Jan 042015
 

Uuel aastal uue hooga, teadagi. Revideerisin kappe, panin esimest korda sulama külmkapi, mis sai ostetud 3,5 aastat tagasi ning panin ühtlasi kirja kõik kodus leiduva söögikraami, et oleks motivatsiooni vähem ja kaalutletumalt süüa osta ning rohkem kappe tühjaks kokata.

Et oleks põnevam ja informatiivsem, siis tavalises kirjas on tavatoit, kaldkirjas mahetoit, alla joonitud on usaldusväärsetest allikatest, OTT kaubaringilt jms kohtadest pärinev kõigi eelduste kohaselt üsna puhas kohalik kraam (ja nagu ma just tõdesin, siis vähemalt Feedly alla joonimist ei näita… mis seal ikka). Harilik seis – kauasäiliv kraam on suuremas osas mahe, värske ja vähem säiliva kraamiga on lood vastupidised.

Värske kraam:
kausitäis mandariine (ca 1,5kg)
kaheksa banaani (ca 1kg)
kolm greipi (ca 900g)
kaks pomelot (ca 2,2kg)
melon (ca 1,5kg)
kurk (ca 300g)
veidi porrut, rukolat, sellerit, rohelist sibulat (kõik üsna närtsinud)

Vähesäiliv:
kohvikoor
veidi hapukoort
veidi võid
pool topsi majoneesi
pool pakki toorjuustu maitserohelisega
karp juustu-küüslaugu-majoneesi möginat (ise tehtud)
pool untsu läinud piparkoogitaignast, millest saab veel ühe koogi põhja
pool purki marineeritud seeni

Kauasäiliv:
kotike mugulsibulaid (ca 600g)
2kg küüslauku (saime hiljuti natuke Abikaasa õe kasvatatuid, augusti lõpus ostsime talvevarudeks 4kg – enam-vähem optimaalne kogus, ilmselt võtaks järgmine kord 5kg)
6,3kg mett (augusti alguses sai soetatud talvevaru 12kg + 500g jõulukingiks – pool aastat läbi ja pool alles, hästi planeeritud)
poolikud teepakid: rahustav tee, kibuvitsatee, köhatee aniisiga, salveileht (viimased kaks kollased pakid apteegist)
ca 1,25kg kohvi
500g riisipastat
ca 850g maisipastat
1,5kg tomatipastat
250g gluteenivaba pitsapõhjapulbrit
160g falafeli tegemise jahu
1kg tatrajahu
1kg tatart
ca 1,2kg odrakruupi
2kg rukkijahu
500g hirsijahu
500g mungube idandamiseks (pluss veel ca 150g on ööseks likku pandud)
250ml valge Modena palsamiäädikas
250ml oliiviõli
1l filtreerimata oliiviõli
tühi pudel riisiklii õli (mental note: osta uus)
veidi sojakastet
veidi viinamarjaseemneõli
veidi maitse ja lõhnata kookosõli
pool väikest pudelit sidrunimahla
veidi rosinaid
kakao
kaarobipulber
karbike mandlipiima tegemisest üle jäänud kuivatatud “mandlijahu” (ema tõi)
veidi arooniasiirupit
suur pudel sõstramahla
ca 2,75kg rafineerimata suhkrut
veidi kama
veidi kartulitärklist
veidi pekaanipähkleid
veidi Dijoni sinepit
1,5 tuubi remulaadi kastet
kolm karpi kala tomatikastmes

Maitseained:
Himaalaja sool
must ja valge terapipar veskites
murulauk
puljongipulber
koriander
vürtsköömen
jahvatatud paprika
tšillikaunad
piparkoogimaitseaine
kardemon
kaneel
vanillipulber
küpsetuspulber
BBQ&grilli ürdisool
persillade (meresool, küüslauk, petersell)
rosmariin
muskaatpähkel
loorberilehed
guljašimaitseaine
ingverijuur

Sügavkülmas:
5 suurt karpi hernesuppi
1 suur karp ube hakklihaga
400g idamaist juurikasegu
600g krevette
ca 300g mereannikokteili (annaks hea meelega ära kellelegi, endale ei meeldi)
10 väikest karpi hakitud murulauku
ca 1,5kg maasikaid
ca 350g pohli
1 väike karp sõstraid
3 suurt karpi tükeldatud rabarberit
16 väikest karpi õunapudi (mass, mis mahla pressimisest üle jäi)
1 väike karp õunamoosi

Leib on praegu Vändra Leiva mittemahe vormileib, sest ma vahepeal ei jõudnud küpsetada ja mu enda juuretis läks tuksi, pean uue muretsema.

Tavaliselt alati olemasolevatest asjadest on hetkel otsas munad, riis, riisijahu, kartulid ja porgandid – esimesed kolm reeglina mahedad, viimased kaks kui mitte mahedad, siis vähemalt OTT ringilt või mõne sõbra-tuttava kasvatatud.

Toas peidus on jõuludega koju siginenud šokolaadivarud, aga need on õnneks otsakorral – kaks väikest šokolaadi, neli Geisha kommi, seitse lutsukommi (viimased on vähemalt mahedad).

Ühesõnaga… Peab küpsetama hakkama :) Tahaks ära kasutada kaarobipulbri, piparkoogimaitseaine, mandlijahu ja selle õunapudi sügavkülmast. Tundub, et nendest saaks edukalt midagi magusat kokku käkerdada. Mitte kõigist korraga, aga nii üldiselt. Mõtlen mõne küpsiste retsepti välja näiteks.

Sõstramahla puhul ma pole üldse kindel, kas tegu on sõstramahlaga, sest meile anti see õunamahla pähe, aga tegu on millegi hapuga. Tundub sobivat hästi mannavahu sisse ja mannavahtu ma armastan, nisu aga teps mitte. Mis mannast võiks veel mannavahtu teha? Me müüme näiteks tatra-, rukki- ja maisimannat… Aga ma ei kujuta ette, kas nendest tehtud mannavaht päriselt süüa kõlbaks. Speltamanna äkki – tiba tervislikum, kui päris harilik nisu, aga siiski piisavalt sarnase maitsega, sest noh, ikkagi NISU?

Tatar meeldib mulle vaid hästi sõmeral kujul, aga toortatrast putru tehes tuleb sihuke pläust, mis mulle üldse ei istu. Ühesõnaga tahaks väga rohkem tatart süüa, gluteenivaba ja muidu kasulik, aga ei oska seda nii valmistada, et maitseks.

Mida hirsijahust teha, pole ka õrna aimugi. Kiire googeldamine ütleb, et lihtsalt küpsetistes muu jahu hulka lisada, eks siis läheb ka küpsisematerjaliks.

Aa, ja siis on mul veel pakk iiri sammalt, millega peaks katsetama, kui viitsiks… Teoreetiliselt peaks saama seda tarretava ainena kasutada, aga esimene katse läks meil igal juhul aia taha.

Üldises plaanis tahaks enim vähendada liha tarbimist ja süüa sellevõrra rohkem kala ning juurikaid. Ja liha tahaks kvaliteetsemat. Ma tean, et mahedat veiseliha on igal pool saada, aga sealiha ja eriti kanaliha puhul ei ole mul õrna aimugi, kust otsida – kas üldse kuskil on? Igal juhul on auahne plaan, et kuniks lihast täiesti loobuda ei suuda, võiks süüa vaid sellist, mille puhul olen kindel, et need loomad on õnnelikult kasvanud. Kui ei ole, siis ei osta. Saab olema keeruline. Vaatame, kuidas õnnestub.

Teine asi, mida tahaks vähendada, on piimatoodete tarbimine. Ideaalis ei sööks üldse, aga noh… Jah. Mida vähem, seda parem :) Ei viitsi kogu aeg kohvi peale mandlikoort osta, kalliks läheb (teised katsetatud taimsed koored kohviga ei meeldinud). Kohvikoort ei saa mahedalt mu meelest kuskilt, vahukoor on selleks liiga rammus – aga kohv maitseb koorega rohkem kui piimaga. Hapukoort me väga tihti ei söö, aga vahel ikka – no seda võiks vähemalt Nopri oma osta, peab rohkem taluturul käimist planeerima. Küpsetama olen harjunud ikka võiga – kookosrasv läheks jube kalliks, mingeid muid taimseid variante hetkel pähe ei torka. Ja muidugi juust! Võileiva peal see mulle ei maitsegi, aga juustu-küüslaugu mögin on suur lemmik, pitsa, pasta ja ahjuroogade peale jne. Juustu puhul muidugi jääb küsimus, kui rõõmsalt on kasvanud Saaremaa Piimatööstuse lehmad (ostame turult lahtiselt Saaremaa juustu ja võid) – kas peaks eelistama Nopri juustu? Nopri lehmad peaks küll õnnelikud olema, kinnitavad kõik, kes asjast teavad. No isiklikult olen kõige enam veendunud  muidugi Nele lehmade heas elus, aga Nele veel juustu ei tee.

Ja ma jumaldan valgehallitusjuustu! Ja poolkõva kitsejuust, mis ma mingi Rimi sooduka ajal ostma juhtusin, oli ka umbehää. Seevastu pehme kitsejuust ei meeldinud…

Majoneesi tegemine tundus vahepeal isegi käppa saavat, aga pagan, ikka ei õnnestu. Viinamarjaseemne õli on tõepoolest nii maitsetu, kui olla saab, aga millegipärast käib majoneesist ikka räige õline maitse üle, ehkki paneme õli vähem, kui retseptis. Närvi ajab. Üldiselt oleks targem majoneesi lihtsalt mitte süüa, aga see on senini olnud üks olulisi komponente igasugu lihata võileivakatete juures – ülalmainitud juustu-küüslaugu mögin, munaga samuti parim jne.

Taimseid võileivamäärdeid oleks vaja, mis tõeliselt hästi maitseksid. Olen ema juures söönud oapasteeti ja siis vist mingit india pähklitest tehtud möginat, aga ausõna – kumbki ei meeldinud kohe mitte kõige vähematki. Avokaado vastu mul pole otseselt midagi, aga paljalt ja suures koguses see mulle ei maitse. Millegagi segatuna võiks tarbida küll, aga millega segada?

Suppe tahaks senisest palju rohkem süüa, kohe pool ajast võiks olla õhtusöögiks supp… Aga need supid, mida me seni teinud oleme, ei eruta kohe üldse. Tõeliselt maitsvaid suppe tahaks, noh. Soovitage retsepte! Kõige eelistatumad oleks lihata variandid :)

 Kui suudaks nüüd ikkagi jälle seda nädala menüüd koostama hakata…

Nov 132014
 

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha :) Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu :) Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus :P Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad :D Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi :P Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga :D Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi :D Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami :) No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga :D Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju :D Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu :D Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik :) Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad :D Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna :)

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.

May 312014
 

Ma olen küll hirmus kaua La Muu ökojäätise tegemistele kaasa elanud (sest olgem ausad, nende FB lehe lood on puhas nauding!), aga SÖÖMISENI polnud seni jõudnud. No ma pole üldse suurem asi jäätisesõber, Mama Toni’s oli ainus erand… La Muust ma olin väga huvitatud ja tahtsin proovida küll, aga ei jäänud lihtsalt kunagi tee peale ette.

No ja nüüd nad siis reklaamisid oma rabarberijäätist. Ja ma tõsiselt ARMASTAN rabarberit, igal kujul. Just sellepärast, et see teeb kõik magusad asjad nii mõnusalt magushapuks. Kook, kissell, jäätis… Andke aga tulla.

Ühesõnaga saatsin Abikaasa jäätise järele. Kui ta selle 400-grammise karbikesega naases, lugesin lastele juba enne karbi avamist sõnad peale, et kindlasti ei söö kõike korraga ära, jätame järgmiseks korraks ka. Tavaliselt ma olengi magusa kraamiga täpselt selline, et jätan osa alles, siis on pärast jälle hea võtta. Nii et Abikaasa jäi uskuma ja sõi ainult paar lusikatäit jäätist.

IMG_0717

IMG_0711

Ainult et jah… Veerand tundi hiljem oli see karp tühi :D Ainus, mis oli alles, oli ISU.

Isu pole vahepeal kuskile kadunud. Ikka tahaks veel.

Abikaasa tahab teisi maitseid proovida. Mina tahaks põhimõtteliselt ka, aga ma olen juba ette kindel, et rabarber jääb mu lemmikuks. Ja kuna see on hooajaline, siis seda pikalt ei saa ka.

Igal juhul olen ma vaimustuses ja Mama Toni’s kõrval on uus kindel lemmik. La Muul on nüüd Port Artur 2-s oma lett ka, kust saab palli kaupa osta – hind on €2 (vs Mama Toni’s €1.90), koostis mahe ja maitse sama hea. Maitsevalik ainult tunduvalt piiratum. Samas lapsed valivad nagunii reeglina alati šokolaadijäätise ja seda on mõlemal…

Karbiga saab La Muud osta Pärnu Keskuse Taluturult, Delice’ist ja Riiamariist. Taluturul maksis €5.70, nii et ei ole mitte odav kraam. Aga tõsiselt oma hinda väärt. Nii et kõik külalised, kes te mõtlete, mida meile külakostiks tuua – La Muu jäätis on kindel valik ;)

Ja Tallinna rahvale lõpetuseks veel üks suurepärane vihje – homme on Viru Keskuse Rahva Raamatus La Muu kohviku avamine, kus JÄÄTIS ON KÕIGILE TASUTA!

Mina loodan aga rabarberivaimustuses järgmiseks Nele kevadise jäätise ära proovida, selle koostis on suisa eksootiline – kõrvenõges, rabarber, kaneel ja vahtrasiirup.

No ja tõsi ta on, et tegelikult peaks hoopis ise jäätist tegema, pole seal ju miskit rasket. Aga ma hetkel veel ei viitsi :) Äkki võtan ennast varsti kokku!

Dec 192013
 

Kui Mallukas eelmise nädala alguses kirjutas, et tahab blogi omaette kolida, lendasin talle kähku peale ja teatasin, et see on imelihtne. No ma olin saanud just Lontult õpetust, kuidas blogi ühest serverist teise kolida ja kasutasin hea meelega võimalust katsetamiseks, kas kõik tarkus on ikka külge jäänud.

Online keskkonnast omaette kolimine on muidugi lihtsam, aga serveri poolel tuulamine ja C-paneliga asjatamine on minu jaoks midagi uut ning Lontuga läbi tehtud protsess oli poolenisti sama. Enne poleks ma seda kõike osanud, nüüd oskasin. Ühesõnaga nokitsesin mõnuga.

Mallukas rääkis toona jah midagi kinkekaardist, mis ta mulle tänutäheks saata tahab, aga kuna mul on pea kogu aeg pulki täis, unustasin ma selle nii umbes kahe minutiga ära.

Kuni avastasin täna õhtul koju jõudes oma iganädalase piima- ja munatellimuse juurest Sepa mahetalu kinkekaardi. Vat SEDA poleks ma osanud küll oodata :D

IMG_8859

IMG_8856

Suurepärane, tõepoolest. Mul oligi Nele juures ettemaks kaks nädalat tagasi otsa lõppenud, aga unustasin talle kogu aeg raha anda :D

(Nagu sellest veel vähe oleks, täna unustasin isegi tühjad purgid jätta. Suurepärane klient, nagu ma olen. No tegelikult mul on vanast ajast, kui ma veel rohkem piima jõin, vist nagunii umbes ühe korra lisataara Nele juures olemas ja kuna ma olen üldiselt siiski korralik, siis ta minuga väga ei pahanda ka.)

Nii et veetsin ühe õhtukese mõnusalt blogi kallal nokitsedes ja tänutäheks varustas Mallukas mind umbes kahe kuu piima ja munadega. Mulle meeldib :D

Apr 232013
 

Alustuseks soovitan kõigil lugeda läbi ühe asjaliku artikli, kus on meelde tuletatud lihtsaid ja loogilisi tõdesid toitumise kohta. Tervist tõepoolest ei tasu jätta arstide hooleks, ikka ise oleme vastutavad. Kõik algab sellest, mis me suhu pistame. Mõned kohad on selles artiklis mu meelest tibake liiga mustvalgelt väljendatud, lihtsustatud või liialdatud (see võib aga vabalt olla tõlkimise/refereerimise tulemus), aga üldjoontes igati loogiline ja asjalik.

Ja nüüd asja juurde.

Ma olen korduvalt maininud, kuidas mulle meeldib flirtida veganluse ning toortoitluse mõttega. Olen ka alati öelnud, et üleöö mingeid suuri muutusi läbi viia üldiselt ei õnnestu ning mina olen valinud aeglase tee, katsudes tasapisi toidulauda järjest tervislikumaks muuta ning vaadata, kuhu see mind viib. Muutused viimase viie aasta jooksul, mil olen toitumisest teadlikumalt mõelnud, on olnud märgatavad.

Kui viimati toitumise teemat enda jaoks selgeks mõtlesin, jäin vist selle juurde, et toidud võiksid olla võimalikult terviklikest algainetest valmistatud ja puhtad (mahedad). Et palju taimset ja värsket tuleb väga kasuks, aga ma ei usu sellesse, et veidi puhtaid piimatooteid, õnnelike loomade liha või (täis)teraviljatooteid halba teeks.

Täna sattusin ma Telegrami vahendusel lugema üht blogipostitust, kust läksin edasi ülejäänud blogi lugema – alustuseks intervjuu mulle juba ammusest tuttava toortoituja Sille Poolaga, mis oli väga huvitav ja inspireeriv, siis lugesin läbi kogu ülejäänud blogi. Järgmiseks on plaanis Sille enda blogi läbi saada – olen tema üksikuid postitusi varemgi lugenud, aga terve blogiga läheks aega, Paradiisi Maitse sai just sellepärast esimesena ette võetud, et postitusi oli vähe ja sain korraga läbi.

Ütleme nii, et mõtteainet on jälle juures. Ma absoluutselt ei ütle, et nüüd teangi, mis on tõde või usun, et just toortoitumine/puuviljatoitumine on kõige õigem, aga üldiselt tundub uus info igati asjalik. Olin senini teadnud, et juurviljad peaks ikka ülekaalus olema, puuviljadega seevastu ei peaks üle pingutama, ikkagi lihtsüsivesikud :P Mitte et ma oleks ennast kunagi puuviljade osas piiranud, lihtsalt selline mulje oli seni leitud infost jäänud. Nüüd aga lugesin, et mõningate väidete põhjal olevat inimene vanasti hoopis puuviljatoiduline olnud (nojah, aedviljad ka) – siin on sellest kirjutatud ja toodud põhjusi.

Ühesõnaga – on mille üle mõelda. Jälle on maailmapilt natuke avaram. Ma arvan, et sel suvel pöörame toortoitumisele teadlikku tähelepanu. Kindlasti mitte 100%, vaid lihtsalt teadlikult rohkem värsket kraami, nüüd ei muretse ka enam niiväga puuviljade ja juurviljade osakaalu pärast. Olgem ausad, puuviljad ja marjad on alati rohkem maitsenud kui juurviljad ;) Ma küll jumaldan ka toorsalateid, nii et need saavad samamoodi menüüs olema. Ja üleüldse, mingeid piiranguid ei hakka siin praegu seadma, neisse ma ei usu. Lihtsalt teadlikumalt rohkem värsket kraami – just sellist, mille järele parasjagu isutab. Vaatame, kuidas läheb. Suvel on ju hea ja kerge.

Üldiselt ma olengi jõudnud selleni, et internet on küll hea infoallikas ja toitumisteooriaid on lõputult, aga lõppkokkuvõttes peaks olema tõsine teadlane, et kuulutada veendumisega, mis siis õigem on. Teadlane ma pole, küll aga on mul võimalus erinevaid toitumisstiile katsetada ja hoolikalt keha kuulata. Nii vaimne kui füüsiline enesetunne, tervis, samuti naha, juuste ja küünte seisund peaksid üsna hästi infot andma selle kohta, kas olen õigel teel või mitte.

Igatahes olen ma kindlalt seda meelt, et muutused peavad tulema loomulikult. Tasapisi ja sisemusest. Kui mul on vajadus edasi katsetada, ju siis ikka ei ole veel kõik selline, nagu võiks olla. Ja nagu olen siiamaani toiminud, lähen ka edasi – ei hakka mingit 100% dieeti pidama, lihtsalt vaatlen, kuidas mingid muutused mõjuvad.

Aasta alguses läbi viidud muudatuste kohta võin öelda, et rohke värske kraami lisamine sooja toidu kõrvale on saanud harjumuseks, ilma selleta on kohe midagi puudu. Samuti ei tabanud mind selle aasta alguses tavapärane väsimus ja energiapuudus – või kujutan seda endale ette? Viimasel ajal on küll mitu madalseisu olnud, aga need on rohkem vaimsed ja põhjused on mulle väga hästi teada :)

Teine suur muudatus oli piimajoomise oluline vähendamine ja mida aeg edasi, seda vähem sellest puudust tunnen. Olen üsnagi ära harjunud toidu kõrvale vett jooma. Ehk tuleb nüüd isegi soovituslik 1,5 liitrit päevas täis, ehkki mõõtnud ma kunagi pole.

Kolmandaks olen tähele pannud teatud reageeringut rafineeritud nisust toodetele (aga võib-olla kujutan ma seda ette). Näiteks kui ma sõin tühja kõhuga mitu võisaia (tavalist täitsa valget saia – me ei osta seda pea kunagi, aga kui saime paki imemaitsva singiga just sel päeval, mil leivatainas ununes õigel ajal hapnema panemata, siis ei kannatanud oodata ja tõime ühe saia koju) või tüki kooki (mille küpsetasin seekord ainult valgest jahust, sest täistera oli otsas), siis korraks oli hea, aga üsna kiirelt läks olemine seest kuidagi väga ebameeldivalt õõnsaks. Samas kui söön võileibu, siis sellist õõnsat tunnet ei tule. Samuti ei ole probleemi, kui söön tüki kooki või mõned küpsised (patustame siin vahel, kohalikus poes on head šokolaaditükkidega küpsikud viimasel ajal kogu aeg soodushinnaga) pärast korralikku soolast kõhutäit. Sellised tähelepanekud siis. Ma olen oma keha kuulamises alles üsna algaja ja osa võib vabalt olla ka soovmõtlemisest tulenev ettekujutlus… Aga ma katsun ennast võimalikult objektiivselt hinnata :D

Kõik need taimetoitlaste retseptid pole mulle kunagi eriti isuäratavad tundunud, seega ei ole nende proovimine siiani nii libedalt läinud. Ma kavatsen seda muidugi edaspidigi teha, aga noh, lihtsalt rohkelt puuviljade-marjade söömine tundub juurikate kokkamisest palju lihtsam :P

See on iseasi, et mina olen ikkagi mahetoidu usku ja värske mahekraami osakaal on Eestis paraku kesine. Tallinnas on muidugi asjalood etemad kui Pärnus. Lisaks kaugelt transportimine… Samas – olgu mahe või mitte, kaugelt tulnud või mitte – vähemalt elus toit, eks. Selle kõige üle võiks pikalt vaielda. Igal juhul on puhas/mahe toortoitumine suvel mõeldavam kui muul ajal :)

Kuna ma olen väga laisk söögitegija ja suur puuviljade fänn, saate isegi aru, miks minus tekitab elevust idee, et kogu aeg suuremas osas puuviljadest toitudes võib täitsa kenasti ära elada. Tuleb ise katsetada, eks siis näis, kas see sobib mulle :D

Oleks rohkem raha, võiks käia iga teatud aja tagant vereanalüüse tegemas, see oleks minu jaoks hirmus põnev – vaadata, kuidas mingite vitamiinide ja muu vajaliku kraami osakaal kehas muutub. Aga no perearstilt minu vanuses inimene midagi väga põhjalikku tihti just välja ei nuia. Pole ju mingeid vaevusi, see pigem selline enda lõbuks asi. Kunagi võiks mingeid analüüse teha küll, aga ega igakuiselt polegi vast mõtet. Paar korda aastas? Eks näis… Esialgu piisab enesetunde jälgimisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav link. On’s oliiviõli siis nii kasulik, kui väidetakse? Jälle mõttekoht. Mitte et oleks kahjulik, seda ma küll ei usu. Aga jah, loogilised tunduvad needki argumendid. Samas mulle tunduvad väga palju asjad loogilised, mis seda tegelikult teps mitte ei pruugi olla.

Igal juhul on tohutult põnev aina uusi asju avastada. Tohutult põnev on see teekond tervislikuma elu suunas. Huvitav, kuhu ma lõpuks välja jõuan?

Mar 212013
 

Vaatasin, et mul on kogunenud erinevatel hetkedel üles pildistatud toite, panen need siis lõpuks blogisse ka, et oma fotomajandusega järjele saada.

Ükskord oli lastel eriti ilus ja värviline lõunasöök. Osa pidime küll lõpuks ise ära sööma, aga me vähemalt üritame järjepidevalt… Vahel läheb tiba veenmist või kauplemist vaja, aga üldiselt süüakse üsna kenasti :)

IMG_5187

Ühe õhtu magustoit oli mul selline – lihtne, aga maitsev. Ja värviline :)

IMG_5191

Leiva küpsetamisel olin hädas, et leib kippus pärast esialgset ümaraks kerkimist lohku vajuma. Googeldades sain teada, et see võib olla liiga pehmest taignast – mis, nagu keegi mõni aeg tagasi kommenteeris, võib olla ka nätskuse põhjuseks. Sellest ajast saati olen teinud leivataigna nii kõva kui vähegi võimalik (lisan jahu, kuni vispliga segamine raskeks läheb) ning leivad jäävad tõepoolest ümaramad ja mõnusamad. Abikaasa kommenteeris ka, et iga korraga läheb paremaks.

IMG_5235

Mõni aeg tagasi tegin taas kaerahelbeküpsiseid. Panin taignasse 250 g/650 ml kaerahelbeid, 100 g rosinaid, 2 muna ja 100 g võid. Rosinad panin purustamiseks koos munaga blenderisse, või sulatasin, segasin kõik kokku. Küpsetasin pöördõhuga ahjus 150 kraadi juures (olen täheldanud, et selle ahjuga võin julgelt tavalisest 25 kraadi maha võtta) miski 10-15 minutit vast, vaatasin välimuse järgi. Tulemus sai täpselt see, mida ootasin – krõbe küpsis, mitte liiga magus, MINU maitsele. Abikaasa ütles, et eelistab banaaniküpsiseid, sest tal ajavad krõbedad küpsised igemed valutama vms ja no ta on vana banaanifänn ka. Nii et igaühel oma lemmik, teen mõlemaid edaspidigi.

IMG_5314

Nüüd ootavad tegemist tatrajahuküpsised. Ema saatis mulle sünnipäevapakiga natuke Loodusvägi mahedaid mandli-rosinaküpsiseid, need olid lihtsalt imelised. Ingrid hiljuti tegi ja kiitis, tuli meelde, et olen ise ka kunagi teinud – vaatasin järele, see oli kaks aastat tagasi ja maitsesid väga. Nii et nüüd on mul ideid, kuidas katsetada – pean ainult tatrajahu ostma, mahepoest vast leiab, mandlid-rosinad on kodus olemas. Abikaasa sõnul olid need ka maailma parimad küpsised ja kaerahelbe omadest etemad. Ma muidugi tahaks ilma suhkruta hakkama saada… Purustatud rosinad, arvan ma, tulevad jällegi mängu. Mmm…

Mar 092013
 

Maris ajas oma viimase postitusega mulle magusaisu peale – sellise, mis nõudis rohkemat kui puuvilja :P Nii ma siis mõtlesingi šokolaadi tegemise ära proovida.

Panin 50 g kakaovõid, 50 g kakaopulbrit, 25 g vahtrasiirupit, peoga rosinaid ja mandleid. Tahvli kaal sai 156 g, hinnaks 33.66/€4.57 – kilohind 215.77/€29.28. Kuna vahtrasiirup on kingitus, siis selle hinda pole arvestatud – kui oleks kasutanud magustamiseks sama kogust mett, oleks tahvli hind tulnud 34.58/€4.69, kilohind 221.68/€30.08.

Tume šokolaad on minu maitse jaoks ikka liiga kange :) Nii et ostan järgmine kord poodi sattudes piimapulbri ära ja katsetan sellega. Eeldan, et pulbri kogus võiks samaks jääda, seega kakaopulbrit võiks piimapulbri arvelt vähendada… Pooleks äkki või… No vaatab. Igatahes täiesti normaalne šokolaad :D Sõin kaks tükikest, rohkem ei tahtnud. Vaatame, kas piimapulbriga variant tekitab suuremat isu :P

Kakaovõi sulatamiseks lasin kaussi nii kuuma vett, kui kraanist tuli (55 kraadi), ja panin või ämbriga selle sisse. Kui oli sulanud, segasin sisse kakao, seejärel siirupi, lõpuks rosinad ja mandlid ning silusin kogu möksi ühe karbi põhja. Mis teha, jääkuubikuvorme pole :) Tahkeks läks kiiresti – poole tunni pärast tuli meelde vaadata, siis igatahes juba oli. Kahtlustan, et oli juba mõnda aega :)

IMG_5251

IMG_5253

IMG_5255

IMG_5257

IMG_5261

Jälle üks kogemus juures. Kui varem ostsime ikka poest tavalist šokolaadi, siis nüüd oli kuidagi iseenesestmõistetav, et teen ise. Norra mõjub hästi :D