Jan 162020
 

Bad Boys for Life – IMDB 7,2. Täitsa nõus :)

Action, komöödia.

Selle aasta esimene meestekas.

Kas teate, ma pole varasemaid osi näinud, seega ei teadnud asjast midagi. Läksin kinno kaaslase soovil, puhta lehena – aga väga meelsasti, sest see tundus täpselt minu tüüpi film. Komöödiad mulle meeldivad, kergem action samamoodi, ja treiler oli tore.

Ütleme nii, et film meeldis mulle isegi rohkem, kui oleks esimese hooga arvanud. Lootused said ületatud. Pidevalt sai südamest naerda ja mürglit oli ka piisavalt. Midagi sügavat siit ilmselgelt otsida ei tasu, aga igatahes soovitan, soojalt :)

Jan 122020
 

Mul on endiselt tunne, et olen minetanud oskuse kirjutada igapäevast.

Olen siin mitu korda kirjutamist alustanud, kõik kustutanud ja uuesti alustanud. Blogimise kriis, täiega.

Kas ma peaksin lihtsalt üritama, et uuesti harjuda? Nagu öeldud, ma tunnen mingitel tasanditel blogimisest täiega puudust. Aga tahaksin kirjutada pigem neist asjadest, millest praegu ei saa. Kas pole aeg veel küps või pole võimalust…

Nii et jäävad need igapäevased asjad. Raamatud, kino, igapäev. Ja kui filmidest ma olen suutnud kenasti kirjutada, siis… Raamatutest tegelikult ju võiks ka, aga näed, pole kirjutanud. Ja igapäev – ehkki nädalavahetus oli mõnus, siis sellest kirjutada… Tundub mõttetu. Eks ma siiski katsun.

Eile ei teinudki õieti miskit. Nautisin välja magamist, rahulikult kulgemist, üksinda olemist (kui kaaslane toimetas õues ja lapsed olid raamatukogus), pikka dušši… Õhtupoole kvaliteetaega kõigepealt mõlema lapsega, hiljem ainult Poisiga – olime terve õhtu kahekesi, sest Plika läks ööseks sõbranna poole ja kaaslasel olid omad toimetused.

Mul on vahel natuke kurb, et mul pole Poisiga nii palju “ühiseid huvisid” kui Plikaga – see on see naiste värk, noh. Nii et kirjeldamatult tore oli, kui me eile saime lihtsalt juttu ajada (sealhulgas toredatest tüdrukutest… jajaa, vanus hakkab vaikselt sinna jõudma), lauamängu mängida… Ja kui ma siis uitmõtte ajel läksin Aliexpressist otsima legodega kokkusobivaid juppe (sest Poisil olid suht konkreetsed soovid, mille täitmine oleks läinud päris kulukaks) – no siis teenisin aasta ema tiitli :D Nüüd ootame mõningaid pakke :) Legod on endiselt Poisi suurim lemmik ja minul on tõeliselt hea meel, et ta nendega ikka veel nii palju mängib. Kuni eilseni olin ostnud ainult “päris” legosid, õnneks meie Maximas on päris hea valik ja aeg-ajalt -40% soodukad…. Juhendite põhjal ehitab ta alguses valmis, hiljem aga on puhtalt loovmäng. Ja selline fantaasia käib iga ehitise juurde, et puhas rõõm kuulata.

Ja veel üks asi, mille üle eile õhtul rõõmustada sain – Poiss palus mult paberit ja JOONISTAS. Ta joonistas kunagi nii palju, käis suisa kunstiringis… Aga viimase aasta jooksul on joonistamine kuidagi täiesti unarusse jäänud. Joonistused on tal samamoodi fantaasiarikkad, inspiratsiooniks legod, multikad, arvutimängud… Aga nii huvitav on kuulata, mis kõik ta välja suudab mõelda :)

Täna nautisime iga nädalavahetuse traditsioonilist inglise hommikusööki (mida sööme tavaliselt pigem laupäeval, aga kuna seened ja ciabatta ununesid reedel ostmata, siis ei saanud varem) ja kuna kaaslasel olid taas omad toimetused ning Poisil omad tegemised, läksime meie Plikaga shoppama.

Plika, kas teate, on suureks kasvanud :) Teismeline veel pole, aga päris laps enam ka mitte. Rootsis näiteks, kus kõik ülejäänud lapsed olid poisid vanuses 3-9, hoidis Plika pigem täiskasvanute seltsi ja ühel õhtul mängis isegi meiega kaarte. See on meil väikest viisi traditsioon – alati, kui meie käime Rootsis või õeke Eestis, mängime kaarte, ühte kindlat mängu. Tavaliselt toimub see alati õhtul, kui lapsed magavad, kõrvale väike vein… Seekord siis saadeti kõik poisid magama ja Plika sai meiega koos kaarte mängida. Veini ei saanud :D

Kui ma hiljem Plikalt küsisin, mis oli tema jaoks kõige parem osa reisist, siis ta ütles, et laevasõit ja kaardimäng. Nii et see õhtu jättis talle tõesti kustumatu mulje.

Aga jah, üldises plaanis on temaga nii lihtne ja hea. Teismelise tujusid veel pole, aga samas on ta ääretult asjalik, temaga saab kõigest rääkida… Ja tal on ka tekkinud teatud huvi oma välimuse vastu, eelistused riiete osas, viimane soov oli värvida juukseotsad lillaks :D Ja samas kõik need soovid, mis välimusse puutuvad, on ka nii meeldivalt pretensioonitud, mõistlikud :)

Ühesõnaga, täna me siis käisime poodides. Nii umbes pool kaks vist saime kodust välja, koju jõudsin õhtul kell kaheksa :D Plika läks viie-kuue paiku sünnipäevale, senini olime koos, edasi toimetasin üksi.

Käisime Magaziinis, kesklinna keskustes, vahepeal toidupoodides, lõpetasime Kaubamajakas. Endale ei ostnud ma midagi peale sokkide :D Plikale ostsin tema soovitud lilla juuksevärvi, puuduvad mustad värvipliiatsid ja ühe allahinnatud mõnusalt pehme kõrvadega kapuutsiga pusa H&Mist. Ja ka mõned sokid, sest ta esimest korda avaldas soovi ilma sääreosata sokkide järele, mida tal siiani polnud. Leidsime imeilusa pleedi, mis, otsustasime ühiselt, sobib kõige paremini Poisi tulevasse tuppa – nii et ostsime selle talle. Kohvikus käisime ka :) Ja mina sain hiljem veel endise kolleegiga lobiseda tervelt tund aega, sest pühapäevaõhtune keskus oli meeldivalt tühi ja seega ma ei seganud teda.

Mul vahel ei ole pikalt mitte mingit poodides käimise soovi ja siis ma ei käigi, kuude kaupa. Vahel aga olen naine ja naudin täiega poodides uitamist… Kuna ma olen aga siiski mõistlik ja eelistan teist ringi, siis “tavalistes” poodides käies ma pigem vaatlen ja kogun ideid, vahel muidugi mõne hea hinnaga asja ostan ka… Aga minimalist, nagu olen, pigem vähem. Nii et täna ma olin täiega rõõmus, kui pärast pikka päeva poodides ei ostnud me lõppkokkuvõttes kuigi palju – poodides käimise soov sai aga igakülgselt rahuldatud.

Nojah, reedel ostsin ma see-eest täiesti plaanimatult endale saapad :D Meil polnud mõtet koju sõita, et siis 15 minuti pärast Poisile trenni järele minna, seega läksime Port Arturisse. Uitasin seal kingapoodides, ette jäid ühed mõnusad saapad, mille hind oli vaid 24€ ja suurust oli nii 41 kui 42. Kodus avastasin, et konts, mis poes tundus nii umbes 6cm, oli tegelikult 8cm :D Aga saapad on ilusad. Ma vahepeal kandsin aastaid ainult pika säärega saapaid, nüüd olen tänu soojale talvele avastanud enda jaoks ka lühikese säärega saapad.

Läksin FB abil mälu värskendama, sest tekkis küsimus, millal viimati verd sai antud… Ja jäin pikemalt scrollima ning eelmist aastat meenutama. Ega ma jagamata ju olla ei saa – kui blogimist oli vähem, siis FB ülestähendusi selle eest rohkem. No ikka äge aasta oli :)

Jan 092020
 

Võtan oma igapäevase blogimise lubaduse ametlikult tagasi. Lihtsalt pole ei aega ega piisavalt põnevaid teemasid. Mul on päris mitu asja, millest tahaks kirjutada, aga need nõuavad rohkem aega, kui ma seda õhtuti muude tegevuste kõrvalt näpistada saan. Mõnel nädalavahetusel ehk…

Sellegipoolest katsun kirjutada tihemini, sest ega see harjumus muidu tagasi ei tule.

Üleeile oli tunne, et hakkan haigeks jääma. Pea valutas ja üleüldine olemine oli kehv. Kaaslane oli aga nunnu, tegi õhtul süüa ja kõiki muid vajalikke toimetusi, nii et ma sain pärast tööpäeva terve õhtu voodis puhata ja raamatut lugeda. Vara läksime magama ka, eile oli enesetunne juba palju parem – jõudsin kenasti uue aasta esimeses kiigujoogas ära käia. No ja täna veel parem – kohe rõõm on, et hea on olla :D Peale puhkamise olen ennast ravinud sipelgapuu koore kapslitega ja algava nohu peletamiseks vietnami salvi nina alla määrinud. Ja suht kõik. Mõikas :) Kaaslane oli siin just enne jõule kaks nädalat haiguslehel, minul pole mingit kavatsust haigeks jääda – pole selleks ei aega ega soovi :D

Tööl on mõnusalt kiire. Mul oli vahepeal sügisel vaiksem periood ja ma ei kannata niisama passimist. Siis läks detsembris muidugi nii käest ära, et koormus oli liiga suur ja täitsa tööstress… Õnneks nüüd jaanuaris on veits tagasi tõmmanud, nii et on pigem kiire, aga stressi õnneks enam mitte. Just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Tööpäevad lähevad kiiresti, sest kogu aeg jagub tegemist.

Aga no päriselt ka, õhtuti kipub aega väheks jääma. Täna näiteks käisin pärast tööd toidupoes, kosmeetikus, postkontoris, raamatukogus, koju jõudsime kell kuus. Andsin kassidele süüa, vahetasin neil kastis liiva ära, pesin nõud ära, vahetasin Poisi voodipesu ära, käisin Poisil jalkatrennis järel, tegime kiire õhtusöögi (keerasime tortilla sisse kraami, nii et pidin ainult sibulat ja tomatit hakkima, kaaslane praadis hakkliha ja muud polnudki vaja) – pärast mida ma isegi nõusid ei pesnud… Ja oligi kell juba… Maitea, kaheksa? :D Või rohkemgi. No ja siis läks ligi pool tunnikest, et otsida välja parim pakkumine ja tellida lastele ära uus elektriline hambahari… Siis pool tunnikest, et panna kirja selle nädala ostud… No ja tegelikult on kell juba 21.20… Ma päris täpselt ei mäleta, mis kell ma arvuti lahti tegin – võimalik, et see oli peale kaheksat ikkagi, mitte kaheksast… Aga aeg lihtsalt lippab. Ja nüüd ma jälle blogin lugemise aja arvelt.

Nii et tõmbangi parem otsad kokku ja panen arvuti kinni. Siis on vaja veel natuke käsitsi kirjutada, hakkasin igaõhtust tänulikkuse päevikut pidama… Ja SIIS saab lõpuks lugeda ka. Täna on juba üheksas jaanuar ja ma olen sel aastal ainult ühe raamatu jõudnud läbi lugeda, kus on selle häbi ots :D No tegelikult mul on kaks raamatut pooleli – üks neist peaaegu läbi… Nii et ikka pisut rohkem kui üks :)

Jan 082020
 

Jojo Rabbit – IMDB 8,0. Igati nõus :)

Komöödia, draama ja sõjafilm.

Ma ei tea, oleks ma seda üldse ise vaatama läinud? Aga kaaslane tahtis ja ma olin nõus. Käisime 21.45 seansil ja selle üle virisesin küll kõvasti – aga film oli nii kaasakiskuv, et unele ega väsimusele polnud aega kordagi mõelda.

See film on nii mitmetasandiline… Ühelt poolt täiesti jabur komöödia, teiselt poolt täiesti ehtne sõjafilm… Ma ei vaata mitte kunagi sõjafilme, see oli vist sõna otseses mõttes elu esimene. Komöödiaga segatuna oli sõda talutav… ja jättis sellegipoolest väga sügava jälje.

Ma ei oska arvustusi kirjutada ja seda filmi on üldse väga raske arvustada… Lihtsalt soovitan, väga-väga soojalt.

Jan 052020
 

Hee… See iga päev kirjutamine ikka ei õnnestu – mitmel põhjusel. Vahel lihtsalt ei juhtu MITTE MIDAGI – ja ehkki ma olen osav mitte millestki kirjutaja, siis järgmine põhjus on see, et ma olen õhtuti VÄSINUD. Vaba aega pärast tööd ja toimetusi on niigi vähe, pole kuigi otstarbekas seda kulutada mitte millegi pastakast välja imemisele. See oli ka põhjus, miks ma kirjutasin ühel õhtul hoopis filmidest… Aga järgmisel õhtul ei jõudnud üldse kirjutada ja eile polnud koduski… No täna olen nüüd tagasi ja on ometigi mllestki kirjutada ka. Aeg on küll jälle hilisem, kui mulle meeldiks, nii et katsun kähku teha… Kõik see on ju lugemise arvelt :D

Käisin nädalavahetusel üle pika aja Tallinnas. Õigemini, ma käisin täitsa hiljuti, detsembri lõpus, kaks korda Tallinnas, aga mõlemal puhul oli tegemist läbisõiduga, Rootsi-reisi ajal. Niiviisi, et võtan ette ja lähen spetsiaalselt Tallinna, sest on mingi üritus või tahaks seal midagi niisama teha, pole väga ammu käinud…

Mul polnud üldse plaanis minna :) Tanel pidas laupäeval sünnipäeva, aga olin kindel, et ei jaksa pärast Rootsit nii ruttu uuesti reisida – mitte et see nüüd nii pikk reis oleks, eks, alla 2h, aga lihtsalt… Kodus tahaks ka olla. Juhtus aga nii, et Eksabikaasa võttis lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja kaaslane oli poolhaige ehk oleks enamiku nädalavahetusest nagunii maha maganud / lebotanud. Lisaks on mul olnud pikemat aega kihk pisut Pärnust väljaspool shopata. Rootsis ma peale Ikea mujale ei jõudnudki, kuidagi kiiresti läks see kõik – aga olime koha peal ka ainult 3,5 päeva. Reisi peale kokku kulus kuus päeva – kõik need bussi- ja laevasõidud, ehkki nauditavad (sai ju pmst lihtsalt tundide kaupa chillida ja lugeda), võtsid ikka korralikult läbi. Tagasi Eestis saigi ainult kaks päeva puhata, kui pidi juba jälle tööle minema.

ÜHESÕNAGA. Rootsi-reis oli väsitav, kaks päeva tööl olid väsitavad (sest vahepeal ju nii vara tõusma ei pidanud), nädalavahetusel oli plaanis kodus edasi puhata, aga nagu mainitud, siis lapsi polnud ja kaaslasele oli rahu vaja, nii et otsustasin – miks mitte, lähen siis ikkagi Tallinna sünnipäevale ja kasutan juhust, et veidi shopata ka.

Sünnipäeval oli tore. Kuna aastavahetus Mudal jäi vahele (sest taas kord – olime liiga väsinud, et pärast Rootsit päev hiljem teise Eesti otsa sõita), siis oli ääretult teretulnud killukese sellest seltskonnast ikkagi väikese hilinemisega ära näha. Sai gintonicut manustada ja erinevate inimestega jutustada. Ja Tanel tegi mulle hair tattoo :D

Näe, isegi pilt on hair tattoost, sest Liis pildistas mind öösel, kui me tema juurde tagasi jõudsime. Ja ma ise tegin hiljem ka ühe pildi kassist, kes ronis peale :D

AGA. Ma pidudest pole kunagi osanud blogida, shoppamisest kirjutada on hoopis lihtsam :D

Laupäeval veetsin õige mitu tundi Järve keskuses. Kõigepealt tuulasin pikalt Humanas ja proovisin igasugu asju… Lõpuks ostsin ühe kassidega pluusi :D Siis käisin kõik kingapoed läbi ja ei ostnud mitte midagi. Nii et viljakas päev – tunde mööda poode kammimist ja üks pluus :D

Täna sain üle hiiglama pika aja kokku Pipsiga ja käisime Ülemistes. No täitsa tõsine tööpäev oli, kell kümme alustasime ja kolmveerand neli saime sealt tulema… Vahepeal võtsime aja maha, sõime hommikust ja lobisesime pikalt, aga ülejäänud aja käisime muudkui mööda poode :D

Palju asju ma ei ostnud, aga see mu eesmärk polnudki – ma olen teatavasti teise ringi poodide fänn ja eelistan võimalikult palju taaskasutusest osta. On aga mõningad asjad, mida pole õnnestunud sealt leida ja neid ma jahtisingi.

Täpsemini siis – mul on juba mitu aastat vaja uusi teksasid, sest vanad on lootusetult kulunud, aga ma keeldun maksmast 100€ kallite bränditeksade eest ja minu pikkuse tõttu tavapoest üldiselt teksasid ei leia. Eelmised olid ideaalsed – leidsin kunagi täiesti juhuslikult, et Takkos oli pikemaid teksasid, ostsin neid toona kaks paari – mustad ja tumesinised. Hind oli super, 20€, mulle täpselt parajad. No ja siis südamerahuga kandsin neid, kuni ära kulusid… Läksin uusi ostma – selleks ajaks olid pikemad teksad ära kaotatud. Oi, ma olin kuri. Nii et need teksad, mida ma praeguseni kandsin, olid ostetud mais 2012… Te nüüd kujutage ette, KUI kulunud, eks… Ma olin hilisemate aastate jooksul ostnud mõned paarid ka Humanast, aga nendega oli ikka sama häda – pikki teksasid on seal väga vähe, kui ma mingi ime läbi viitsisin otsida ja ka leidsin, siis kui olid jalas kenad, ostsin ära… AGA kuna need olid skinny lõikega, siis ma reaalselt ei suutnud neid kanda, sest need olid liiga ümber ja ebamugavad :D

Teine asi, mida olen pikalt otsinud – lihtne punane pluus/sviiter. Selline mitte erk, aga ka mitte päris tume… Ja kõiksugu pluusid, mida Humanast alati leiab kümnete kaupa… No sobivat punast ei ole leidnud.

Ma nüüd pean vahele veel ühe jutu rääkima. Kui ma eelmine kord Ülemistes käisin – vaatasin järele, see oli septembri keskel – siis läksin otsima peamiselt jalatseid. Mu tennised olid omadega täiesti läbi, sügiskingad samamoodi. Kõige esimesest poest leidsin soodukaga mõlemad – proovisin jalga, käisin ülejäänud kingapoed (mida seal on PALJU) läbi, ei leidnud mitte midagi – läksin esimesse poodi tagasi ja ostsin mõlemad paarid ära.

Täna siis oli esimene pood, kuhu me läksime, Esprit – ma ise poleks sinna vast sissegi astunud (sest hinnad suht kallid), aga tegu on ühe Pipsi lemmikuga. Uitasin ringi, leidsin kõigepealt ühe mõnusa punase täpselt õiget värvi sviitri. Siis märkasin – teksariiulil on pikkus 34. Võtsin oma lemmikute tumesiniste kuhjast ehku peale 29 suuruse proovimiseks, sest seda ma olen tihti ostnud. Ja no jälle – lähen proovin selga – MÕLEMAD ideaalsed. Proovisin seal poes veel vähemalt neli paari 34 pikkuses teksasid, osad olid slim, osad skinny. Sain kinnitust, et minu lõige on slim. Aga just nood kõige esimesed olid täpselt ideaalsed – olid ümber, aga mitte liiga ja pikad, aga mitte liiga… Kõik teised olid säärest veidi rohkem ümber ja see mulle ei meeldi.

Ja hind – noh, mul on teksadega umbes selline suhtumine, et 20€ on väga hea, 30€ on okei, 40€ on suht lagi, mis ma oleks nõus maksma… No need maksid 50€ – aga ausõna, ma maksin selle suurima rõõmuga (ja sain tegelikult Club One kaardiga 5% alla ka, nii et 47.50€). Sest mu vanad teksad olid NII kulunud ja ma olin sellest otsimisest NII väsinud (õigemini ma ei osanudki eriti kuskilt otsida). Ja mahepuuvill! Rõõm! Ma oleks ostnud kohe kaks-kolm paari, aga neil oli ainult üks sees. Nüüd ma vähemalt tean, kuhu poodi otsima minna! Ja sain ka teada, et Pärnus Espriti brändi üldse ei müüdagi, ka mitte kuskil mujal poes. Nii et ma pean teinekord jälle Ülemistes sealt läbi astuma või Roccasse minema… Või Tartusse. Või äkki hoopis Soome üks reis teha, kuni soodukad kestavad? Ma usun, et leian ehk veel mõne sobiva lõike – vaatasin kodulehelt, neil on 34 pikkuses slim lõiget ikka päris palju… Suveks tahaks ühte paari low rise ka, praegused on medium rise ja olid mugavamad kui high rise… Aga ma ütlen, kui ma ka ühtki teist lõiget ei leia, mis mulle sobiks, siis seda enam ma ostaks täpselt sama mudelit vähemalt kaks paari lisaks ja vb isegi rohkem… Teades nüüd, KUI raske on leida teksasid :D Ja hetkel mul raha on veits rohkem, see ei lööks ka eelarvesse auku. Teksad on aegumatu klassika mu jaoks – kui enamik ajast eelistan kanda seelikuid, siis jahedama ilma vaba aja riietusena on teksad mõnusad, vahel meeldib ikka pükse kanda ka.

Ühesõnaga, taas kord käisin ma terve keskuse läbi, ei leidnud mitte midagi muud (ok, ühed punased sukkpüksid Lindexist ostsin), läksin siis tagasi esimesse poodi ja ostsin mõlemad asjad ära :D Isegi kingapoodidest ei leidnud midagi, aga see on ok, sest mul pole hetkel midagi hädasti vaja ka. Minu puhul muidugi jalatsitega ei tööta eriti “otsin alles siis, kui vaja” – ma väga tugevalt eelistan seda varianti, et uitan pidevalt jalatsipoodides ja vaatan, mis silma jääb – kui on ilus, mugav, minu maitse ja vastuvõetav hind (soovitavalt soodukas) – siis ostangi ära. Keset suve ostsin nt kevad-sügis saapad, mida praegu igapäevaselt kannan.

Uuest hommikumantlist olen pikalt unistanud, seda otsisin ka täna. Mulle meeldib pigem fliis, sest see on nii pehme ja kerge (mu praegune hommikumantel on ka fliisist, ostetud enne Plika sündi ehk üle 10a vana ja suht kulunud) – aga fliise on väga erinevaid ja mulle meeldib ainult selline, mis on tõeliselt pehme ja soe… Osad on õhukesed ja vastikud. Change poest leidsin ühe, mis väga meeldis, aga mille hind oli suht astronoomiline mu jaoks – 80€ ligi… Teine toon oli alla hinnatud 50€ peale, aga muidugi mulle meeldis rohkem see, mis oli täishinnaga… AGA seal oli ainult XS ja S suurus, mulle jäi S veidi väikeseks… Ja Roccasse minna ei viitsinud… Ja no olgem ausad, see hind oli ikka rõlge ka. Sellegipoolest jäi südamele… Kui keegi oskab soovitada hea hommikumantli valikuga poodi, olen üks suur kõrv. Põhimõtteliselt tuleks kõne alla ka frotee, kui see pole väga raske, aga on soe ja siledamat sorti… Aga raske leida, sest need kergemad on enamasti lirud… Ja enamik froteed on mu maitsele liiga kare.

Üks asi, millest ma veel unistan, aga mida minu meelest lihtsalt ei eksisteeri – soe, ilus ja naiselik figuuri jälgiv mantel, mis oleks tehtud spordipoe jopede materjalist. Kõik tepitud joped, parkad ja muu taoline on minu jaoks liialt sportlik. Villased mantlid on super ilusad, aga pole vihma ega tuulega absoluutselt praktilised ja meie kliimas… Mnjah. Ausalt mõtlen, et peaks ise tootma hakkama :P Ma usun, et turgu oleks :P Või ikkagi müüakse kuskil ja ma pole lihtsalt osanud otsida?

Hea küll, liiga pikk jutt jälle… Lähen panen pesu kuivama ja vaatan siis, kas lubatakse veel lugeda ka või käsutatakse kohe magama… Nii juhtub, kui liiga hilja blogida :D

Ma tahaks nii väga teha postitust teise ringi leidudest, aga selleks on vaja kodu, kus oleks tausta ja valgust pildistamiseks… Praegusel hetkel see puudub ja mina ei suuda halvas valguses koledal taustal pilte teha. Peate kannatama :D

Jan 022020
 

Põhi- ja keskooli ajal sai kogu aeg kinos käidud ja vaadatud ära kõik filmid, mis vähegi huvitavad tundusid. Ju oli õpilase kinopilet piisavalt soodne, et ema mulle seda kunagi ei keelanud ja noh, toona oli Mai kinos igal nädalal täpselt kolm filmi, mida näidati täpselt nädal aega ja kõik – eriti populaarseid ehk kaks nädalat järjest.

Ülikooliajal ei sattunud kinno enam sugugi nii tihti, aga samas sai ikka toonase elukaaslasega käidud ka – kindlasti hea mitu korda aastas.

Ja siis tuli London, rasedused, väikesed lapsed… Viimase 14 aasta jooksul olen VÄGA harva kino külastanud. No korra aastas ehk, kui sedagi. Lihtsalt polnud enam harjumust ja ei tulnud pähegi, et peaks. Mõni tantsufilm ehk ja muidugi Bond. Aga kokkuvõtlikult siiski – harva.

2018 lõpus lubasin endale, et hakkan rohkem elama ja väljas käima, sealhulgas kinos. Kaasa aitasid kaks suurepärast filmielamust – Bohemian Rhapsody ja Eia jõulud Tondikakul. Täpselt samal ajal tutvusin ka kaaslasega – küsisin, ta ütles, et enne mind käis ta kinos ehk umbes korra kuus, võib-olla harveminigi.

Igatahes juhtus nii, et 2019 käisime me kinos 34 korda – see on peaaegu 3x kuus. Neist kaks korda eraldi ja ülejäänud korrad koos. Põhimõtteliselt sai ära vaadatud kõik filmid, mis vähegi huvi pakkusid. Ja ma ausõna VÄGA nautisin seda. Kinos on tore :) Mind ei häiri popcorni lõhn (ise küll ei osta, sest mõttetult kallis), ma pole õnneks sattunud lobisevate või muidu häälekate ning häirivate inimeste peale… Ja mina olen see, kes kõva häälega naerab. NII MÕNUS on vaadata filme suurelt ekraanilt (koht peab muidugi ka hea olema, ma istun alati taga ja keskel :)). Ja kui vahepeal tundus mulle, et heli on kinos liiga kõva, siis ma ei teagi, olen vist ära harjunud, enam ei häiri :D

Käisime hästi palju meestekatel ja naistekatel, sest noh, loosimised :D Võitnud küll siiani midagi pole, aga tore ootusärevus on ikka. Ja kui filmil eriüritust polnud, siis reeglina esmaspäeval – sest kinodelnik ja soodne pilet. Nüüd oli muidugi suvi vahepeal, siis sai igal ajal käidud, sest hinnavahet polnud.

Mõtlesin, et teen eelmisel aastal kinos nähtud filmidest blogisse kokkuvõtte ka. Üritasin neid miskit pidi kategoriseerida, üsna meeldevaldselt ja oma parema äranägemise järgi… Mis ei tahtnud kohati väga hästi välja tulla… :P Kuna kirjutasin seda postitust niigi mitu tundi, siis treilerid jaksasin juurde panna vaid kõige suurematele lemmikutele, ehkki oli veel täitsa palju toredaid filme…

Ja noh, filmide sisukokkuvõtet, isegi mitte väga üldist, ma lihtsalt ei jaksanud kirjutada ega kuskilt kopeerimiseks otsida… Vaadake treilereid või lugege IMDB-d :)

Parimad filmielamused eelmisest aastast olid – ja seda mulle mõninga üllatusena – tõsielul põhinevad filmid.

Green Book (IMDB 8,2) – see on tegelikult 2018. aasta film, aga õnneks näidati eelmisel aastal kõige populaarsemaid filme uuesti ja nägin suurel ekraanil ära. Läksin kinno täielikult igasuguste ootusteta, polnud isegi treilerit näinud – teadsin, et väga kiidetakse, aga arvasin pigem, et mulle ehk ei meeldi… Ohh, see film oli võrratu. Seal oli sisu, seal oli nalja, seal oli suhteid, põnevust… Kõike. Soovitan ülisoojalt kõigile.

Le Mans ‘66 / Ford v Ferrari (IMDB 8,3) – selle treilerit olin vist isegi näinud, aga polnud jällegi kindel, palju see mulle meeldib. Ületas igasugused ootused, tõesti taas super hea film, mida kõigile julgelt soovitan. Samamoodi oli nii sisu, nalja, suhteid kui põnevust.

Hustlers (IMDB 6,4) – seda treilerit olin näinud ja filmile olid ootused, ei pidanud pettuma. Meeldis väga ja minu meelest võiks skoor kõrgem olla.

Extremely Wicked, Shockingly Evil, and Vile (IMDB 6,6) – üks aasta üllatajatest, ei oleks osanud arvata, et film sarimõrvari elust võiks mulle nii meeldida :) See oli köitev ja põnev ning õnneks ei olnud väga graafilist vägivalda, mis mulle eriti ei istu. Taaskord – minu meelest võiks skoor kõrgem olla ja soovitan kõigile.

Järgmiseks komöödiad… Need on mulle alati meeldinud :)

Klassikokkutulek 3 – ristiisad (IMDB 4,9) – nii mõnedki ütlevad, et ainult esimene osa oli hea, aga ma ei tea, mulle meeldisid küll kõik. Midagi sügavat siin muidugi pole, aga naerda sai korralikult ja Eesti filme on lihtsalt tore vaadata :)

Mehed (IMDB 4,1) – taaskord üks tore Eesti komöödia, minu mäletamist mööda väga meeldis, imestan praegu, et nii kehv hinne

Long Shot (IMDB 6,9) – eelmise aasta parim komöödia. Komöödiatega kipub nii olema, et neid on mõnus vaadata ja ununevad kiirelt… No see jäi meelde. Väga soojalt soovitan :)

The Hustle (IMDB 5,4) – ühekordseks vaatamiseks täitsa tore, aga eriliselt meelde ei jäänud. Kinos käimist ei kahetsenud, uuesti vaadata ei taha, skooriga olen nõus.

Naistekad… Enamasti romantilised kömöödiad. Sarnaselt “niisama komöödiatega” need mulle üldiselt meeldivad, aga enamik ununeb sama kiirelt.

Poms (IMDB 5,7) – seda ei soovinud kaaslane vaatama tulla, nii et käisin üksi. Kartsin, et on ehk mittemidagiütlev, aga ei, väga nautisin. Sai mõnuga naerda.

Charlie’s Angels (IMDB 4,1) – ohh… Miks nii kehv skoor? Minu meelest oli küll tore film. Mulle on inglid alati meeldinud!

After (IMDB 5,4) – see oli nüüd küll draama, mitte komöödia… Mitte midagi erilist, aga täitsa ok.

Gloria Bell (IMDB 6,3) – appi, see oli NII HALB! Peategelane terve filmi lihtsalt… Kulges. Mingit pointi ega loogikat ma seal ei näinud. Lõpplahendus oli ka imelik… Kuna kaaslane oli see, kes omal algatusel naistekale piletid ostis, siis ma sain teda pärast jõhkralt norida :D Talle meeldis sama vähe. Ei tea, miks skoor nii kõrge on. Kas on keegi, kellele see film meeldis? :D Meil tööl need, kes nägid, olid nõus, et kehv. Oleks võinud vaatamata jätta.

Last Christmas (IMDB 6,6) – seda ei soovinud kaaslane samuti vaadata, käisin koos sõbrannaga. Aasta üllataja naistekate hulgas! Olin pigem skeptiliselt meelestatud :) See ei ole su tavaline romantiline komöödia ega jõulufilm, ma kinnitan. Seal on romantikat küll ja nalja saab ka, aga see on omamoodi kiiksuga, jabur, südamlik ja TÄIESTI ÜLLATAVA lõpuga. Kui sa pole näinud, ära loe netist ette ära, mis juhtub, lihtsalt vaata! Mulle väga meeldis! Väga soovitan! Võib-olla oleks pidanud hoopis järgmise kategooria alla panema?

Muusikafilmid mulle üldiselt väga meeldivad (ja samas muusikalid vahel üldse mitte, võta siis kinni…).

Rocketman (IMDB 7,4) – Bohemian Rhapsodyga võrdset elamust ei saanud, aga väga hea film oli sellegipoolest – lihtsalt mitte superhea :) Soovitan.

Yesterday (IMDB 6,9) – raha ja aega just ei kahetse, aga veider film oli mu meelest. Jääb sinna keskpäraste sekka mu jaoks, teist korda näha ei tahaks.

Ja üks tantsufilm isegi! VENE tantsufilm! Mida ma IMDB-st ei leidnud.

Tantsulahing – mulle tantsufilmid väga meeldivad, see meeldis ka :)

Lapsed on asjalikud ja käivad enamasti ise kinos, aga koos kinos käimine on nende jaoks sündmus… Nii et ma ikka püüan leida selliseid lastefilme, mis ka meile vastuvõetavad oleks.

Pokémon Detective Pikachu (IMDB 6,6) – seda poleks mina küll vaatama läinud, aga kaaslane ütles, et läheme… Läksime siis. Täitsa armas film oli. Ehkki uuesti vaadata ei viitsiks.

The Lion King (IMDB 7,0) – sellele ostsin mina piletid kõigile, sest minu kunagine suur lemmik. Kõik meloodiad on peas, pooled laulusõnad on peas, dialoogki on kohati peas. Väga nautisin.

Frozen 2 (IMDB 7,2) – vaatasime kodus esimest osa uuesti ja kaaslane arvas, et kuna miski närvidele ei käinud ja kriitikute sõnul olla teine osa paremgi, siis võib kinno minna küll. Oli täitsa tore ja nauditav, ei kahetse.

Unustatud jõulud (IMDB 6,1)- lootsin Eia jõulude sarnase elamust… Selle asemel oli…. Täitsa okei film, aga ei midagi enamat. Plikale meeldis küll. Naljakas oli ja lastele sobiv, aga ei pugenud kuidagi hnge, nagu Eia seda tegi. Mis seal ikka. Vähemalt sai koos lastega kinos käia :) Teist korda ei vaataks.

Põnevus ja märul. Actioniga on mul selline suhe, et võib väga meeldida – põnevus on tore, tapmine, laskmine ja kaklemine üldiselt ei häiri… AGA kui läheb liiga graafiliseks see vägivald – lähikaadrid verisest peksmisest, piinamisest, sõrmede otsast raiumisest ja muust taolisest, siis eelistaks mitte vaadata.

Cold Pursuit (IMDB 6,2) – nalja sai ja jabur oli, selles mõttes meeldis. Aga kohati veits liiga verine ja ma vaatasin seda ka liiga hilisel kellaajal – oleks võinud pigem kodus raamatut lugeda :)

John Wick Chapter 3: Parabellum (IMDB 7,6) – kuna ma pole kunagi Keanu fänn olnud, siis see ei olnud minu jaoks argument (mitte et mul midagi tema vastu oleks, ta on okei :D). Et jah, kui kohati oli see vägivald üsna cool, aga üldmulje filmist minu jaoks siiski liiga verine. Oleks võinud vaatamata jätta :)

The Informer (IMDB 6,5) – see oli kah veits liiga sünge mu jaoks… Ja taas kord, üheksane seanss, uni tuli vahepeal. Oleks võinud vaatamata jätta :)

Fast & Furious Presents: Hobbs & Shaw (IMDB 6,5) – ma täpselt ei mäleta, aga see oli mu meelest ainus eelmise aasta märul, mis oli minu jaoks piisavalt vähe verine :D Üksi ilmselt poleks vaatama läinud, aga seltskonna mõttes kaaslasega oli tore olla ja sellist sorti filme vaataks temaga edaspidigi.

Nii, nüüd kõik need legendaarsed saagad ja superkangelaste filmid, mida vist ei tohiks ühte patta panna, aga lähevad minu jaoks paraku suht ühte auku. Ma poleks ühtki neist ise vaatama läinud, AGA andsin hea meelega kõigele uuele võimaluse, sest kaaslasele sellised filmid meeldivad ja miks mitte. Mu eelmise aasta moto oli “ütle kõigele jah” (no mõistuse piires muidugi, haha). Paraku peab siiski tunnistama, et üleloomulike võimetega superkangelased, fantaasia, paralleeluniversumid, teised planeedid, tähesõjad ja muu ei ole väga minu teetass… Nii et ma mõtlen hoolega, kas ma midagi sellist veel vaatama lähen :)

Captain Marvel (IMDB 6,9) – vist oli täitsa ok nendest kõigist…

Avengers: Endgame (IMDB 8,2) – see oli vist ka täitsa ok…

Spider-Man: Far From Home (IMDB 7,6) – see oli vist ka enam-vähem ok…

Terminator: Dark Fate (IMDB 6,5) – oli vaadatav… mitte kõige hullem… vahepeal tuli uni ja ei suutnud jälgida :D

Star Wars: The Rise of Skywalker (IMDB 6,9) – no see kohe üldse ei meeldinud :D

Ja lõpetuseks sellised filmid, mida ma ei osanud eelmistega kokku panna, sest olid minu jaoks žanrilt teistest erinevad. Rangelt võttes oleks võinud ainsa tantsufilmi ka siia alla panna, eks… Aga kuna ma olen nii suur tantsufilmide fänn, siis see sai eespool eraldi ära mainitud :D

Tõde ja õigus (IMDB 9,0) – eelmise aasta kultusfilm :) Olen nõus, et oli väga hästi tehtud. Mul on väga hea meel, et selle suurel ekraanil ära nägin – ei olnud kinos käidud ajast ega rahast kahju. AGA teist korda ma seda kohe kindlasti näha ei taha, sest tervikuna oli see minu jaoks liiga masendav :P

Once Upon a Time in Hollywood (IMDB 7,8) – draama, komöödia – ja üldse üks väga f*cked up film. Polnud minu maitse, ütlen ausalt :) Skoor on kõrge ja ilmselt paljudele meeldib, aga mina oleks võinud rahulikult vaatamata jätta.

Lying and Stealing (IMDB 5,2) – krimi ja draama… Täitsa tore film oli mu meelest, ehkki midagi erilist sealt praegu meelde ei tule.

Ad Astra (IMDB 6,7) – draama, müsteerium. Ootusi mul polnud ja oli isegi parem, kui arvasin. Täitsa hea… Veniv, aga und ei tulnud :D Uuesti näha vist ei tahaks.

It: Chapter Two (IMDB 6,7) – ma ei vaata õudukaid!!! Aga kaaslane ostis eriseansile piletid enne minuga konsulteerimata, sest arvas, et kui mina ei tule, siis vend tal ikka tuleb… No ei tulnud… Mina pidin minema. Andsin siis võimaluse. Esimest korda elus. ÜLDSE ei meeldinud. Kaaslase meelest oli ka kehv :D

Jan 012020
 

Imelist uut aastat, kallid sõbrad!

Lubasin endale, et hakkan sel aastal jälle regulaarselt kirjutama. Sest hea on mäletada.

2020, mu sõbrad, tuleb tõeliselt maagiline aasta. Peaeesmärk on olla õnnelik ja nautida elu – nii pisikesi kui suuri asju. Kolida kohe aasta alguses oma unistuste koju ja nautida igat hetke seda sisse seades. Veeta kvaliteetaega kaaslase ja laste, kasside ja sõpradega. Käia jõusaalis, joosta, sõita jalgrattaga. Panna koos perega paika ühised reeglid, et kõigil oleks võrdselt kohustusi ja kodus hea olla. Viia kohustused miinimumini. Puhata, reisida, puslesid panna, lugeda.

Lugemisrindel algas eelmine aasta paljutõotavalt, aga aasta teises pooles oli stressi nii palju, et liiga tihti sai õhtul raamatute nautimise asemel internetis surfatud. Päästsin jõulupuhkuse ajal, mis päästa andis – aasta lõppskooriks jäi 44 raamatut ja 13 789 lehekülge. Nii saigi läbi esimene täisaasta Goodreadsi tänuliku kasutajana.

Nii mitmedki sõbrad inspireerisid mind aasta lõpus oma raamatukokkuvõtetega – tšau, Gea, Liis, Kessu ja Minna! Seega kuulutasin 2020 stressivabaks lugemisaastaks :) Püstitasin endale eesmärgiks lugeda 100+ raamatut ja 30 000+ lehekülge. Ennast tundes on see täiesti reaalne eesmärk.

Selle hunniku vedasin üleeile raamatukogust koju, algus on tehtud :)

Tahaksin sel aastal palju rohkem kirjutada, aga tahab veel läbi mõtlemist, kuhu ja mida :) Et blogimisega jälle sina peale saada, katsun alustuseks igal õhtul lihtsalt väikese päevakokkuvõtte kirjutada. Ei miskit põnevat seega, aga kuidagi tuleb ju uuesti harjuda.

Tänane päev möödus mõnusalt stressivabalt ja puhates, just nagu eesmärk oligi. Magasime mõnuga ja kaua, ärkasin peale kümmet. Lugesin läbi Le Rhino teise osa (ohh… imeliselt soe, nunnu ja naljakas, soovitan soojalt kõigile – tahaks sellest mingi hetk pikemalt kirjutada, aga täna ei jaksa). Asjalik olin minimaalselt – käisin pesus, koristasin veidi, aitasin kaaslasel puid tuppa tuua ja süüa teha… Saatsime panka kodulaenu taotluse (pikem jutt, aga ka kunagi hiljem). Tellisin netist ära paar vajalikku asja, saatsin päringu kolmanda asja tarneaja kohta – nii lihtne ja kiire, aga ometi olin seda miskipärast kuu aega edasi lükanud. Lasime masinaga üksteisel juukseid lühemaks. Lapsed olid päeval isaga, saime rahulikult omas tempos toimetada – õhtu koos lastega oli ka suuremalt jaolt mõnusalt rahulik. Õhtusöögiks sõime imemaitsvat ahjukana riisi ja salatiga… Magustoiduks eilsest ülejäänud kringel… Mmm.

Nüüd järgmine raamat, tee ja kassid.

Ma olen nii ütlemata tänulik, kõige ja kõigi eest. Elu on imeline!

Jul 022019
 

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega :D Aga ma teen tagasi, ma luban :D

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua :D Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… :D Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga :) Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab :)

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole :D Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema :D Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga :D

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust :D

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud :D Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde :D Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest :D

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega :)

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks :D No TÄIEGA tegin tagasi! :D

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane :D Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud :D

Jun 232019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt :D Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini :D Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole :D

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha :D

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli :D Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool :D Rahulolu :D

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke :)

Jun 172019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »