tervis

Killukesi möödunud päevadest

/ elu koos kassi(de)ga, pusled, rõõm, tervis / Leave a Comment

Meil on aeg-ajalt võimalus tööl verd anda, eelmisel aastal mind saadeti mitu korda tagasi, sest hemoglobiin, mis on mul reeglina üsna hea, oli järsku 114 kandis. Oktoobris üle pika aja õnnestus anda, hemoglobiin oli üsna piiripealne, vist oligi nõutud 125 – ja siis tuli välja, et mul väike juubel ka, 10 vereloovutust.

No nüüd siis neljapäeval oli jälle doonoripäev – läksin kõhklevalt kohale, et kas seekord õnnestub… Hemoglobiin 151 😀 Imestasin, et ei mina aru saa, miks see nii kõigub, toitumist ma muutnud pole, rauda lisaks võtnud pole… No hiljem selgus, et ikka olin võtnud… Kaaslane nimelt paneb mulle hommikusi toidulisandeid valmis, seal on D-vitamiin ja mingid asjad veel, ega ma ei küsi, vaid taltsalt söön 😀 Tuli välja, et rauda ma vist olin talt ise palunud ja noh, nagu näha, oli sellest ka tolku. Samas minevikus ma ei võtnud rauda lisaks ja hemoglobiin oli sellegpoolest täitsa ok, nii et mine võta siis kinni… No vahet pole. Peaasi, et sain anda. Ma tõesti tahan seda teha ja olen iga kord piiritult tänulik, mõeldes sellele, kui palju verd (ja lõpetuseks luuüdi, irw) Kaaslane oma poole aasta jooksul haiglas sai…

Reedel olin kodukontoris. Kasutasin ära lühendatud tööpäeva ja alustasin uue puslega. Sorteerimine võttis oma aja, kell 16.20 olid ainult ääred koos:

Ma ilmselt tegin reede õhtul vahepeal natuke muid asju ka, aga enamiku õhtust veetsin ikkagi pusle seltsis, lõpetasin veerand üks öösel, nii palju sai tehtud:

Laupäeval mul väga palju aega puslet panna polnud, aga 1h40min ja nii palju sai kokku:

Täna tuli õeke külla ja lõpetasime ära:

Ülimõnus ja värviline, seda ei raatsi kohe ringlusse saatagi, jätan hetkel endale.

Pusledega seoses veel üks vahva seik. Rahvusvahelises puslegrupis jäi silma allolev postitus – tuli välja, et sügaval nõukaajal, kui meie siin Eestis võisime pusledest vaid und näha (või ma eksin? olid pusled olemas? minu esimesed mälestused on ikkagi EV ajast, 1990-ndatest), tehti kuskil maailmas Eesti kunstniku maalist pusle… Postituse autor on pärit Filipiinidelt ja ütles, et isa ostis selle pusle Hong-Kongist, Taiwanist või ehk Jaapanist. Ulme!

Pesupäevast ka üks pildike, harilik kuivatikass 😀 Hea soe koht ju…

Alustasin eksperimenti puidugraanulitele üle minemiseks. Alustuseks küürisin puhtaks meie vanema liivakasti, kasutades foorumist loetud nippi see enne äädikaga likku panna. Miski pool tunnikest ehk oli väljas terrassil, siis tõin vannituppa, tõmbasin kummikindad kätte ja nühkisin metallnuustikuga… No selle pehmega, spiri-sponge või kuidas seda nimetatakse. Igatahes üsna kenasti tuli kõik see jama lahti. Pisut muidugi nühkima pidi, aga ei anna võrreldagi sellega, kui ma ükskord varem üritasin mingi puhastuspastaga – aega läks kordades kauem ja lõpptulemus polnud nii hea. Eks ma katsun seda puhtust nüüd hoida 😛 Kast oli enne kaetud ühtlase kollakaspruuni kihiga, mida natuke käpajälgedest veel näha. Ma nii anaalset puhtust taga ei ajanud, et oleks nendest lohkudest viitsinud ka kõik 100% puhtaks nühkida.

Aga vaatab siis, kuidas kassid omaks võtavad. Seni pole keegi vist nurka pissinud (sülitab kolm korda üle vasaku õla).

Muide, saepuru põleb täitsa kenasti, ei haise ega midagi. Nii et see mure siis ka lahendatud. Suvel, kui pole kütteperiood, paneme ilmselt komposti.

Üleüldse see puiduvärk ei haise pissi järele – vastupidiselt kristallidele, mis sel ajal, kui ma kastis liiva vahetan, ikka üsna vängelt haisevad. Saepurul on aga lihtsalt… Meeldiv puidu lõhn 😀 Seega olen mitmekordselt motiveeritud 100% sellele üle minema. Pöidlad pihku, et kõik kassid selle ideega nõus oleks 😀

Killukesi möödunud päevadest Read More »

Jaanuar jõusaalis

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm, tervis, trenn / 4 Comments

Millal need “uus aasta, uus mina” usinad jõusaalikülastajad oma tavapärase trennivaba rutiini juurde tagasi pöörduvad, ah? 😀 Me oleme ju pikalt kolmapäeviti pärast tööd jõusaalis käinud ja täna oli seal võrreldes tavalisega õudne rahvamass. Tüütu suisa! Eelmisel aastal nädalavahetusel käisime pühapäeviti, kuna sel aastal laupäeval kiigujoogat pole, oleme hakanud laupäeviti jõusaalis käima – no laupäeva hommikul on rahvast rohkem kui pühapäeva hommikul, mil me tihti peaaegu privaatjõusaali nautida saime. Või siis on asi praegu ikkagi jaanuaris, mitte laupäevas? Võta siis kinni… Igatahes tahaks rohkem ruumi ja rahu. Riietus- ja pesemisruum olid täna see-eest tavapärasest veelgi vaiksemad. Pesuruumi 40-st rätiku”pesast” olid hõivatud ehk vaid viis. Töötas ainult üks saun, kus ma päris pikalt mõnulesin, kedagi teist sel ajal ei käinud. Basseinis käisin ka – uus kasulik harjumus. Ma vähemalt eeldan, et mingit kasu sest kuuma-külma vahel sebimisest on, karastamine ja nii, ehkki pole just jääaugu temperatuur 😀

Nüüd on hirmus väsimus peal, olen diivanil lebodes õhtu jooksul kolm korda peaaegu magama jäänud – ja homme tuleb veel hammockisse minna… Esimene nädal, kus ma niiviisi kolm päeva järjest trennis käin. Eelmine nädal käisin esimest korda nii postiakrobaatikas kui hammockis, aga siis jäi kolmapäevane jõusaal kooli lastevanemate õhtu tõttu vahele. No vaatame, palju ma homme üldse jaksan.

Mõtlen, et ma ei ole tegelikult miskine eriline spordifänn, on mul siis vaja peaaegu iga päev trenni ronida? Neli korda nädalas tundub juba liiga palju, aga tegelikult tahaks ikkagi veel lisaks praegustele kiigujoogas ka käia – ja ilusamate ilmadega jooksmas, jalutamas, rattaga sõitmas… Ehh. Ja samas tahaks lihtsalt lebotada õhtuti. Mitte iga päev kuskile kiirustada.

Aga no kasulikud harjumused ja nii edasi. Iga tunniajane trenn annab elueale 10 minutit juurde või midagi sellist, kuskilt lugesin – ajaühikud võisid muidugi ka tiba teised olla, äkki jäi valesti meelde. Oleks mul mingidki kaaluprobleemid, siis oleks nagu loogiline motivatsioon, aga neid ei ole ega tule… 😀 No äkki, ÄKKI ma siis vanemas eas olen seda kõbusam. Sest mul on teatavasti Suur Plaan elada kõrge eani suurepärase tervise juures ilma igasuguste ravimiteta.

Tervisega on mul siiani väga vedanud – ei ole ühtki püsivat probleemi, tunnen ennast hästi, kuskilt ei valuta. No selliseid tavalisi asju tuleb ikka ette, et vahel olen väsinud (sest magasin liiga vähe, irw), vahel väänan natuke jalga välja, vahel valutab pea, vahel olen palavikus… Aga seda kõike harva! No see imelik pöidlajama oli, aga õnneks nüüdseks korras. Ja ergonoomiline hiir on väga mugav 🙂 Nii et ma olen ääretult tänulik oma kehale, et ta mind nii hästi teenib, tunnen ennast enamik ajast üsna suurepäraselt.

Selle üle on mul ka hea meel, et ma oma unevajaduse üsna kenasti täis saan. Ok, nädala sees ei tule tihti kaheksat tundi täis, aga seitse koma midagi tavaliselt ikka. Ja nädalavahetusel magan selle eest veidi pikemalt. Tean, et ideaalne oleks kogu aeg sama graafikuga magada, aga no mis sa hing teed, kui ikka tahaks õhtul veel mõne Clutterbugi video vaadata või voodis veidi raamatut lugeda… 😀 Arvestades seda, et äratus on 6.40, on seitse koma midagi unetundi päris hea tulemus, arvan ma ise. Ma olen nooremana ikka palju hullema unegraafikuga olnud. Väikelaste kõrvalt magamata, no sellest üldse ei räägi. Nii et olen väga tänulik oma enam-vähem normaalsete magamisharjumuste eest. Selle saavutamine ei tulnud väga kergelt… Või noh, ega ma ei üritanudki eriti midagi saavutada. Ligi kuus aastat tagasi läksin praegusesse kohta tööle, toona oli tööpäeva alguse nihkumine kella kümnelt kaheksale minu jaoks täielik šokk, millega ma ei suutnud pikalt harjuda – ja nagu olen korduvalt maininud, siis lõplikult lepitas mind sellega alles Kaaslasega koos tööl käimine. Kuidagi palju lohutavam on seda kahekesi teha 😀 Ja eks kõigega harjub… Ja pool viis lõpetada on mõnus küll.

Kassid tervitavad ka 😛

Panete ikka tähele, et siin pildil on must ja valge kass? 🙂

Jaanuar jõusaalis Read More »

Jäin siin vahepeal haigeks

/ tervis / Leave a Comment

Kurtsin siin üleeile õhtul, et väsisin hirmsasti ära ja kurgus kraabib… Tegelikult ma tundsin tol õhtul juba pärast tööpäeva diivanile maha istudes, et täitsa lõpp, kehas selline väsimus… Ja tukkusin diivanil ligi 2h, kuni pidin hakkama süüa tegema. Arvasin, et sain äkki lihtsalt öösel vähe magada, aga nojah… Tegelikult tundus kahtlane nii see väsimus kui kriipiv kurk.

Kui ma eile hommikul üles ärkasin, oli kehas selline teistmoodi haige väsimus, et teadsin kohe, mis värk on.

Hommikul oli isegi veel üsna talutav… Palavik oli ainult 37,2. Väsimus oli suur, päeva veetsin arvutiga voodis. Haiguslehte noil puhkudel kunagi võtta ei taha, sest esiteks saab siis vähem palka ja euriborile see ei meeldi 😀 Teiseks ega ma tervet päeva nagunii magada ei jaksaks ja keegi mu tööd teha ei oskaks, nii et lihtsam tundus jõudumööda voodist kõik vajalik ära teha.

Aga jah… Palavik tõusis õhtuks 38,2 peale, lisaks hakkas iiveldama… Nii et katsusin kuidagi olla, ükski asend polnud hea… Võtsin mingi hetk peotäie vitamiine ja taimseid kapsleid, pärast viimasele veel peale joomist läks olemine nii kehvaks, et sealsamas ma need kõik ka välja oksendasin. Sry, TMI.

Terve päev möödus vaheldumisi kuumahoogude ja külmavärinatega. Õhtul ei julgenud enam midagi süüa ka. Lõpuks lihtsalt niutsusin nutta, sest nii kehv oli. Võtsin enne magamaminekut paratsetamooli, sest muidu poleks ilmselt üldse magada saanud. See õnneks mingil määral aitas. Magasin sellegipoolest kehvasti ja ärkasin mitu korda – hommikupoole, nii kolme-nelja paiku, ei saanud enam üldse korralikult magama jääda. Hommikul kell viis sõin pimedas magamistoas kiivisid ja mandariini, mis Kaaslane oli mulle õhtul öökapile toonud, aga mida ma süüa ei julgenud. Kell kuus võtsin teise paratsetamooli lootuses, et see ehk peavalu ka ära võtab ja veel magada saab.

Täna tänu paratsetamoolidele palavikku enam polnud ja kehas enam sellist valulikku väsimust polnud, aga jõuetus oli ikka nii suur, et terve päeva lesisin vaid voodis, vaheldumisi töötasin ja tukkusin. Millalgi võtsin ühe ibuka, sest peavalu polnud ikka ära läinud ja ehkki see polnud lõikavalt tugev, siis ikkagi väga häiriv…

Ja kui ma siis pärast tööpäeva lõppu olin veel natuke puuvilju söönud ja tunnikese maganud, jaksasin isegi raamatu ära lõpetada. Ja hakkasin enda ümber märkama segadust. Ja tundsin soovi pesema minna. Nii et koristasin magamistoast kogu jama ära ja käisin duši all. Ja sõin koos perega õhtust, isu oli isegi päris hea. Ja jaksasin pärast seda olla all diivanil, mitte ei tundnud vajadust tagasi voodisse minna. Nii et baby steps. Ehk saan täna öösel paremini magada ja homme on kõigeks rohkem jaksu.

Köha kusjuures on juba täna pigem lahtine, väga huvitav… Ja nohu polnud enne üldse, nüüd hakkas nina tilkuma (aga ei ole õnneks kinni ega midagi). Ma muidu ise eeldan, et kuna Plika triibud sai, siis küllap see covid on, aga ausalt öeldes ei näe mõtet oma viimaseid teste sellele raisata – isegi kui oleks negatiivne, jääks kahtlema, kas sorkisin piisavalt sügaval ninas ja ei tahaks kodust välja minna enne, kui on kindel, et ei nakka (mis terviseameti lehe kalkulaatori järgi võiks olla teisipäev).

Kaaslasel ju pühapäevast saadik kehv olla, aga tal palavikku pole olnud, lihtsalt väsinud ja köha-nohune. Õnneks temal oli eile esimest päeva pisut parem olla, nii et sai kodus toimetamise üle võtta.

No igatahes, otsides positiivset, siis – hea, et see haiguse värk nii vara tuli, sai enne jõulu kaelast ära 😀 Ja hea, et kodust töötada saan 😀 Ja hea, et me Kaaslasega ühel ajal rivist väljas polnud. Ja kõige hullem paistab möödas olevat, nüüd saab ainult paremaks minna. Nii et all good. Mul jääb küll üle seitsme aasta waldorfkooli advendilaat vahele, aga noh… Seekord siis nii 🙂

Kassipiltide asemel hoopis mu viimase kahe päeva elukorraldus. Ülakorrusel on selles mõttes tobe “elada”, et kõik vajalik (WC, köök, kust saab sooja teed) on nii… Kaugel 😀 Hoidsin igaks juhuks ämbrit voodi kõrval, et äkki hakkab jälle paha. Glamuurne värk, ma tean 😀 Aga nagu öeldud, nüüd õhtul koristasin kõik ära ja loodan, et homme jaksan juba terve päeva all olla. Sest magamistuba on meil ju kassivaba tsoon ja mis elu see on, kui kaks päeva pole saanud ükski kass mu peal magada 😀

Jäin siin vahepeal haigeks Read More »

Kodukontor

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm, tervis / 3 Comments

Olen reedest saati tõbine olnud. Ei miskit tõsist – algas öise kurguvaluga, mis pärast soolaveega kuristamist hommikuks kadunud oli, selle asemel aga väsimus ja paks pea, nii et suurt midagi teha ei jaksanud. Laupäeva hommikul tegin covid testi, mis oli negatiivne – võtsin paratsetamooli ja sõitsime Tallinnasse. Paratsetamool töötas ülihästi, enesetunne normaliseerus täiesti… Päeva peale aga tekkis köha ja pühapäeva õhtupoolikul pärast tunnipikkust vestlust autos kadus pool häält. Ja nii ta on jätkunud – selle mööndusega, et hääl oli eile õige tibake pühapäevast parem ja täna juba oluliselt parem, aga veel mitte päris korras. Köha tundub kinnine ja muutusteta. Jumala pikalt saan köhimata olla, aga vahelduva eduga käivad köhahood peal. Neelan igasugu taimseid kapsleid ja vitamiine, joon liitrite kaupa ingveri-sidruni ja köhateed. Tegin eile õhtul igaks juhuks teise covid testi, endiselt negatiivne (teste oli õnneks üks karp alles, mis kunagi lastele koolis jagati – kui poleks olnud, siis poleks neid nii palju teinud kah :D). Lõhna- ja maitsemeel on alles, kohv maitseb endiselt 😀 Enesetunne on muidu kobe. Aga… Tööle minna ikkagi ei julge, sest äkki nakatan kedagi ja seda häda pole ometi vaja. Parem köhin siis kodus. Ehkki see köha ei idane ega mädane ja ma ei tea, kui kaua ma peaks kodus olema niiviisi. Kolmapäev on näiteks jõusaalipäev ja sinna tahaks ikka minna 😀 Aga krt, vist oleks targem vahele jätta. Nädalavahetusel vast juba julgeb küll trenni minna.

Kodukontor on praeguseks harjumatu, aga kui tuleb olla, siis tuleb nautida. Saatsin täna lapsed tööle kooli 😀 ning nautisin rahu, vaikust ja üksindust. Olin tänulik Kaaslase poolt pliidi alla tehtud tule eest, tema eile toodud köhatee eest, tema Alexa värske home office seadistuse eest, mille aktiveerides soojuspump ka aeg-ajalt päeval töötab… Selle eest, et mu töö iseloom võimaldab kodus töötada. Üleüldse oma võrratu kodu ja kasside eest. Panin jõulutuled üles, sest nagu ühes varasemas postituses mainisin, november on meie peres nüüd ametlikult jõuluootuskuu – ja nii sai kodune kontor veel hubasem.

Kodukontor Read More »

Kuidas ma postitantsu trennis käisin

/ rõõm, tervis, trenn / Leave a Comment

Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.

Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀

Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!

Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.

Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀

 

 

Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.

Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.

Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!

Kuidas ma postitantsu trennis käisin Read More »

Scroll to Top