018
 

Pealkiri käib muidugi pusle kohta, aga enne seda mõned igapäevaelulised pildikesed eelmisest nädalavahetusest.

Laupäeval olid õekese vanemad poisid terve päeva meil, õeke ja tema mees pakkisid samal ajal. Poisid mängisid terve päeva koos, meie Plikaga tegime lõuna ajal kahekesi ratastega väikese tiiru – käisime Shalomis ja Aara kohvikus. Puslesid seekord ei leidnud, aga leidsin Plikale €1 eest nunnu heegeldatud vms pluusi ning samuti tõin koju ühe 50-sendise 3-4 aastaste särgi, sest KIISUD! Väga mõttekas :D Aga küll ma leian mõne kassihullu, kel sobivas vanuses tirts kodus. Tundus lihtsalt õige see kaasa tuua.

Aara kohvikus käisime me ükskord Soomlase ja Poisiga, Plika oli toona miskil põhjusel kuskil mujal. Seekord sai siis Plikaga kahekesi käidud. Jagasime hamburgerit. Talle ka maitses. Ja see kohvik on lihtsalt nii nunnu! Üks mu uusi lemmikuid.

Arbuusimaiad:

Õhtul oli meil aias üks vahva külaline. Nii julget siili pole ma varem kohanud! Lapsed jälgisid teda õues vist ligi pool tundi.

Puslet alustasin laupäeval kella viie paiku:

Continue reading »

Jun 162018
 

Keegi võiks tulla ja mu pusle lõpuni panna. Eelmisel pühapäeval juba alustasin, enamik oli nädala keskpaigaks koos, aga see viimane koera saba… Või noh, kui nüüd arvutada, siis ca viiendik ehk 300 tükki ehk kui tegu oleks hariliku tuhandese puslega, siis oleks sellest terve kolmandik… Päris palju liiga sarnaseid tükke ühesõnaga :D

Kolmapäeva õhtul oli kogu roosade õitega puu endiselt kokku panemata:

Neljapäeva õhtul sain tsipake tehtud:

Reede õhtul organiseerisin ainult tükke, mõned vist sain ikka paika ka:

Täna olen samuti mõned üksikud tükid paika saanud, aga see on nii tüütu, et ma ÜLDSE ei viitsi. Kes tuleb ja paneb kokku? Kähku on vaja eest ära saada :D

Sest esiteks tõi Kaidi mulle eile veel kolm oma puslet laenuks:

Ja teiseks tegime täna Plika soovil järjekordse teise ringi poodide tiiru. Lastel oli mõlemal veidike raha ja Plika palus, et me läheks poodi, kus müüakse 50 sendiga puslesid. Käisime nii seal kui mujal. Plika valis endale sellised – koertega Jenny Krusest €1 ja puidust tükkidega Shalomist, 50 senti.

Ja ega minagi tühjade kätega jäänud. Sest no kuulge, 50 senti!!! Need pusled siis kokku €2 eest:

Nii et… Kes tuleb ja selle urrima puu kokku paneb? Ma ei jaksa :D Aga selge on see, et ükski pusle siin majas pooleli jääda ei saa. Järgmised peavad lihtsalt nii kaua ootama…

Jun 092018
 

Tavaliselt olen ma nädalavahetusel täiesti rahul kodus toimetades – vabadel päevadel jagub tuju nii asjalik olemiseks ja koristamiseks kui ka pusletamiseks. Täna aga ärkasin eriti laisalt ega viitsinud kohe mitte kui midagi asjalikku teha. Ei koristada, ei uue puslega alustada, ei miskit muud. Kuna lapsed läksid omi asju ajama, otsustasime Soomlasega väljas hommikust süüa ja väikese teise ringi poodide tiiru teha.

Hommikusöögiks oli mul Aara kohviku burger ja kohv :) See on nii armas kohvik ja hinnad on ka soodsad. Ja kui nö vanakooli burgerid mulle reeglina eriti ei meeldi, ei traditsiooniline roosa burgerikaste ega kapsasalat seal vahel (samuti ei meeldi mulle üldse marineeritud / hapukurk, mida ka tihti burgeri vahele pannakse), siis Aara burger sobib hästi – burgerikukli vahel seaprae viilud, kurgisalat ja tomat.

Seejärel käisime Shalomis, Uuskasutuskeskuses ja Jenny Kruses. Põikasime läbi ka Riiamariist, sest mul oli šampoon otsas ning lõpetuseks käisime Papiniidu kandi teise ringi poed ja kirbukad läbi, aga seda vaid lühidalt. Saak pärines seekord just kesklinna kandist.

Shalomist sain laualambi (€4.50), kolm vasakpoolset puslet (3×50 senti) ning Plikale kleidi (€1). Uuskasutuskeskusest kaks üliägedat värvilist puslet (2x€2.50), kõrvarõngad (80 senti) ning Plikale väikese õlakoti (€1.50) – olen talle mõnda aega otsinud sellist, kuhu mahuks parajasti telefon, võtmed ja bussikaart ning mille rihma saaks risti kanda. See oli parajalt väike, parajalt nunnu ja heast pehmest materjalist. KUI rihma osa peaks lühikeseks jääma, siis vahetan selle lihtsalt millegi pikema vastu. Jenny Krusest leidsin mõnusalt pehme salli (€0.50).

Kõik ostud sattusid täna sinakas-rohelistes toonides, sobivad hästi kokku :P Laualambi üle on mul eriti hea meel, sest neid on meil majapidamises puudu, aga ma põhimõtte pärast ei taha uuelt osta. Välimuselt on ka enamik odavaid lampe mu jaoks nii igavad ja moodsad, ega ma isegi täpselt ei tea, mida tahan – lihtsalt tean, kas peale vaadates meeldib või mitte. Aga see lamp on piisavalt neutraalne ja värv on väga mõnus. Läheb ilmselt lastetuppa, kus on praegu ainult üks laualamp, aga lapsi ja laudu kaks.. Nii et elutoa laualt on mul ikkagi veel üks lamp puudu.

Lastetoast on üks kirjutuslaud ka puudu, muideks, kellelgi pole üle? Ma ostaks hea meelega ära, kui väga kallis pole :) Olen vaadanud teise ringi poodidest ja netist, aga midagi sobiva välimuse ja hinnaga pole seni silma hakanud. Ei taha liiga suurt, liiga vanamoodsat ega ka liiga moodsat :P Ja sahtlid peaks kindlasti olema. Kui tasuta saaks, siis lepiks igasugusega (nii saime Plikale kirjutuslaua, mis on tegelikult veidi liiga suur ja arvutimonitori kohaga, aga ajab asja ära), aga kui maksma pean, siis tahaks ikka sellist, mis meeldib ka.

Ülemine 3000tk pusle on minu maitse jaoks küll veidi liiga ühevärviline, aga kvaliteet tundub hea ja pusle ise uus – Soomlase õhutusel ostsime ära. Järgmine 1000tk on suht okei pilt – võiks olla värvilisem, aga samas on palju piisavalt kergesti eristatavaid detaile. Alumine koomiksipilt on siin fotol nii väike, et pole eriti midagi näha, aga see oli lihtsalt nii pull, et tuli meiega kaasa. Ehk lapsed ka millalgi panevad, 500tk pole niiii suur. No ja hind oli neil ka täiesti olematu.

Parempoolsed panid mind vaimustusest kiljuma. Nii ilusad värvilised pildid! Ja Ravensburger on mu lemmik, seega ostsin hea meelega 500tk ka, mille ma tavaliselt väikseks põlgan. Selle panen kohe täna kokku ja homme ilmselt alustan tolle 1500tk puslega… Või siis võtan vahele tolle koomiksi oma :) Mm, kiheleb juba, hakkangi pihta. Las need koolipostitused veel ootavad :P

Jun 032018
 

Minu suhe jäätisega on üsna leige – kõik nö tavalised jäätised on minu jaoks liialt magusad. Võin süüa vaniljejäätist koos rohkete marjadega, võtta ampsukese ka teistest… Aga üldiselt ei isuta.

Öko- või lihtsalt puhtama koostisega jäätised on mul aga isiklik huvi. La Muu, Fresko ja Jäämari on siit blogist nii mõnegi korra läbi käinud. Rosenberry nimi on tegelikult juba ka ammu tuttav, olen näinud Taluturul müügil… Aga proovimiseni miskipärast polnud veel jõudnud. Kuni eilseni :)

Igasuguste laatade ja väliürituste toitlustus on võrreldes tavaliste hindadega ärritavalt kallis. Jäätise juures on aga lahe see, et kui tavaline jäätis, mis poes maksab euro, maksab laadal kaks – siis käsitööjäätis, mis maksab poes kaks, maksab laadal sama palju, sest noh, kui oleks veel kallim, siis vist lihtsalt väga ei ostetaks. Seega just igasugu üritustel on tunne, et vabalt võib käsitööjäätisega maiustada, see on ju “nii odav” – sama hinnaga, mis tavaline jäätis :D

Laulupeol oli krõbevahvli letis ka käsitööjäätis, küpsise-mustsõstra ja maasika pavlova… Sealt ostsime hommikuste proovide vaheajal esimese jäätiselaari, kui Rosenberry külmikud alles… No ma ei saa öelda, et soojenesid, sest asi oli täpselt vastupidi :D

Vahepeal käisime poest “tavalist jäätist” ka ostmas. Mina jätsin siis täitsa vahele.

Aga kui päris peo ajal ringi jalutasime, siis jäi Rosenberry jälle teele ja saime lõpuks ära proovida.

Ma olen teatavasti suur rabarberi fänn, nii et kui ma seda jäätist nägin, siis ei olnud enam üldse küsimust :) Kuna šokolaadi-maasika kõlas mulle peaaegu sama ahvatlevalt, valis Soomlane selle. Minu jaoks oli viimane veidi liiga šokolaadine, talle maitses. Aga rabarber… Jumalik. Lihtsalt jumalik.

Nii jumalik, et kui olime Vallikäärule ringi peale teinud ja esimesed jäätised otsas, võtsime teised veel. Alguses mulle öeldi, et rabarber on otsas, aga siis õnneks leiti külmikusügavustest veel mõned. Vedas! :D Soomlase uus valik oli mojito, mis talle väga maitses ja mulle üldse mitte, sest ma ei ole piparmündisõber. Teda jällegi jättis rabarber üsna külmaks. Igaühele oma.

Rosenberry eriline pluss on minu jaoks see, et enam kohalikum ei annaks olla – tegu on Pärnu firmaga. Nii tore mu meelest, et puhta koostisega pulgajäätiseid tehakse ja suvise palavusega ka mulle sobivat jahutust leiab.

Aga rabaraberijäätist ma proovin nüüd hoopis kodus ise teha. Sest ma ei jaksa igapäevaselt sellist kraami poest osta ja turgatas, et see ei tohiks kuigi raske olla. Lähengi nüüd aeda rabarberit korjama ja vaatame, mis sest välja tuleb :P