May 262019
 

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige :D AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) :D Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… :D

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… :D Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi :D

Apr 272019
 

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni :D Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu :D

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii :D

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah :D Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine :P Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks :D

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata :D Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment :D Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… :P

Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)

Mar 212019
 

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne :D

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest :)

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka :) Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka :D

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi :D Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles :D Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan :D Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud :D Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki :P

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Sep 022018
 

Kui mul oli juuli lõpus palju vaba aega ning vajadus uute hobide järele, hakkasin jooksma, rattaga sõitma ja tiibetlasi tegema.

Esimesena jäi unarusse jooksmine. Lihtsalt tööle tagasi minek väsitas meeletult, vara tõusmise harjumuse taastamiseks läks aega, vaba aega jäi teisest küljest oluliselt vähemalt ja õhtuti oli nii palju muud teha…

Samas ma tunnen, et mingil hetkel ma ilmselt proovin uuesti. Ma ikka tahaks jõuda nii kaugele, et ma julgen kahe silla jooksul ära käia – ma ei mõtle seda läbi jalutamise rada, vaid ikka ajavõtuga :P Kellegagi koos jooksmas käimine ehk motiveeriks rohkem, üksi on lihtne mitte viitsida. No ühesõnaga vaatame, kuidas kujuneb. Vähemalt on mul nüüd vajalik varustus olemas, nii et kui soov tekib, siis saangi lihtsalt minna.

Rattaga käisin tööl pärast puhkust kaks nädalat, kuni Poisi sünnipäevani. Siis tekkis kombinatsioon kehvemast ilmast + vajadusest kiiresti lühikese ajaga mitmesse kohta jõuda, hiljem juba lihtsalt harjumus ja mugavus. Nii et nüüd käin jälle autoga. Aga rattasõitu olen alati armastanud ja sellega tegelen hea ilmaga ikka edasi.

Üks kasulik harjumus jäi siiski püsima ja selle üle on mul tõeliselt hea meel – tiibetlasi olen teinud juuli lõpust alates igapäevaselt nii hommikul kui õhtul, ainus paus oli Tartus käies – nood kaks õhtut olin lihtsalt liiga väsinud ja laupäeva hommikul lihtlabaselt unustasin :D Aga pühapäeva hommikul oli ka Tartus täiesti meeles ja kodus on sellest saanud iseenesestmõistetavalt osa hommikusest ning õhtusest rutiinist. Tõusen, pesen hambad, teen tiibetlasi… Õhtuti pesen hambad, teen tiibetlasi ja loen siis voodis raamatut, kuni uni tuleb.

Eilsest alates teen 15 kordust – võtsin täna hommikul huvi pärast aega, umbes üheksa minutit. Nii et kui ma jõuan kolme nädala pärast 21 korduseni, siis üle veerand tunni see ilmselt ei võta – ja selle aja ikka leiab.

Lugesin vahepeal tiibetlaste kohta raamatu ka läbi – pärast seda on saanud teha kõvasti nalja teemal, kuidas ma nüüd ootan, millal mu üksikud hallid juuksekarvad tagasi tumedaks lähevad. Aga raamat iseenesest oli selline tore ühe õhtu lugemine ja noh… Ma küll imesid ei oota, lihtsalt rõõmustan südamest, et mul õnnestus lõpuks mingigi füüsiline aktiivsus oma igapäevaellu “integreerida”. Kui see nüüd energiad ka korralikult voolama paneb, siis on ju imetore :P

Sest olgem ausad, oli tagumine aeg ennast veidi regulaarsemalt liigutama hakata.

Ja kus on, sinna tuleb juurde, eks. Nii et kui ma juba tiibetlased enda jaoks avastasin, küllap leian aja jooksul veelgi endale sobivaid ja meeldivaid aktiivse liigutamise viise :P

Jul 302018
 

Kuna ma olen tänu geenidele piitspeenike ja kooli kehalise tundidest pole just kõige meeldivamad mäletused, siis pärast kooli lõppu on mu kokkupuude spordiga olnud praktiliselt null. Olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ja peaks midagi regulaarselt tegema, sest mida vanemaks saan, seda olulisem füüsiline aktiivsus on – olen paar korda isegi üritanud, pole aga millegi juurde pikemaks pidama jäänud.

Jaanuaris 2011 hakkasin ujumas käima ja meeldis, aga ilmselt ainult mõne korra käisingi.

Veebruaris 2011 tekkis trennihasart ja hakkasin käima Tervise Paradiisis bodybalance’is, mis alguses meeldis, aga mingil hetkel hakkas vastu, nii et proovisin selle asemel erinevaid basseinitrenne ja 24x kaardist jäid viimased treeningud ikkagi kasutamata, sest lõpuks ei tahtnud enam kuskil käia.

Samal kevadel sain jalgratta ja sellega sõitmine on ainus regulaarsemat sorti trennilaadne tegevus, mida ma viimase seitsme aasta jooksul harrastanud olen. Mitte teadlikult ja trenni pärast – lihtsalt sellepärast, et autot mul endal ju kuni eelmise aastani polnud ning kuniks ilma jagus, sai rattaga punktist A punkti B tunduvalt kiiremini ja mõnusamalt kui jala. 2015 kevadel hakkasin täiskohaga tööl käima, seda tegin eranditult rattaga, kuni kraadid läksid miinusesse ja teed libedaks. Ja eelmisel aastal sõitsin mais auto tagaklaasi sodiks, mis tähendab, et terve suve käisin ikka rattaga tööl. See aasta on esimene, mil ratas tänu auto olemasolule unarusse jäi, aga noh – nüüdsest on asjalood teised :)

2013 sügisel läksin eksprompt kundalini joogasse – ma arvan, et maksin seal äkki 10x ära ja käisin korra nädalas, kuni lõpus enam jälle ei tahtnud ja viimased korrad jäid käimata.

2015 suvel soetasin endale ja Plikale rulluisud, aga ei saanud meist kummastki rullitajat. Mina ei tea, kas olen lihtsalt kõik oskused täielikult minetanud või ei ole need uisud ka kõige paremad, aga ma tundsin ennast toona NII ebakindlalt, et sinnapaika see jäigi. Plikale sai tänu errorile tellitud uisud, mille rattad pole täiskummist, nii et need kõrisevad kohutavalt. Tema on aeg-ajalt tsipakene kodutänaval ja pargis harjutanud, aga mitte eriti kuskile jõudnud. Hmm, võib-olla peaks mingi hetk veel rullitamist katsetama. Mõtlen sellele.

Jooksutossud ostsin augustis 2015. Ega mul siis mingit konkreetset jooksuplaani polnudki, aga paar korda varem oli jooksumõte sobivate jalatsite ning nende soetamiseks vajaliku raha puudumise tõttu kõrvale jäänud ning sain need toona hea soodukaga – kõigest €17.99. Kuni eelmise nädala lõpuni olin neid kasutanud ainult ühe korra – eelmise aasta augustis.

Ühesõnaga – 2011 üritasin ujumise ja bodybalance’iga, 2013 joogaga, 2015 rullitamisega. Ujumisest ja rullitamisest ei saanud põhimõtteliselt üldse asja, trennides pidasin vastu ca 2-3 kuud. Rattaga veidi sõitsin ja oligi kõik.

Tagantjärele tundub, et ma olen lihtsalt liiga laisk trennis käimiseks. Tean, et paljusid see just motiveerib – kodus ei viitsiks, kui aga juba klubi eest makstud ja kohale mindud on, siis peab ikka tegema. Minul on vastupidi. Ma ei viitsi kuskile ekstra minna, ma ei taha maksta, ma ei taha karja inimestega koos treenida, mulle lihtsalt ei meeldi spordiklubid.

Minule sobib selline trenn, mida ma saan teha võimalikult kiiresti ja mugavalt igapäevaelu kõrvalt. Armastan rattasõitu siiralt ja südamest. Praeguste ilmadega on autos rõvedalt palav (minu lühikeste otste puhul ei jõua konditsioneer ka suurt ära teha), kütuse eest ei pea maksma, parkimise muret pole. Jala käimiseks, eriti pikemate vahemaade puhul, olen liialt kärsitu, enamasti ka ajakulu küsimus. Rattaga on ideaalne – saan kiirelt ja mugavalt igale poole kohale, tuul jahutab ja elu on lill. Ja kilomeetrid muudkui kogunevad :) Mul on nüüd hasart sees, alla 10km ei taha kohe kuidagi ühtki päeva jätta. See on umbes tunnike sõitu. Väikese ringiga jõe äärest tööle ja koju on juba 5km olemas. Ülejäänu siis poes käimine või lihtsalt niisama chill.

Jooksmine on minu jaoks pigem raske. Ma lähen meelsasti, aga protsess ise on endiselt pigem tüütu. Palav on ja pool ajast kõnnin. Rõõmustan iga kord, kui kilomeeter täis saab, et natukene lõpule lähemal.

Mulle soovitati siin, et ma võiks mingi kava järgi joosta, aga seda ma absoluutselt ei viitsi – mul ei ole nagunii eesmärk ennast võimalikult palju pushida, ma jooksin täiesti juhuslikult esimest korda neli kilomeetrit ja kuna see distants tundus sobivat, siis jäin selle juurde. Esialgu on eesmärk kogu see vahemaa kõndimata läbida ning jõuda sinnamaale, et saan ka selle kaifi kätte, millest teised räägivad. Ma usun, et sinna läheb veel kaua :D Ega mul kiiret pole ka.

Aga telefoni koju jätta, nagu mõned soovitasid – ei tule kõne allagi. Muusikat ma ei kuula ja mingeid kõnesid ei oota, aga seal on Endomondo! Ja minule, statistikahullule, on ääretult motiveeriv, kui mu treeningud otse numbriteks ühte kohta kokku kogutakse ning nendest igasugu kokkuvõtteid saab vaadata. Nii et kuna tundub, et ma vist seekord jään ikka loodetavasti regulaarselt sportima, tuleb ikkagi spordikellade poole vaadata – siis saab telefoni südamerahuga koju jätta. Aga ma ei tea neist kelladest miskit ja finantsiga on ka nii nagu on. Kui saaks kasutatult ja soodsalt, siis ostaks küll. Seni aga jooksen, telefon käes.

Viis tiibetlast on üllatavalt mõnusad. Mul polnud mitte mingit kavatsust teha neid kaks korda päevas, aga kuidagi on nii juhtunud, et teen nii hommikul pärast ärkamist kui ka õhtul pärast jooksu. Alustada soovitati 3 või 5 kordusega – ma valisin kolm, sest arvasin, et ei jaksa rohkem. Noh, pühapäeva õhtust alates olen 5x teinud ja jaksan kenasti. Järgmisest nädalast teen siis 7x ja nii see läheb, kuni septembri lõpuni saab 21x täis.

Enne jooksu tegin venitusi täpselt ühe korra – neid oli liiga palju ja ma pole viitsinud midagi lihtsamat otsida. Olen ka viimased päevad tulnud vahetult enne jooksu rattasõidult – see vast loeb ka soojendusena? Pärast jooksu on aga väga mõnus teha need neli venitust, mis ma kuskilt välja googeldasin. Selline mõnus hingetõmbeaeg. Ja pärast neid venitusi tundub alati, et nüüd võiks veel midagi teha ja nii ma siis olengi ka õhtul tiibetlasi teinud.

Kuna puhkus keeras mu unegraafiku võrdlemisi tuksi, sain eile magama alles kell üks. Äratus oli pandud poole seitsmeks, aga miskipärast ärkasin pool kuus. Olgu siis nii :D Päeva jooksul, nagu arvata oli, väsisin muidugi päris ära. Õhtul olin ka väsinud. Kaalusin, kas peaks jooksu vahele jätma – rattaga sai linnas ja poes käidud, nii et seal tuli üle 10km täis. Aga kripeldas, et kuidas ma nüüd jätan… Ja läksin ikka :D

Sest no nii kaua, kuni tahet ja jaksu on, seni tuleb ju käia ja teha. Mul tõesti pole tunnet, et ma suuremat pingutaks, saati siis üle pingutaks. Jooks on ainus, mis väsitab, aga seal ma ju ka võtan vabalt ja pool ajast kõnnin.

Ja numbrid muudkui kogunevad. Olen reedest alates jooksnud igal õhtul 4km, laupäeval sõitsin rattaga 13,5km, pühapäeval ligi 12km, täna ligi 11km. Laupäevast alates olen teinud igal hommikul ja õhtul tiibetlasi – need Endomondos ei kajastu, sest ma pole viitsinud välja mõelda, millena need manuaalselt sisse kanda ja pole ka absoluutselt vahet – ma teen neid umbes 7 minutit ja seega tean niigi, et iga päev ca veerand tundi kulub sinna.

Põnev on. Kuna mul on seekord motivatsioon natukene konkreetsem ja sügavam kui varem, samuti tunnen, et leidsin enda jaoks senisest õigemad treeningud, siis tundub küll, et seekord ehk jätkan regulaarselt. Eks näis, mis jooksmisega saab, kui ilmad kehvaks lähevad – samas, kuni lund pole, siis võib ju joosta küll, ja lumega näiteks jalutamas käia. Ma muidugi olen neid ülientusiastlikke plaane teinud varem korduvalt, seega ma väga tõsiselt neid ei võta. Kulgen rahulikult ja eks näis, kuidas kujuneb.

Igal juhul on Endomondo numbrid mulle suureks abiks, seda ma pole varem kasutanud. Ja kui ujulasse või spordiklubisse pidin iga kord sundima ennast minema, siis jooksma minekut ja kodus harjutuste tegemist ma täitsa ootan. Ühesõnaga – tunne on hea. Vaatame, mis saab!

Jul 282018
 

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks kohe laupäevaseks traditsiooniks võtta kõigi teise ringi poodide läbi sõitmise. Pusledel tuleb silm peal hoida ju :)

Tänane eesmärk oli aga soetada praeguse ilmaga jooksmiseks sobilikke riideid. Mul olid pikad retuusid ja käisteta tüüpiline trennisärk, aga no retuusid on ilmselgelt overkill (mis tähendab, et eile jooksin suvaliste lühikeste pükstega, mis polnud ka kõige mugavam valik, aga siiski etem kui pikad retuusid) ja ega see särkki oli liiga palju, isegi pool üksteist õhtul.

Ootamatult hästi läks – Humanas oli €1.50 päev ja Uuskasutuskeskuses €1 päev. Sain mõlemast spordirinnahoidja ja retuusid. Kokku siis €5 eest neli asja. Ma olen ülirahul!

Lühikesed retuusid on 34 suurus, aga ei tundunud liiga kitsad. Must rinnahoidja on L, aga tundus ka täitsa paras. Põlvini retuusid on tuleviku jahedamate ilmade tarbeks. Aga ma ütleks, et praeguse ilmaga kargaks nende riietega jooksmise vahepeal jõkke küll! Koju pole pärast seda pikk maa ja külm ei hakka isegi märgade riietega. Kui ma ainult julgeks oma telefoni kaldale jätta…

Poisile sain Shalomist 30 sendi eest ujumispüksid, Plikale  uuskasutuskeskusest ühe spordipluusi, meriinovillased retuusid ning pikad püksid.

Mulle ei istu ei tavaliste aluspükste lõikega ujumispüksid ega ka lohvakad, nii et sellised liibuvad bokseritüüpi on ainsad, mida ma tunnistan. Poisil olid vanad püksid just läbi minemas, sel suvel vast saab nendega veel läbi, täna ostetud 140 suurus saab järgmiseks suveks kenasti parajaks.

Plika on minusarnane külmavares, talvel kannab alati pikka sooja pesu pükste all – ma tellisin mõned aastad tagasi Sportsdirectist olematu hinnaga spordipesu miski 3-4 erinevat suurust, õige mitu talve said lapsed nendega hakkama – aasta hiljem said Plika omad Poisile, Plika võttis uue suuruse… Aga viimane suurus oli viimasel talvel käigus, nii et oligi uusi vaja. Ja meriinovill sobib mulle suurepäraselt :) Ikka vahva 30-kraadisel suvepäeval talveks valmistuda.

Ühesõnaga ammu pole teise ringi poodides nii hästi läinud. Kõik kraam kokku maksis €8.30.

Raamatukogus käisin ka ja laenutasin paar raamatut… Ja hiljem veel poes. Kokku sõitsin rattaga veidi üle 9km. Tõesti palju ägedam ja motiveerivam on ennast liigutada, kui kõik numbrid selle kohta tõestuseks ühte kohta kokku kogutakse. Mul nüüd ainult kripeldab, et peaks tsipake veel sõitma, saaks 10km täis :D

Jul 272018
 

Eelmine kord oli eelmise aasta augustis. Jäi ainsaks :P

Aga noh, kuna mul on hetkel vaja ellu muutuseid ja kasulikke hobisid, siis tundus, et oleks aeg sport jälle käsile võtta. Kuna praegu on motivatsiooni tunduvalt rohkem, kui aasta tagasi, siis ainsaks korraks tänane õhtu kindlasti ei jää. Kui ma nüüd suudaks selle kasuliku harjumuse tekitada… Pöidlad pihku.

Seekord valmistusin tsip paremini. Tõmbasin Endomondo äpi. Googeldasin venitusharjutusi enne ja pärast jooksmist. Tegin neid. Sörkisin, enamiku ajast ausalt öeldes vist küll kõndisin, poole tunniga neli kilomeetrit. Õhtul kell pool üksteist oli väga mõnus, ilma mõttes. Alustuseks hea küll.

Järeldused? Võhma pole üldse. Ma ausalt eriti ei viitsi pingutada ka – st kui sörk ära väsitab, siis kõnningi. Abiks ikka, trenn ikka. Küllap mingi hetk jõuan rohkem. Distantsi hetkel ei suurenda, poolest tunnist piisab küll. Kuna jooksen jõe ääres Jaansoni rajal ja ilmad on imelised, siis plaanin tõsiselt ujumise lisamist. Ainus murekoht on, et ma ei tunne ennast väga mugavalt telefoni valveta kaldale jättes. Selles mõttes oleks mingi spordikell/aktiivsusmonitor tunduvalt etem. Telefon käes joosta polnud eriti mugav ja kui ma ka ostaks käe ümber selle asja, kus telefoni hoida, oleks see ikkagi ebamugav. Nii et mingi veekindel spordikell oleks suureks abiks. Ainult et ma ei taha seda enne osta, kui ma olen kindel, et ma jään seda regulaarselt kasutama. Samas ujumise ilmad on just nüüd. Dilemmad :D Kui kellelgi peaks vedelema mõni kell kuskil, mida vaja pole – andke mulle :D

Enne jooksu tegin neid harjutusi, aga ausalt öeldes on neid minu jaoks liiga palju. Tahaks kuidagi lihtsamalt läbi saada, oma 4km sörkkõnni jaoks ma ei pea ilmselt NII põhjalikult ette valmistuma või mis? Pärast jooksu tegin neid, need olid suht ok – ei võta kaua.

Hilisõhtuse jooksmise ainus miinus on see, et pärast lähevad duši all juuksed märjaks ja ma ei kasuta fööni, aga ei jaksa ka nende ära kuivamist oodata. Ja kui ma märgade juustega magama lähen, on nad järgmisel päeval… Noh, mitte just kõige kaunimad, ütleme nii. Aga samas ma lähen nädala pärast juuksurisse, siis on juukseid kohe poole vähem. Ja kui natuke varem joosta, et pärast dušši jääks tunnike magama minekuni, siis vast jõuavad need ära kuivada ka.

Hommikuti hakkan tiibetlasi tegema. Ja parem oleks, kui need energiad voolama hakkaks, või muidu… :P

Jun 222018
 

Õeke tuli miski päev küsima, kas mu lapsed ka jooksevad. Ma ei teadnud asjast midagi :) Tuli välja, et on EV100 maraton ja temal on kõik lapsed lastejooksul kirjas – kaasa arvatud alla kahene. No ma siis registreerisin enda omad ka.

Õeke ise jookseb praegu poolmaratoni. Brr.

Ilm, no mul lihtsalt pole sõnu. Tuule kiirus 13 m/s :D See on ikka fantastiline ajastus. Aga kuna registreeritud me olime, siis kohale me läksime ja ära nad jooksid. Poiss, veel viimased kuud seitsmene, jäi oma vanusegrupis kolmandaks. Kuni viiesed jooksid ühe ringi, alates kuueaastased kaks – esimese ringi lõpetas Poiss kusjuures võitjana. Pagan, et see teine ka pidi olema :D Aga ikkagi esikolmik! Mis siis, et ametlikult kuulutati kolm esimest kohta välja alles alates 8-9 aastaste vanusegruppidest. Mul on isegi video Poisi finišist, aga seda ma vist küll kuskile üles laadida ei viitsi :)

Enamik pilte on parooli all, aga mõned saab avalikult ka üles panna. Vahva oli!

Meenutuseks Plika kõige esimene lastejooks. Mis ühtlasi oli enne tänast vist ka ainus, vähemalt sellistel suurüritustel :P Ka Poiss oli seal kohal, nagu ühelt tolle postituse pildilt näha võite, aga veel ei osalenud :D

EDIT: Tuli meelde üks varasem virin Draakoni kommide kohta spordiüritusel, 2015 osales Poiss kahe staadioni jooksul. Miks üksi? Ei mäleta. Ühtki pilti ka pole. Ei tea, mis ma veel unustanud olen? :P

Meie pere kõige väiksem osaleja:

6-7 aastaste poiste start:

8-9 aastaste tüdrukute start: