Mar 252020
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud üldse enam kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga :) Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumised oleks mingil hetkel aegunud. Nii me müüsimegi mai lõpus oma kodu maha – kausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud :D Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge :)

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud :)

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt :)

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust :)

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski :) Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski.  Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha :P Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan :D

Jan 152017
 

Kuigi ma olen hetkel koduga keset linna väga rahul, on mul olnud alati unistus elada kunagi ökomajas. Kasutan seda terminit teadlikult täiesti meelevaldselt, sest mind vaimustavadki kõiksugused erinevad alternatiivsed ehituslahendused…. Alates passiivmajadest, lõpetades pisikeste majadega – lühidalt kõik, mis ehitatud energiasäästlikult ja loodussõbralikult.

Blogis ma olen vaimustunud varem ka, kõik need vaimustumised on ökoehituse sildi all kenasti näha, pole vast mõtet ennast kordama hakata. Savi-põhumaja, palkmaja, Earthship – kõigest olen vaimustunud.

Viimati aga vaimustusin hoopis seoses päikeseenergiaga – Naps Solar Estonia FB lehel, kus nad jagasid üliägedaid pilte enda tehtud töödest. Täpsemini siis see:

Foto Naps Solar Estonia FB lehelt

Ja üks varasem, mida nad kajastasid taas seoses Postimehes ilmunud artikliga:

Foto Postimehe lehelt. Autor: Kaido Haagen

Päikesepaneelid on mu meelest üldiselt pigem… Noh, mitte eriti ilusad :) Aga sellised üliägedad ümarate vormidega majad… No lihtsalt super!

Passiivmaja kui selline on mulle idee poolest äärmiselt sümpaatne ja Eestis on täitsa olemas neid ehitav ettevõte, aga… Kuradi kandilised on. Üldse pole nunnud. Kõik on igati öko, aga minu jaoks on see hubasus puudu. Ma olen muidugi kindel, et ka passiivmaju saab ehitada ümarates vormides :)

Ja muidugi pisikesed majad, tiny houses… Postimeheski kirjutas hiljuti, et need koguvad Eestis üha enam populaarsust. Ja jällegi, Eestis täitsa tootja olemas – GreenCube. Nende tootevaliku hulgast avastasin muidugi midagi õige lõbusat:

Ma ei tea millal, ma ei tea, millise, ma ei tea, kas oma kätega või tellimustööna, aga ma usun, et mingit sorti ökomaja me ükskord ehitame :)

Oct 192015
 

Kuna mu “igapäevases” lugemislistis on julgelt üle 100 blogi, siis uusi ma noil päevil väga ei otsi. Muudki tegemist :) Loen lihtsalt paar korda päevas Feedly läbi ja asi vask.

Aga nädal või kaks tagasi juhtus nii, et kommenteerisin kellegi blogi ja klõpsisin mingi teise kommenteerija peal ja leidsin sealt soovitused mingitele kolmandatele blogidele ja… Ühesõnaga eestlased välismaal on taas teemaks. Kaks blogi olid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja Feedlysse panna, samas jätsid piisavalt külmaks, et avalikku blogrolli esialgu panna ei viitsi. Loen veel nats ja vaatan.

Kolmas blogi, mille ette võtsin, no see haaras täiega :) Ehk siis Anu Vancouveris. Kuna ta on juba mitu aastat kirjutanud, siis hakkasin kohe otsast peale mõnuga lugema ja nädalake hiljem jõudsin võiduka lõpuni.

Eestlaste elu võõrsil on mind alati paelunud. Ja kui siis on tegu ka enam-vähem samas vanuses inimesega, kel maailmapilt samuti mõnusalt sarnane ja kes OSKAB KIRJUTADA… No mida veel on õnneks vaja? Ülimõnus lugemine oli.

Muidugi tahan ma nüüd Vancouverisse kolida. Ainult et alles siis, kui lapsed oma elu peal, mis tähendab, et ma olen vanuses 40+, mis tähendab, et viisa mõttes vist ei ole väga kerge, kui just vahepeal endale sellist tööd ei skoori, mis ühtlasi seal ka nõutud on… Aga noh, lapsed alles lähevad kooli, aega on selle kiire asjaga :D

Siiani olen mõelnud, et oleks kena, kui oleks kolm kodu – Eestis (suvel oleks siin), UK-s (kevad-sügis oleks seal) ja mõnel soojal maal (aga mitte liiga kuumal, mitte liiga kaugel) – kuhu läheks siis, kui külmast kopp ette saab :)

No ja miks mul nüüd seda Kanadat äkki vaja on, ah :P Aga lihtsalt kõik see värk seal Vancouveris tundub nii täpselt see, mis mulle meeldiks. Alates kliimast, lõpetades odava sushiga. Ja muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale jääb. Ingliskeelne keskkond, sõbralikud inimesed, palga ja elukalliduse suhe jne. Muidugi UK-s saaks ka enam-vähem seda kõike, kolida oleks imelihtne ja kodus käia ka. Aga no sellist stabiilset tuuletut kliimat seal vist ei ole :P

Muidugi on võimalus, et selleks ajaks, kui lapsed on oma elu peal, olen ma nii vana, et oma kodu on maailma kõige mugavam koht ja ei tahagi kuskile reisida. Aga praegu ma küll ainult sellest unistangi et, “kui lapsed ükskord ülikooli lähevad, saab jälle välismaale elama kolida”. Kusjuures üldse ei ole nii, et Eestis ei meeldiks, väga meeldib – aga mujal meeldib ka! Ja kui ma olen ühes kohas, siis igatsen teist… Nii et päriselt, ma tahaks endale palju kodusid väga erinevatesse kohtadesse ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks mul elada seal, kus parasjagu tuju on :)

Olen alati mõelnud, et millalgi tuleb veel vähemalt kolmas laps (kui mitte rohkem), samas mõtlen ka, et kui praegu on põhimõtteliselt 13-14 aasta pärast vabadus, siis kui ma paari aasta pärast veel ühe lapse saaks, oleks see juba 20 aasta pärast. Mitte et lastega kolida ei saaks, eks. Aga mind ÜLDSE ei tõmba see mõte! Ma välismaal tahaks elada mugavat täiskasvanuelu, oma tempos. Lastega on siin Pärnus pere lähedal ülim, ei viitsi ma nendega siit kuskile kolida :) Ja muidugi ma saan täiesti aru, et mitte mingit mõtet pole siin ratsionaalselt kaaluda seda kolmanda lapse asja – kui tuleb titeisu, siis tuleb, kui ei, siis ei.

Muidugi jah, lastele ei pruugi äkki ka see meeldida, kui ma nende ülikooli minnes välismaale kolida tahan :D

Abikaasa kusjuures tahab ainult palmi alla. UK ja Kanada teema paelub teda vähem :) Samas ega ta vastu ka pole. Ja mina tean, et ainult palmi all hakkaks mul igav. Väga fun oleks, kui saaks käia soovi korral kuskil soojal maal puhkamas ja akusid laadimas, ideaalis oleks mul tõesti sobivas kohas majake selleks tarbeks, aga püsivalt elaks ma pigem ikkagi nelja aastaajaga keskkonnas. Talveks läheks lihtsalt ära :D

Niisiis, masterplan.

40. sünnipäevaks on eesmärgiks ilus korras remonditud unistuste kodu, laenuvabadus ja nii stabiilne rahaline seis, et saaks mõnusalt ära elada – väljas käia ja vahel reisida ja nii edasi. Ja – väga oluline – investeerida. Muidugi selle kõige saavutamise ajal teha oma unistuste tööd, mis iganes see siis ka antud hetkel poleks ja olla rõõmus perekond.

50. sünnipäevaks on eesmärgiks olla oma investeerimistega nii kaugel, et oleks teatud passiivne sissetulek, nii et tööl käima ei peakski :P Sest noh, kui kodu on korras ja laene pole, siis pole elamiseks palju vaja, eks ;)

Nende 20 aasta sisse peab mahtuma veel kuskile metsa ökomajakese ehitamine. Esialgu suvilaks ja hiljem püsivaks pesaks. Nendeks suvedeks, mis me Eestis veedame :P

Aga jah… Ikka investeerida tuleb, passiivset sissetulekut tekitada. Ma saan aru, et see ei ole just kiire rikastumise viis ja esiteks tuleks sellega ALUSTADA ja hetkel on juba pikemalt seis selline, et palgapäevaks on näpud põhjas ja remondist võime ainult unistada, investeerimisest rääkimata, ja korras kodu on minu jaoks olulisem kui investeerimine :) Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kõigepealt likvideerime enamik laenujuppidest, siis teeme remonti ja tekitame sellega jupi laenu juurde, siis maksame mõlemad laenud kähku lõpuni ja kui hästi läheb, siis selle kõige kõrvalt juba alustame investeerimisega kah. Ja kui laenud makstud, no siis saab juba rohkem panustada.

Ja kui siis muudkui järjest jube targalt investeerida, siis aja jooksul saab endale ehk seda unistuste elu ka lubada, või mis? Mitmes riigis kodu omada :) No ja reisida tahaks nagunii, kogu maailmas.

Plaanid peavad ikka olema. Kuidas tegelikult läheb, eks seda näitab elu. Plaanid võivad aja jooksul ka 200% muutuda, oluline on lihtsalt eluga rahul olla :)

Apr 242015
 

Lugesin just Madikeni pikka ja põhjalikku remondipostitust, mis oli väga põnev ja pani ka mind jälle mõtlema, nii et katsun ennast nüüd lõpuks kokku võtta ja kirjutada pikemalt meie plaanidest ning kogu sellest maa vs linn teemast. Valmistuge romaaniks :)

Mina olen meie praeguse kodu asukohaga ülirahul. Minu jaoks on see vaikne tänav oma aianurgakesega, kõik eluks vajalik käe-jala kaugusel, ideaalne. Muidugi oleks ägedam, kui oleks täitsa oma maja ja aed ja veel rohkem privaatsust ja loodust, aga ma olen üldiselt väga mugav inimene ja just sellepärast mulle meeldibki elada keset linna :) Sest nagu öeldud, tänav on vaikne ja aias on loodus ja naabrid on mõistlikud.

Samas olen ma alati unistanud maakodust. No täpsemini küll maale ökomajakese ehitamisest, kus suvel puhata ja kunagi ehk, kui lapsed suured ja oma elu peal, sinna püsivalt elama kolida. Samas praegu, kui lapsed on väikesed, mulle ikkagi meeldib, et linnas on kõik käe-jala juures ja perekond lähedal, nii et põhikohaga maale kolimine pole hetkel minu jaoks mingi suur unistus.

Abikaasa seevastu on alati rääkinud, et tahaks elada maal. Samas pole tal see kunagi olnud kinnisidee, samuti ei tulnud kodu ostes kordagi jutuks, et äkki hoopis maale. No eks mu ema mõjutas ja väikeste lastega oli abi hindamatu ja… Ühesõnaga – kui me kodu ostsime, siis maa polnud üldse variant, linn oli iseenesestmõistetavalt meie ühine valik ja ei olnud tunnet, et üks meist oleks teisest rohkem oma tahtmist saanud.

Eelmise aasta alguses tutvusime sõbranna sünnipäeval noore perega, kes oli just maale kolimas, kellel see oli ammune unistus, mis lõpuks teoks saamas. Ja nüüd selle aasta alguses kohtusime taas sama sõbranna lapse sünnipäeval, nad olid elanud maal pea aasta ja sellest vaimustuses. No lihtsalt üks tõeliselt tore ja positiivne perekond, kellega on lust suhelda. Ja meie jutuajamise käigus selgus, et nende naabertalu, mis oli müügis ka eelmise aasta algul, on endiselt müügis… Kuna huvi pole aga nii pikalt olnud, siis saanuks selle kätte tunduvalt soodsama hinnaga. Põhimõtteliselt oli hind vaid maatüki oma, nö kauba peale tuli mitte kõige paremas seisus maja, elektriliitumine oli olemas ja vesi suht krundi piirini. Ja sellest külast on pärit Abikaasa vanavanemad, nii et ka juurtega koht.

Sellest tuligi inspiratsioon, peamiselt siis Abikaasale. Mina ütlesin, et võin põhimõtteliselt maale kolida küll, sest esimest korda elus on mul stabiilne töö, mida ma tõeliselt armastan, mis on samas ka piisavalt paindlik ja ma võiks need neli päeva nädalas vabalt maalt linna tööle käia. Ainult et keegi ärgu eeldagu minult, et ma hakkan taluperenaiseks – võin oma lõbuks väheke aiandust harrastada, aga seda vaid siis, kui mul tuju on ja ei mingeid kohustusi minu kaela.

Abikaasale muru niita, puid lõhkuda ja lund rookida väga meeldib, muud rangelt võttes ju vaja polegi. Loomapidamise ega meeletu (müügiks) aiakraami kasvatamise plaane pole meil seoses maale kolimisega kunagi olnud. Õigemini sellise aiakraami, mis vajaks rohimist, sest rohida me kumbki ei viitsi – eriti mitte suuremas koguses, mina natukene enda jaoks võin. Viljapuud ja -põõsad on samas küll Abikaasa huviorbiidis, nende kasvatamine ja hooldamine teda huvitab. Metsas marjul käimise taoline korilus samamoodi.

No ühesõnaga :) Minu esimene eelistus oleks küll elada linnas, aga kui Abikaasal on nii suur soov elada maal, siis ma arvan, et ma võiks ka maal sama õnnelik olla. Jah, tööl käimisele kulunuks tiba rohkem aega, aga isegi bussiga oleks saanud, need käisid ikka õige mitu korda päevas, sh ka hommikul ja õhtul minu jaoks sobivatel aegadel, 2×30 minutit raamatut lugeda ei oleks olnud mingi probleem. Maal oleks rohkem privaatsust, loodust, turvaline, toredad naabrid ja nii edasi. 25km linnast pole just teab mis vahemaa, perekond oleks ikkagi olnud suhteliselt lähedal.

Käisime seda kohta õige mitu korda vaatamas ja kaalusime igasugu variante. Linnakodu müümist ja täiskohaga maale kolimist. Linnakodu vahetamist odavama vastu (praegu välja üürimiseks, tulevikus huvi korral lastele) ja täiskohaga maale kolimist. Olemasoleva kodu alles jätmist ja välja üürimist ning täiskohaga maale kolimisst. Maal nii olemasoleva maja renoveerimist kui uue ehitamist. Kevadest sügiseni linnakodus elamisest, suvel selle välja üürimisest (Pärnus tulus äri) ja maal elamisest…

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi selleni, et linnas kinnisvara omada oleks ikkagi mõistlik. Kõige praktilisem oleks olnud kahtlemata praegune kodu müüa, osta asemele mõni odavam ja kergesti hallatavam korter, üle jäänud rahast maksta ära laenud, osta too maakoht. Käisime isegi mõnd korterit vaatamas, aga ükski ei olnud sobiv ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ma ei raatsi praegusest kodust loobuda, see on mulle liiga armas

Mõtlesime, et jätaks siis oma kodu alles, ostaks laenuga maakoha ära, elaks esialgu sügisest kevadeni linnas, suviti maal… Ja siis vaataks, kas tekib mingi hetk soov täiskohaga sinna kolida. Esitasime isegi laenutaotluse, saime näidispakkumise ja oli teada, et vastus oleks olnud positiivne. Aga võtsime mõtlemisaega ja selle ajaga liigutasid teised huvilised ennast üllatavalt kiiresti ning ostsid selle koha ära.

Ühesõnaga ma saan suurepäraselt aru teie kõigi argumentidest, et siin on niigi hea, aed ja puha, niigi juba laenud kaelas, ei ole me siiani hiilanud oma aias toimetamise usinusega, siingi remont tegemata jne. See kõik on äärmiselt loogiline ja mina ise olin esimene, kes kõik need punktid esile tõi :D Enne seda, kui ma üldse blogisse midagi kirjutasin ja vastukaja sain. Ma olen VÄGA hoolikalt läbi mõtlev ja planeeriv inimene, ma kaalun asju alati väga põhjalikult.

Samas jällegi on minu meelest väga vajalik suurelt unistada, loopida ideid, saamaks inspiratsiooni. Vahel tuleb riskida, astuda samm mugavustsoonist välja, sest just seal juhtuvad kõikse ägedamad asjad. Teie ei näe meie sisse, ei näe, mida me mõtleme, millest unistame, milleks võimelised oleme. Ega me isegi kõike ei tea, aga tunduvalt rohkem kui kõrvalseisjad :) Nii et jah, seekord läks nii, et see koht läks käest ja järelikult pidigi nii minema. Samas on mul super hea meel, et me saime nii palju arutada ja unistada – ma usun, et see kulub (tulevikus) täiega ära. Ja ma ei välista sugugi seda, et me kunagi tulevikus ikkagi maale kolime.

Tolle koha ainus miinus oli lasteaia ja kooli kaugus. Lasteaed oli vist ca 3-4km, kool 9km. Bussipeatus küll majast paarisaja meetri kaugusel, nii et lapsed oleks saanud kenasti ise bussiga koolis käia. Ja bussiühendus, nagu öeldud, oli maakoha kohta üsna okei. Rohkem kui 2x päevas ebasobivatel aegadel :) Mitte küll ka nii hea, et mitu korda tunnis, nagu näiteks Aresse.

Aga kui ma maal elaks, siis ideaalis ikkagi sellises kohas, kus kool ja lasteaed oleks jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel, mitte ei sunniks kohustuslikus korras bussi/autoga sõitma. Ideaalis võiks olla ka väike pood ja näiteks külamaja või raamatukogu või midagi muud vahvat, näiteks mõni sportimisvõimalus lähedal. Ja kaugus linnast maksimaalselt 25km. Eks selliseid kohti on ju ka Pärnu ümbruseski piisavalt, vaatasime ka neid. Aga kõik nood kohad oleks olnud meie jaoks anonüümsed – poleks olnud toredat peret naabertalus ega juuri. Seega nii väga ei tõmmanud.

Ühesõnaga potentsiaalne maale kolimise plaan lükkus praegu mõneks ajaks edasi. Samas – teades, kui suur on Abikaasa unistus, siis ma üldsegi ei välista, et mingil hetkel me maakodu ikkagi ostame – ilmselt esialgu just suviseks kasutamiseks ja siis vaatab tunde järgi. Ja täiesti võimalik, et laenuga. Ma ei ole küll suur laenude fänn, otse vastupidi, aga olen õppinud neid tolereerima. Sõltub, mille jaoks, kui palju, kui kauaks… Kõik sõltub kõigest. Aga see on alles tulevikumusika.

Aga kuna meil oli siiski nüüd olemas see laenu näidispakkumine ja teadmine, et me võiksime selle summa laenu saada, hakkasid meie mõtted pärast maakodust ilma jäämist liikuma hoopis loogilisemas suunas – et võtaks ikkagi äkki selle paganama laenu ja teeks oma kodu korralikult korda :) Sest see oli minu jaoks kõige suurem küsitavus meie plaani juures – kui me maakodu jaoks veel teise laenu juurde võtame, siis kuidas me neid kahte kohta üleval pidama peaks, mõlemad vajavad ju renoveerimist. Tegelikult oli plaan võtta laenu veidi rohkem, kui tolle koha eest küsiti, et ülejäänuga teha oma kodus ära sanitaarremont, suvisest üürimisest saadud raha kasutada omakorda remondiks, pärast autolaenu lõppemist oleks jällegi rohkem vaba raha üle jäänud ja nii edasi – see oleks ilmselt täitsa toiminud. Aga keeruline oleks olnud siiski.

Niisiis – teeks remonti? Siia viis aastat tagasi kolides arvasime, et saame omade jõududega elamise kõrvalt tehtud. Reaalsus oli klassikaline vana maja – teha oli vaja palju rohkem, kui alguses paistis. Ühte, teist ja kolmandat oleme nende aastate jooksul ju teinud ka, aga see on siiski pisku võrreldes sellega, mis kõik ootab veel tegemist. Samas jooksis toona juhe remondiplaane tehes täiesti kokku ja oli isegi hea meel, et lõpuks polnud piisavalt raha – sai need rahus edasi lükata, tundsime rõõmu elamise ilusamaks muutmisest säästuremondiga.

Lisalaen renoveerimiseks ei tulnud tol hetkel isegi jutuks, sest esiteks oli juba kodulaenu võtmine minu jaoks katsumus – laenuvastane nagu ma olen :) Teiseks ei olnud meil toona pikemajalist stabiilset sissetulekut – kuni sain vanemahüvitist, elasime kenasti ära, aga oli ju teada, et see lõppeb ning Abikaasa palk oli üsna väike. Kodulaenuga olime nõus riskima – teadsime, et selle maksame kuidagi ikka ära ka siis, kui ma enam vanemahüvitist ei saa. Ja noh, maksimegi, ehkki käisime selleks vahepeal suisa tiiru Norras :)

Nüüd on Abikaasal aga parem töö ja minu oma suisa imeline ehk esimest korda pärast laste sündi ja vanemahüvitiste lõppu on meie peres rahaliselt stabiilne seis. Hetkel küll kitsas, kuniks autolaen järgmisel sügisel lõppeb, aga tänu minu palgatõusule saame hakkama.

Kõige arukam olekski kahtlemata oodata renoveerimiseks laenu võtmisega nii kaua, kuni autolaen on läbi – siis on raha laialt käes :) Aga see tähendaks ka, et remont peaks veel kaks aastat ootama. Põhimõtteliselt ju võiks – oleme viis aastat siin nii hakkama saanud, vabalt saaks veel kaks. Ainus jama on selles, et kahe aasta taguse lastetoa remondi käigus sai lahti võetud maja otsasein ja me teame, mis seisus on tõenäoliselt ülejäänud seinad. Nõuka ajal pandi palgi peale tõrvapapp ja selle peale laudis, aga tõrvapapp ei ole just kõikse sobivam ehitusmaterjal, nii et sealt alt leitu polnud kõige meeldivam, pidime tolles otsaseinas mitu palki välja vahetama… Ja mida kauem me ülejäänud seinte paljaks kiskumisega ootame, seda rohkem palke tuleb lõpuks välja vahetada. Kui väga kaua ootame, siis polegi enam midagi vahetada :)

Teine pool on see, et kui üritada suuremaid summasid koguda, seejuures elamise pealt kõvasti kokku hoides, ei taha see üldse õnnestuda – kõik vaba raha, mis pole otsene kohustus, kulub ära :) Kui aga on pangalaen, siis selle maksab ära esimesena ja seejärel lihtsalt saab kuidagi ülejäänuga hakkama. Säästukontole raha kogumine pole nii lihtne, ma ju tean. On lihtne siis, kui raha on elamiseks rohkem, aga mida rohkem vaja kokku hoida, seda keerulisem.

Nii et ühest küljest tahaks maja seinad võimalikult kiiret tegutsemist, teisest küljest on tunduvalt tõenäolisem, et me suudame maksta praegu mingi väiksema summa igakuiselt pangale ja pärast autolaenu lõppu muudaks see summa oluliselt suuremaks… Kui et katsuda näiteks see väike summa järgmised kaks aastat igakuiselt kõrvale panna, et kui siis remondi tegemiseks läheb, saaks juba vähema laenusummaga hakkama. Ma ennustan, et siis me lihtsalt võtaks ikkagi sama summa laenu ja maksaks seda kauem tagasi.

Tegelikult ei ole siin väga mõtet omi plaane teha, tuleks kõigepealt naabritega rääkida. Maja soojustamine on ju ühine ettevõtmine ja eeldab ka nendepoolset nõusolekut ja rahalist panustamist. Senised aastad oleme lihtsalt rääkinud, et võiks ja peaks, aga kuna meil pole seda raha reaalselt kunagi olnud, ongi see kõik vaid jutuks jäänud. Nüüd aga võiks läheneda konkreetse jutuga – me võtaks laenu, kas teie oleksite ka võimelised sel suvel asja ette võtma?

Aga praegu on ilmad veel nii jahedad, et suuremat õues toimetamist ega jutustamist pole, üksteise juures kohvitamise kommet meil ka pole, nii et see jutuajamine naabritega pole veel toimunud. Seni oleme Abikaasaga omavahel arutanud igasugu otsustamist vajavaid asju, kui peaks tõesti sel aastal laenu võtmiseks ja remondiks minema, aga need otsused on täpselt sama keerulised kui viis aastat tagasi ja ajavad juhtme endiselt nii kokku, et mulle tundubki juba täitsa hea variant remondiga veel kaks aastat oodata :D

No näiteks küttesüsteem. Mugavuskütte jaoks hetkel raha pole ja kuna Abikaasale puudega kütmine meeldib ning pärast korralikku soojustamist on see jällegi lihtsam, siis jääks esialgu ikkagi puukütte juurde, õhksoojuspumba võib tulevikus toetuseks alati lisada. Aga selge on see, et Pioneer pliit tuleb remondi käigus ikkagi välja vahetada ja küsimus on, mis saab selle asemele. Kalvise keskküttepliidid on vist hetkel kõige levinumad, aga nende kohta olen ehitusfoorumitest pigem vaid kriitikat leidnud.

Keskküttepliite on nii mitmeltki teiselt firmalt, põhimõtteliselt peaks olema võimalik ühendada nende külge kasvõi terve elamise vesipõrandaküte. No ja välimuselt (sest ma olen naine, eks) leidsin ühe äärmiselt vinge pliidi (mõni nendest punastest TermoRosadest, mis iganes võimsuselt kõige sobilikum oleks), mille ma suurima heameelega oma kööki paneks. Aga kas see ka reaalselt hea on, kes seda teab. Olen googeldanud eesti ja inglise keeles, tulemus praktiliselt null. No ilmselgelt peaks minema mõne edasimüüja juurde uurima, aga noh, kuni naabritega pole kokku lepitud, et remont sel suvel lahti läheb, seni piirdume netist ideede otsimisega.

Siis aknad – millised, kuhu, kui palju :) Kas jätta tänavapoolsed nii nagu praegu või taastada algne ilme? Hoovipoolsetega on veel rohkem mõtlemist, et millised ja kuidas täpselt. Lisaks on puitaknad ropult kallid… Ja Madiken just kurtis, et nende puitaknad on nii plastiku välimusega. Kas on olemas plastikaknaid, mis oleks puidu välimusega, peaks äkki hoopis neid kasutama? :D Einoh, ma saan aru, et vana maja ja puitaknad peaks ikka olema, aga jah, raha… Ja naabritel on plastikud, seda ei muuda :)

Siis põrandad. Jällegi – vanas majas peaks olema ainuõige variant laudpõrand. Me lastetuppa panime ja no ausalt, hetkel kohe ÜLDSE ei meeldi. Kaugelt jah kena hele lai laud. Aga mis ta meil ongi, kuusk vist, mitte mänd – jubedalt ära täksitud. Ja need praod, õudne. Saan aru, et need on sellepärast NII laiad, et me pole ikka viitsinud tuba tühjaks tõsta ja lauad kokku lükata, oli ju teada, et kuivavad veel. Aga praod ikkagi jäävad, sest puit mängib juba vastavalt aastaajale. JA MA VIHKAN PRAGUSID!!! Sinna kaovad asjad, sinna jääb kinni mustus, liiv, tolm… Vastik. Kolmandaks töötlus – õlitasime paar korda ja tunne on ikkagi, nagu oleks täiesti töötlemata laud. Mitu korda me õlitama peame, et jääks ilus, tugev, pigem selline natukene läikiv, siidine…. Kümme korda? Kakskümmend? Nagu öeldud, lastetoa põrand on varsti kaks aastat vana, pole me suutnud ei laudu kokku lükata ega uuesti õlitada. Ja Madikeni kogemused laudpõrandaga ka just ei erutanud :)

Vägisi tikub pähe mõte tammeparketist. Kah puit, aga paned maha ja korras. Ei mingit hilisemat jeblat ega pragusid. Samas, nähes oma laste plödistamist ja plekke praegusel lastetoa põrandal, siis äkki jääks parketile samamoodi?

Sellest tulenevalt teine veel ketserlikum mõte – linoleum. No see looduslik, eks. Mulle nimelt on alati meeldinud PVC hooldamise lihtsus – läheb mingi vedelik maha, pühid lihtsalt lapiga ära, ei mingit probleemi. Hea pehme ja vaikne ka. PVC on muidugi paras keemia, seda teadlikult omale eluruumidesse ei tahaks (ehkki praegu on olude sunnil nii köögis, koridoris kui ka vannitoas ja keegi pole ära surnud). Aga see päris looduslik linoleum pidavat ju igati öko ja hea olema, nad räägivad. Ma ise pole näinudki :) Aga kui on tõesti nii hea ja leiaks näiteks laia laua mustriga, ma tõmbaks terve elamise üle ja oleks rahul. Aga no linoleum vanasse puumajja… Khm, jah.

Tahaks lihtsalt mingit kena jala all mõnusat ja looduslikku võimalikult vähest ja lihtsat hooldust nõudvat vastupidavat põrandat, kust ma saan kahepäevase hilinemisega avastatud toiduplekid ikka maha pühkida, mitte need pole juba lootusetult sisse imbunud. Aga praegu on mul küll elutoa ja magamistoa värvitud siledaid põrandaid mugavam hooldada kui lastetoa laudpõrandat, mis pole just kare, aga kus mopp pigem peal liikuda ei taha. Panekski mingi puitplaadi ja ma ei tea, töötleks millegagi… Värvitud põrand pole nagu ka see… Ah, ma ei tea.

Ja siis köögimööbel ning selle lõputud võimalused. Ja sobiva valgustuse valimisest ma parem ei räägigi.

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kõik need otsused tunduvad jälle nii keerulised, et täitsa ahvatlev tundub remont veel kaks aastat edasi lükata. Ainult need õnnetud seinad seal tõrvapapi all… Ja teisest küljest ju kangesti tahaks ilusat kodu, viis aastat olen sellest unistanud :) Sissetulek on stabiilne, laenu saaks ka praegu kohe ja pangale maksmiseks kokku hoida on kergem, kui lihtsalt remondi jaoks kõrvale panna.

Nii ehk naa on plaan selline, et 2020. sügisel, kui lõppeb kodulaen, peaks lõppema ka remondiks võetud laen. Seni peame elama küll kokkuhoidlikult, aga siis oleks ilusa koduga, laenuvabad ja rikkad nagu kröösused :) Siis võib maakodu jälle tõsisemalt plaani võtta. Või noh, kui kellelgi on äkki midagi pakkuda, siis võib pakkuda ikka, igal ajal. Lihtsalt ise me enam aktiivselt ei otsi.

Ei ole õrna aimugi, mis saab. Remondist ja elust üldse. Aga kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, selge see :)

Nii et igasugused kogemused on teretulnud. Kes on veel mõtisklenud linna ja maal elamise vahel, mis otsusteni olete lõpuks jõudnud? Mida teie oma viimasele remondile tagasi mõeldes hetkel teisiti teeksite? Mis kuradi põrandad me panema peaks ja kas see ilus punane keskküttepliit võiks ka reaalselt HEA olla? :D

Küsimusi on lõputult. Vastused oleks ka head.

Jun 092013
 

ETV sarja Mõistlik või mõttetu FB leht jagas linki ülilahedatest ökomajadest, mil nimetuseks EarthShip. Pärast artikli läbi lugemist otsisin üles ka nende kodulehe ja uurisin sealt edasi. No imeline tundub, ausõna. Veel sümpaatsem kui senine lemmik põhumaja (ökoehituse sildi alt saate lugeda mu varasemaid vaimustumisi, nii armsalt naiivseid pealegi, ma olen vahepeal päris palju targemaks saanud igasugu ehituse koha pealt).

No ühesõnaga, EarthShip sobib igasse kliimasse, see on fakt. Hästi palju taaskasutust, sõltumatud kommunikatsioonid, passiivne jne. Eestisse on kah ehitatud ühe projekti raames, küll mitte elumaja, aga ikkagi.

Mulle NII meeldivad sellised ümarate vormidega majad. Kasvuhoone osa on super. Ja kogu see projekt tundub olevat hoolikalt läbi mõeldud. Hetkel olen ma Pärnus küll igati rahul ja kuniks perekonda siia jagub, me vaevalt et kuskile kolima hakkame… Esialgne unistus on praegune kodu korda saada ja pikemas perspektiivis ehk terve maja endale.

Aga kunagi hiljem… Kes teab. Mul on kogu aeg olnud unistus ehitada miski hetk metsa sisse oma kätega põhumaja – alguses suvilaks, kui lapsed oma elu peal, siis püsivaks elamiseks. Ehk selle asemel hoopis EarthShip? Vaatame, mis tulevik toob. Inspireeriv igatahes.

Jun 082012
 

Ajaga muutub paljugi. Praegu võin ma küll ausalt öelda, et minu senine väide “poliitika on igav ja nõme” ei vasta absoluutselt tõele. Nõme on vaid see, et ma ei saa kõigest aru, sest arusaamatu asi ju kipubki igav olema. Aga poliitika iseenesest on äärmiselt põnev ja paneb mõtlema, loodetavasti ma aja jooksul mõeldes ja arutledes ja uurides saan natuke targemaks ka.

FB feed on tänuväärne koht. Uudiseid ma eriti jälgida ei viitsi, aga kui keegi miskit jagab, mis vähegi huvitav tundub, siis loen alati läbi. Jagatakse ju ikka seda, mis korda läheb, mul on FB-s üldiselt väga normaalsete huvidega sõbrad-tuttavad.

Eile lugesin üht artiklit, mis kiitis Eesti kokkuhoiupoliitikat, väikest riigivõlgu, majanduse kasvu, seda, kuidas me “lihtsalt teeme asjad ära”… Kohe tuli meelde üks teine üsna sarnase sisuga artikkel läinud aasta oktoobrist, millega ühel ajal lugesin artiklit õpetajate palgast ning mõtisklesin Eesti poliitilise seisundi üle lühidalt siin. Täna lugesin lisaks veel sellist arvamust.

Ma olen selle kõige üle viimasel ajal nii palju mõelnud. Ei ütleks, et ma nüüd miskitele tarkadele või põhjapanevatele järeldustele olen jõudnud, aga ma üritan need mõtted vähemalt kirja panna.

Mina olen üldiselt kokkuhoiupoliitika poolt. Ma olen alati arvanud, et raskel ajal tuleb rihm koomale tõmmata, mitte laenu juurde võtta :P Ja iseenesest on ju väga uhke lugeda, kuidas Eesti majandus muudkui kasvab. Ja on kindlasti osa Eestist, kes seda kasvu eneste elus positiivselt tunnetab.

AGA. Ma julgen arvata, et enamik Eestist ei tunne kasvavast majandusest tulenevat kergemat elu küll kuskil. See nagu kaoks jälle selle rikkama vähemuse taskusse. Võib-olla on see väljend ebakorrektne, ma ei tea.

Tolles viimases majandust ülistavas artiklis mainitakse vaid keskmist palka. See number ei näegi üldse nii hull välja, eks. Kui aga mainitaks ka seda, mis on meie miinimumpalk, kui palju elanikest seda saavad, millised on keskmised elamiskulud… Siis oleks pilt juba hoopis teine. Numbrite taga võiks näha ka inimesi.

Öeldakse ju küll, et ise tuleb vaeva näha – õige eriala valida, õppida, edasi püüelda – küll siis jõuab haljale oksale. Ma olen täitsa nõus, see on tõsi. AGA. KÕIK ei saa olla kõrgepalgalised kõrgharitud! Alati jääb kuhjade kaupa lihtsamaid töid, mille ka keegi ära tegema peab. Vist on nii, et mida parem eluolu riigis on, seda vähem kohalikud neid lihtsaid töid miinimumi eest teha viitsivad ja nii rändab mujalt sisse hulganisti neid, kelle enda kodumaal on palgad veel palju väiksemad ja kellele tolle heaoluriigi miinimum on juba suur asi?

No igal juhul – need lihtsad tööd on ja jäävad. Ja tõesti, nende eest makstakse miinimumi. Ja eriti Eesti-suuruses väikeriigis on oluline, et eestlased jääksid ise oma koduriiki neid töid tegema. Mul on ju õigus, eks?

Miinimumpalk peaks seega olema selline, et sellega oleks võimalik inimväärselt ära elada. Jah, selle eest ei peagi saama oma maja, uut kallist autot, iga-aastaseid puhkusereise palmide alla, kalleid firmariideid… Küll aga võiks ja peaks selle rahaga välja tulema nii, et oleks võimalik võtta laenu, et osta korter, ehk kasutatud auto, kasvatada üles paar-kolm last, osta normaalselt süüa ja eluks vajalikku, käia vahel ka kontserdil, reisimas, mis iganes. Ja tibake ka säästa, sest iga pere peaks säästma – kunagi ei tea, millal seda vaja läheb.

Ei ole ju liiga palju tahetud? Ärme räägime nüüd sellest, kuidas on asjad Aafrikas või Hiinas, räägime sellest, millest unistab üks keskmine eestlane, kes elab Euroopas. Oma kodu, võimalus inimväärselt elada ja lapsed üles kasvatada – see tähendab, et ei pea kogu aeg igal sammul paaniliselt mõtlema, kust kokku hoida, millest loobuda, et üldse ots-otsaga kokku tulla.

Maailm võib olla ülerahvastatud, aga väikeses Eestis on iga laps kriitilise tähtsusega. Selleks, et iivet tõsta, peavad perekonnad tundma julgust neid lapsi saada. Vanemahüvitis on suurepärane, aga mis saab edasi? 1,5 aasta pärast seisab perekond silmitsi faktiga, et sõimekohta ei ole, ühe vanema sissetulekust sageli ära ei ela. Minu arvates on muidugi lapse õige koht 3-aastaseks saamiseni kodus – enne seda kollektiivis ehk osalise ajaga. Kõik vanemad minuga kindlasti ei nõustu, aga usun, et paljud oleksid kauem kodus või käiksid tööl osalise ajaga, kui oleks selline võimalus. See võimalus on paraku enamiku jaoks utoopia. Kui vanemahüvitis lõppeb, on vaja tööle minna, et ots-otsaga kokku tulla. Sõimekohtadest on igal pool puudus. Hea küll, ma päriselt ei tea, kas kohe igal pool, aga kõigis suuremates linnades on lasteaiakohtadega ikka äärmiselt kehvasti.

Kogu Eesti ei saa elada Tallinnas ega Tartus. Paraku on nii, et need kaks linna, eriti muidugi Tallinn, on palgataseme poolest natukenegi konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud väiksemad linnad ja maakohad – neis on asi ikka üpris kehvasti.

Kuna meie elame hetkel Pärnus, siis toon näite siit. Kõige lihtsamate tööde eest makstakse raudselt miinimumi. Veidike keerulisemate tööde eest, mis nõuavad juba tiba rohkem mõtlemise ja õppimise oskust või kogemust… Nende eest saab valdavalt umbes €400 kätte. Sekretärid, ehituspoe müüjad – no kaks esimest asja, mis pähe tulid :D Nimekiri jätkuks pikalt. Spetsialistid, kes on oma teadmiste jaoks pidanud rohkem õppima ja kogemusi omandama – nende palkade kohta ma nii täpselt ei tea. Tean vaid ühe valdkonna seisu, kus töötab minu abikaasa. See on valdkond, mille nimetamisel imestatakse, et palgad peaksid ometi head olema. IT :) Jaa, ja kui sa oled programmeerija või muu taoline jupp, siis vist on tõesti. Paraku ei ole see tulusam pool IT-st Abikaasa tassike teed. Tema on tehnilise toe poole peal. Tal on kogemust, tal on teadmisi, ta on absoluutselt võrratu õpetaja ja abistaja, mis on sellise ameti puhul äärmiselt oluline. Ma ise olen näinud, kuidas ta on oma viimases töökohaski arenenud, tohutult palju asju juurde õppinud – mitmekesine töö mitmekesiste ülesannetega. Üsna suures ja konkurentsivõimelises ettevõttes. Ainult palk, see palk… Ma ei hakka siin konkreetsete numbritega lehvitama, aga ütleme nii, et mitte väga palju suurem viimasest numbrist, mis siia kirja sai. Poole vähem, kui sellise töökoha palk minu meelest olema peaks. Ja miks see peakski suurem olema, kui tööturu seis on täpselt selline, et kui inimene lahkub, on ukse taga järjekord neist, kes oleks selle palga eest suurima rõõmuga nõus tolle koha endale võtma? Tean ka üht teist inimest üsna sarnase töö peal, kelle palk on kolmandiku võrra suurem, aga ikkagi… Selle töö eest liiga väike. Olen hoidnud silma peal kõigil erialastel tööpakkumistel umbes aasta aega… Neid on olnud vähe.

Ma olen rääkinud paljude pärnakatega – uurinud, kuidas nemad ära elavad. Kõigi nende perede puhul, kes normaalselt ära elavad, on üldiselt kehtinud kaks varianti – kas on mees välismaal tööl või ajavad need inimesed oma asja, st on iseenese tööandjad, mitte palgatöölised.

Kindlasti on Pärnus ka neid töökohti, kus saab konkurentsivõimelist palka, head palka. Aga mulle tundub, et see on erand, mitte reegel. Enamik töökohti on alamakstud, sest kui on võimalus vähem maksta, siis miks peakski maksma rohkem.

Ja see on Pärnu, Eesti suuruselt viies linn. Ja kuivõrd Narva ja Kohtla-Järve on eelkõige venekeelsed keskkonnad, siis meelevaldselt võiks Pärnu isegi Tallinna-Tartu järele sättida.

Kõik ei saa olla spetsialistid, kõik ei saa olla iseenda tööandjad. Miinimumpalk peaks olema selline, et oleks võimalik inimväärselt ära elada. Kuni see seda pole, seni inimesed kas virelevad või kolivad sinna, kus palgad on paremad – Tallinnasse, Tartusse või välismaale.

Ma ei taha üldse viriseda. Ma arvan endiselt, et kõige olulisem on üritada oma eluga hakkama saada nii hästi, kui see parasjagu võimalik on. Kui miski ei meeldi, muuda seda. Aga paratamatult paneb see kõik mõtlema.

Meie pere unistused on suured. Me ei ole kindlasti need, kes rahulduks lihtsa elu ja miinimumpalgaga, isegi kui see oleks elamisväärne. Me tahame rohkemat ja me teame, et me oleme selleks võimelised.

Kindlasti oleks me võinud teha oma eelnevas elus õigemaid otsuseid, valida õigema eriala… Me võiks kolida Tallinna… Aga me ei taha, terve Eesti ei saa elada Tallinnas! Meie tahame elada Pärnus, sest meie vanemad ja vanavanemad on siin, väikeste lastega on pere lähedus nii suur lisaväärtus, Pärnu on mõnus väikelinn, kus lapsi kasvatada.

Minusuguseid on kindlasti teisigi. Kindlasti on veel neid, kes pole kolmekümnendatele liginedes oma kutsumust veel leidnud. Vahel lihtsalt on nii. Elu tahab sellegipoolest elamist ja lapsed kasvatamist. Abiks oleks jällegi see müstiline elamisväärne miinimumpalk. Ma oleks rõõmuga nõus alustama väikesest palgast, kui eriala oleks põnev, võimaldaks töö käigus õppida, ennast üles töötada ja siis juba kõrgemat palka saada.

Me oleksime võinud osta renoveerimist vajava majaosa asemel heas korras korteri paneelmajas. Sel juhul oleks jäänud ära mure, kust leida laenu ja eluks vajaliku kõrvalt võimalus säästa, et teha remonti. Kas me kahetseme, et selle majaosa ostsime? Oh ei. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga, mul on siin elades kogu aeg tunne, et see otsus oli nii õige ja hea.

Aga reaalsus meie jaoks on see, et meie praeguseid erialaseid oskusi ja Pärnu palgataset arvestades teeniksime kahepeale täpselt nii palju, et suudaksime kuidagi ära elada – me oleme suurepärased majandajad, oskame kokku hoida. Me saaksime hakkama. Aga see oleks ka absoluutselt kõik, mis me saaksime. Me elaksime ära, aga ei saaks endale lubada suurt midagi peale hädavajaliku ning remondi jaoks säästmisest võiksime vaid unistada.

Ahjaa, seda kõike eeldusel, et mõlemale lapsele oleks lasteaiakoht. Plikale me koha saime, ta ei harjunud, otsus sügiseni paus teha oli meie teadlik valik. Poiss sel sügisel väga suure tõenäosusega kohta ei saa, kuna ta polnud sünnist alates Pärnusse sisse kirjutatud (see, kuidas Plika nii kiiresti sai, oli kusjuures ka üsna müstiline). Minu ema saab küll lapsehoidmisega aidata, aga mitte kogu aeg, täiskohaga, tal on ka oma elu ja töö. Osalise ajaga tööd mul leida ei õnnestunud. Nojaa, tegelikult oleks olnud reaalne võimalus proovida maaklerikarjääri, aga eriti alguses poleks see kindlasti nii palju sisse toonud, et mu panus oleks olnud pere eelarvesse piisav. Piisav ära elamiseks. Aga elada on ju vaja.

Ma ei virise, ma ei süüdista kedagi. Võib-olla oleks pidanud tegema minevikus paremaid valikuid, võib-olla oleks pidanud nüüd veel rohkem vaeva nägema ja otsima. Ehk siis oleks leidnud midagi, kus oleks teeninud rohkemat, kui hädavajaliku ots-otsaga kokku tulemiseks. Aga meile endile tundub, et me oleme proovinud, oleme otsinud, andnud endast parima – ja tulemuseks vaid tõdemus, et parim, mida siin suudaksime, on vaevu ära elada.

Meie jaoks pole mingi probleem hoida kokku, kui me teame, et see on millegi nimel. Kui lähitulevikus terendaks mingigi reaalsem lootus, et elu läheks paremaks, siis võiksime mõnda aega niiviisi peost suhu elada. Kui me suudaks teenida nii palju, et remondi jaoks kõrvale panna, siis see oleks eriti hea motivaator. Kurb tõsisasi on aga see, et seda lootust ei paista hetkel kuskilt. Praegu tundub küll, et samamoodi jätkates elaks me praegustes tingimustes peost suhu järgmised üheksa aastat, kuni kodulaen makstud, et siis remondi jaoks uus võtta. Nojah, olles veidi optimistlikumad, siis ehk suudaks juba mingil hetkel peost suhu elamise kõrvalt natukenegi säästma hakata.

Aga ma ei taha järgmised üheksa aastat peost suhu elada! Ma ei taha järgmised üheksa aastat mõelda ainult kokkuhoiule! Iiris käis hiljuti külas ja kui talle oma plaanidest rääkisime, siis ta naeris ja ütles, et nii kaua, kui ta mind tunneb, siis ma olen ALATI millegi jaoks säästnud. Jah, nii see ongi – sest alati on olnud nii palju olulisi asju, mida on vaja saavutada. AGA MA EI TAHA ELU LÕPUNI KOKKU HOIDA! Ma tahan inimväärselt elada. Tahan, et ma ei peaks mõtlema pidevalt sellele, kas ma tohin lubada midagi enda meeleheaks või peaks selle raha säästma remondi või millegi muu sama olulise jaoks. Ei taha ka minna kergema vastupanu teed, müüa praegune kodu maha ja osta selle raha eest endale too ülalmainitud heas korras kõigi mugavustega korter paneelmajas. Ei taha! Tahan oma armsat kallist kodu, tahan selle hoole ja armastusega korda teha, oma lapsed siin üles kasvatada (ja mitte ainult kaks, vaid kolm-neli), ma tahan elada Pärnus, oma perekonnale lähedal, tahan süüa tervislikku toitu, reisida… Ma olen seda väärt! Me oleme seda väärt! Ma TEAN, et me oleme piisavalt ettevõtlikud ja võimekad, et selline elu saavutada.

Niisiis – selleks, et seda kõike saavutada… Ma olen küll optimist, aga praeguseid olusid realistlikult vaagides on selge, et Pärnus pole nii mõtet jätkata. Tallinn ja Tartu oleks lahenduseks siis, kui me sinna elama tahaksime jäädagi – pole lootust lühiajaliselt kolida, et rohkem teenida, säästa ja siis Pärnusse tagasi tulla, selleks on palgavahed liiga väikesed. Nii et meie pere tee viib mõneks aastaks jälle kodumaalt kaugemale, see tundub lihtsalt kõige arukam otsus.

UK-s oli hea elada ilma lasteta, kahe palgaga. Siis elas seal üsna mõnusalt ära, isegi kui palk polnud eriti suur. UK haridussüsteemist ei arva ma aga suurt midagi ja enne tasuta (eel)kooli, mis algab vist neljandast või viiendast eluaastast, on ainsad variandid mu teada tasulised nurseryd, mis ennast miinimumpalgaga igal juhul ära ei tasu, kõik palk läheks sinna. Ühest palgast ehk ära elaks, aga midagi säästa sealt küll ei õnnestuks. UK-s on lastega hea elada siis, kui teenida korralikult – selleks vajalikke oskusi meil aga paraku pole.

Minnes lastega ning eesmärgiga säästa, on oluline hoopis muu. Head lasteaiad, võimalikult kõrge miinimumpalk (sest võõras riigis alustad paratamatult ikka põhjast). Nii et loogiline on vaadata sotsialistlike heaoluühiskondade suunas. Skandinaaviamaad, jah :) Nii et jah… Täiesti ebaglamuurselt viib meie tee Soome, koos tuhandete teiste eestlastega. Jah, Abikaasa hakkab alustuseks ehitama ja mina ilmselt koristama. Tema tööots on enam-vähem kindel – no alati on mingi võimalus, et miski läheb nihu, aga 99% ei lähe. Mina ei saa lastega järele minna enne, kui mul on juhiload tehtud ning Abikaasa peab samal ajal paberid korda ajama, et saaks meile korteri üürida. Varem oli see lihtsam, nüüd aga on reeglid karmimad, üürida ei saa ilma Soome isikukoodi ehk henkilötunnuseta, mida ei anta aga enne, kui on ette näidata töö- ja üürileping – umbes sama nõiaring nagu UK address proofiga. Ühesõnaga Abikaasa läheb ees ära, elab esialgu oma õe pere juures, nemad juba pool aastat Soomes, kui minul juhiload käes, temal paberid korras ja korter olemas, siis läheme lastega järele.

Plaan Soome minna tekkis aprilli alguses, lihavõttenädalavahetusel. Juhtus nii, et esiteks tuli meile külla Abikaasa õde oma mehega, nemad on aasta algusest saati Soomes olnud (mees töötas enne tükk aega üksi, ülejäänud pere läks sel aastal järele). Ja järgmisel päeval tuli küll blogituttav Virge, plaaniga meie õunapuid lõigata, aga kuna hakkas hoopis lund sadama, siis jutustasime niisama. Virge Soome-seiklustele olen pikalt kaasa elanud – neil oli nii, et mees käis vist kuus aastat Soomes tööl ja nüüd aasta tagasi läksid kogu perega.

Nii Abikaasa õe kui Virge pere olid oma otsusega rahul. Virge ütles, et ei saa aru, miks ta seda juba varem ei teinud, vaid Eestis nii pikalt üksikema mängis.

Virge perel on meiega üsna sarnased unistused – säästa oma kodu jaoks. Eesti palgaga polnud see võimalik, seega tuli minna otsima võimalusi mujalt. Just suures osas tänu Virge blogile ja suhtumisele sai meie otsus nii kiiresti tehtud – see tundus äkki nii loogiline.

Alguses oli plaan kolida Turku linna, kus Virgegi elab. Nende valikukriteerium tundus igati loogiline – suur linn, st piisavalt töökohti, aga soodsad üürid. Pole Helsingist liiga kaugel ka. Oli isegi plaan, kustkaudu tööd saada. See plaan aga ei mänginud väga välja. Siis tekkis üks teine lootus seal tööd saada… Ka see tundus mitte välja mängivat. Siis tekkis konkreetne võimalus töötada Norras, Bergenis. Töö oleks olnud oma iseloomult täiesti okei, aga pingeline seetõttu, et tegu oli öötööga. Norra on Eestist kaugel ja elu on seal kallis, aga palk oleks ka olnud kuradi hea. Kuna konkreetne tööpakkumine oli määrava tähtsusega, siis mõtlesime juba kenasti välja, kuidas selle öötöö kõrvalt siiski normaalset pereelu elada. Võrdlesime piirkonna üüri ja lasteaiatasusid palgaga – tundus, et säästa annaks kõvasti. Jaa, toit muidugi oleks olnud kallis, aga taaskasutus see-eest popp, nii et muu kraami oleks ilmselt enamikus üsna soodsalt leidnud.

Ühesõnaga otsustasime juba ära, et Norra, aga siis tuli pakkumine Soome, Helsingisse. Kuna Helsingi üürid on Turkust praktiliselt poole kallimad, siis kahtlesime pikalt – Soome kasuks rääkis kõik peale palga. Soome on Eestile lähemal, kergem kolida ja hiljem kodus käia, vajadusel Eestist soodsat (söögi)kraami kaasa tuua, inimlikumad töötunnid, paremad lasteaiad (Norra lasteaedades valdavalt magavad vaid kõige pisemad väljas vankris, ülejäänud üldse mitte, soe toit on kord nädalas või kord kuus ja muul ajal võileivad – nii ma vähemalt foorumist välja lugesin… Kindlasti on mõnes aias ka teisiti)… Aga jah, kui palju me suudame säästa, kui elame Helsingis? Selliseid mõtteid me mõtlesime ja peaaegu et otsustasime ikkagi Norra kasuks.

Aga siis tuli välja, et Norra töö oleks alanud hiljem, kui alguses jutt oli, meil oleks miinus selle võrra muudkui kasvanud. Abikaasa viimane tööpäev oli mai lõpus, ta lihtsalt kirjutas lahkumisavalduse juba siis, kui ühtki konkreetset pakkumist polnud, sest Soome ja ehituse puhul poleks koha tekkides kellelgi olnud aega oodata kuu, kuni ta vanas kohas otsi kokku tõmbab – selle aja peale oleks lihtsalt keegi teine võetud, seega pidime riskima. Meil jagus sääste juuni alguseni, sealt edasi oli emaga kokku lepitud, et ta saab meile laenata vajaliku stardikapitali. Norra puhul oleks see stardikapital olnud Soomest mitu korda suurem – nii suur, et ei oleks tahtnud seda summat kuidagi laenata.

Ja kui sõbranna, kes oma perega Norras ja kelle kaudu see pakkumine üldse tuli, arvas ka, et me võiks pigem Soome minna, siis saigi otsustatud, et Helsingisse. Tegelikult tekkis vahepeal isegi Rootsi plaan, aga ka see langes teatud põhjustel ära. Lõppkokkuvõttes luges vaid üks: konkreetne tööpakkumine. Selleks hetkeks, kui välismaale kolimise mõte meile tuli, polnud enam võimalust säästa, et oleks julgenud minna kogu perega ja täiesti nullist koha peal tööd otsima hakata. Nojah, kogu perega poleks saanudki, enam ju ei üürita kortereid nii kergelt, aga ka see oleks olnud üsna nadi variant, et Abikaasa läheb üksi ja hakkab otsima. Tohutult palju kergem on, kui töö on ootamas, siis saab nö jala ukse vahele ja edasi on juba palju lihtsam. Helsingis on olemas stabiilne töö ja palk pole ka päris miinimum (seda kõike muidugi tänu tutvustele), tuleb lihtsalt ise minna ja eriti tubli olla – kiirelt keel selgeks õppida, siis on lootust veel parema palga peale saada ja nii edasi. Põhjast tuleb ennast üles töötada, selles pole küsimustki (tegelikult on nii, et abikaasal on äkki isegi üks erialane pakkumine, kui ta keele selgeks saab – aga see pole veel midagi kindlat, kõik sõltub kõigest). Mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid ei oota, aga juba miinimumpalka arvestades on selge see, et elame ära paremini kui siin ja meie praktilise majandamise juures saame säästa ka. Seda viimast muidugi mitte enne, kui stardikapitaliks võetud võlg tagasi makstud, lapsed aias ja mina ka tööl käin.

Olen tohutult palju lugenud ja uurinud, paberimajanduse ja kõige muu kohta. Tean, et see võib võtta kaua, aga ega’s muud, kui külma närvi ja head õnne – ma optimistlikult loodan, et kõik läheb kiirelt.

Kaua plaanime ära olla? No 2-3-4 aastat, vastan esimese hooga. Ma ei taha Pärnust eemal olla kauem, kui on hädapärast vajalik, aga kahe aastaga ei säästa suure tõenäosusega suurt miskit. Plika kooliajaks tahaks kindlasti tagasi olla, see on see vaikimisi piir. Noh, kui peaks välja tulema, et vaja veidi kauem olla, eks siis vaatame, paar aastat algklassis suudaks ma ju ka Plikat ise õpetada eesti keele poole pealt, et ta saaks siis kodumaal jätkata… Aga oleks muidugi mugavam ikka Eestis kooli minna, seega katsume selleks ajaks tagasi tulla.

Milleks me säästa tahame?

No esiteks, kõige olulisem – remondi jaoks. Saaks kodu korda, oleks kõige suurem mure kaelast ära.

Teiseks – algkapitali oma äri alustamiseks. Me tahaks elada Pärnus vähemalt nii kaua, kuni lapsed pesast välja lendavad, aga siinsele palgatööle lootma jääda tundub tiba naiivne. Me oleme alati tahtnud oma asja ajada, mu viimasel töövestlusel küsiti ka, kas ma pole sellele mõelnud, minus on nii palju särtsu. Siiani pole olnud seda head ideed, aga pole olnud ka raha alustamiseks, seega on see seni olnud pigem “kunagi teeme” tüüpi unistus. Nüüd aga on konkreetne plaan ja vajadus, tuleb Soomes elatud aja jooksul välja mõelda, mis me täpselt tegema hakkame, et siis Eestis ära teha :) Kuna me oleme rohelise maailmavaatega ja see teema muutub ka ühiskonnas järjest popimaks, siis tundub loogiline teha mingit ökovärki. Suure tõenäosusega ei saa see olema midagi toidu kasvatamisega/valmistamisega seoses, aga kes teab… Kuna Eesti turg on väike ja ökonišš seda enam, siis oleks hea mõelda algusest peale rahvusvahelise suunitlusega – ja kuhu mujale oleks loogilisem eksportida, kui suurde maksujõulisse heaoluühiskonnaga naaberrriiki Soome? Nii et tahaks sealset maheturgu veidi tundma õppida ja uurida, millest nemad kõige rohkem puudust tunnevad. Et siis seda hiljem Eestis valmistada ja neile müüa :P Teooria on vägev, ah? No ühesõnaga, eks näis, kuidas kujuneb ja mis mõtted meile pähe kargavad.

Kolmandaks tahaks Kreekasse maja osta – no tundub kahtlane, kuidas me nii paljude asjade jaoks nii lühikese ajaga säästa suudame, aga unistused peavad olema suured ja see tundub nii geniaalne mõte. Mõte tuli Luxis Marisel külas olles ja temaga seda pikalt arutades kuskile ära ei kadunud, siiani on alles. Seal on praegu kriis ja hinnad põhjas, lähiaastatel ostes saaks vägagi mõnusa raha eest majakese ja maa. Seal saaks siis kord-paar aastas päikese all akusid laadimas käia, ehk pisukest raha teenida seda teistele tuttavatele puhkuseks välja üürides, kunagi pensionipõlves võiks seal aga suisa elada – elu on Kreekas odavam, Eesti pensioniga elaks kenasti ära. Ma pole Kreekas kunagi käinud kusjuures :D Aga see on mulle alati ääretult sümpaatne tundunud. Kliima, toit ja nii edasi. No ühesõnaga, see plaan on kõige laialivalguvam ja küsitavam ja kui ka peaks tekkima rahaliselt võimalus, tuleks enne sadat asja hoolega uurida ja kaaluda, aga vot plaan ikkagi on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma pensionipõlves elan maist septembrini kuskil Lõuna-Eesti metsas põhumajakeses (selle ehitamise võiks ette võtta niipea, kui Eestis tagasi oleme ja oma elu mingil määral sisse seadnud – alguses oleks suvila, kui lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal, võiks päriseks sinna kolida) ja ülejäänud aja Kreekas :P

Sellised on siis meie pere plaanid. Kui oleks vähegi võimalust, ei läheks Pärnust kuskile, aga on vaja jalad alla saada ja selle jaoks tundub olevat parim võimalus mõned aastad võõrsil raha teenida. Me oleme avatud kõigele, mis tulevik meile pakub ja loodetavasti saame varsti Eestisse tagasi tulla. Pigem teha võõrsil lihttööd, kui vireleda Eestis – viimasel puhul võiks tõesti tekkida kibestumus, lõputult ju ei jõua. Aga igaüks on oma õnne sepp.

Enamik sõpru pole meie plaanide peale eriti üllatunud, selline käik on Eestis ju üsna levinud. Mõned küll esimese hooga imestasid, mida me ronime sinna välismaale lihttööd tegema, katsugu me ikka pigem Eestis. No need olid lihtsalt sellised, kes ise edukalt hea töö peal ja tutvusringkonnas pole eriti neid, kes sel kombel välismaale läinud – peale nende kõige rumalamate, kes Eestis õppida ei viitsinud, nagu näiteks toodi. Aga no tõesti, me oleme siin proovinud nii ja teisiti, praegune samm tundub kõige arukam. Eestis tuleb edasi proovida küll, aga alles siis, kui teatud asjade jaoks on säästetud. Pärast selle kõige ära seletamist on muidugi kõik aru saanud, keegi viltu vaadanud ei ole.

Üks huvitav seik eelmises lõigus mainituga seoses on veel see, et kui need, keda meie kolimise plaan ei üllatanud, olid kõik Soome poolt, sest see on kodule lähemal, kergem käia, lastele parem jne, siis just need, kes algul imestasid, miks me läheme, pole ju ometi nii saamatud, et Eestis hakkama ei saaks ja peame Soomes musta tööd tegema, pidasid Norrat tunduvalt paremaks variandiks – huvitavam ja põnevam. Novat siis.

Ma lähen rõõmuga Soome, sest seal on võimalus edasise elu üles ehitamiseks säästa. Ma tean, et ma oskan igal pool elamisest rõõmu tunda. Ma saan esimest korda elus teadlikult nautida üürikorteri mugavusi, enne oma kodu ostu tundusid need kõik nii iseenesestmõistetavad. Soomes on suurepärased lasteaiad, suurepärased kirbuturud… Oo, ma oskan leida iga asja juures palju positiivset. Soomes saab olema tore, selles pole kahtlustki.

Kummalisel kombel ei tunne ma mingit kurbust kodust lahkumise pärast – tean, et see ootab mind tagasi tulles ees, siis on lihtsalt lisaks rahalised vahendid, et see korda teha (sellega seoses – kui keegi otsib Pärnus kodu, siis meie oma otsib paariks aastaks häid elanikke, huvilised kirjutagu meilile). Ma võin elada igal pool, pole vahet. Küll aga hakkan ma suurt puudust tundma oma aiast. Oma emast. Abikaasa perest. Oma uutest Pärnu sõpradest. Neid on küll vaid paar, aga selle lühikese aja jooksul nii kalliks saanud. Oma kaks korda nädalas akna taha toodavast mahepiimast :)

Ma ei muretse laste pärast, nad on nii noored, saavad keele kiirelt selgeks. Peaasi, et pere oleks koos ja rahul, siis on kõik õnnelikud. Soome keelest saab neile põhimõtteliselt teine emakeel – miks mitte, tulevikus kasuks.

Kui ma kunagi Londonisse kolisin, siis seda sellepärast, et Eestis oli nii erialaselt kui eraeluliselt paigalseis, keel oli suus, sõbrad ees… Läksin, sest see tundus põnev, ei mõelnud kordagi sellele, kui kerge või raske on elu Eesti ühiskonnas. Nüüd, vanemana, abielus, lastega… Nüüd on põnev lahata poliitilisi tagamaid ja väljarände probleemi tõsidust. Probleem on, kahtlemata. Aga meie vähemalt kavatseme tagasi tulla ja meil on plaan, kuidas tulevikus Eestis paremini ära elada. Kuidas seda üldist väljarände probleemi lahendada, see jäägu meie poliitikute mureks… Minust poliitikut ei saa :)

Aga jah, miinimumpalgaga peaks olema võimalik inimväärselt ära elada ja meie tilluke riik võiks väljamaa ajakirjandusele õitsva majanduspoliitika musternäidiseks püüdlemise kõrvalt mõelda rohkem sellele, mida targad poliitikud ja riigijuhid saaksid ise ära teha, et noored pered julgeks saada nii palju lapsi, et Eesti iive oleks positiivne – ei piisa pelgalt ajakirjanduses kurtmisest, et eestlaste väärtushinnangud on paigast ära. Meie plaanime tagasi tulla, aga kõik need ülejäänud?

Kas ei oleks siis võimalik leida kuldset keskteed rõveda kokkuhoiu ja üüratu laristamise vahel? Et riigil oleks tibake rohkem raha, mida oma elanike hüvanguks kasutada, aga võlg ei muutuks samas liiga suureks? Ma saan aru, et Eesti ühiskonnalt ei saa nõuda võrdseid võimalusi Skandinaaviamaadega, meie minevikke ei anna ju võrrelda. Aga no tee mis tahad, kui nooruses olin pigem parempoolne, siis nüüd, lastega ja mitte väga kõrget palka teenides, paeluvad mind ikka pigem sotsialistlikud hüved. Ja arvestades, et Eesti riigi ja kultuuri elujõulise säilimise tagab tulevikus vaid piisav laste arv, tundub mulle küll, et meie poliitika võiks veidi vasakpoolsema suuna võtta, muidu neid lapsi lihtsalt ei sünnitata piisavalt. Või nojah, alati on võimalus, et tulevikus teevad Eesti lihttöid immigrandid… Mis ei lahendaks muidugi suuremat kultuuri säilimise probleemi :P

Elu on põnev ja poliitika kah, pole midagi öelda.

See postitus sai nüüd hiiglama pikk ja hektiline – palju oleks veel öelda, aga niigi sai juba liiga palju öeldud. Ja te ju mõistate, et see kõik on vaid minu arvamus, ma ei pretendeeri ühegi väitega poliitika või Pärnu/Eesti/Soome eluolu kohta absoluutsele tõele. Kindlasti on minu mõtted vaid üks kaduvväike osa, üks isiklik arvamus, mis ei pruugi kellegi teise mätta otsast vaadatuna sugugi nii õige olla. Tõenäoline on ka see, et kuna ma ei tea kõige kohta kõiki fakte, võib osa siin kirjutatust suisa vale olla (Pärnu palgataseme kohta näiteks olen võrdlemisi meelevaldseid järeldusi teinud, mis põhinevad vaid minuni jõudnud infokildudel, mitte reaalsetel uuringutulemustel vms). Aga nood teemad, mida siin lahata üritasin, on nagunii kaugelt liiga suured ja keerulised, et keegi üldse saaks mingit absoluutset tõde taga nõuda või kuulutada…

Nov 122010
 

Ma olen lugenud läbi kõik Minu-sarja raamatud, mis raamatukogus saadaval, aga see on hoopis üks teine teema. Just lõpetasin “Minu Ibiza” ja ehkki olen väsinud, pean nüüd ja kohe kõik mõtted ära kirjutama, sest homseks, ma tean, on lummus kadunud.

Mõtted on võrdlemisi segased… Ei teagi, kuidas õnnestub need siia nii üles tähendada, et mingigi point oleks.

Ma armastan Minu-sarja, ma neelan neid raamatuid – just sellepärast, et igaüks on omanäoline ja ehkki ma unistan rohkest reisimisest, pole see mulle nähtavasti siiski NII oluline. Kes tahab, see käib – hoolimata rahapuudusest :) Prioriteetide küsimus, mulle on järelikult teised asjad siiski olulisemad.

Mul polnud seda raamatut kätte võttes suuri ootusi. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see mulle erilist muljet ei jäta. Tegelikkuses sai sellest üks mu kindlaid lemmikuid. Miks? See on kirjutatud säherduse armastusega tolle saare vastu ja hingelise vabameelsusega…

“Minu Tai” vastu polnud mul erinevalt paljudest midagi. Terve raamat keerles naise seksuaalsuse ümber – minu meelest on see igati tervitatav, kui seda täiel rinnal nautida, aga noh… Mai elustiil on minu maitsele veidi liiga tibilik. Sellest lugeda oli siiski huvitav :)

Eks “Minu Ibiza” võlu on ka kindlasti just sellessamas vabal toonil seksist rääkimises – erinevus Tai-raamatust aga selles, et kogu teema ei keerelnud seksuaalsuse ümber, oli lihtsalt metsik ja hingeline, seks oli vaid osa sellest. Ja selles raamatus polnud sarnaselt paljudele teistele negatiivseid hinnanguid (mitte et need oleks mind sarja teistes raamatutes häirinud, pigem ka meeldisid). See oli ühtaegu neutraalne ja armastav. Kohutavalt mõnus lugeda.

Mulle üldse igasugu suhteliinid selles sarjas väga meeldivad, näiteks mulgi oli kahju, kui Gruusia autor selle pea täiesti välja jättis. Mina olen ju… Teate küll, milline :P Vähemalt vanemad lugejad teavad, eks ma olen nüüd palju muutunud, vanemaks ja rahulikumaks.

Aga see raamat pani vere keema. Tundsin, kuidas tahaks kotid pakkida ja minna. Sinnasamasse Ibizale. Kogu perega. Tollesse ökokeskusesse vabatahtlikuks näiteks. Tahaks raputada kaelast kõik kohustused ja pimeda sügise, minna ja elada muretult päikese käes, peost suhu.

Oh, küll see homseks üle läheb. Sellest on ühtviisi nii hea meel kui kahju.

Ma ju tegelikult tean, et ma ei oleks seal saarel sedaviisi nii õnnelik nagu raamatu autor. Tema on täielik päikesefanatt, mina ei kannata ei liigset külma ega liigset kuumust. Ma jumaldan nelja aastaaega, aastaringselt soojas kliimas elada oleks minu meelest väga igav. Aga sellist pimedat sügis-talve perioodi, mida meil siin Eestis praktiliselt pool ajast on, no kes seda armastab? Hea küll, ma armastan värviliste lehtedega sügist, puhast valget lund, tärkavat kevadet… Aga need kõik on vaid fragmendid, mille vahele jääb liiga palju pimedust, külma ja löga.

Olen enesele lihtsalt öelnud, et minu kodu on Eesti ja see ilm on paratamatus. Et lögast osa peaks võtma kui võimalust oma hubases soojas kodus istuda ning rõõmustada selle üle, et ei pea välja minema. Sellepärast on nüüd suur rõõm, kuna esmakordselt elus on võimalik hakata sellist hubast elamist korralikult sisse seadma. Kodu, kust ei tahagi lahkuda… See on minu jaoks väga oluline.

Aga lugedes soojematest kliimadest, tunnen alati kiusatust. Igatsust selle järele, et loodus oleks alati kirev. Et aiast saaks noppida igasugu eksootilisi puuvilju, mida Eesti kliimas kasvatada ei saa.

Oh, ma ei tea isegi, mida ma õieti tahan.

Ma tahan saada… Loomulikumaks. Saada aru, kes ma tegelikult olen. Saada aru oma sügavamatest sisemistest soovidest, mitte karta neid välja näidata, mitte elada oma elu nii, nagu on juba kord harjutud, nagu on kombeks. Ma tahaks saada hingelisemaks… Looduslähedasemaks… Tahaks saada üle oma mugavusest ja laiskusest ja hetkel võrdlemisi üksluisest elust. Tahaks, et sõltuksin vähem rahast.

Tahaks pisiasjadest ja elust veel rohkem rõõmu tunda.

Nii palju tahtmisi ühe raamatu lugemisest.

Aga ehkki ma olen praegu ühtaegu lummatud ja üleväsinud, nii et ma ei suuda enam selgelt mõelda, on mul kusagil mälusopis selgelt meeles ka see, kuidas mulle valmistab rõõmu rutiin ja turvalisus. Just see teadmine, et on oma kodu, kuhu tulla. Ja see, kuidas ma kaost küll täiel rinnal naudin, aga mingil hetkel väsin ning koju ihkan. Kuidas ma olen oma loomult küll spontaanne pohhuist, aga samas korraarmastaja – ja see viimane jääb lõppkokkuvõttes ikkagi peale.

Mu elus on olnud metsikumaid perioode ja ma olen neid täiel rinnal nautinud. Hetkel olen ma pikemalt elanud vaikset elu ja ka seda sama palju nautinud. Praegusel konkreetsel hetkel täidavad elu võrdselt joovastus ühe oma unistuse – kodu saamise – täitumise üle ning kannatamatus, et saaks seal tegutsema hakata… Ning samas masendus (tegelikult mitte päris masendus, lihtsalt… tüütus? nõutus? lootusetus?), kuna kahe väikese lapsega jookseb juhe vahel ikka kokku, ma tunnen, et ma ei ole kogu aeg nii hea ema, kui mu lapsed väärt oleksid (ehkki ma ei arva, et ma oleks halb ema, ma armastan oma lapsi siiralt ja iga päev on toredaid momente rohkem, kui neid mitte toredaid), et ma ei ole sugugi rahul, kuna Abikaasaga nii vähe koos olla saan… Olles samas meeletult tänulik, et tal õnnestus praeguses majandusseisus leida töö, mis on erialane, mis talle meeldib, mis on kodu lähedal. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ma ei või kunagi olla kindel, millal ma oma meest näen. See, et ta lõpetab oma tööpäeva õigel ajal vaid kord kahe nädala jooksul, enamasti jõuab viie asemel koju kuuest-seitsmest, vahel läheb üritustega üle kesköö, nädalavahetused ei pruugi vabad olla. Ja ehkki ta saab kõik need ületunnid vabade päevade näol välja võtta ja see on iseenesest tore, võimaldab elu paindlikumalt seada, on mul siiski tunne, et ta on kogu aeg tööl… Et ma ainult ootan…

Mul on ju kogemus Plika sündimise ajast, kus Abikaasa oli tükk aega töötu, nii et olime kahekesi kodused ja vaid lapse päralt. Ka see polnud kaugeltki mitte ideaalne situatsioon, olid närvilised ajad, kuna oli mure rahalise poole pärast ja liigagi palju aega sai mõttetult maha molutatud. Samas lapsel oli pidevalt kaks vanemat ja Plikal oli ikkagi mõnus kasvada. Nüüd on küll hindamatud abilised vanaema-vanaisa näol, aga Poiss on oma esimese kolme elukuu jooksul isa ikka kordi vähem näinud. Kui Abikaasa kodus on, siis ta muidugi tegeleb, nad saavad väga hästi läbi, kiindumussuhe on ja nii edasi. Aga sellist sügavat suhet ja võimalust kogu aeg juures olla, nagu oli Plikaga, seda võimalust Poisile ei antud. Ja mul on sellest nii kuradi kahju.

Aga selle eest on kindlustunne töö näol ja esmakordne võimalus saada päris oma kodu. Suured asjad, olulised asjad. Ei usu, et oleksin õnnelikum üürikorteris ja koduse Abikaasaga. Meele teeb mõruks lihtsalt see, et peab valima nii oluliste asjade vahel. Et pole veel välja mõelnud seda varianti, kuidas kumbki pool ei kannataks – et oleks nii päris oma kodu kui piisavalt aega koos perega veetmiseks.

Enda meelest olen ma igasugusesse tarbimisse isegi suhteliselt mõistliku suhtumisega, ehkki tean, et võiksin veel palju õppida. Enda meelest ei taha ma väga palju üleliia – luksus, mood, kallid autod, mõttetud vidinad, uhke seltskonnaelu ja muu taoline pole mind kunagi ahvatlenud. Ma olen alati soovinud vaid mõnusat äraolemist, muretut elu, hubast keskkonda… Aga seegi võrdub paraku liigselt rahaga. Olen enda peale pahane, et ei viitsi rohkem ise teha – loodan, et see muutub, aga samas kardan, et äkki ei muutugi. Et ma unistan küll oma aiast ja oma toidu kasvatamisest, aga virisen juba siis, kui pean paar kilo vaarikaid korjama :) Otsin seda kuldset keskteed, kus ei oleks midagi liiga palju ega liiga vähe. Juurdlen, miks ma peaksin ennast üldse halvasti tundma, kui peaks välja tulema, et minust ei saa kunagi suurt aednikku. Loodan, et siiski saab, et kõik on kinni suhtumises ja pealehakkamises, millest siiani on puudu jäänud.

Looduslik ja maalähedane elu tundub lihtsalt kõige õigem – miski, mille poole püüelda. Sinna juurde käib minu jaoks ka keskkonnateadlikkus. Sinna juurde tahaksin panna ka oma hinge sügavama tundmise. Ehkki ma ei kujuta ette ennast mediteerimas või tõsiselt joogat tegemas, ma arvan, et mul oleks piinlik üritada neid teha. Ja samas unistan, et ma valdaks neid kunste.

Tahaks elada tasakaalus.

Aga on üks asi, mille üle mul on hea meel. Olgu mu tahtmised millised tahes, olgu eluraskused parasjagu millised tahes – mul pole kunagi tunnet, et ma tahaks oma praeguse elu maha jätta ning alustada otsast puhta lehena, üksinda, vallalisena, abielu ja lasteta. Jaa, ma tahan igasugu muutusi, ma olen paljude asjadega rahulolematu. Aga ma tahan neid muutusi koos oma perega. Tahan koos Abikaasa ja lastega asju paremaks muuta ja olla täisväärtuslikum perekond. Ma tean, et meil on koos hea, me lihtsalt ei ole leidnud veel seda päris õiget tasakaalu ja eluviisi, mille puhul kõik saaksid kogu aeg rahul ja õnnelikud olla. No kogu aeg ei saagi, see oleks absurd, aga enamik ajast vähemalt :)

Aah… Ma alustasin kirjutamist raamatust ja vaadake, kuhu välja jõudsin. Ei tea, kas homme “kaineks saades” (ehkki mõnuainetel pole praegusel meeleseisundil midagi pistmist) on siia kirjutatud seosetu mula pärast häbi ka?

Nii palju mõtteid ühe raamatu lugemisest…

Homme on lummuse õhupall katki torgatud ja igapäevane rutiinne elu läheb harjumuspäraselt edasi. Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu, kaugeltki mitte, ma olen valdavalt ikka õnnelik. Hetkel lihtsalt liialt tihti rahulolematu ja sellest tulenevalt närviline, sest igavene õnn tundub nii lähedal ja samas nii kaugel, argimured kipuvad kõike tuhmistama. Viimase viie kuu pead-jalad koos elamissituatsioon ei aita just kaasa. Kinnitan endale, et oma kodu lahendab kõik suuremad mured ning annab küllalt motivatsiooni väiksematega tegeleda. Tean samas, et probleemid ei kao iseenesest kuhugi ning kardan, et ehk jätkuvad ka uues kodus samamoodi need mittetoimivad käitumismustrid, mida ma tahaks oma elust täielikult välja juurida.

Ma loodan, et kõigel sellel, mis tänaõhtuses meeltesegadushoos kirja pandud sai, on tulevikule mingi positiivne mõju. Et see aitab kaasa õigemate eesmärkide saavutamisele.

Ja kinnitan lõpetuseks veel kord: hoolimata kõigest, mida siia kirjutasin, olen ma tegelikult ikkagi õnnelik ja tunnen, et mul on elus väga vedanud.

Oct 222010
 

Tulime veidi aega tagasi pangast ja notarist, oleme nüüd verivärsked kinnisvara, pangalaenu, vara- ja elukindlustuse omanikud :)

Tegu on vabariigi ajal ehitatud numpsiku ahiküttega puumajaga (nagu Bullerby, ütles Merlis, kui fotot nägi). Meile kuulub sellest pool, täpsemini esimene korrus. Sada ruutu, neli tuba, lisaks ~500 ruutu aeda. Ja kümme aastat laenu – jätsime igaks juhuks pikema perioodi, et igakuine summa oleks ka kitsamates oludes kindlasti makstav. Loodame muidugi kiiremini ühele poole saada, aga eks aeg näita.

Asukoht on ideaalne – täpselt selline, nagu soovisime. Vaikne tänav kesklinna ja Mai vahelises piirkonnas, mänguväljak on lähedal, Abikaasal on tööle 5-10 minutit jalutada, kodupoodideks on Selver ja suur Maxima.

Praegune elanik on üks tore memmeke, kes on seal majas terve elu elanud, aga ei jõua enam ahju kütta. Üleval elab tema õetütar mehe ja koeraga :P Naispoolega tegime juba tutvust, toredamat naabrit ei oskaks soovidagi – olen kindel, et hakkame hästi läbi saama.

Ja sellel kohal on lihtsalt nii hea aura…

Seaduse järgi on memmekesel välja kolimiseks kuu, aga praeguste plaanide kohaselt toimub see novembri teisel nädalavahetusel. ja siis saamegi oma koju kolida.

Nii et üks suur unistus läks just täide. Õigem oleks ehk öelda, et poolenisti – remont ja sisustamine seisavad ju alles ees ning (jättes kõrvale selle tõdemuse, et remont ei saa kunagi valmis) võtavad tõenäoliselt vähemalt aasta-paar, rahaliselt ei tule kuidagi kiiremini välja. Hetkel on remont üpris vana, aga üllatavalt korralik – nii et sisse kolida saame küll. Eks me siis natuke elame, seedime ja kogume raha ning suve poole saab ehk juba üht-teist ära teha. Remondieelarve on olemas, ehitaja sõnul peaksime hakkama saama. Mööblit sinna eelarvesse küll eriti ei mahu (hea küll, köögimööbel ikka, voodi vast ka), aga õnneks jääb enamik praegusest mööblist sisse – see on küll vana, aga korralik, saame proovida vanadele asjadele uut nägu anda.

Oo, ütlemata põnev… OMA kodu. Võimalus sisustada seda oma parima äranägemise kohaselt – rõhuda eelkõige kvaliteedile, mitte odavusele, sest kes teab, kuhu aasta pärast kolime. Noh, esialgu pole meil nagunii mitte mingit raha üldse millegi ostmiseks, see hakkab vaikselt tekkima alles paari kuu pärast, seni peame olemasoleva kraamiga hakkama saama. Küllap saame, on ju kogunenud piisavalt. Ja ongi hea, et saab rahulikult sisse elada ja ringi vaadata – rahulikult otsustada, kuidas miski sättida, mida kuskile vaja… Tahaks võimalikult vähe kulutada, võimalikult palju teise ringi asju ellu äratada, panustada võimalikult palju looduslikkusele, keskkonnasõbralikkusele, kvaliteedile… Ei taha teha mõtlematuid otsuseid ega osta mõttetut träni.

Eks näis, kuidas see kõik õnnestub :)

Ei tahtnud kogu sellest värgist enne midagi kirjutada, kui allkirjad on antud – see on nii suur ja oluline asi, ei tahtnud ära sõnuda. Nüüd, tagantjärele, panen aga kodu leidmise loo ajaloo tarbeks kirja – nii hästi-halvasti, nagu see mul meeles on. Paras romaan sai (kirjutasin selle juba paar päeva tagasi valmis), aga eks lugemine on ju vabatahtlik.

Kõik sai alguse jaanuarikuus, kui ema Pärnusse kolimise mõtte meile pähe pani. Pärast mõningat kaalumist tundus see meile igati loogiline. Nii sai minust tihe kinnisvaraportaalide külaline – mida lähemale Eestisse kolimise kuupäev jõudis, seda tihemini. Pärast kolimist lehte enam kinni ei pannudki, iga päev sai kümneid kordi refreshi taotud :)

Laenu saamise võimalust meil tegelikult enne suve lõppu nagunii polnud – oli kokkulepe, et võime algul ema juures elada ning ühtlasi lootsime sobiva koha leidmise puhul ehk omaniku nõusse saada, et paar kuud üürime ja siis vormistame müügi. See viimane plaan ei õnnestunud – kokku kaalusime tõsiselt nelja koha ostmist, neist kaks leidsime enne laenukõlbulikuks saamist, ühes oleks üürimisega nõus oldud, aga loobusime ise ostusoovist, teise müügiga oli kiire ja keegi jõudis meist ette.

Kõigepealt veidike meie nõudmistest. Piirkonda ennist juba mainisin – kuna kogu meie pere elab Mais ning kesklinnas toimub kõik muu oluline, siis sinna vahele otsisimegi, et saaks võimalikult palju jala käia. Vähemalt kolme tuba, võimalikult avarat, võimalikult vaikset tänavat, võimalikult väikest maja (kolmekorruseline oli viimane piir, aga tegelikult üle kahe eriti ei tahtnud) ja võimalikult suurt aeda (häda pärast oleks leppinud ka hoovi, terrassi või rõduga – no et oleks vähemalt kuskile titte magama panna ja pesu kuivatada ning ilusa ilmaga kohvi juua).

Seisukorra koha pealt olime suht leplikud – peamine oli see, et poleks odava rämpsuga ära rikutud ehk siis ei tahtnud eriti laminaati, plastikaknaid ega muud taolist jura. Oleks olnud muidugi väga kena ja mugav, kui oleks leidnud ideaalses seisus koha, aga olgem ausad – maitsed on nii erinevad, et meeldivat on raske leida. Seega panustasime eelkõige värskendust vajavatele kohtadele, mille hind sellevõrra odavam, et võimalus ise endale meelepärane remont teha. Samas langesid välja mitmed muidu mõnusad kohad, mille seis liialt kehv oli – näiteks uue katuse panemiseks või maja välisseinte põhjalikuks renoveerimiseks ja soojustamiseks polnud meil ei raha ega tahtmist. Kütte koha pealt eelistasime pigem ahjukütet või muid alternatiive kallitele keskküttearvetele.

Hinnaga oli nii, et alguses panime otsingus ülempiiriks 700 000 – mõttega, et üle poole miljoni reaalselt maksta ei taha. Lõpuks oli ülemine piir 1,2 miljonit – mõttega, et masu ajal olevat kuuldatavasti võimalik kuni kolmandik hinnast alla kaubelda. Lõppkokkuvõttes läks nii, et poole miljoniga hakkama ei saanud, aga miljonit kah ei läinud :P

Üritasin meenutada kõiki kohti, mida vaatamas käisime – kui nüüd ikka kõik meelde tulid, siis meie praegune kodu on kaheteistkümnes. Kõigepealt paari sõnaga neist kaheksast, mis ei sobinud.

Esimene oli hinnalt soodne ja pildil väga korralik, aga liiga kitsas, ainult elektriküte, nigel hoov ja akna alla plaaniti pikemas perspektiivis veel mingi maja ehitada.

Teine paistis pildi pealt superluks – avar ja kena. Reaalselt oli aga üsna väike, samuti ainult elektriküttega, lisaks kuulasid naabrid õue peal tümakat, mis võttis igasuguse kolimise isu ära.

Kolmas oli avar ja perspektiivikas, aga nii halvas seisus, et kõik oleks maast laeni ümber teha tulnud, sellist remondieelarvet meil lihtsalt polnud. Õu oli kena, aga väga väike, oli küll võimalik ka kuskil nurga taga grillida, aga seal oli sihuke võsa, kus muuseas ka parmud aega veetsid.

Neljas oli korraliku remondiga ja piltidel täitsa sümpaatne, aga koha peal tundus liiga kitsas, plastikaknad ja laminaat olid vist, hästi piklik köök, mis mulle üldse ei meeldi, kole kamin :D Maja trepikoda nägi suht halb välja, ühistut polnud, kuna üks idioodist naaber olevat vastu vms. Aed oli muidu täitsa okei…

Viies oli odav ja avar ning ilusa suure aiaga, aga oleks tulnud ka kõvasti ümber ehitada ja remonti teha, samuti oleksime olnud teise korruse ainsad elanikud ja ei tahtnud seada ennast olukorda, kus katus (üpris vana) hakkab äkki mingi hetk läbi laskma ning alumise korruse elanikud keelduvad selle vahetusse panustamast. Lõpliku ei ütlesin siis, kui sain teada korteri asetuse ilmakaarte suhtes.

Kuues oli väga hea hinna ja asukohaga, ranna ja kesklinna lähedal, naaber oli väga äge, aga ruutmeetreid siiski liialt vähe ja aianurgake hämar ning väiksevõitu.

Seitsmes oli kvaliteetse ja ilusa sisustusega, minu ema majale ja merele väga lähedal, esimesel korrusel ja omaette sissepääsuga… Aga suures majas elamine ega keskküte ei ahvatlenud, rõdu oli kah täiesti kinni ehitatud.

Kaheksas oli numpsik väike majake rannarajoonis – krunt oli küll väga väike, aga aianurk oleks siiski olemas olnud. Mulle seal väga meeldis ja kaalusime isegi pikemalt, aga remondieelarve oleks siiski liialt suur tulnud.

Ja nüüd need neli, mille puhul me väga tõsiselt ostmist kaalusime.

Esimene hakkas silma juba jaanuaris. Kuna veebruari lõpus Plikaga nagunii nädalakese Eestit väisasime, otsustasin üle vaadata. Nägi piltide peal väga armas välja, lisaks suurepärane asukoht – peaaegu kesklinn, aga vaikne tänav, kümne korteriga maja, igal korteril suur aed… Väiksevõitu, aga elatav, esmakordsel ülevaatusel meeldis – seega lubasin, et kui suvel veel alles on, tuleme uuesti vaatama.

Oli alles ja Abikaasale meeldis ka. Käisime Abikaasa ehitajast õemehega veel kolmandatki korda vaatamas – tundus, et jõuaks selle üles putitada küll. Lõpuks aga käisime naabritega rääkimas ja ilmnes asju, mis panid ostumõttest loobuma.

Teine oli müügis samal ajal ja samal tänaval, need kaks kohta olid väga lähestikku. Maja teine korrus, igati mõistliku hinnaga, aialapike oli kah… Maja oli suht heas korras, seest oleks muidugi tulnud värskendada. Ruutmeetreid polnud väga palju, aga tundus piisavalt avar, ruumipaigutus oli hea. Päike paistis õigel ajal õigesse kohta :)

Olid ainult kaks asja, mis häirisid – esiteks WC ja vannituba, mis olid küll ainult meie kasutuses ja kohe köögi ukse taga, aga see oli siiski nö korteri uks, mille taga kütteta koridor, kust trepp alla välisukseni viis. Teiseks oli aed suhteliselt väike ja täiesti lage.

Kõik ülejäänu aga meeldis, seega otsustasime, et tahaks osta. Laenukõlbulikud me aga veel polnud ja müügiga oli kiire, nii see eest ära ostetigi. Ma ei olnud siiski ülearu kurb – eeldasin, et küllap on siis midagi paremat tulemas.

Kolmanda koha leidis tegelikult ema – ma ise olin seda kuulutust ilmselt küll kunagi näinud, aga vähese info, mõttetute piltide ja veidi kalli hinna tõttu pikemalt mõtlemata kõrvale lükanud. Ema aga nägi lehes kuulutust, helistas, sai aadressi teada ja nii käisid nad seda maja väljastpoolt piilumas ning õnnestus isegi üht korterit seestpoolt näha. Sattusid nii vaimustusse, et lubasime siis ka üle vaadata. Ja hakkaski meeldima :)

Tegu oli kaheksa korteriga kivimajaga Rannapargi lähedal, vaikne ja mõnusalt roheline kant. Teine korrus, äge alumine naaber, ülejäänud kaks selles trepikojas olid suvituskorterid. Neli tuba, väga mõistlik paigutus, köök ja vannituba küll väiksevõitu, aga targa lahendusega täiesti kasutatavad. Maja oli väljast ilmetult hall, aga korralik ja uue katusega. Aeda polnud, aga hoov väga kena – paraku aeda ümber polnud, nii et last sinna üksi poleks julgenud jätta. Päike paistis õigesti ja remont paistis ilusti eelarvesse mahtuvat.

Ühesõnaga igati mõnus, ainsaks miinuseks vaid aia/kinnise hoovi puudumine. No ja see ka, et maja taga oli kõrge hoone, mistõttu kolme toa akendest eriti head vaadet polnud. Kuna aga midagi paremat kuskil näha polnud ja muidu igati meeldis, tahtsime asjatundjaga uuesti vaatama minna, leppisime juba ajagi kokku. Kohale aga ei jõudnud, eelmisel päeval vaadanud olid otsustanud ära osta, rahagi oli olemas ja notari aeg kokku lepitud.

Kui esimesed kaks kohta leidsime juunis, siis nüüdseks oli juba september käes ja ema juurest ära kolimise himu suur. Nii et kui kuulsime taas äraütlevat vastust, siis ülearu õnnelikuks see just ei teinud. Samas ei tundnud üllataval kombel ka liiga suurt pettumust – aia puudumine oli siiski oluline miinus. Kinnitasin endale, et ju siis tuleb midagi veel paremat, tõstsin hinnapiiri ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama.

Ja nii jõudsingi meie koduni. Olin seda kuulutust juba kunagi varem vaadanud, aga toonase hinnapiiri juures oli see veidi liiga kallis, samuti ei jätnud ruumide pildid erilist muljet (väljast oli küll väga nunnu). Kuna olime vahepeal aga mitmeid kohti vaadanud ja välja praakinud ning hinna ülempiiri kergitanud, oli see juba üks odavamaid.

Vaatasin, et seda müüb sama maakler, kellega olime varem ühte kohta vaatamas käinud – kes pidi mulle uuesti helistama, et teist korda vaatama minna, aga ei teinud seda. Kuna me olime vahepeal isekeskis tõdenud, et tolle koha remont käib meil siiski üle jõu, siis ei olnud sellest ju iseenesest häda, aga maakleri lubaduse murdmise tõttu ei kippunud talle just uuesti helistama.

Aga juhtus nii, et tolsamal päeval, kui selle kuulutuse avastasin ja neid mõtteid mõtlesin, helistas maakler paar tundi hiljem ise. Ütles, et oli Eestist ära olnud, aga on nüüd tagasi, et kas me tahame endiselt näha. Nii vastasingi, et seda kohta enam ei taha, aga üks teine huvitab küll. Ja läksimegi vaatama.

Oo, ja seal meeldis väga. Asukoht oli meie jaoks veel parem, kui tollel rannarajooni korteril (perele, Abikaasa tööle ja normaalsetele toidupoodidele lähemal), tube küll sama palju, aga ruutmeetreid pea poole rohkem, no ja muidugi aed! Ja mänguväljak! Nii me siis rõõmustasime ja leppisime kokku, et tuleme ehitajaga uuele ringile, et ta oma asjatundliku silmaga kõik üle vaataks – et mingeid varjatud jamasid poleks ja me ikka oma eelarvega hakkama saaks.

No ja siis helistas tolle rannarajooni korteri omanik ning ütles, et ostjad hüppasid alt ära, korter on jälle saadaval :)

Vaatasime ehitajaga mõlemad kohad üle. Lõpus läks nii kiireks, et pikemalt rääkida ei jõudnud, kõik pidid tööle tagasi kiirustama. Jäi mulje, et majaga on vist ikka liiga palju tööd, et meie jõud ei käi sellest üle. Lisaks tundus, et memmeke pole kolimissoovis isegi kindel. Ühesõnaga olime veidi pettunud… Korter meeldis küll endiselt, aga süda kiskus ikka maja poole.

Aga siis saime ehitajaga pikemalt rääkida ja ta arvas, et me tuleme oma rahadega välja küll. Ja memmekese lapsed leidsid talle uue korteri, mis talle meeldis. Ja hinda saime natuke alla kaubelda. Ja pangast öeldi, et kui Abikaasa toob tööandjalt kirja, sobib ta kaastaotlejaks isegi enne katseaja lõppu. Ja anti seejärel positiivne vastus. Ja siis oli maakler kaks nädalat eestist ära, nii et notar viibis. Aga LÕPUKS… Lõpuks sai kõik tehtud.

Pangas ja notaris läks pea kolm tundi. Kuna ema pole hetkel Pärnus, olime sunnitud mõlemad lapsed kaasa võtma ja ei saanud seega rahulikult asju ajada, pidime neid samal ajal lõbustama/rahustama/toitma. Poisiga oli kergem, aga kuna kogu värk jooksis Plika uneaja sisse, siis tema oli lõpuks väga viril ja meie ka kõigest päris väsinud. Raha on kah täiesti otsas – notaritasust pidin osa krediitkaardiga maksma, omafinantseeringu jaoks laenasime nagunii väikese jupi juurde. Õnneks maksab need kärmelt tagasi, uuest aastast on vaid pangalaen.

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Kodu OSTMINE on ikka kuradi keeruline. Kui tegu pole just täiesti uue majaga, on sada asja, mida silmas pidada, oma aruga küll otsustada ei julgeks, ikka asjatundja hinnangut on vaja. Üürikorteri otsimine tundub kõige selle valguses nüüd käkitegu. Aga loodetavasti ei pea me seda enam kunagi tegema :)

Jul 242009
 

Ehkki meil pole enne kevadet pea mingit lootust oma kodu osta, vaatan ikka kinnisvaralehti – lihtsalt ei saa muudmoodi. Ja just leidsin ühe korteri, mille sisekujundus on tõepoolest minu maitsele vastav (see on esimene, tõepoolest – kindlasti on neid veel, aga mingist hinnaklassist kõrgemale ma lihtsalt ei vaata, eks) – heas kohas, heas korras ja… Ilus. Kui mul oleks praegu võimalik 700k laenu võtta, siis võtakski ja koliks sisse.

Kuna see on juba paar kuud turul olnud, ehk on kevadeni? ;)

Oh, unistused…

Jul 162009
 

Käisime eile Nordeas laenunõustamisel ning on rõõm näha, et vähemalt mõnes pangas on inimestel aru peas – seal öeldi kohe ära, et lapsehoolduspuhkusel olev vanem üksinda laenu võtta ei saa, on vaja kaastaotlejat. Seega – kui soovime noore pere laenu, peame ootama kevadeni, sest Mees läheb sügisest täiskohaga tööle ja märtsi keskpaigaks peaksime igati sobivad kandidaadid olema.

Mulle küll sobis see, et Swedbank oli mulle kohe nõus laenu andma – oma kodu ju tahaks ja mina olen kindel, et suudan seda tagasi maksta. Küll aga tunnistan ausalt – kui mina oleks pank, siis ma küll endale praegu laenu ei annaks. Lapsehoolduspuhkusel olevale isikule, kes pole saanud Eestis dekreedirahasid – miks ma peaksin?

Samas, kui võrrelda laenunõustajaid, siis Swedbank tegi Nordeale pika puuga ära. Swedbanki töötaja oli tõeliselt hea müügiinimene – ta ei olnud üldse pealetükkiv, aga väga positiivne ja avatud, kuulas meid, mõtles kaasa, elas kaasa, seletas erinevaid variante. Nordea töötaja see-eest ei paistnud kuigivõrd motiveeritud olevat – oli küll viisakas ja vastas meie küsimustele, aga see oli ka kõik, mingit temapoolset pingutust ei olnud.

Paraku ei saa laenu võtmisel lähtuda pangatöötajate isiksusest, ikka konkreetsetest laenupakkumistest ja üldistest tingimustest. Ning igalt poolt kuulen ma seda, et Nordea pakkumised on paremad ja tingimused inimlikumad. Sellest rääkimata, et Swedbank noore pere laenu üldse ei pakugi.

Niisiis ootame vist kevadet, sest ei 30% omafinantseering ega lisatagatis kinnisvara näol ei mängi kuidagi välja. Mõnes mõttes on see kergendus – ehkki oma kodu tahaks ju nüüd-kohe-kiiresti, siis seni ainsa reaalselt üle vaadatud elamise põhjal saime aru, et mida halvemas seisus kinnisvara osta, seda keerulisem on kogu see jama, mis enne üle kontrollida tuleb. Nii et see kuus kuud on paras aeg omafinantseeringu kõrvale panemiseks ning ennast igasugustes vajalikes valdkondades harimiseks – kui kevadel lõpuks ostmiseks läheb, ei tundu see kõik ehk enam nii üle mõistuse keeruline. Ja hinnad on tõenäoliselt odavamad ka ;)

Üldiselt oleks muidugi kõige kergem otsida mõni selline elamine, mis ei oleks NII halvas seisus. Midagi sellist, mis ei vajaks kapitaalremonti. Aga otse loomulikult juhtusime me esimesena nägema kohta, mis oli meeletult kehvas seisus, samas tohutu perspektiiviga. Pani kohe mõtted lendama.

Aga noo, esiteks on see vast kevadeks läinud, teiseks on see tõenäoliselt nii halvas seisus, et pole üldse mõtet renoveerima hakatagi. Laseme siiski asjatundjast sõbral üle vaadata ja tal arvamust avaldada. Kui ka tema arvab, et asjal on pointi, siis võib ju edasi unistada.

Üldiselt on kogu see teema nii keeruline, et ma ei oska seda siin isegi rohkem lahata. Alustasin kolm korda uut lõiku ja jätsin siis asja sinnapaika. Eks vaatame, mis tuuled kevadel puhuvad. Praegu peaks hoopis pulmade korraldamisele keskenduma, aega pole just eriti palju jäänud. Üldse ei viitsi, miks see pulm ennast küll ise ära ei korralda? :P