Kaks aastat on mul see postitus vahele jäänud ja nüüd ka üle nädalase hilinemisega, aga mu ülinunnud kolleegid hoolitsesid selle eest, et oleks põhjust sünnipäevast blogida.
TIKKER 39
Kui ennevanasti (loe: enne koroonat) oli meil kontoris alati kindel värk, et kui kellelgi oli sünnipäev, tegime ühise kingituse, siis pärast koroonat ja kodukontorit jäi see komme kuidagi soiku. Enne Suure Bossi sünnipäeva jäime kolleegidega arutama, et tuleks jälle vanad traditsioonid taastada ja nii sai talle kingitus välja mõeldud… Suure Bossi sünnipäev oli päev enne mind 😀 (fun fact: mul on praeguses töökohas viie aasta jooksul kolmas otsene ülemus ja esimese ülemuse sünnipäev oli Suure Bossiga samal päeval – hea lihtne meeles pidada, eks :D)
Igatahes jah… Tulen siis mina sünnipäevahommikul tööle ja ees ootab õhupallimeri. Nad olid ikka põhjalikult ette võtnud. Terveks päevaks hea tuju garanteeritud!
No ja päeva jooksul tuli nii palju õnnitlusi ja kallistusi ja lilli ja kommi… Ülitore tööpäev oli!
Selle kommikarbi kinkijat ma siiani ei tea… Ilmus saladuslikult mu lauale, kui lõunal käisin 😀
Kaaslane tegi jälle nalja ja saatis mulle kulleriga lilled – kuna seekord polnud kaardil kirjas “armsale nunnule” (praeguseks meie pere ametlik inside joke, mis sai alguse mu 35. juubelist), uurisin murelikult, kas lilled ikka on temalt või peaksin sellise generic kaardi peale salajast austajat kahtlustama 😀
Kui Kaidi ka veel õhtul töölt läbi käis ja mulle tulbid tõi, siis ma ei mahtunud lõpuks lillede vahele äragi 😀
Kaaslane kinkis mulle puidust pusle, aga sellest tuleb kunagi üks teine postitus… Siis, kui kokku saan… Poole peal praegu 🙂
Järgmisel aastal tahaks midagi tõeliselt ägedat ette võtta ja korralikult tähistada. Iga juubeli ajal mõtlen, et tahaks suuremat pidu, aga alati jääb see millegi taha – noh, peamiselt raha 😀 Ja teisalt ka põdemise, et mul on nii palju erinevaid tuttavaid, kuidas ma nad kõik kokku kutsun ja neid haldan. No tegelikult, kui korralik pidu teha, siis nagunii kõik suhtlevad omavahel ja pole probleemi. Aga korraliku peo raha eest saaks ilmselt juba soojamaareisi…
Ja ehkki suur pidu on üliäge, siis pigem külalistele kui korraldajale – võõrustajana ma naudin pigem just neid väiksemaid istumisi, kus mul on PÄRISELT aega iga sõbraga korralikult lobiseda. Ei tea, äkki peakski noid väiksemaid korraldama terve hulga, kohe teadlikult kutsuma kõiki sõpru-tuttavaid-karvaseid-sulelisi… Aga enamik neist elab teises linnas ja neid endale külla meelitada on ilmselt tunduvalt tõenäolisem siis, kui suurema pralle teeksin. Kes see viitsib niisama väikese istumise pärast sõita? Pluss tööinimesed saavad käia ainult nädalavahetustel, nii ma jäängi neid istumisi korraldama… 😀 Samas ma võikski teha sellest suure juubeliaasta projekti – leppida kõigiga kokku, et nad peavad mulle aasta jooksul külla jõudma ja siis tähistamegi mu 40-ndat jooksvalt terve aasta. Kuulge, sel ideel on jumet, täitsa meeldima hakkas, aastaringsed pidustused 😀
Samas… IKKAGI tahaks nö “päris” sünnipäeval ka midagi ägedat ja erilist ja teistsugust ette võtta. Mis see olema peaks, pole õrna aimugi. Mul on ainult üks pisitilluke idee, et tahaks teha osa sünnipäeva tähistamisest kiigujooga stuudios, aga see oleks ainult neile sõpradele, kes on päriselt huvitatud proovimisest… Üllatavalt paljud pole – kurdavad, et (pea alaspidi) kiikumine ajab iiveldama ja “kas ma ikka jaksan” – muidugi jaksad, ei pea kohe kõiki akrobaatilisi trikke tegema, saab lihtsamalt ka! 😀 No sinna palju ei mahuks ka, kiikesid on 11… Ehkki neid saaks muidugi ka kordamööda kasutada. Ühesõnaga selline ideepoeg on. Aga kui mul rohkem ideid ei tule, siis korraldada üritamine/tähistamine AINULT nendega, kes on nõus kiigujoogat proovima… Oleks ehk ka vähe imelik? 😀 Ah, ei tea.
Õnneks on veel ligi aasta plaanide tegemiseks. Alati on võimalik suure prallega veel kümme aastat venitada 😀 Selle aja peale peaks vaba raha rohkem olema 😀 Praegu on juba tunduvalt parem, kui 10 aastat tagasi ja tahaks loota, et 10 aasta pärast on lapsed oma elu peal ja eluasemekulud ka väiksemad… Nii et tõepoolest, mulle praegu tundub täitsa jumekas see mõte, et teen huvilistele kiigujooga ürituse, kutsun kõik ülejäänud väiksemate gruppidena aasta jooksul külla ja Suure Peo korraldan alles siis, kui 50 kukub.
No eks näis, aega veel on 🙂
Lõpetuseks teile nunnud linnukesed meie aiast – meenutamaks seda, et neli päeva tagasi oli veel kevad 😀
