Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.
Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.
Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.
Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.
Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.
No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.
Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.
(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)
Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga üks eksprompt lisadeit teha.
Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.
Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.
Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P
Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.
Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…
Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.
Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.
Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.
Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D
Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.
Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.
Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D
Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.
Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.
Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.
Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.
No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.
Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.
Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.
Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.
Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!
Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…
Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.
Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D
Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!
Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.
Nagu jõulud, ausõna!
Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)
Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.
KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D
No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.
Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D
Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.
Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.
Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P
