virin/urin

Identiteedikriis

/ blogimine, elu koos kassi(de)ga, virin/urin / 30 Comments

Ma võin juba etteruttavalt ära öelda, mis on selle kuuajase blogimisväljakutse tulemused – ma olen lollakalt kohusetundlik ja teen iga päev ühe postituse, aga need on 90% ulatuses sisutühjad, sest ma lihtsalt prioritiseerin oma elus praegu teisi asju.

On pere, töö ja kodused toimetused, hingetõmbeajal ma meelsamini loen kui blogin. 90% juhtudest olen blogima hakkamise hetkeks nii väsinud, et ühtki asjalikku mõtet ei tule. Ma viitsin kirjutada siis, kui ma olen puhanud ja mul on piisavalt vaba aega. Samas näitab senine kogemus, et isegi puhkuse ajal minust mingit superblogijat ei saa, pole enam lihtsalt harjumust. Ja lisaks muidugi see lollakas perfektsionism, mul on üliraske midagi poole pealt alustada, tahaks tagantjärele kõik tähtsad asjad kirja panna ja kõik pildid ära näidata, aga see võtab aega, mida mul piisavalt pole… Teate küll, sama vana hala, mida te olete kümme korda varem lugenud.

Nii et ma taaskord ei tea, mida selle blogiga siin pihta hakata – no ausalt, kassipilte on küll tore vaadata, aga need ei paku maailmale suurt midagi. Ainult nende jagamine ei paku MULLE suurt midagi – need tasakaalustaks suurepäraselt kõike muud… Millest mul pole jaksu kirjutada 😀

Kõige olulisemad teemad, neist ei saa nagunii avalikult kirjutada. Selleks on mul kinnine blogi. On tegelikult päris palju selliseid… Olulisi kergemaid teemasid, millest võiks kirjutada – aga näete ju isegi, et ma ei kirjuta. Sest ma olen liiga väsinud. Sest mu prioriteedid on mujal. Sest ma ei oska lainele tagasi saada. Kas ma peaksin lihtsalt otsustama, et avaliku blogimise aeg minu elus on lõplikult läbi? Kas ma peaks jätma selle blogi varjusurma, nagu see on olnud viimased aastad – lootuses, et äkki KUNAGI, kui lapsed on suuremad või, maitea, mul on teistsugune töö, mille kõrvalt rohkem vaba aega, hakkan jälle blogima? Kas ma peaksin ikkagi üritama puhkuse ajal rohkem kirjutada – lootuses, et siis on aega ja tuju? Ja et äkki, kui otsa lahti teen, PÄRIS postitustega, siis tuleb aegamisi harjumus tagasi? Või on rohkem aega, et pilte läbi sorteerida ning kui saan päriselt midagi tehtud ja postitatud, annab see eduelamuse, mille pealt kergem jätkata? Sest vaadake, blogi või mitte, aga need fotod tuleks NAGUNII ära sorteerida 😛 Fotoalbumite aeg on küll minu jaoks ümber saanud, fotoraamatuid tahaks albumite asemel teha – alates kevadest 2007 on kogu mu pildimajandus vaid arvutis, aga paberpildid on nii palju ägedamad. Fotoalbumid olid vanasti mu au ja uhkus… Haha, nagu blogiminegi.

Mulle tegelikult väga meeldib jagada. Väga armastan teise blogisid lugeda. Lihtsalt ise jagamiseni enam väga tihti ei jõua. Isegi mitte sotsiaalmeedias. Ja teiselt poolt ka räägitakse nii palju, kuidas me raiskame sotsiaalmeediale liiga palju mõttetut aega. Kust siis leida see tasakaal?

Lihtsalt… Tahaks blogida nii, et mul on ka päriselt tunne, et keegi sellest midagi saab. Aga ma kirjutan lihtsalt tühja auku – mõlemat blogi tegelikult 😀 Tagasiside on praktiliselt null. Ma soovin, et ma oskaks kirjutada nii, et päriselt tekiks mingi arutelu. Noh, nagu Katerina, Ritsiku või Pillekese juures. Aga jah, siin ongi vahe selles, et nad võivad küll kurta ideedepuuduse üle, aga kirjutavad sellegipoolest täiesti adekvaatseid huvitavaid postitusi ja ILMSELGELT ei saagi minu blogisabas mingit arutelu tekkida, SEST MA POSTITAN AINULT KASSIPILTE (ja ausalt ei ole vaja, et iga postituse kommentaaris hakkaks keegi kiitma, et nunnud kassid, seda ma tean isegi).

Kinnises blogis kirjutan ka tühja auku. Üliharva, kui sinna mõni kommentaar tuleb. Aga jällegi, selle blogi eesmärk on algusest peale olnud eelkõige teraapiline. Sinna olen saanud filtrita välja kirjutada kõik asjad, mis parasjagu hingel – nii mured kui rõõmud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et chatis ikka aeg-ajalt saab mõne sõbraga mõnd teemat edasi arutatud, seega ei saa öelda, et tagasiside on täitsa null.

Ühesõnaga jah, ma küll teoreetiliselt tean, et on inimesed, kes mu blogi(sid) loevad ja sellest midagi saavad, aga kuna minuni see 99,9% juhtudest ei jõua, siis tekibki tunne, et miks ma üldse üritan. Kui enam ei oska, siis pole mõtet kirjutada, nagunii kedagi ei koti. Enda jaoks kirjutan ikka edasi, aga pigem harva ja pigem kinnisesse.

Tegelikult ma tahtsin rohepesu käsiraamatust kirjutada, aga noh, liiga väsinud ja ei jaksanud. Kuna seda “liiga väsinud ja ei jaksa” hala kirjutan siia igapäevaselt (küll vähe positiivsemas sõnastuses, aga mõte jääb samaks), siis tekkiski identiteedikriis. Ja kogu selle postituse ma kustutasin ka peaaegu ära, sest ma üldiselt leian, et virisemisel pole mõtet – kas muuda või lepi. Imelihtne, eks.

Aga miskipärast ma ei suuda leppida sellega, et mul ei ole jaksu/aega/oskust blogida. Ma ei ole iga päev hommikust õhtuni surmväsinud. Ma teen suure rõõmuga kõiki neid muid asju, mida mainisin – pere, töö, kodumajandus, trennid, kasside ja Kaaslase silitamine, lugemine, pusled, sõpradega chattimine jne 😀 Need on mu prioriteedid. Ma lihtsalt nii kangesti tahaks, et blogimine ka nende prioriteetide hulka mahuks. Sest see oli nii pikalt nii oluline osa minu elust.

Elu on pidev muutumine… Miks mul on sellega raske leppida? Miks – ehkki ma tunnistan ise ausalt, et mu prioriteedid on lihtsalt mujal – ma ikkagi tunnen, et ma olen läbikukkunud blogija?

Vot sellised siseheitlused siinpool. Ja kordan veelkord, minu arust on virisemine täiesti mõttetu tegevus. Nii et ma ei ole kindel, mis selle postituse kasutegur peaks olema. Ma peaks lihtsalt leppima, et on nii nagu on. Sest jumal teab, et ma olen üritanud seda muuta ja tulemuseks on kolme nädala jagu kassipilte ja… Paar üksikut pisutki sisulisemat postitust, mis on ka siiski… Igavad.

Aga ma muidugi muudmoodi ei saa, kui et pean novembri lõpuni iga päev kirjutama, isegi kui postituste sisuks jäävadki ainult kassipildid 😀 Ja karta on, et ma ei raatsi avalikust blogist loobuda, mistõttu see jääb siia varjusurma rippuma ja ma elan ikka edasi õndsas lootuses, et äkki ma tekitan endale mingil hetkel blogimise jaoks rohkem aega. Nõiaring 🙂

Igatahes, et postitust lõpetada positiivsemal toonil, siis tänane kassipilt kah.

Läbirääkimised iseendaga

/ igapäevaelu, kodumajandus, virin/urin / Leave a Comment

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Riia loomaed ja hotellivirin

/ puhkus, reisimine, rõõm, virin/urin / 1 Comment

Kohe puhkuse alguses – eelmise nädala esmaspäeva hommikul – võtsime suuna Riia poole.

Loomaaia parklas saime viimase parkimiskoha. Läksin kassasse parkimise kohta küsima, sain seal maksta nii parkimise kui perepileti eest, aga mingit parkimispiletit mulle ei antud. Müüjaks oli vanem naisterahvas, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, aga parklas käis ringi noorem töötaja, kelle käest veel ekstra üle küsisin – ta ütles, et ei, autole mingit piletit pole vaja panna. Ehk siis parkimise eest maksmist keegi ei kontrollinud. Pileteid ka mitte. Minu arust oleks võinud me lihtsalt ära parkida ja sisse jalutada ilma midagi maksmata… Äkki muul ajal on see ikka kuidagi paremini organiseeritud 😀

Ilm oli tol päeval nii palav, et loomaaias oli paras piin 😀 Aga noh… Varjus oli enam-vähem talutav 😛 Kuna loomaaias tehtud pilte keegi eriti vaadata ei viitsi nagunii, siis ma eriti neid ei teinud… Aga mõned mälestuseks ikka.

 

Hotelliga läksime põhjalikult alt. Valituks osutus Rixwell Old Riga Palace Hotel, sest armusin sealse peretoa piltidesse. Jah, nad ütlesid mulle küll, et ma ei saa konkreetselt SEDA peretuba broneerida, ainult teha märke reserveeringu juurde, et ma seda soovin. Ma optimistina lootsin, et 50-50 võimalus, ehk saan ikka selle ägeda kaartega toa, sest mu soov pandi ju kirja. Ja kui ei saagi, siis eks see teine punane tuba on ka kindlasti ok – ehkki pilt ei tekitanud mingit vaimustust.

Nojah, nagu arvata võite, saime punase toa. Mis oligi välimuselt täitsa ok nagu pildilt näha. AGA. Päris mitu aga.

Ei teagi, kust alustada.

No näiteks parkimisega olid seal üsna kehvad lood. Parkimiskohti ette broneerida ei saanud. See oli ainus asi, millega meil vedas – saime viimase koha hotelli sissepääsust üle tee asuvas maa-aluses parklas, mis maksis 15€ öö, aga oli vähemalt lähedal. Oma kodulehel räägivad nad lähedalasuvast parklast väljas, aga sinna näiteks kohe pärast meid check ini tegev naine ei saanud – kohad olevat olnud täis, pidi kuskile veel kaugemale sõitma. Ja ta pidi hommikul kell kuus tööasjus lahkuma, kohvriga kuskile kaugele auto juurde minema. Peale selle naise oli ootamas veel teinegi külaline, kel parkimisega probleemid.

Kuigi olin toa broneerinud neljale, oli saabudes ainult kolm magamiskohta – kaheinimese ja üheinimese voodi. Lisavoodit pidin ise paluma minema, mis tundus pisut veider, aga noh, mis seal ikka, eks. Juhtub vahel. Poleks olnud suurem probleem, kui ei oleks ilmnenud teisi.

Esiteks oli tegu palava päeva ja ülakorruse toaga ning seal LIHTSALT POLNUD ÕHKU. Nii kuradi palav. Panime aknad kinni, konditsioneeri tööle – undas mis ta undas, jahedamaks igatahes ei teinud. Käisime vahepeal linnas jalutamas lootuses, et tagasi tulles on olukord parem. Ei miskit. Kuna õhtul oli väljas jahedam, tegime aknad uuesti lahti – ei aidanud suurt ka see. Oleks pidanud paluma vahetada see tuba kahe kahese toa vastu, on tagantjärele tarkus. Aga lootsin ju, et läheb paremaks… Ei läinud…

Teine asi, mis oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, oli pesemisvõimalus. Ehk siis vann kaldseina all, kus pesta sai istudes või kükitades dušši käes hoides. Ma ei ole vanniinimene ja minu jaoks on ÄÄRMISELT oluline SEISTA VOOLAVA VEE ALL. Lisaks ei käinud vannitoa uks normaalselt kinni, pidi seda hullu jõuga tõmbama ja müra tekitas see ka omajagu.

Irooniline on muidugi see, et vannitoast oli pilt kodulehel täitsa olemas ja ma isegi kommenteerisin sõbrannale, et täitsa nunnu. Kordagi ei jõudnud pilti vaadates kohale, et seal täitsa nunnus vannis duši all käia ju normaalselt ei saa 😀

Ühesõnaga jah… Jõudsime loomaaiast viie paiku, väsinud ja higised – ootasime ainult, et saaks külma vee alt läbi käia ja natukeseks voodisse pikali visata… Selle asemel sain vannis kükitada, dušš käes, et ennast korra veega üle lasta ja siis põhimõtteliselt ahastusest nutta, sest toas oli nii palav.

Kui me õhtul linnast jalutamast tagasi tulime, ei töötanud enam meie toakaardid. Läksime alla tagasi, pidime tükk aega järjekorras ootama, et adminni jutule pääseda. Enne seda aga saime juba meie ees ootava mehe käest teada (kes peatus seal mitmendat päeva), et see olla tavaline – väidetavalt juhtuvat nii alati, kui koristaja käib (meie puhul ei käinud koristaja, vaid viidi lisavoodi). Ja siis tulebki uuesti alla tulla ja lasta kaardid aktiveerida.

Madrats oli ka ebamugavamate killast – ehkki ma eelistan pigem jäigemapoolseid madratseid, siis see oli lihtsalt kõva ja ebaühtlane. Ma ei saanud õhtul tükk aega magama jääda, sest palav ja ebamugav oli.

Hommikusöök oli minu jaoks ka pettumus. Kui kõik muu oleks olnud hästi, oleks ma olnud sellega täitsa leplikult rahul, sest rangelt võttes valikut ju oli ja ma TEADSIN arvustustest, et peekonit seal alati pole ja kui on, siis kahtlase kvaliteediga… Aga ma eelistan võimalusel midagi sooja ja soolast – munapuder oli kahtlane ja keedusardelli jätsin heaga proovimata 😀 Kohvi ja röstsaia võiks ma kodus ka süüa, hotellist ootaks enamat 😛 Pluss pidevalt oli midagi otsas – apelsinimahl, noad-kahvlid… Selle kõik ma oleks üle elanud ja ilmselt mitte eriti vigisenud, kui tuba oleks olnud normaalne.

Ühesõnaga 😀 Kui te hommikul sööte võileibu või magusat, ei tule autoga, vaid bussiga ja ei soovi peretuba, siis ma arvan, et see hotell võib olla täitsa mõnus koht. Aga mul endal jäi küll KÕIGEST nii negatiivne kogemus, et ei soovita kellelegi 😀 Mis seal ikka. Vast järgmine kord läheb paremini 😀

Mine p*rse, Shonda Rhimes!

/ TV/sarjad, virin/urin / 1 Comment

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.

Pusled ja vahvlid

/ kööginurk, plika, pusled, rõõm, virin/urin / 2 Comments

Näe, sain päevavalguses ka pildi ära tehtud. Kui nüüd raatsiks veel karpi tagasi panna…

Mina pole siiani uue puslega alustanud, sest olen kaks viimast õhtut väsinud olnud ja pole lihtsalt jaksanud. Plikal käis aga ükspäev sõbranna külas ja nad panid kahekesi selle puidust pusle kokku, mis ta teise ringi poest ostis. Karbi peal oli kirjas, et see on mõeldud 5-9 aastastele. Plika kommentaar: “Ma olen ÜHEKSA ja isegi MINA ei saa seda puslet kokku!” Lõpuks muidugi ikka sai 😛 Aga tõesõna, jube nikerdamine oli. Puidust pusle küll kõlab uhkelt, aga vähemalt selle konkreetse teostus jättis vägagi soovida. Neli ääretükki oli puudu kah veel. Aga noh… 50 senti 🙂 Ma nüüd ei teagi, kas läheb otse ahju või pakun kuskil asjade ära andmise grupis. Ilmselt võiks ju pakkuda. Äkki kedagi ei häiri, et tükid puudu.

Viimasel ajal küpsetab Plika külas käivate sõbrannadega vahvleid. Kui ta seda esimest korda teha tahtis, panin ma kohe vahvlirauad sooja, mõtlemata sellele, et kaks 9-aastast teevad vahvlitainast tiba kauem kui mina… Tulemus – vanad nõukaaegsed rauad kuumenesid räigelt üle, esimene vahvel kõrbes sinna vahele räigelt kinni, hilisem puhastamine ja õlitamine ei aidanud enam midagi – rauad on rikutud 🙁 Ilmselt sai liialt kraabitud. Nüüd on uusi vaja, sest Soomlase omaga tulevad liiga paksud. Kust ma saan, ah? Kellel on vahvlirauad, mida ei kasuta? Kõik vist kasutavad 🙁 Nõukaaegsed vahvlirauad majapidamises on MUST BE! Ma tean küll, et ma võiks osta.ee-d ja vanakraamipoode kammida, aga ma olen ju laisk ja need rauad on seal mu meelest enamasti üsna krõbeda hinnaga JA mul pole mingit garantiid, et need korralikult töötavad, äkki võtavad samamoodi kinni… Oeh. No mingil viisil tuleb siiski uued leida – see on üks, mis on kindel.

Aga noh, positiivse poole pealt – olid vähemalt teised rauad kohe käepärast ja vahvlid ei jäänud tegemata. Ja iga järgmise korraga on lapsed taigna tegemisel osavamaks ja kiiremaks muutunud. Selle kogemuse said ka kätte, et kui suisa neljast munast tainas teha, siis võtab küpsetamine terve igaviku 😛 Kaks on vähe, kolm on ok, neli on liig. Nii nad õpivad 😛

Scroll to Top