Aug 272018
 

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P

Jul 282018
 

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks kohe laupäevaseks traditsiooniks võtta kõigi teise ringi poodide läbi sõitmise. Pusledel tuleb silm peal hoida ju :)

Tänane eesmärk oli aga soetada praeguse ilmaga jooksmiseks sobilikke riideid. Mul olid pikad retuusid ja käisteta tüüpiline trennisärk, aga no retuusid on ilmselgelt overkill (mis tähendab, et eile jooksin suvaliste lühikeste pükstega, mis polnud ka kõige mugavam valik, aga siiski etem kui pikad retuusid) ja ega see särkki oli liiga palju, isegi pool üksteist õhtul.

Ootamatult hästi läks – Humanas oli €1.50 päev ja Uuskasutuskeskuses €1 päev. Sain mõlemast spordirinnahoidja ja retuusid. Kokku siis €5 eest neli asja. Ma olen ülirahul!

Lühikesed retuusid on 34 suurus, aga ei tundunud liiga kitsad. Must rinnahoidja on L, aga tundus ka täitsa paras. Põlvini retuusid on tuleviku jahedamate ilmade tarbeks. Aga ma ütleks, et praeguse ilmaga kargaks nende riietega jooksmise vahepeal jõkke küll! Koju pole pärast seda pikk maa ja külm ei hakka isegi märgade riietega. Kui ma ainult julgeks oma telefoni kaldale jätta…

Poisile sain Shalomist 30 sendi eest ujumispüksid, Plikale  uuskasutuskeskusest ühe spordipluusi, meriinovillased retuusid ning pikad püksid.

Mulle ei istu ei tavaliste aluspükste lõikega ujumispüksid ega ka lohvakad, nii et sellised liibuvad bokseritüüpi on ainsad, mida ma tunnistan. Poisil olid vanad püksid just läbi minemas, sel suvel vast saab nendega veel läbi, täna ostetud 140 suurus saab järgmiseks suveks kenasti parajaks.

Plika on minusarnane külmavares, talvel kannab alati pikka sooja pesu pükste all – ma tellisin mõned aastad tagasi Sportsdirectist olematu hinnaga spordipesu miski 3-4 erinevat suurust, õige mitu talve said lapsed nendega hakkama – aasta hiljem said Plika omad Poisile, Plika võttis uue suuruse… Aga viimane suurus oli viimasel talvel käigus, nii et oligi uusi vaja. Ja meriinovill sobib mulle suurepäraselt :) Ikka vahva 30-kraadisel suvepäeval talveks valmistuda.

Ühesõnaga ammu pole teise ringi poodides nii hästi läinud. Kõik kraam kokku maksis €8.30.

Raamatukogus käisin ka ja laenutasin paar raamatut… Ja hiljem veel poes. Kokku sõitsin rattaga veidi üle 9km. Tõesti palju ägedam ja motiveerivam on ennast liigutada, kui kõik numbrid selle kohta tõestuseks ühte kohta kokku kogutakse. Mul nüüd ainult kripeldab, et peaks tsipake veel sõitma, saaks 10km täis :D

Jul 062018
 

Pealkiri käib muidugi pusle kohta, aga enne seda mõned igapäevaelulised pildikesed eelmisest nädalavahetusest.

Laupäeval olid õekese vanemad poisid terve päeva meil, õeke ja tema mees pakkisid samal ajal. Poisid mängisid terve päeva koos, meie Plikaga tegime lõuna ajal kahekesi ratastega väikese tiiru – käisime Shalomis ja Aara kohvikus. Puslesid seekord ei leidnud, aga leidsin Plikale €1 eest nunnu heegeldatud vms pluusi ning samuti tõin koju ühe 50-sendise 3-4 aastaste särgi, sest KIISUD! Väga mõttekas :D Aga küll ma leian mõne kassihullu, kel sobivas vanuses tirts kodus. Tundus lihtsalt õige see kaasa tuua.

Aara kohvikus käisime me ükskord Soomlase ja Poisiga, Plika oli toona miskil põhjusel kuskil mujal. Seekord sai siis Plikaga kahekesi käidud. Jagasime hamburgerit. Talle ka maitses. Ja see kohvik on lihtsalt nii nunnu! Üks mu uusi lemmikuid.

Arbuusimaiad:

Õhtul oli meil aias üks vahva külaline. Nii julget siili pole ma varem kohanud! Lapsed jälgisid teda õues vist ligi pool tundi.

Puslet alustasin laupäeval kella viie paiku:

Continue reading »

Jun 162018
 

Keegi võiks tulla ja mu pusle lõpuni panna. Eelmisel pühapäeval juba alustasin, enamik oli nädala keskpaigaks koos, aga see viimane koera saba… Või noh, kui nüüd arvutada, siis ca viiendik ehk 300 tükki ehk kui tegu oleks hariliku tuhandese puslega, siis oleks sellest terve kolmandik… Päris palju liiga sarnaseid tükke ühesõnaga :D

Kolmapäeva õhtul oli kogu roosade õitega puu endiselt kokku panemata:

Neljapäeva õhtul sain tsipake tehtud:

Reede õhtul organiseerisin ainult tükke, mõned vist sain ikka paika ka:

Täna olen samuti mõned üksikud tükid paika saanud, aga see on nii tüütu, et ma ÜLDSE ei viitsi. Kes tuleb ja paneb kokku? Kähku on vaja eest ära saada :D

Sest esiteks tõi Kaidi mulle eile veel kolm oma puslet laenuks:

Ja teiseks tegime täna Plika soovil järjekordse teise ringi poodide tiiru. Lastel oli mõlemal veidike raha ja Plika palus, et me läheks poodi, kus müüakse 50 sendiga puslesid. Käisime nii seal kui mujal. Plika valis endale sellised – koertega Jenny Krusest €1 ja puidust tükkidega Shalomist, 50 senti.

Ja ega minagi tühjade kätega jäänud. Sest no kuulge, 50 senti!!! Need pusled siis kokku €2 eest:

Nii et… Kes tuleb ja selle urrima puu kokku paneb? Ma ei jaksa :D Aga selge on see, et ükski pusle siin majas pooleli jääda ei saa. Järgmised peavad lihtsalt nii kaua ootama…

Jun 092018
 

Tavaliselt olen ma nädalavahetusel täiesti rahul kodus toimetades – vabadel päevadel jagub tuju nii asjalik olemiseks ja koristamiseks kui ka pusletamiseks. Täna aga ärkasin eriti laisalt ega viitsinud kohe mitte kui midagi asjalikku teha. Ei koristada, ei uue puslega alustada, ei miskit muud. Kuna lapsed läksid omi asju ajama, otsustasime Soomlasega väljas hommikust süüa ja väikese teise ringi poodide tiiru teha.

Hommikusöögiks oli mul Aara kohviku burger ja kohv :) See on nii armas kohvik ja hinnad on ka soodsad. Ja kui nö vanakooli burgerid mulle reeglina eriti ei meeldi, ei traditsiooniline roosa burgerikaste ega kapsasalat seal vahel (samuti ei meeldi mulle üldse marineeritud / hapukurk, mida ka tihti burgeri vahele pannakse), siis Aara burger sobib hästi – burgerikukli vahel seaprae viilud, kurgisalat ja tomat.

Seejärel käisime Shalomis, Uuskasutuskeskuses ja Jenny Kruses. Põikasime läbi ka Riiamariist, sest mul oli šampoon otsas ning lõpetuseks käisime Papiniidu kandi teise ringi poed ja kirbukad läbi, aga seda vaid lühidalt. Saak pärines seekord just kesklinna kandist.

Shalomist sain laualambi (€4.50), kolm vasakpoolset puslet (3×50 senti) ning Plikale kleidi (€1). Uuskasutuskeskusest kaks üliägedat värvilist puslet (2x€2.50), kõrvarõngad (80 senti) ning Plikale väikese õlakoti (€1.50) – olen talle mõnda aega otsinud sellist, kuhu mahuks parajasti telefon, võtmed ja bussikaart ning mille rihma saaks risti kanda. See oli parajalt väike, parajalt nunnu ja heast pehmest materjalist. KUI rihma osa peaks lühikeseks jääma, siis vahetan selle lihtsalt millegi pikema vastu. Jenny Krusest leidsin mõnusalt pehme salli (€0.50).

Kõik ostud sattusid täna sinakas-rohelistes toonides, sobivad hästi kokku :P Laualambi üle on mul eriti hea meel, sest neid on meil majapidamises puudu, aga ma põhimõtte pärast ei taha uuelt osta. Välimuselt on ka enamik odavaid lampe mu jaoks nii igavad ja moodsad, ega ma isegi täpselt ei tea, mida tahan – lihtsalt tean, kas peale vaadates meeldib või mitte. Aga see lamp on piisavalt neutraalne ja värv on väga mõnus. Läheb ilmselt lastetuppa, kus on praegu ainult üks laualamp, aga lapsi ja laudu kaks.. Nii et elutoa laualt on mul ikkagi veel üks lamp puudu.

Lastetoast on üks kirjutuslaud ka puudu, muideks, kellelgi pole üle? Ma ostaks hea meelega ära, kui väga kallis pole :) Olen vaadanud teise ringi poodidest ja netist, aga midagi sobiva välimuse ja hinnaga pole seni silma hakanud. Ei taha liiga suurt, liiga vanamoodsat ega ka liiga moodsat :P Ja sahtlid peaks kindlasti olema. Kui tasuta saaks, siis lepiks igasugusega (nii saime Plikale kirjutuslaua, mis on tegelikult veidi liiga suur ja arvutimonitori kohaga, aga ajab asja ära), aga kui maksma pean, siis tahaks ikka sellist, mis meeldib ka.

Ülemine 3000tk pusle on minu maitse jaoks küll veidi liiga ühevärviline, aga kvaliteet tundub hea ja pusle ise uus – Soomlase õhutusel ostsime ära. Järgmine 1000tk on suht okei pilt – võiks olla värvilisem, aga samas on palju piisavalt kergesti eristatavaid detaile. Alumine koomiksipilt on siin fotol nii väike, et pole eriti midagi näha, aga see oli lihtsalt nii pull, et tuli meiega kaasa. Ehk lapsed ka millalgi panevad, 500tk pole niiii suur. No ja hind oli neil ka täiesti olematu.

Parempoolsed panid mind vaimustusest kiljuma. Nii ilusad värvilised pildid! Ja Ravensburger on mu lemmik, seega ostsin hea meelega 500tk ka, mille ma tavaliselt väikseks põlgan. Selle panen kohe täna kokku ja homme ilmselt alustan tolle 1500tk puslega… Või siis võtan vahele tolle koomiksi oma :) Mm, kiheleb juba, hakkangi pihta. Las need koolipostitused veel ootavad :P

Apr 212018
 

…siis hakkan ettevõtjaks :)

Täna on minu kohta väga ebatüüpiline õhtu.

Aeg, mis ma tööväliselt arvuti taga veedan, on viimase poole aastaga kõvasti kahanenud. Arvuti on vanake ja käivitamine on aeganõudev. Uus töö on 100% arvuti taga ja väsitab. Seega on arvuti õhtuti kodus tihti üldse kinni. Või kui ongi lahti, siis chatin veidi kellegagi, loen blogisid ja rohkem ei jaksa. Magama lähen enamasti juba 22-23 vahel. Minu jaoks on see vastikult vara, aga olud sunnivad. Nii et praegu öösel kell pool kaks üleval olemine on noil päevil väga harvaesinev nähtus, mida ma võin endale lubada ainult tänu sellele, et homme on vaba päev (mis tegelikkuses tähendab, et kell 11 on meil vaja olla linnas, nii et pikka hommikust mõnulemist nagunii ei tule).

Mul on külmetuse-eelne tunne – paksu pea, hella kurgu ja väsinud kehaga. Nii et ilmselgelt peaksin ma magama, mitte arvutis passima. Blogimise soonele sattumine on aga haruldane, sestap kasutasin juhust, et on jaksu ja tuju ning kirjutasin endast välja kõik, mis tulla tahtis.

Mõtlesin magama minna, aga jäin FB-d scrollima. Ka seda teen viimasel ajal nii harva, sugugi mitte igapäevaselt, sest lihtsalt ei jaksa / ei viitsi. Samas tahaks ikka natukenegi kursis olla, mis toimub.

Pärast seda pikka sissejuhatust katsuks ehk nüüd ka teemani jõuda :)

Ettevõtjaks saamine on olnud mu unistus mitte vast päris kümme, aga kindlasti viimased 5+ aastat. Erinevatel põhjustel on see jäänud vaid mõtteks, mida pole viitsinud / osanud edasi arendada, sest pole olnud head ideed, küll aga mugav palgatöö :) Samas pole see soov kuhugi kadunud ja muutub järjest tugevamaks.

Mul on tegelikult üks pisuke idee, mis mulle täitsa meeldib ja tundub ka täitsa teostatav – näen vajadust turul, kui suudaks pakkuda hinnaga, mis mul plaanis ja selliste lisaväärtustega, mis mul mõttes, siis oleks asjal jumet. See eeldaks, et mul oleks aega asjaga tegeleda ja ka mingit algkapitali. Hetkel ei ole ei üht ega teist, aga kuna tegu pole millegi megakeeruka ega -kulukaga, siis arvan, et mingi hetk läheb see mõte töösse.

Mõned sõbrad-tuttavad, kellega ideed jaganud olen, on selle heaks kiitnud ja kinnitanud, et olen õigel teel. Aga see idee on selline… Kõrvaltegevus. Sellest ei saa kunagi põhitegevust ega -sissetulekut.

Nii et Seda Suurt Ideed ma ikka veel otsin. Ilmselgelt peab see olema seal, kus on mu süda – keskkond, öko, puhas, kohalik… Need on märksõnad.

Inimese esmavajadus on toit, aga mina paraku ei kujuta ennast ette ei toitu kasvatamas ega valmistamas. Pole lihtsalt üldse minu teetassike.

No ja siis ma olengi mõelnud – mis võiks olla see keskkonnasõbralik idee, mil oleks sel määral vajadust ja turgu, et annaks kasvatada ettevõte tasapisi suuremaks – selliseks, kus oleks ka reaalselt töötajaid ja millest saaks arvestatavat kasumit, millest saaks minu põhisissetulek? Novat, ma veel ei tea. Aga ma lubasin endale, et ma uut palgatööd enam ei otsi. Teen praegust tööd, nii hästi kui oskan, ja kuna see mulle NII südamelähedane ei ole, nagu oli eelmine, siis hoiabki meeled erksana. Kui eelmises töökohas ei oleks ilmnenud neid asjaolusid, ma oleksin seal võinud olla veel pikki aastaid, see oli lihtsalt niivõrd mõnus. Aga minu lõppeesmärk on ikkagi olla iseenda ja ehk kunagi ka teiste tööandja.

Niisiis on mul hetkel tunne, et eelmise töökoha jamasid oligi vaja selleks, et mind mugavustsoonist välja raputada. Tuletada meelde kõige olulisemat eesmärki. Ja et praeguse töö puhul ongi vaja seda, et see mulle nii palju EI meeldiks. Et ma ikka kogu aeg edasi mõtleks.

Ma ju ei tea, kas see tegelikult ka nii on :) See on lihtsalt see, mis mulle hetkel tundub. Täiesti võib olla, et ma teen elu lõpuni palgatööd, aga eesmärgid peavad ikkagi olema ja need on midagi muud.

Mulle vähemalt tundub, et mul on ettevõtjaks hakkamiseks igati sobiv iseloom :) Olen alati mõelnud, et tahaks endale partnerit – loovhinge lennuka ideega, mis ka minu silmad särama paneks, et siis olla selle ettevõtmise praktiline pool. Ma olen VÄGA praktiline.

Igatahes, jõudes nüüd oma hüpliku jutuga tagasi selle juurde, miks oli oluline FB scrollimine. Nägin seal üht artiklit ja kaht videot, mis mind rõõmustasid ja inspireerisid. Ma ei jaksa linkida, ei mäleta isegi täpset sisu, pole ka nii väga oluline. Üks oli Guardiani artikkel sellest, kuidas teadlased leiutasid kogemata plastikut sööva ensüümi, mis võimaldab paremal juhul tulevikus kogu plastiku sel viisil taastöödelda, et vanast plastikust saab toota täpselt samasuguse uue. Teine oli video Taani teadlastest, kes katsetavad miskise vetika baasil plastiku alternatiiviga, mis käitub nagu tavaline plastik, aga komposteerub kenasti, selle asemel, et aastasadadeks alles jääda. Kolmas oli video Norra miljonärist, kes kasutab oma varandust selleks, et ookeane puhastada, kah plastikuteema. Täiesti võimalik, et ma panin mingite faktidega puusse, sest ma olen väsinud, ei viitsi üle kontrollida. Täiesti võimalik, et ükski neist ideedest ei saa tegelikult reaalsuseks. Aga taolisi projekte on nii palju! Nii paljud teadlased üle maailma otsivad viise, kuidas vähendada prügiprobleemi, puhastada ookeane, leida plastikule loodussõbralikumaid alternatiive. Ja ma olen täiesti kindel, et mõned neist ideedest saavad lõpuks ka reaalsuseks. Lõpuks õnnestub kellelgi miskit võimatult ägedat ja revolutsioonilist ja keskkonnasõbralikku.

No ja ühesõnaga, nii ma siin mõtlesin, üks poolhaige üleväsinud aju uitmõte – kuna toit jääb minu puhul nähtavasti ära, siis äkki ma suudan välja mõelda midagi seoses taaskasutusega. Toota midagi sellist, mida inimestel vaja läheb… Millestki, mis on juba miski olnud :) Mitte uutest materjalidest.

Ja see on siiamaani põhimõtteliselt kõik.

Aga mul on vähemalt üks naaatukenegi konkreetsem mõttesuund.

Ma tegelikult ei kavatsenud sellest ettevõtja-mõttest veel niipeagi blogida, aga noh, kaotada pole miskit ja praegu tundus õige hetk. Äkki hoopis loeb mu blogi mõni lennuka ideega loovhing ja kutsub mu kampa, et koos miskit ägedat teha? Seemned tuleb idanema panna.

Nüüd lähen küll ära magama.

Dec 172016
 

Mulle on väiksest saati meeldinud kingitusi pakkida. Lapsena unistasin vahepeal isegi sellest, kui tore oleks töötada kingituste pakkimise letis. No ega ma selles nüüd ülearu osav ka ei olnud, lihtsalt tore oli asju paberisse mässida ja paelu ümber siduda.

Viimased kümme aastat on olnud kingituste puhul tugevas ülekaalus kinkekotid. Neid on lihtsalt kapis korralik varu olemas ja saab sisse panna ükskõik mida… Mõnusalt lihtne.

Eks kinkekottide kasutamine sõltub ka paljuski sellest, mis kingitusega on tegu. Mõned asjad (karbid, raamatud jne) on mõnusalt paberisse pakitavad, kui kingitusse läheb aga mitu asja, mis on suvalise kujuga (seebid, sukkpüksid, mis iganes) – neid on jälle mugavam kotti panna.

Aga… PÄRIS pakkimisel on nii suur võlu.

Sel aastal on Abikaasa pere jõulupidu tavapärasest nädal varem, sel laupäeval – ja kõik kingitused olid tänase õhtuni pakkimata. Juhtumisi oli enamik neist seekord kinkekotile pigem sobimatu kujuga, seega olin ometigi “sunnitud” pakkimisel veidi loovam olema. Lõppes asi sellega, et sattusin hoogu ja pakkisin ära mitte ainult homseks peoks vajalikud, vaid kõik olemasolevad kingitused. Ühtki kinkekotti ei kasutanud! Muidugi jah, pean tunnistama, et tänapäeval on kogu mu pakkimine paberi kinni teipimine, isegi paela kasutamine on pigem erand… No okei, selle paberiga lihtsalt ei tundunud kohane :)

Ja oi, kuidas ma jumaldan taaskasutust. Ostsin ma ainult rulli pakkimispaberit, sest seda mul kodus polnud – Maximas oli -40% allahindlus, olin väga rahul :P Aga muus osas läks käiku kõik kodus leiduv. Ühe Poisi eelmise aasta jõulupaki paberi kasutasin sel aastal ära kahe väikese kingituse pakkimiseks. Millegi ümbert tulnud riide sisse oli ideaalne keerata üks pikk ja peenike kingitus – tegin “kommi”, mille sidusin kinni lühikeste paelajuppidega, mis olid kleebitud vist ühe eelmise aasta väga kauni kingipaki peale – olin need sealt eemaldanud ja kõrvale pannud. Ühe kingituse nimesildi tegin meie üle jäänud pulmakutsest – lõikasin laste sisksak-kääridega sobiva tüki välja ja korras.

Ostetud paberirullist jagus täpselt, et kõik kingid ära pakkida, sai täitsa otsa. Viimase kahe kingi puhul pidin väikse ümberarvestuse tegema – ühele mahtus paber väga napilt ümber, teisele pidin lisariba kleepima, mis oli mujalt üle jäänud. Aga sain hakkama, kõik pakitud!

Need on muidugi kõik laste kingid… Täiskasvanutele kingin kalendreid, aga neid pole jõudnud veel kujundamagi hakata – ja mustand, mis oleks elu lihtsamaks teinud, on ka süsteemist kadunud, nii et pean kõik nullist sisestama… No homseks poleks nagunii jõudnud, nii et Abikaasa pere saab lihtsalt hiljem kätte – katsun nädalavahetusel tellimuse ära saata, vast jõuavad valmis küll enne jõule. See on see värk, kui soodustus kestab 27. detsembrini, sai edasi lükata :D

Pildi nägemiseks peate klõpsama. Mul lapsed vaatavad ka vahel blogi, ei saa enne jõule niiviisi riskida :D Continue reading »

Dec 052016
 

Ma taaskasutust selle projekti käigus olen juba maininud, läheb poolenisti samasse auku. Aga lihtsalt pean veel kord kirjutama, KUI VÄGA mind rõõmustab asjade ära andmine :)

Nii palju tekib neid asju, mille puhul avastan, et pole enam vaja. Ära viskamine on ka rahuldustpakkuv, aga vaid sel juhul, kui asi on tõesti kasutuskõlbmatu. Kui eluvaimu veel sees, tundub ära viskamine patt :) Ja vot siis tulebki mängu see ära andmise rõõm.

Mingite asjadega on uue omaniku leidmine väga lihtne, mingite teiste asjadega aga… Mitte nii väga. Samas on ikkagi tunne, et KELLELGI läheks seda vaja :D

No ja nii ongi, et ma muudkui koristan ja leian jälle uusi asju, mida ära visata ei taha, panen neid järjest gruppi üles. Osadele tekib imekiirelt mitu tahtjat, teised jäävad esialgu tähelepanuta. Kui uued asjad tekivad, kustutan vanema postituse ära, panen ühes uutega ka kõik vanemad endiselt omanikku ootavad uuesti üles – sest ega FB-s keegi pikalt alla kerida ei viitsi, see on teada.

Ja nii ma siis kogu aeg rõõmustangi. Kui saan perele või sõpradele-tuttavatele midagi vajalikku ära anda. Kui midagi uut gruppi üles panen ja sellele kiirelt soovija leian. Eriti aga siis, kui mingid asjad, mis on pikalt uut omanikku oodanud, selle ka lõpuks leiavad.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi selliste gruppide ja lehtede eest, mis ebavajalikele asjadele nii lihtsasti “uut kodu” leida aitavad.

Nov 302016
 

Elustiilist, huvidest ja tööst lähtudes jookseb mu FB feedi üksjagu öko- ja keskkonnateemat. Kuna need videod ju ise mängima hakkavad, jään ikka vahel vaatama.

Täna vaimustusin kingadest, mis on tehtud plastikpudelitest. Tõsi, hind on neil selline, et praegusel hetkel ma ka ei ostaks. AGA varsti olen ma rikas nagu troll ja siis proovin ära :P Nii palju, kui ma viitsisin googeldada, olevat tõesti väga mugavad. Taaskasutatud materjalist, hingavad, pesumasinas pestavad. Kõlab hästi!

Ma kuulun nende hulka, kelle jaoks baleriinade hea hind on €20, häda pärast võin maksta ka €30-40, perfektse ja ülimugava nahast toote eest ehk veel veidi rohkem. Mind siiralt huvitab, kui kaua Rothy’s kingad vastu peavad… Peab aastakese möödudes uuesti googeldama :)

Mis veel? No näiteks juba mitmete aastate tagune uudis, kuidas 19-aastane päästab ookeani. Praeguseks on ta juba 22, projekt tundub olevat kenasti töös.

Tunnistan ausalt, et ega mul pole aega kõigi taoliste ideedega süvitsi tutvuda, seega vabalt võib olla, et kuskilt nähtud äge uudisnupuke promob midagi, mis on tegelikkuses totaalne BS. Aga hommikuseks inspiratsiooniks on need videolõigud vahvad igal juhul.

Mulle meeldib, et keskkonnasäästlikkus on järjest olulisem teema. Tõsi, sellega kaasneb ka arvestataval hulgal rohepesu – aga praktilise talupojamõistuse olemasolul on terad sõkaldest eraldatavad :)

PS. Postitusega mitte kuidagi seotud, aga noid kingi googeldades jõudsin kellegi kommentaari kaudu lehele, mis müüb sokkide asenduseks mõeldud… Sisetaldu? Ma olen kirglik sokivihkaja :) Tea, kas Eestist ka midagi sellist leiaks? Eks sisetaldu müüb iga kingapood, aga pestavad need vist enamasti pole?