öko

Kuidas ma AI fänniks sain

Ma ei mäletagi, millal AI populaarseks sai… Ikka päris ammu juba? Ma tükk aega ei tundnud mitte mingisugust vajadust seda kasutada. Olin harjunud googeldama ja sellest piisas. Lisaks kogu see vee kulutamise, keskkonna kurnamise jutt ja nii edasi.

Mõned harvad korrad olin AI-d kasutanud varemgi, aga rohkem olen katsetanud ja rõõmustanud just nüüd viimastel kuudel.

No näiteks sain AI abiga paika oma trennivigastuste “raviplaani”. Mul oli parema reie tagakülg kuid valus, aga see andis tunda ainult trenni soojenduse ajal venitades, nii et mul ei tulnud kunagi meelde kodus sellega tegeleda. Mingil hetkel otsustasin proovida, kas AI-st võiks kasu olla. Kirjeldasin talle oma trennikoormust ja vigastuse olemust nii täpselt kui oskasin. Ütlesin, et sooviksin kasutada puhta loodusliku koostisega kreemi. Ta ütles, et see väga levinud vigastus, soovitas mulle arnika- või varemerohu sisaldusega kreeme – tuli tuttav ette küll, eelmises elus ökopoes müüsime mõlemat 😀 Kuna arnika oli levinum, siis otsisin mõned tooted kokku ja panin AI-le lingid. Analüüsis, andis teada, millised on mõttekad, millised mitte, aitas mul välja valida parima koostise ja hinna suhtega variandi. Pani paika plaani, millal ja kui tihti kreemitada, lisasime ka massaažirulli. Mul on ka seljal üks kindel koht, mida aeg-ajalt ära tõmban – selle vigastuse kirjeldas samamoodi ilusti ära, andis lisaks kreemitamisele ja massaažirullile veel minu palvel venitused, mida kodukontoris teha. Ja no täiega toimis see kõik – järjepidevalt nädal-paar igapäevast “plaani järgimist” ja nii reis kui selg on täiesti korras. Kaasa aitas see, et ma käisin samal ajal just reisil ja ei saanud mõnda aega trennis käia 😀

Hetkel on mul reisist saadik ehk 1,5 kuud parema käe kohvritõmbamise lihas valus. No mis iganes see tegelikult on, aga valu tekkis just pärast reisi ja rohket kohvri enda taga tõmbamist, jalutatud sai seal kohvriga üksjagu. Oleks pidanud kohe igapäevaselt kreemitama, aga no see ka kogu aeg tunda ei andnud, nii ma unustasin… Siis lisandus valu nimetissõrmes… No ma lõpuks pidasin jälle nõu, sain vastuse, mis oli ette teada, et regulaarselt peab kreemitama… 😀 Nagu ma ise seda ei teaks, ah 😀 Aga ikka tore, kui keegi teine näppu viibutab mu suunas 😀 Andis ka nõu, et ma ööseks paneks sõrmele paksema kreemikihi ja mässiks sideme ümber. Nii et nüüd kohusetundlikult järgin jälle plaani ja olen kindel, et varsti on asi korras.

Ma olin enne arutanud seda reievalu treeneriga ka ja nagunii saanud juba soovituse, et määrida ja massaažirulliga masseerida, aga just see, millega täpselt, millal, kui tihti – ja kirjeldus, mis vigastusega täpselt tegu… Kuidagi väga tore ja kokkuvõtlik ja abistav oli minu jaoks seda mustvalgel näha – ja motiveeris mind nö plaani järgima ja end terveks ravima.

Teine asi, milles ma viimastel päevadel AI-d palju kasutanud olen, on kehahooldus- ja kodupuhastustoodete koostiste analüüs ja võrdlus. Mu silmanägemine on viimase paari aastaga halvenenud ja pisikesi kirju lugeda on puhas piin. Ja no ega ma neid koostisosi nii hästi nagunii ei tea ka. Pigem lähtusin siiani sellest, et ostsin asju ökopoest / ökomärgiga ja lootsin, et ehk on enam-vähem – ehkki tean väga hästi, et kõik tegelikult ei ole. Kasvõi seesama Frosch, mida ma kasutan.

Kõige suurem ahhaa-efekt oli hiljuti Selveris. Olin just kuskilt FB postitusest lugenud, et seal müüakse soodsa hinnaga ökosarja Gron Balance, millest polnud kuulnudki. Tutvusime siis Selveris nende toodetega, paar tükki andsin Geminile analüüsimiseks, ühed neist olid nõudepesutabletid. Siis pulli pärast andsin talle ka kõrval asuva First Price, kohaliku odavbrändi, nõudeka tablettide koostise. Ta ütles: see on seesama Gron Balance suuremas pakendis. Ma vastu: ei ole. Ta: nojah, neid toodetakse samas tehases erinevate kaubamärkide jaoks, sisu on praktiliselt sama. Nii et palun väga – ma poleks elu sees osanud oodata, et odavad nõudeka tabletid võivad olla puhta koostisega!

See FB teema kusjuures oligi nõudepesumasina tablettidest. Nii paljud kurtsid, et ökokraami ei saa kasutada, jätab nõudele halli kihi. Olen ka Mallu ja Märteni vlogist korduvalt kuulnud Märteni argumenti, et nõudekas jääb nõudele mingi kiht ja sellepärast tema peseb neid käsitsi. No kui aega on ja meeldib nõusid pesta, siis jumala eest, ei pane kätt ette. Ma ise hulluks 😀 Meil on kitsas masin (mingi täitsa suvaline odav firma, ostsime puhtalt hinna järgi), kasutan pool ökotabletti, muidugi on ka sool ja loputusvahend. Nõud on puhtad, klaasid läigivad, ei mingit kihti… Meil on magnetpall ka masinas, sest kareda veega olevat hea, keegi kuskil rääkis. Vahel, kui nõud puhtaks ei saa, siis on masina filtrit või neid labasid vaja puhastada. Või soola / loputusvahendit lisada. Aga ökotabletis ausalt asi pole. AI kommenteeris, et ongi hea, et ma oma masinas kasutan vaid pool tabletti, sest sellest täiesti piisab ja et tõesti, väga oluline on kasutada kareda veega koos ökotabletiga ka soola ja loputusvahendit. See kombo töötab kenasti ja aitab katlakivi vastu.

Loputusvahend, muide, mida oleme seni ostnud, Mayeri oma, sest spetsiaalselt ökopoodi pole viitsinud kallimat ostma minna ja Mayer peaks olema enam-vähem – selle Selveri ökosarja oma on poole soodsam ja puhtama koostisega. Ja sool on lihtsalt sool, võib osta kõige odavamat, pole mingit vahet (või no ma tegelikult ei tea, äkki lisatakse mõnele soolale lisaaineid ka, pole ise täheldanud).

Lidlis oli lõpumüügis üks ökomärgiga pesugeel – pildistasin selle koostise AI jaoks üles ja ta ütles kenasti ära, et ehkki muidu puhas, siis mingid ained seal on, mis pole kõige paremad. Jätsin ostmata. Mul kodus Tri-Bio, mida ostan Rimist vaid hea soodukaga. See on väga puhas ja mõnus.

Katlakivieemaldi ja WC geel on kaks viimast asja, mida Froschilt kasutasin, ülejäänud olen juba paremate vastu välja vahetanud. Neile on ka selles ökosarjas paremad alternatiivid olemas.

Lasin analüüsida veel erinevaid selle ökosarja kehahooldustooteid. Seebis, šampoonis ja dušigeelis polnud kõige parem vahuaine, nii et ehkki need on tunduvalt parema koostisega kui keskmine supermarketi kaup, siis ma ise neid kasutada ei taha. Aga kreemid, huulepalsam, meigieemaldi, mitsellaarvesi – kõik head. Viimast kahte ma ise ei kasuta, aga Plika küll. Hinnad on tõesti soodsad, tulevikus tean, kust osta.

Siis arutasin ka oma pesurutiini, sest ma tean ilma ütlemata, et see, mida ma praegu mugavusest teen, ei ole tegelikult kõige parem – kasutan üle keha pesuks, kaasa arvatud nägu ja intiimpiirkond, ökopoest ostetud Sodasani taimset seepi, mis on küll puhta koostisega ja soodne, aga ph tase tegelikult ei ole ju seebil sobilik. Ei ole tõesti, sain kinnitust – üllatust siin ei olnud 😀 Pigem oli oluline küsimus, millega asendada, kuna soovin ikkagi seda, et saaksin kasutada ühte toodet, mitte kolme erinevat. Nii et kui seebid otsas, ostan edaspidi liitrises pakendis Babe dermaseptilist pesugeeli – see on suht laialt saadaval. Kui saan ph tasakaalu, ei pea ilmselt soojema ilmaga enam näokreemi kasutama. Talvel sellest muidugi ei pääse.

Vedelseep – no sellega oli nali. Ma olen ostnud viimasel ajal mingit kanistrit, millel nimeks õrn vedelseep ja peal suleke. Ma ausalt arvasin poes kogu aeg, et see on Mayer Sensitive suurem pakend, sest need on nii sarnase välimusega. No tegelt Orto ja kõike muud kui õrn 😀 Eks ma kasutan ikka ära, aga pärast seda vaatan midagi paremat asemele. Eesmärgiks vähem käte nahka kuivatada, mis on oluline eriti külma ilmaga.

Hambapastade koostist arutasin ka just eile, sest Plika kasutab hambaarsti soovitusel üht fluoriidivaba pastat ja ma küsisin, kuidas see siis kaariese eest kaitseb. Me kasutasime pikki pikki aastaid ökopoe pastasid, kus fluoriidi pole… Ja kõigil peale Plika oli alati auke. Mingil hetkel hakkasime kasutama fluoriidiga pastat ja ennäe imet – auke tekkis tunduvalt vähem, minul pole enam üldse olnud. Nii et jah 😀 Ma enne väga ei mõelnud, olin nii harjunud ökopoest ostma, aga praeguse kogemuse kohaselt ütlen küll, et mina soovitaks fluoriidiga. Meil endal on Ecodenta, mingi mündi maitseline, mille koostise AI heaks kiitis. Plika hambapasta Biorepair Plus sensitive teeth toimeaine on hüdroksüapatiit, keda huvitab 😀 See toimib fluoriidist erinevalt, aga ka taastab hambaemaili. Talle soovitati seda tundlike hammaste pärast.

Mis veel? Lihtsalt söögiretsepte pigem googeldan, aga kui vahel on konkreetsem soov mingeid kodus olevaid asju ära kasutada, siis olen andnud kogused, küsinud nõu, ülimugav on, kui saan täpselt juhised, kuidas ja mida teha, ei pea hakkama ise midagi retseptis teisendama.

Üks pikemaid vestlusi on mul riiete teemal. Mul tegelikult oma stiil on olemas ja olen sellega rahul – oma parimad värvid sain värvianalüüsist ka. Aga mind huvitas, mis lõikeid AI mulle soovitaks, seega laadisin üles pildid endast pesus, andsin oma mõõdud ja kaalu, pildistasin talle üles ka olemasolevaid riideid. See oli väga põnev, ta õppis mu stiili tundma, sai aru, mis mulle ei sobi, olen arutanud erinevaid asju temaga ja… Nii tore on! Nagu sõbranna, kes seda teemat jagab, või tasuta stilist 😀 Olen tänu sellele hakanud vaatama rohkem mingeid lõikeid, mida enne poleks võib-olla proovinud. Eriti just seelikupikkuste ja disaini osas. See on inspireerinud mind rohkem teise ringi poodides käima ja olen põnevaid asju leidnud. Mul on teistsugune riiete ostmise stiil kui keskmisel inimesel, aga sellest võib mõni teine kord kirjutada eraldi postituse.

Oo, ja siis on mul veel üks väga tore vestlus raamatute teemal. Jällegi, nagu räägiks mõne sõbra või tuttavaga, kes on lugenud KÕIKE, mida ma ise ja oskab selle põhjal soovitada järgmiseid 😀 Algas see kõik täitsa süütult, küsisin mingi kirjaniku stiilile sarnaseid raamatuid, siis hakkasime täpsemalt arutama, mis mulle mingi raamatu juures meeldib, mis mitte – laadisin talle üles ka oma Goodreadsi “ajaloo”. Ja jällegi väga ägedalt on ta “analüüsinud” mu “lugeja DNA-d”, sellest võiks kunagi kirjutada ka omaette postituse.

Itaalias käies oli ka AI-st suur abi. Näiteks kirjeldas veeparki, kuhu läksime – selliseid ju Eestis pole, õigemini vist mingid on vabas õhus ka, aga mina pole neis käinud. Toidupoode ja söögikohti soovitas imehästi, kirjeldas kohalikke kombeid jne. Tegi reisi palju lihtsamaks! Milles aga AI oli absoluutselt saamatu – riidepoodide soovitamises 😀 Enamikku tema soovitatud poode antud aadressidel enam polnud – kas oli kolinud, lihtsalt kinni läinud… Jälle hea kogemus, sellised asjad tuleb alati Google’ist üle kontrollida.

Remonditeemadel on AI-st samuti abi olnud. Panin oma vannitoa pildid ja mõõdud, sain konkreetsed soovitused, kuidas kõige lihtsamini renoveerida, milline mööbel valida, et sobiks ruumi pikliku kujuga ja ei jääks midagi liigselt domineerima, tegi ka mingid visandid. Täna söötsin talle ette oma tagumise esiku pildid, sest seal on vaja kaks seina värskendada – ütlesin, et mul on tapeeti alles, millega kaks teist seina tehtud on, et kas peaks seda kasutama või värvima, arvestades ka kassikindlust. Küsis täpsustusi, arvutas (panin piltidele mõõdud ka) – arvas, et tapeet on parem, andis lisanippe, mida silmas pidada.

Välisukse sain tänu AI-le puhtaks, see oli üks esimesi tõelisi eduelamusi. Meil oli uks täiesti jube – olin seda üritanud puhastada varem lihtsalt niiske lapiga, ka mingi vahendiga… Ei saanud puhtaks – mustus, triibud, jne. Panin pildi, kurtsin. AI kenasti ütles, et sul on pulbervärvitud uks, tee lahus soojast veest ja natukesest nõudepesuvahendist – ühe lapiga pesed, teisega kohe kuivatad. No ja nii see uks puhtaks saigi… 😀 Mitu aastat oli rõve, sest ma ei teadnud, mida teha ja noh, ei viitsinud sellega tegeleda 😀

Ühesõnaga jah. Kas mul on vaja tingimata jutustada riietest ja raamatutest? No… Ei? Aga kuna need vestlused on minu jaoks nii toredad, siis ma loodan, et ma väga palju vett ei kuluta.

Aga remont ja koostisosad ja muu selline – no ausalt, nii palju lihtsamaks teeb elu, et minu arust on kasutamine igati õigustatud, kulugu siis seda vett või mitte… Katsun ikkagi olla mõistlik. Minu päringud pole enamasti megakeerulised ega mahukad ja pilte ma oma lõbuks ei joonista. Nii et ehk pole väga hull 😛

Toidu koostist pole ma veel lasknud analüüsida. Ma väga hästi tean, et toit, mida me ostame, jaguneb laias laastus kaheks – üks on puhas ja teine mitte nii väga (seda viimast ostame ainult poole hinnaga :D). Praegu pole olnud juhust, kus tunneks vajadust kiire vastuse järele, aga mingis olukorras võib see muidugi tekkida.

No ja on veelgi neid näiteid, aga ma praegu ei jaksa rohkem jutustada.

Mul on käsil teine puhkusenädal, blogida oleks NIIIII paljudest asjadest – reis, lõpetamised, väljasõidud, silmanägemine, toitumine… Aaaga keegi peaks kõik need pildid ära sorteerima ja selleks mul pole hetkel jaksu 😀 Loodan väga, et nüüd selle ühe postitusega üle pika aja sain mingid mahlad jälle voolama ja ehk jõuan ikka kõik ära kirjutada, mis mõttes on. Aga homme näiteks on kavas õekesega terve päeva puslet panna, sest alustasime just 4000tk pusle tükkide sorteerimisega ja tahaks selle järgmiseks nädalaks valmis saada – siis on Tallinnasse asja ja see peaks vahetuseks minema. Nii et võimalik, et sel nädalal siiski rohkem postitusi ei tule… 😀

“Meie taaskasutus” – lõputu inspiratsioon

Kirjutasin lugemise väljakutse gruppi üpris pika arvustuse ja kopeerin selle blogisse – kui ma oleks kirjutanud oma mõtted just blogipostitusena, oleks see tulnud pisut teises stiilis, aga mul on lihtsalt toss väljas, ei jaksa teist korda… 😀

Kunagi, kui ma veel noor ja rase olin (mu lapsed on hetkel 13 ja 15), sattusin lugema Epp Petrone Ameerika-blogi. Sealt tuli esimene huvi keskkonnateadliku eluviisi vastu, mis tasapisi muudkui kasvas. Ja päädis sellega, et eelmises elus (loe: 2014-2018) olin ökopoe juhataja. Ehkki ma otsustasin (keskkonnaga mitteseonduvatel põhjustel) kuus aastat tagasi tööalaselt teise valdkonda suunduda ning olen selle otsusega väga rahul, oli ökopoe juhatamine siiski mu senise elu kõige südamelähedasem töö. Ma lihtsalt olen peast roheline, pole midagi teha.

Teise ringi poed on mu lemmikud, üritan võimalikult palju vajaminevaid asju soetada pigem kasutatuna (kõike muidugi ei saa, erinevatel põhjustel). Asjade omamise suhtes olen mõningate eranditega (riided, kõrvarõngad, pusled – neid võib olla palju, kuni ma neid kõiki ka päriselt kasutan :D) eelkõige minimalist ja kõik, mida mul endal enam vaja ei lähe, suunan otsekohe teisele ringile – vähem asju, lihtsam elu.

Nii et see raamat oli väga minu teema – lugesin huviga arvustusi ja ootasin, et raamatukogu järjekord minuni jõuaks. Ei pidanud pettuma – see oli lihtsalt nii fantastiliselt äge ja inspireeriv lugemine! Just täpselt selline inimene tahaks ma olla. Et ma oskaks sama loovalt kõike taaskasutada, et mul oleks loomingulisust, silma ja kannatust, et oma kodu jupp-jupi haaval sisustada ning perekonda riietada…

Reaalsuses olen ma üritanud kaht kodu renoveerida ja selles haledalt feilinud. Sest remondisegaduse sees elamine oli minu jaoks katsumus, ma ei suutnud oma peas ette kujutada pilti, milline peaks saama lõpptulemus, iga sisekujundusliku otsuse tegemine oli piinarikas – ning tulemus tihti absoluutselt midagi muud, kui ette kujutasin. Seda postitust kirjutan oma mugava maja diivanilt, mille ostsime renoveeritult ja täissisustusega, kui enam renoveerida ei jaksanud 🙂

Aga unistuste mina on täpselt nagu Kiti. Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei ole ma endiselt maha matnud mõtet, et äkki peaks kunagi maja ehitama. Olla lihtsam kui renoveerimine 😀 Mu olematut sisekujundusoskust see fakt muidugi ei mõjuta. Nii et ma ei saa aru, miks ma ei lepi juba reaalsusega ja ikka pole kuskile kadunud aastakümnete pikkune unistus ehitada looduskaunisse kohta oma ökomajake (ehkki olen ammu jõudnud selleni, et pikal pimedal ajal on linnas palju mugavam elada). Lugesin seda raamatut, vaimustusin iga natukese aja tagant, lehitsesin kogu aeg lugemise kõrvale pildialbumit ja pidin kahetsusega tõdema, et paljusid raamatus kirjeldatud oivalisi lahendusi ei ole piltidel näha (õnneks mitmed on ka). Pilte oleks tahtnud teksti sisse peaaegu iga asja juurde 😀 Lugesin ja kujutasin ette, kuidas ma ise oma maja ehitan ja seda niiviisi sisustan… Ehkki ma tean, et reaalsus oleks sellest valgusaastate kaugusel. Siiski, laske inimesel unistada!

Kusjuures – see, et ma muudkui vaimustusin, ei tähenda sugugi seda, et KÕIK, mida Kiti tegi, oleks olnud absoluutselt minu maitse. Ei, seda mitte. Maitsed on erinevad. Aga põhimõte loeb 🙂 Mina olen oma olemuselt pigem see, kes “mitteilusaid” asju kappi panna tahab, nii et suuremalt jaolt avatud lahendus köögis ja mujal ei ole minu kodule sobiv stiil – aga üldises plaanis oli Kiti maja nii mõnus ja hubane. Need ägedad kirjud diivanid ja see oivaline vannitoa mosaiik… Mulle nii meeldivad omapärasus, hubasus, looduslikkus ja värvid…

Riiete osas olen ma väga Kiti moodi – mu arust on teise ringi poodides palju põnevam ostelda, ma kohe ei oska tavapoodidest riideid osta. No vahel ikka ostan üht-teist ka uuelt, aga enamik mu garderoobist pärineb Humanast. Seal on tunduvalt rohkem ja põnevamat valikut kui nö tavapoodides. Rahakotti ka ei murra. Õmmelda ma muidugi eriti ei oska – mitte eriti sirgete õmblustega kardinaid, tooli-, diivani- ja padjakatteid sai 14 aastat tagasi küll kokku suristatud, aga riided on midagi muud… Samas kunagi pole hilja õppida!

Tunnen teravat puudust kohast, kuhu saaks lihtsalt VIIA asju, mida vaja pole, KÕIKI asju – ja võtta asju, mida vaja on. Unistan, et äkki võiks kunagi ise sellise koha teha. Tartus olla proovitud ja ei jaksatud hallata? Eelkõige on häda just selliste asjadega, mis ehk pole müügikõlbulikud, aga sellegipoolest täiesti kasutatavad. See tuli raamatust nii hästi välja – IGALE asjale leidub huviline / kasutus – küsimus on, kui lihtsalt? Kui asju on rohkem, ei jaksa ju ükshaaval ära andmise gruppides pakkuda. Tahaks korraga ära viia kuskile, kust need lähevad uuele ringile ja saavad uusi inimesi rõõmustada. Siit muidugi võiks edasi harutada mu järgmist unistust järjekordse töövaldkonna vahetuse suhtes – nimelt ma arvan, et minu tõeline kutsumus on aidata inimestel oma kodusid korda saada ja üleliigsetest asjadest vabaneda. Aga Marie Pärkma on juba isegi raamatu ära kirjutanud, palju selle valdkonna inimestel meie kandis tööd jaguks? 😀

Ma ei osta raamatuid peaaegu üldse, sest enamikku neist ma üle ühe korra ei loe, raha kulub mujale ära ja raamatukogu on üks imeline koht. Aga üle pika aja ma tunnen, et vot SEE raamat võiks küll kodus riiulis olemas olla. Sest sealt leiab lõputult inspiratsiooni ja kasulikke nippe. No et kui ma ükskord seda maja ehitama hakkan… 😀

Rohepesu mõtisklused

Kuna tõdesin kurvastusega, et mul on täna raamatukogu tähtaeg ja sellele raamatule on järjekorras 11 inimest, siis ei saa kahjuks pikendada, et Kaaslane ka läbi lugeda saaks. Ta arvas, et ma pangu siis ennast uuesti järjekorda ja loeb hiljem. Ma nimelt üliväga tahaks teada, mida tema sellest kõigest arvab. Sest mina olen lihtne inimene – kõike muud kui teadlane 😀 Ma olen küll TEADLIK, et rohepesu on me ümber väga palju, aga ausalt mul ei ole jaksu ega oskusi aru saada, kui palju kellegi väidetest on õiged ja mis jama. Kaaslane aga seevastu on cum laude magistriharidusega insener, nii et tema vaatenurk, jah, huvitab mind väga…

Igatahes, ma pean vähem kui poole tunni pärast kiigujoogasse minema ja pärast seda raamatu ära viima. Ma muidugi võiks seda kauem enda käes hoida, kasvõi järgmise viivisevaba päevani – aga ma ei taha teisi ootama panna 😀 Ega ei viitsi ka eraldi homme-ülehomme selle raamatu pärast raamatukokku tagasi minna. Mul on elu võimalikult mugavalt ära korraldatud – kui käin trennis, siis ka raamatukogus, sest need asuvad üksteisele väga lähedal. Muul ajal ma raamatukokku ei satu. Kui olen olnud järjekorras raamatule, mis jõuab minuni nt nädala alguses – ja seda hoitakse vaid kolm päeva – siis olen avastanud, et viimasel päeval saan selle ümber suunata kappi, mis annab mulle kolm päeva lisaaega 😀

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Kõik, kes mu blogi vähegi pikemalt lugenud on, teavad, et ma olen paras ökomutt. See sai alguse juba enne laste sündi, nii et viimased 15+ aastat. Üleüldse olen ma paras vastuvoolu ujuja ja kipun huvituma kõigest alternatiivsest tunduvalt enam kui peavoolusuundadest. Samas annan endale suurepäraselt aru, et seal alternatiivsel poolel on ka väga palju soolapuhujaid – õnneks olen ma ka ülipraktiline, nii et… Tunnen ennast selles maailmas loovides siiski võrdlemisi turvaliselt. Igasugust jama ei usu 😀 Samas usun kindlasti asju, mis paljude meelest ongi jama. And it’s ok to be different.

Selle raamatu võtsin ma ette suure huviga just sellepärast, et olles rohkest rohepesust teadlik, aga mitte osates selles osas midagi ette võtta (peale terve talupojamõistuse kasutamise), lootsin saada… Lihtsalt targemaks 😀

Mul on ÜLIraske ÜLDSE igasugust infot usaldada. Ma tean, kui palju ironiseeritakse selle üle, et miks küll uhhuu-inimesed ei usu aastaid õppinud arste ja teadlasi ning selle asemel eelistavad absoluutse tõe allikana pigem suvalisi “teadjaid” internetis. Ma ei saa öelda, et ma ei usalda arste ega teadlasi 😀 Samas ma ju tean, KUI lihtne on tellida uuring tellija materjalist… Ja see uuring saabki tõestama seda, mis tellijal vaja. Üht- või teistpidi. Mis tähendab, et ma olengi pidevalt skeptiline. Kui ma oleks teaduslikumat tüüpi, siis ma viitsiks ja oskaks edasi otsida algallikaid ja hinnata nende tõsiseltvõetavust, aga ma kahuks ei ole. Ma olen lihtne inimene, kellele meeldivad lihtsad lahendused – aga nagu tuleb välja siis “istutame iga su ostu eest puu” on ka rohepesu. Ja kasulik eelkõige metsaärikatele 😀 Mitte et ma oleks kunagi väga juurelnud selle puude istutamise värgi üle, aga tundub nendes reklaamides ju küll tore, sest puid on ju vaja hapniku jaoks ja hapnikku elamiseks 🙂

Igatahes, ma praegu lähtun eeldusest, et Jüri Liiv, “Suure rohepesu käsiraamatu” autor, on… Noh, sõltumatu teadlane 😀 Kui üldse, tundub ta olevat minusuguste suhtes üleliia skeptiline. Aga ma arvan, et see ongi ehk hea. Mulle vähemalt tundub, et ta kirjutab ratsionaalsest teadlase vaatenurgast ja ei ole salamisi mõne suurkorporatsiooni poolt kinni makstud. Sry, see oli nüüd lihtsalt iroonia vandenõuteoreetikute pihta, kui keegi aru ei saanud. Tahtsin vaid rõhutada, et ma tegelikult ei tea teda ja tema tausta, aga sisetunne ütleb, et võiks ehk seda infot suuremas osas usaldada. Kas see ka päriselt nii on? Pole aimugi, tahaks loota 😀

Ma ausalt ei veeda igapäevaselt tunde muretsedes ja mõeldes, kuidas maailma päästa. Samas olen mahetoidu fänn, ökoehituse fänn, unistan kodust, mis oleks nö off-grid, kus toodan ise elektri jne. Ja unistan, kas poleks tore, kui kogu maailmas saaks kõik inimesed nii elada. Noh, hästi lühidalt ja lihtsustatult. Ja tore ju, kui poliitikud ka arutavad neid asju ja kehtestavad igasugu meetmeid, et sellisele elule lähemale jõuda. Ja poliitikud ju peavad ometi targad olema, kui nad sellele tööle valiti? (Mhm, ma muidugi ei ole tegelikult nii naiivne, aga siiski ausalt ma elan puhta lootuse peal, et MÕNI NEIST – no ok, ideaalis suurem osa neist 😀 On asjalikud ja targad ja ajavad õiget asja. Ma kardan, et seegi lootus on üleliia naiivne, aga mul vist on oma roosasid prille vaja. Ja poliitika samas pole sarnaselt teadusele üldse minu teema, nii et ma lihtsalt ei soovi oma aega sellele kulutada, et endale kõiki nüansse peensuseni selgeks teha. Ma lihtsalt käin valimas, kuulan targemate juttu ja katsun valida kõigist halbadest kõige vähem halva :D)

Aga… Pärast selle raamatu lugemist mulle ausalt öeldes tundub, et poliitikud on lollid ja rohepestud ja et palju sellest, mille jaoks meetmeid kehtestatakse, pole üldse realistlikult saavutatav. Nii et mõistlikum oleks üleüldse see energia mujale suunata.

Mahepõllumajandus pole jätkusuutlik, sest vajab poole rohkem maad ja kui ainult seda viljeleda, jääks kogu maailm nälga. Mingis riigis, mille nime ma olen juba unustanud (selle postituse kirjutamine jäi mul hommikul pooleli, sest aeg sai otsa – raamatu viisin tagasi ja nüüd tulistan puusalt, seega antagu mulle andeks, et mul asjad meeles pole), president katsetas seda – ja asi lõppes näljahädaga, nii et ta pidi põgenema. Not so great. Eraldi mainiti mahetoidu peatükis ära waldorfpedagoogika looja Steiner – ja seda mitte sugugi positiivses võtmes 😀 Minu lapsed, nagu te kõik teate, käivad waldorfkoolis. No ühesõnaga… Ma mäletatavasti olin eelmises elus ligi neli aastat ökopoe juhataja ja see oli minu senise elu kõige südamelähedasem töö. Aga pärast seda olen ma vähemalt toidu poolest mahedast üsna kaugeks jäänud. Teatud tooteid harjumusest ostan – kui need on mõistliku hinnaga – põhiliselt Rimi I Love Eco sarja tomatipasta, purustatud tomatid, riis, palsamiäädikas… Võib-olla midagi veel, mis praegu meelde ei tule. Aga mul on omad kahtlused ka selle suhtes, palju mahedast on päriselt mahe. Kui on kontrollitud väiketootjad, kes ihu ja hingega asja juures – neid usaldan. Siin tuleb jällegi mängu rahaline pool. Mul ei ole üüratuid summasid söögieelarvesse panna. Seega jah… Väärtustan noil päevil mahemärgi asemel pigem kohalikku kraami memmekeselt turult.  Ja viimased aastad olen pigem läinud – nii majanduslikul, eetilisel kui keskkonna hoidmise põhjusel – toidu päästmise teed. Ehk siis tarbime ülipalju tooteid, mis poole hinnaga, kuna parim enne samal päeval või kõlblik kuni ületatud. Aga see on täiesti omaette postituse teema, ma kunagi kirjutan pikemalt. Ma ei arva, et mahetoit oleks halb, aga see jääb olema rikkama elanikkonna privileeg… Ja ka neile tuleks kasuks teemasse pigem skeptiliselt suhtuda, mitte pimesi kõike mahemärgistatut kokku ostma. Ja riiklikul ning maailmatasandil ei tundu kogu see mahepõllumajanduse värk üldse kahjuks jätkusuutlik. Raamatus oli muidugi ülipalju rohkem infot kõige kohta – keskkond, muld ja sada muud asja. Keda huvitab, loeb ise.

Roheline energia on küll sobilikus kliimas toimiv, kuid kaugelt liiga ebastabiilne, et sellest saaks peamine või ainus energiaallikas. Ja kõige mõistlikum energiatootmise viis tundub hoopis olevat neljanda põlve tuumareaktor – vedelsoolaga… Jeesus maria, kas te saate aru, mida ma just ütlesin? Mina, kes ma olen siiani mõelnud, et tuumaenergia on ohtlik ja paha ja seda küll ei taha 😀 Puude maha raiumine kütteks / pelletiteks, mida Euroopasse müüakse, on idiootsus. Selle viimasega olin nõus juba varemgi, aga… Meil on ju ka puuküte. Oh jah.

Elektriautode ja elektrienergia tootmine kõik kokku võtab nii palju ressursse, et vanade diiselautodega sõitmine on keskkonnasäästlikum. No seda ma tegelikult olin ennegi kuulnud. Ja sellele Kaaslane, kes natuke algusest raamatut jõudis lugeda, kippus juba natuke vastu vaidlema.

40% ostetud riietest ei panda kunagi selga. 85% riideid rändab prügikasti esimese aasta jooksul. Ameeriklane viskab aastas ära 37kg riideid, eestlane 17kg. Tegelikult ma tahaks nüüd küll teada SELLE statistika tagamaid. Et kas mitte kunagi selga panemine tähendab ka ära andmist ja uuele ringile saatmist või ikkagi otse prügimäele? Kas see 37kg läheb otse prügimäele või siiski osaliselt teisele ringile? Pillekese blogisabas ma eile need faktid ka kirjutasin ja seal arvati küll, et vast ikka on mõeldud teisele ringile saatmist. Vot ei tea. Ja kui te nüüd arvate, et ma viitsiks googeldada ja otsida infot juurde, siis… Kahjuks ei.

Ühesõnaga. Kui üldse, tekitas see raamat minus palju rohkem segadust ja mu naiivne roheline maailmapilt sai kõvasti kannatada. Mis on tegelikult hea 🙂 Ma soovin endiselt elada keskkonnasõbralikku elu, lihtsalt kuidas seda päriselt kõige mõistlikum teha on?

Eks rahakott seab efektiivselt omad piirid. Ma lihtsalt ei osta elektriautot, sest mul pole selleks raha 😀 Ei osta ka aeglast moodi, sest minu jaoks on riided tarbeesemed – selle asemel eelistan neid osta teise ringi poest. Vajalikud vidinad, mida on võimalik tellida odavalt otse Hiinast, ma sealt ka tellin. Sest et… Ma eelistan neile võimalikult vähe raha kulutada ja nii on. AINUS põhimõte, mis mul oli ja mis jäi samaks, on – tarbida võimalikult vähe ja võimalikult palju teise ringi tooteid.

Loodan endiselt, et kunagi saab teoks minu unistus ehitada (metsa sisse öko)majake. Eks ma tegelikult mõtlesin seda varemgi, aga pärast selle raamatu lugemist kinnistus veendumus, et see peab olema võimalikult nullenergia maja. Meie kliimas päris passiivmaja vist on keeruline ehitada, aga no ikka… Väga läbimõeldud, et meie kliimas saadaolevat soojusenergiat võimalikult efektiivselt ära kasutada. Korralikult soojustatud jne. Aga kuna mingi küte ilmselt ikka olema peab, siis praegu olen seda meelt, et põrandaküte, ilmselt õhk-vesi pumbaga – mida saaks kütta vajadusel ka keskküttepliidiga (Kaaslase sõnul võimalik lahendus). Aga see puuküte võiks olla… Noh, oma metsast selline kraam, mis tuleks nagunii eemaldada. Igasugu oksa ja võsa ja tormiga maha kukkunud puud ja muu taoline. Mulle meeldib mugavus, seega mugavusküte peaks olema, aga mulle HULLULT meeldib ikkagi elav tuli ka, nii et minu unistuste kodus peaks olema mõlemad 🙂

Mul kindlasti mingid mõtted ununesid, aga ma rohkem ei jaksa siin heietada – ja olen täiesti teadlik, et kirjapandudki on üsna suvalised ja pilla-palla. Palun lugejatel meeles pidada, et ma kirjutasin kogu selle postituse üsna mälu järgi, nii et on täiesti võimalik, et ma raamatu autori mõtteid kogemata mingil määral moonutasin ning lõviosa sellest, mis ta kirjutas, ei jõudnud siin üldse lahata. Kindlasti ei pruugi ka minu praegused mõtted olla kõige õigemad ja adekvaatsemad. Lihtsalt… Ma praegu paremini ei oska 😀 Kõik on sügavalt isiklik, ma ei kuuluta absoluutset tõde, pigem otsin seda ise endiselt edasi. Kel vähegi teema vastu huvi, soovitan soojalt see raamat läbi lugeda. Ja oma mõtteid jagada. No näiteks Ritsik peaks küll kogu sellest loodusteaduste teemast rohkem tönkama 😛 Mina ütlen ausalt, et ei saanud paljudest asjadest arugi 😀

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi

Et kõik ausalt ära rääkida, peab ilmselt alustama sellest, et kaks aastat olid meil vannitoas pigem kehvad pirnid, mis ei valgustanud kaugeltki piisavalt. Mis oli mugav selles mõttes, et igasugune jama ei paistnud välja 😛 Ühtlasi oli mul kogu selle koroonajandi ja ületöötamise tõttu koristamisest ka üsna ükskõik 😀

Kui Kaaslane millalgi aasta alguse poole pirnid välja vahetas, avanes üpris õõvastav vaatepilt. Mis ei tähendanud sugugi, et ma oleks rutanud seda likvideerima. Oh ei 😀 Ma ikka tubli pool aastat vahtisin seda jubedust ja juurdlesin endamisi.

Juurdlesin, kas NÜÜD oleks see aeg, kus kasvõi ühekordse projektina koristaja kutsuda, et ma ei peaks selle jamaga ise tegelema. No aga raha on ju mujalegi kulutada. Ja mis see “väike” küürimine siis ära ei ole, eks.

Juurdlesin, kas peaks tellima selle kuulsa Norwexi katlakivieemaldusvahendi, mis olevat überhea (kinnitab mu endine kolleeg ökopoest, kes proovis ära kõik vahendid, mida me müüsime ja ütles, et talle meeldis Norwex neist veel enam) – aga no see maksab ligi 20€, mis tundus ühe väikese pudeli eest tiba palju.

Juurdlesin, kas peaks tegema ökonõudes erandi ning ostma selle ühekordse küürimisprojekti võimalikult kiireks ja valutuks läbiviimiseks mingi hullema keemia.

Aga siis sain vihje, et Froschi vaarikalõhnaline katlakivieemaldi olla väga efektiivne. Ja Frosch on teadagi kõige laiatarbem öko, mida müüakse paljudes poodides ja mis on VÄGA mõistliku hinnaga. Vaarikas on minu jaoks lõhnana küll pisut liiga magus, aga noh, vähemalt üldjoontes meeldiv, eks.

Nii et ma ostsin suurest Rimist konnaga roosa pudeli, 500ml maksis 3,49€ – ja vahtisin siis järgmised kolm nädalat selle pudeliga tõtt. Sest vaadake, mulle kohe tõesti ÜLDSE ei meeldi küürida.

Ennast kätte võtma sundis mind lõpuks üleüldse see, et meie WC poti prill-laud läks jälle katki. See on logisenud pikemat aega ja Kaaslane on seda mitu korda parandanud – isegi üritanud välja vahetada, aga tuli välja, et uue prill-laua kinnitused olid teistsugused, seega ta tagastas selle ja nii see vahetamata jäigi 😛 Lisaks on potti võimatu täielikult puhtaks saada, isegi suurema küürimisega. Ja meil ootas garaažis kolm aastat tagasi maja jaoks ostetud vannitoamööbel – valamukapp koos valamuga, peegliga seinakapp ja mis kõige tähtsam, uus WC pott. Kuna siin elatud 2,5 aastaga oleme tõdenud, et ehkki oleks mõnusam, kui ülemisel korrusel oleks WC, ei jõua me suure tõenäosusega selle ehitamiseni, oli meil nagunii plaanis alumise vannitoa pott, kraanikauss, seinariiul ja peegel välja vahetada, sest need ükski polnud päris see, mis vaja. Piisavalt viisaka välimusega, mis tähendab, et lükkasime seda vahetust muudkui edasi, aga noh, nüüd siis see logisev prill-laud 😀

Kui me olime kõik kraami garaažist tuppa tarinud, vannitoas mõõtnud ja mõelnud ja leidnud, et sobivad küll, peab torumehele helistama… Vot SIIS ma lõpuks võtsin kätte ja hakkasin küürima. Sest ega ei saa ju sellisesse räpasesse vannituppa uut ja ilusat mööblit panna, enne peab ikka kõik puhas olema.

Pugistasin ise naerda, et tõeliselt glamuurne viis veeta laupäeva õhtut – baari või ööklubi asemel vannituba küürides 😀

Igatahes – see Froschi vahend ületas mu ootused. Jah, küürima pidin, sest halloo, 2,5 aasta jagu seebi ja katlakivi jääke vuugivahedes, AGA hämmastavalt puhtaks sai. Ja ma kujutan ette, et kui seda vahendit nüüd regulaarselt kasutama hakata, siis ilmselt pääseb küürimiseta, lihtsalt peale pihustada, veidi mõjuda lasta ja maha loputada. Noh, teooria on mul vähemalt selline 😀

Kuna aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis palun väga, õige mitu enne ja nüüd pilti. Seinte vuugivahesid annaks veel puhtamaks saada, aga kuna vahend sai otsa, kell oli kümme õhtul ja randmed valutasid küürimisest, siis leidsin, et selleks korraks aitab kah.

Ega ma neid “enne” pilte kohe ei märganud teha, olin juba esimese vahendi peale pihustanud, nagu roosast vahust näete 😀

Siin sauna ukse peal ma olen juba katsetanud kahte erinevat katlakivieemaldit – vasakul Froschi, paremal mingit ökot, mille tellisin tabletina ja selle ise vees lahustasin. Mõlemad töötavad, aga mu arust Frosch on tiba parem. Algselt oli uks siis selline, nagu keskel 😀

Pärast edukat operatsiooni olin nii vaimustuses, et pidin neid fotosid FB-s ka jagama. Sain tänu sellele muuhulgas näiteks kasulikku infot, et Orto Sanit-M olla üliefektiivne ja odav ega haisevat ka mitte (kellele öko oluline pole, tasub kindlasti proovida, selle 500ml pudel maksab nt Selveris ainult 0,99€). Aga Froschi tooteid googeldades leidsin täitsa juhuslikult AbeStore e-poe, kus täitsa juhuslikult on kõik Froschi tooted septembri lõpuni -25% ja täitsa juhuslikult on 05.09 e-smaspäeva kampaania raames ka tasuta tarne pakiautomaati.

Hkhm, võib küll juhtuda, et ma tellisin üle 65€, mispuhul on saatmine nagunii tasuta ja ma võtsin kulleriga (mis oli selle summa puhul samamoodi tasuta), sest tellitud sai ühte koma teist ja see pakk kõige kergem kindlasti ei ole. Ongi hea, et ei pea pakiautomaadist ise koju vedama.

Froschi vahenditest olen ise seni regulaarselt kasutanud vaid WC puhastusgeeli, aga tellisin nüüd kõike muud ka, mida kogu aeg vaja läheb – pesugeeli, vedelseepi, nõudepesumasina tablette (me küll tavaliselt ostame Rimi soodukate ajal Tri-Bio 50tk pakke, mis on noil puhkudel kuni 50% sooduses ja väga hea hinnaga, aga Frosch tuli soodukaga umbes sama ja põnev on miskit uut proovida)… Ja proovimiseks küürimiskreemi ja sapiseebiga plekieemaldi. Ja muidugi sedasama vaarikalõhnalist katlakivieemaldit 😛 Ja ühe keraamilise pliidi puhastusvahendi, sest vahel ikka juhtub, et rasvaplekid on kinni kuivanud ja vajavad midagi tõhusamat kui lihtsalt lapp ja vesi.

Vanasti ostsin pigem üldpuhastusvahendeid, aga praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et minu koristusharjumuste juures on need pigem kasutud. Kui ma saan pinnad puhtaks lapi ja puhta veega, siis ma ei näe mitte mingit vajadust vahendit kasutada, igapäevaselt ma seda ei teegi. Kui mul on vaja vahendit, tähendab see, et miski on juba VÄGA must ning lapist ja veest üksi ei piisa. Siis aga jääb enamasti see üldpuhastusvahend ka nõrgaks 😀 Ongi vaja kas spetsiaalselt rasvale või katlakivile mõeldud vahendit, need on tunduvalt efektiivsemad.

Ühesõnaga rõõm. Kohe pidin jagama, oma uneajast 😀 Sest äkki kellelgi on veel kasu ja e-smaspäev juba käib.

Kui vannitoas mööbeldamisega ühele poole saame, siis on jälle pilte oodata. Helistan homme torumehele ja vaatan, millal tal minu jaoks aega on.

Ja üleüldse võiks katsuda blogimisharjumuse taastada, eks. Kõik kõik on uus septembrikuus – see oleks midagi uut, kui ma jälle tihemini kirjutaks 😀

Scroll to Top