Läheb jälle käest ära
Kaks nädalat on jälle märkamatult möödas ja praegu ka lihtsalt istun ja kratsin kukalt. Ilmselgelt ei ole blogi mu elus eriline prioriteet, sest ma ei jõua kunagi nii kaugele, et võtaks aega millegi sisukama kirjutamiseks. Isegi mitte kassidest kirjutamiseni – no nende puhul mõtlen peamiselt, et tahaks paari iseloomulikku pilti saada igaühest, aga need peaks keegi siis tegema… Kirjutamise osa oleks lihtne 😀
Küll oleks tore, kui mõtted mu peas iseenesest postitusteks formuleeruks. Oi, kui palju sisu siia siis tuleks. Reaalsuses aga jaksan neid teemasid arutada vaid pere, õekese ja töö “pinginaabriga”… Inimestega, keda ma regulaarselt näen, ühesõnaga. Rääkida on lihtsam kui kirjutada. Kirjutamise asemel pigem loen ja panen puslet. Noh, tavaline värk.
Ma olin sunnitud sel nädalal kodu tavalisest enam korda tegema – see on nii tore, sest kui juba on korras, siis see omakorda innustab mind korda hoidma ja vabatahtlikult veel rohkem korda tegema. Vahepeal olid asjad pikalt käest ära – kogu aeg oli tunne, et kõik on sassis ja siis ei viitsinud ise ka eriti midagi teha. Aga nüüd on nii hea, kõik on ümberringi mõnus, täiesti loomulikult ning alateadlikult ma hoian seda korda, panen kõik asjad kohe ära, sätin vabatahtlikult lisaks. Näiteks külmkapi koristasin ja puhastasin ära, pärast seda enamiku köögikappidest ka… Ehkki mul oli plaanis sel nädalavahetusel üldse mitte koristada, vaid korras kodu nautida ja niisama leboda.
Kui jaanuaris panin viis puslet, siis veebruaris oli puslerindel pigem ikaldus. Ainsana sain valmis selle, millest paar nädalat tagasi pooliku pildi üles panin:
Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette 3000tk väljakutse. Tükke nii palju, et võtsin 60×90 korktahvli kasutusele hiigelkandikuna pusletükkide jaoks 😀
Pusle aga väga ei edene, sest nagu öeldud, paras väljakutse – ja mina olen parasjagu hoopis lugemise lainel.
Mul on ülipikalt olnud lugeris paar Freida McFaddeni raamatut ja 22. veebruaril alustasin esimesega, milleks osutus “The Teacher”. See oli nii jabur, et ma pidin kohe tema järgmised raamatud ka ette võtma. Teisena lugesin tema kuulsaima – “The Housemaid” – ja sealt edasi “Never Lie”, “The Perfect Son”, praegu on pooleli “The Boyfriend”.
Ehk siis kahe nädalaga ligi viis raamatut. Ainult esimesele panin viis tärni, sest see üllatas kõige rohkem, sealt edasi oli kirjaniku stiil juba natukene tuttavam ja nii suurt vau-efekti enam polnud – kui oleks neid raamatuid teises järjekorras lugenud, oleks ehk ikka kõige esimesena loetu max punktid saanud? Ega ei tea. Mõni neist raamatutest on tsipa liiga tume ja f*cked up ka olnud, aga no need on ikkagi üldjoontes nii põnevad ja lähevad nii kiiresti… Nii ma siis neid neelan. Samal ajal ootab mind ka uus Fredrik Backman… Aga sellel on nii väike kiri ja mul on lugerist mugavam lugeda… Nii et see siis ootab…
Oo, ja olen pikalt mõelnud jagada kahte lemmikut, keda Facebookis jälgin:
Marko Pikkati pildiloomaaed sattus mu feedi esimest korda surematu teosega “(N)orm oja”. Tal on üliägedad sõnamängud! Minu kõigi aegade lemmik on siiski see – iga kord, kui seda kuskil näen või lihtsalt meelde tuleb, siis irvitan. See ei ole küll selline pilt, mida ma endale koju seinale tahaks, aga appi kui naljakas ja tabav 😀
Tal on igasugu muid ägedaid pilte ka kodulehel – mõtlen, et äkki kunagi peaks mõne valima seinale ka… Mul praegu pole eriti vaba seinapinda, aga… Kunagi, kunagi 🙂
Teine tore FB leht, mida jälgin, on Kassid tegutsevad – pole vist vaja küsida, miks 😀
