sünnipäev

20 ja 40

27. jaanuaril 2005 kirjutasin oma elu esimese blogipostituse. Tõsiasi, et blogil oli 20. juubel, meenus mulle alles mõni päev tagasi 🙂 Olen nüüd ametlikult poole oma elust bloginud.

20 aasta jooksul olen kirjutanud 4900 postitust. See teeb keskmiselt 245 postitust aastas. Rekordiline oli 2009 773 postitusega (esimene laps, kodune ema – täiesti arusaadav), kõige kasinam 2022 6 postitusega (ausalt ei tea, miks too aasta NII vähe oli). Aga üldiselt, vaadates postituste arvu, siis esimest korda vähenes see siis, kui 2014 tagasi tööle läksin. Ja alates 2017 läks veel poole vähemaks – olid segased ajad, millest ei saanud avalikult kirjutada ja suurema blogimise soone peale pole ma tagasi saanudki.

Aga eks ma ikka üritan. Järjekindlalt. Äkki kunagi tuleb päriselt uus hingamine 🙂

Olen reedeti alati kodukontoris – mul oli plaan täna kaks tundi tööd teha ning ülejäänud päev koristada. Plaanidega on teadagi nii, et jumal naerab… Tööd tegin lõpuks ca 4h, põhjalikuma koristamiseni jõudsin ikka alles õhtul. Õnneks pakkus Plika koolist tulles ennast mulle täitsa vabatahtlikult appi – kõigepealt pani söögilaua toolidele uued katted (riie oli mitu kuud tagasi ostetud, aga peale panemiseni polnud jõudnud), siis koristas elutoa ära (ega seal palju teha polnud, mõned asjad omale kohale ja igalt poolt tolmu võtta) ning lõpuks tegi suurema osa võileivatordist (ma natuke aitasin) ja singirullid. Mina samal ajal vehkisin koristada nagu hull, köögis ja mujal. Ja lõikasin 6kg kassitoitu sügavkülma. Nii et toimekas päev oli – üksi oleks olnud hirmus stressirohke ja pooled asjad tegemata jäänud, aga koos Plikaga oli mõnus toimetada. Nüüd ootan, et kuivati lõpetaks ja voodipesu kätte saaks. Siis võib magama minna. Homme ärkan juba 41-aastasena 🙂

20 ja 40 Read More »

40. sünnipäev, vol 2 – Haapsalu

Teate, selles mõttes ma olen ikka tõsine vanainimene, et kui mingil reisil saab käidud, kasvõi lühikeselgi, olen pärast omadega nii läbi, et ei jaksa tükk aega mitte midagi teha… Blogida näiteks 😛 Aga noh, kaks nädalat hiljem on parem kui kaks kuud või kaks aastat hiljem 😀

Ühesõnaga Haapsalu.

Kuna Nele viis meid septembris Ruhnu ja Kristel oktoobris Muhu-Saaremaa tripile, oleks loogiline olnud mul ka mõni saar valida. Ise autoga praamile sõitmine tundus mulle aga piisavalt hirmus (tuletagem meelde, et ma olen üpris kehv juht), seega otsustasin mandrile jääda 😛 Tegin lahti booking.com, filtreerisin välja majutused, mille hinne oli vähemalt 9, reastasin need alates odavamast ja lihtsalt vaatasin, mis sümpatiseerib ning kas sealkandis miskit põnevat teha oleks. Kuna mulle meeldivad hubased ja vanaaegse hõnguga kohad, siis Haapsalu pakkus neid õige mitmeid – ja noh, nii saigi.

Ilmaga läks meil üldiselt üsna hästi. No oleks paremini läinud, kui me oleks oma reisi laupäevale planeerinud (siis oli megalt soe ja päikeseline) – aga reedel oli ka õnneks viisakam, kui ilmateade lubas.

Ehkki ametlik check-in oli kell kolm, siis nagu ma lootsingi, pole hooajaväliselt probleemi võtmed varem kätte saada – nii et pärast kiiret tiiru Humanas ja Selveris parkisimegi oma auto Koidula pesa ette, panime asjad tuppa ära ja läksime linna avastama.

Mina isiklikult tegin pilte üsna vähe, õnneks Kristel pildistab palju ja Nele ka minust rohkem, nii et tänu neile mul on miskit blogis jagada ka 😀

Koidula pesast näete piisavalt pilte ülalolevalt lingilt, ma paar meeleolupildikest siia panen, oli väga mõnus ja asukoht ja super, kõik oli käe-jala juures.

Olin enne küsinud mitmelt tuttavalt Haapsalu söögikohtade soovitusi, aga kuna me tahtsime süüa päeval kell kaks, olid enamik neist veel kinni. Seega maandusime hoopis Herman bistroos, kus oli ka täitsa mõnus. Ja väga hea veis 😛

40. sünnipäev, vol 2 – Haapsalu Read More »

Kuidas ma 40 sain

Mul oli plaan kirjutada õigel päeval ka, aga plaanidega on teadagi kuidas – kui meie neid teeme, siis jumal naerab. Ehk siis reedel oli õige päev ja alles nädal hiljem jõuan kirjutamiseni 😛

TIKKER 40

Sünnipäeva tähistamine algas mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui meil käis külas Kristhel – mul oli nimelt kinnisidee teha perepildid viie kassiga. Mulle üldiselt meeldib teha perepilte looduses kulgedes, aga noh, kassidega võimatu. Seega polnudki valikut – kutsusin fotograafi külla. Ütleme nii, et viie kassiga pildistamine oli… Protsess. Minu mõtetes oli see tunduvalt lihtsam kui tegelikkuses. Aga noh, eks pildid annavad aimu 😀 Paar teaserit saan siia panna, ülejäänud on parooli all.

Reede hommikul, kui mind üles lauldi, sain lisaks kingitusele ja lillele veel Plikalt kaardi. Ta lubas mul seda lugeda alles siis, kui on ise kooli läinud. Ma olen saanud lastelt oma elus palju vahvaid kaarte, mille sisu on tavaliselt lihtsalt “palju õnne” või “head emadepäeva”. See kaart… See oli hoopis midagi muud. See on raudselt möödunud 40 aasta parim sünnipäevakaart. Ja mul on ülihea meel, et Plika lubas mul seda ka teiega jagada, nii pilti kui teksti.

See pilt… Absoluutselt vaimustav. Oivaline! Mul on üsna kindel plaan teha sellest tätoveering. Näiteks parema sääre välisküljele, ma ju kannan palju seelikuid, siis oleks ka kenasti näha. Aga ma veel mõtlen natuke selle üle, asukoht pole lõplikult paigas.

Ja see tekst! Ma ei tea, kust Plika oma joonistamisande pärinud on – igatahes mitte minult. No kirjutamisoskuse vist küll minult. Ma olin nii üllatunud. Ja liigutatud. Ma ütlen, maailma parim kaart.

Õeke oli ka hommikul täpselt kell pool kaheksa, mu sündimise ajal, sõnumi saatnud – väga olulise informatsiooniga 😀

Kuna reedeti on meil kontor tavaliselt üsna tühi ja ma ise ka enamasti kodukontoris, otsustasin sünnipäeva täitsa vabaks võtta. Plaan oli hommikul vaikselt ja mõnusalt kulgeda, nautida pikka ja laiska hommikusööki, kirjutada üks mõnusalt mõtisklev blogipostitus, teha Plikaga võileivatorti ning õhtupoolikul alustada pidustustega. …

Kuidas ma 40 sain Read More »

Viimane “igav” sünnipäev

Kaks aastat on mul see postitus vahele jäänud ja nüüd ka üle nädalase hilinemisega, aga mu ülinunnud kolleegid hoolitsesid selle eest, et oleks põhjust sünnipäevast blogida.

TIKKER 39

Kui ennevanasti (loe: enne koroonat) oli meil kontoris alati kindel värk, et kui kellelgi oli sünnipäev, tegime ühise kingituse, siis pärast koroonat ja kodukontorit jäi see komme kuidagi soiku. Enne Suure Bossi sünnipäeva jäime kolleegidega arutama, et tuleks jälle vanad traditsioonid taastada ja nii sai talle kingitus välja mõeldud… Suure Bossi sünnipäev oli päev enne mind 😀 (fun fact: mul on praeguses töökohas viie aasta jooksul kolmas otsene ülemus ja esimese ülemuse sünnipäev oli Suure Bossiga samal päeval – hea lihtne meeles pidada, eks :D)

Igatahes jah… Tulen siis mina sünnipäevahommikul tööle ja ees ootab õhupallimeri. Nad olid ikka põhjalikult ette võtnud. Terveks päevaks hea tuju garanteeritud!

No ja päeva jooksul tuli nii palju õnnitlusi ja kallistusi ja lilli ja kommi… Ülitore tööpäev oli!

Selle kommikarbi kinkijat ma siiani ei tea… Ilmus saladuslikult mu lauale, kui lõunal käisin 😀

Kaaslane tegi jälle nalja ja saatis mulle kulleriga lilled – kuna seekord polnud kaardil kirjas “armsale nunnule” (praeguseks meie pere ametlik inside joke, mis sai alguse mu 35. juubelist), uurisin murelikult, kas lilled ikka on temalt või peaksin sellise generic kaardi peale salajast austajat kahtlustama 😀

Kui Kaidi ka veel õhtul töölt läbi käis ja mulle tulbid tõi, siis ma ei mahtunud lõpuks lillede vahele äragi 😀

Kaaslane kinkis mulle puidust pusle, aga sellest tuleb kunagi üks teine postitus… Siis, kui kokku saan… Poole peal praegu 🙂

Järgmisel aastal tahaks midagi tõeliselt ägedat ette võtta ja korralikult tähistada. Iga juubeli ajal mõtlen, et tahaks suuremat pidu, aga alati jääb see millegi taha – noh, peamiselt raha 😀 Ja teisalt ka põdemise, et mul on nii palju erinevaid tuttavaid, kuidas ma nad kõik kokku kutsun ja neid haldan. No tegelikult, kui korralik pidu teha, siis nagunii kõik suhtlevad omavahel ja pole probleemi. Aga korraliku peo raha eest saaks ilmselt juba soojamaareisi…

Ja ehkki suur pidu on üliäge, siis pigem külalistele kui korraldajale – võõrustajana ma naudin pigem just neid väiksemaid istumisi, kus mul on PÄRISELT aega iga sõbraga korralikult lobiseda. Ei tea, äkki peakski noid väiksemaid korraldama terve hulga, kohe teadlikult kutsuma kõiki sõpru-tuttavaid-karvaseid-sulelisi… Aga enamik neist elab teises linnas ja neid endale külla meelitada on ilmselt tunduvalt tõenäolisem siis, kui suurema pralle teeksin. Kes see viitsib niisama väikese istumise pärast sõita? Pluss tööinimesed saavad käia ainult nädalavahetustel, nii ma jäängi neid istumisi korraldama… 😀 Samas ma võikski teha sellest suure juubeliaasta projekti – leppida kõigiga kokku, et nad peavad mulle aasta jooksul külla jõudma ja siis tähistamegi mu 40-ndat jooksvalt terve aasta. Kuulge, sel ideel on jumet, täitsa meeldima hakkas, aastaringsed pidustused 😀

Samas… IKKAGI tahaks nö “päris” sünnipäeval ka midagi ägedat ja erilist ja teistsugust ette võtta. Mis see olema peaks, pole õrna aimugi. Mul on ainult üks pisitilluke idee, et tahaks teha osa sünnipäeva tähistamisest kiigujooga stuudios, aga see oleks ainult neile sõpradele, kes on päriselt huvitatud proovimisest… Üllatavalt paljud pole – kurdavad, et (pea alaspidi) kiikumine ajab iiveldama ja “kas ma ikka jaksan” – muidugi jaksad, ei pea kohe kõiki akrobaatilisi trikke tegema, saab lihtsamalt ka! 😀 No sinna palju ei mahuks ka, kiikesid on 11… Ehkki neid saaks muidugi ka kordamööda kasutada. Ühesõnaga selline ideepoeg on. Aga kui mul rohkem ideid ei tule, siis korraldada üritamine/tähistamine AINULT nendega, kes on nõus kiigujoogat proovima… Oleks ehk ka vähe imelik? 😀 Ah, ei tea.

Õnneks on veel ligi aasta plaanide tegemiseks. Alati on võimalik suure prallega veel kümme aastat venitada 😀 Selle aja peale peaks vaba raha rohkem olema 😀 Praegu on juba tunduvalt parem, kui 10 aastat tagasi ja tahaks loota, et 10 aasta pärast on lapsed oma elu peal ja eluasemekulud ka väiksemad… Nii et tõepoolest, mulle praegu tundub täitsa jumekas see mõte, et teen huvilistele kiigujooga ürituse, kutsun kõik ülejäänud väiksemate gruppidena aasta jooksul külla ja Suure Peo korraldan alles siis, kui 50 kukub.

No eks näis, aega veel on 🙂

Lõpetuseks teile nunnud linnukesed meie aiast – meenutamaks seda, et neli päeva tagasi oli veel kevad 😀

Viimane “igav” sünnipäev Read More »

Kuidas me Paksuga musta puslet kokku panime

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Tanel keeldus mulle enne sünnipäevakingitust saatmast, kui ma olen teinud traditsioonilise sünnipäeva blogipostituse. Ja siis saatis ta paki esimese hooga kogemata mitte Pärnu Maxima, vaid Tallinnas Pärnu maanteel asuva Maxima automaati, mis tähendas, et ta sai selle sealt ise välja võtta ja edasi saata 😀

Vahemärkusena, et corona meeldiva kõrvalnähuna paigaldati just turu Rimi juurde turu Rimi juures on juba väidetavalt üle poole aasta Omniva pakiautomaat, mille olemasolust ma alles nüüd teadlikuks sain, seega nüüdsest võib kõik pakid sinna saata 😛

Igal juhul 7. aprillil sain oma paki lõpuks kätte… Ja purskasin naerma… Ma poleks elu sees ostnud ühevärvilist puslet… Tanel on õel 😀

Mul oli tegelikult juba eelmisel pikal nädalavahetusel plaanis see pusle kokku panna, aga aeg kadus muude asjadega käest. Selle asemel lebosin, lugesin ja värvisin mune. Nii et pusle ootas kannatlikult oma aega, mida aprillis ei tulnudki – ülejäänud nädalavahetused tegelesin teise tööotsaga ja vähesel puhkeajal ei jaksanud puslele mõeldagi. Oli teada, et see pole ühe päeva töö ja pikemaks ma seda kasside pärast poolikult lauale jätta ei tahtnud.

Aga siis tuli mai ja järgmine pikk nädalavahetus ilma ühegi kohustuseta. Selleks ajaks oli puslede panemisse nii pikk paus jäänud, et igatsus oli juba väga suur 😀 Seega reede lõuna ajal hakkasin pihta ja kell kolmveerand üks oli seis selline:

Kuidas me Paksuga musta puslet kokku panime Read More »

Scroll to Top