virin/urin

Trenn, Ilusad Asjad ja kassid

/ elu koos kassi(de)ga, trenn, virin/urin / 2 Comments

Tänane hammock läks juba tiba paremini. No vahepeal oli küll pisut idioodi tunne, aga seekord mitte heidutaval, vaid pigem lõbustaval moel. Mingid asjad tulid juba natukene välja ja 4,5 aastat kiigujoogat mingi baasi siiski vist andis. Treener oli ka teine – seesama, kes meile suvel postitantsu eratrenni tegi. Äkki sellepärast oli turvalisem tunne? 😀 Tund aega sai intensiivset trenni tehtud, võttis täitsa võhmale. Ja täitsa tore oli. Et ma nüüd juba ootan järgmist hammocki trenni teatud rõõmsa huviga. Järgmist postitantsu trenni ootan veel pigem kahtleva huviga ja pisut hirmunult 😀 Aga ma käin ja annan oma parima ja eks ole siis näha 😀 Ma tegelikult arvan, et postitantsu puhul oleks efektiivsem kaks korda nädalas trennis käia, et valuga harjuda ja mingeid võtteid omandada, aga… 3x Vertical Fitnessis ja 2x jõusaalis lisaks? Ma ausalt ei tea, kas see on mõistlik, sest õhtune niisama molutamise puhkamise aeg on minu jaoks ääretult oluline ja vajalik, seda jääks siis veel vähemaks. No vaatab, kui esimene kuu läbi – kui otsustan jätkata, äkki ostan siis prooviks 70€ piiramatu kasutusega kuukaardi (praegu on 60€ 8x kuus).

Trenni ajaks ma küll kella käima ei pannud, aga tekkis huvi, palju sellise rassimise peale aktiivsusminuteid tuli. Läksin üle pika aja Garmini äppi infot sünkima ja… Mitte midagi ei tulnud. No ja siis selguski, et kell, mis pealtnäha kenasti töötas ja kõike salvestas, pole tegelikult 8. jaanuarist saadik mitte midagi trackinud. See juhtus korra varem ka, siis oli lühem periood ja sai kuidagi lihtsamini korda. Seekord googeldasin, proovisin erinevaid asju, aitas kella restart. Aga kümne päeva data on ikkagi puudu. Ja teiste kogemusi lugedes tundus, et kui juba kaks korda üsna lühikese aja jooksul seda juhtunud on, siis võibki jääda sama asi korduma.

Minu esimene nutikell olin Garmin Vivosport, mille aku suht kiirelt pekki läks (aasta hiljem pidas kaks päeva) – saatsin garantiisse, samal ajal läks müüja pankrotti, sinna see jäigi. Kaaslane oli endale just uue kella ostnud, sain tema vana endale kasutada, sellest ajast saadik on mul olnud Garmin Forerunner 35. Kaaslase antud kell andis saba kevadise Türgi puhkuse ajal basseinis. Leidsin FB-st uue täpselt samasuguse 30€ eest – muidu igati eeskujulik, aku peab üle nädala jne, aga see data värk on küll väga pekkis. Ma ei viitsi iga päev kontrollimas käia, kas kell ikka salvestab infot – seega tundub, et oleks mõistlikum välja vahetada.

Tegelikult ma nillisin juba mitu kuud tagasi uut kella. Otsisin midagi võimalikult naiselikku ja neutraalset – mõtlesin, et tahaks päris seieritega. Sõbrannadel on Garmin Vivomove, nad rahul, mõtlesin, et äkki peaks sama ostma. Kuna välimus on oluline 😀 siis valisin välja Trend Cream Gold – pole liiga kuldne ja igati tagasihoidlik ning neutraalne.

Aga noh, vaba kolme sotti polnud mul siis ega pole ka nüüd 😀 Nii et ma ei tea. FB marketplace‘ist Garmin Vivomove’i ikka leiab, mitte küll Trendi… Ehk peaks kasutatult ostma mingi enam-vähem välimusega… Samas ma ei tea, kas see on üldse parim valik. Ideaalis tahaks, et aku peaks rohkem kui viis päeva ja päris GPSi. Vivomove kasutab telefoni GPSi – nii et kui ma tahan jooksmas käia ja seda trackida, siis ma peaks telefoni kaasa võtma, kell ilma telefonita pole suuteline seda tegema. Aga ma siiani käisin jooksmas ilma telefonita. Muidugi ma pole viimased aastad eriti üldse jooksnud, aga ikkagi tahaks jälle hakata käima, kui ilmad vähe paremad…

Argh. Valikud 😀

Mul on viimased aasta aega olnud akuutne probleem sellega, et tänu euriborile ja inflatsioonile ei ole võimalust lubada endale piisavalt Ilusaid Asju. Väikeseid saab endiselt, seegi hea, aga iga vähegi suurem väljaminek lihtsalt… On ära jäänud, sest nii palju eluliselt olulisi asju on vaja enne ära klaarida.

Ühesõnaga näide nr 1 Ilusatest Asjadest oli see kell.

Näide nr 2: sügisel leidsin ma endale ideaalse parka. Jama on selles, et aasta varem ma just ostsin endale talveparka. Läksin Huppa Viviani proovima, aga selle lõige oli liiga lai ja ostsin lõpuks hoopis Didrikson Erika 2. Lihtsalt külmast oli kopp ees (varasemad talved kandsin Humanast 20€ eest saadud suusajopet, aga selle sai Plika endale), võtsin parima variandi, mis seal poes tol hetkel saada oli. Didrikson istus Huppast paremini. Punane on üks mu lemmikvärve, aga olen alati eelistanud mitte päris erksat, vaid tibake tumedamat, sügavamat tooni. See Didrikson on kena, aga mitte päris minu punane. Värvitoonist olulisem on muidugi tõdemus, et 180g ei ole just nii soe, kui ma oleks lootnud – see on minusuguse külmavarese jaoks pigem kevad-sügis parka.

No ja sel sügisel jäi mulle silma Huppa Vienna uus sinakasroheline pisut kirju toon, mis on lihtsalt IMELINE. See on täpselt minu värv. Kombo minu värvidest.

Ma käisin sealsamas Maxima majas Tamec Trade’i poes Viennat proovimas, lõige oli Vivianist parem, M suurus oli ok, aga seda värvi neil polnud. Müüja jagas kogemust, et ehkki numbrite järgi peaks 180g Didrikson ja 200g Huppa olema üsna sarnased, siis päriselt on 200g Huppa tunduvalt soojem. Ehk siis ma põhimõtteliselt õigustasin enda jaoks teise parka ostu ära – punane kevad-sügis perioodiks, sinakasroheline talveks. Lihtsalt see vaba raha probleem, eks, ei olnud 169€ kuskilt võtta – no säästukontolt oleks saanud, aga see niigi kõhnaks kulunud ja SEALT võtmist endale õigustada ei suutnud, sest üks parka ju siiski on juba olemas (kui poleks olnud, siis oleks võtnud) 😛 Seega ma lükkasin ostu edasi – nüüd on muidugi veel soodsam, nii et äkki isegi teeks südame kõvaks ja ostaks, aga minu suurust enam pole. No äkki sügisel? Ehk see toon, mis alles tuli, ei olnud ühe hooaja teema?

Näide nr 3 Ilusatest Asjadest on Playboda keerlev pusle panemise alus.

Ma olen tükk aega nillinud igasuguseid erinevaid puslelaudu ja aluseid, pole perfektset leidnud, praegu on kaks korktahvlit, ajavad asja ära – aga need pole just ülearu vastupidavad – eriti, kui kodus on kolm viis kassi. Jälgin FB-s üht rahvusvahelist puslefännide gruppi ja seal keegi mainis, et tema otsis samuti tükk aega Seda Õiget ja nüüd leidis. Samalaadsed puidust olevat tunduvalt raskemad. Plastik on väga vastupidav. Valge toon on pusle panemise taustaks väga hea. Sahtlid on, kuhu saab tükke panna (mul on kandikud ka sorteerimiseks, aga neid jääb väheks, kui tahan tükke panna nii, et kõik näha oleks, mitte poleks hunnikus). Kate on, mille saab peale panna, et kasside eest kaitsta. Ja pöörlev alus on, nii et lihtne on puslet keerata. Tundub üsna idekas variant mulle ka. Nii et nüüd ON VAJA. Aga koos postikuluga USA Amazonist maksab sama palju kui parka 😀 No tegelikult on ilmselt mingit vahendusfirmat kasutades võimalik saada soodsamalt kui 100$ saatekuluga, mida Amazon ise pakub (absurdne, laua enda hind on 70$).

Ühesõnaga jah. Palun mulle vaba raha, et osta Ilusaid Asju 😀 Parka, nutikell ja puslealus – ei ole ju NII palju tahetud? 😀

Ja siis tahaks veel natuke remonti teha ja lastega Londonisse minna, mis muidugi tunduvad Ilusatest Asjadest olulisemad. Sügav ohe.

Peaks vist jälle lotopileteid ostma hakkama 😀

Aga mis muud, kui tuletan endale meelde – tegelikult see püsib kenasti meeles – olen ausalt üliväga tänulik, et mul on imeline kodu, imeline pere, imelised VIIS kassi, hea tervis ja hea töökoht. Kõige vajaliku jaoks raha endiselt jagub, natukene säästa ikkagi saan, säästukonto päris tühi veel pole. Sest ma olen elanud pikalt tunduvalt kitsamates oludes – külmas renoveerimist ootavas elamises, mille renoveerimiseni kunagi ei jõudnudki, kus raha oligi kogu aeg kuu lõpuks täiesti otsas, ilma igasuguste säästudeta – kus tuligi ka toidu pealt kokku hoida ja hambaarstil käik võis lüüa eelarvesse ebameeldivalt suure augu. Ma muidugi jälgin praegu ka toidu hindu ja otsin soodsamat, sest noh, LOOGIKA, aga vähemalt pole toidupoes olnud enam aastaid seda tunnet, et ei saaks endale midagi lubada – kui ikka tahan, siis ostan. Mul mõistlikud soovid ka muidugi ja 50% pakkumistega saab igasugu head kraami, mis muidu kallis oleks 😀 No ja ok, väljas söömas käia ning woltida-boltida tahaks rohkem, aga see on liiga hea kokku hoidmise koht, seega ma ülearu ei põe, et seda tihti ei tee. Hambaarstil saan käia ilma säästukonto kallale minemata. Koolid-trennid-laenud-maksud on kõik makstud. Väikeseid Ilusaid Asju ikka saab. Elu on hea. Olen selle üle väga tänulik.

Aga sellegipoolest lubage mul õhata pisut rohkema vaba raha ja Ilusate Asjade järele. Peab manifesteerima, äkki siis tuleb 😀

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Trenn, Ilusad Asjad ja kassid Read More »

Identiteedikriis

/ blogimine, elu koos kassi(de)ga, virin/urin / 30 Comments

Ma võin juba etteruttavalt ära öelda, mis on selle kuuajase blogimisväljakutse tulemused – ma olen lollakalt kohusetundlik ja teen iga päev ühe postituse, aga need on 90% ulatuses sisutühjad, sest ma lihtsalt prioritiseerin oma elus praegu teisi asju.

On pere, töö ja kodused toimetused, hingetõmbeajal ma meelsamini loen kui blogin. 90% juhtudest olen blogima hakkamise hetkeks nii väsinud, et ühtki asjalikku mõtet ei tule. Ma viitsin kirjutada siis, kui ma olen puhanud ja mul on piisavalt vaba aega. Samas näitab senine kogemus, et isegi puhkuse ajal minust mingit superblogijat ei saa, pole enam lihtsalt harjumust. Ja lisaks muidugi see lollakas perfektsionism, mul on üliraske midagi poole pealt alustada, tahaks tagantjärele kõik tähtsad asjad kirja panna ja kõik pildid ära näidata, aga see võtab aega, mida mul piisavalt pole… Teate küll, sama vana hala, mida te olete kümme korda varem lugenud.

Nii et ma taaskord ei tea, mida selle blogiga siin pihta hakata – no ausalt, kassipilte on küll tore vaadata, aga need ei paku maailmale suurt midagi. Ainult nende jagamine ei paku MULLE suurt midagi – need tasakaalustaks suurepäraselt kõike muud… Millest mul pole jaksu kirjutada 😀

Kõige olulisemad teemad, neist ei saa nagunii avalikult kirjutada. Selleks on mul kinnine blogi. On tegelikult päris palju selliseid… Olulisi kergemaid teemasid, millest võiks kirjutada – aga näete ju isegi, et ma ei kirjuta. Sest ma olen liiga väsinud. Sest mu prioriteedid on mujal. Sest ma ei oska lainele tagasi saada. Kas ma peaksin lihtsalt otsustama, et avaliku blogimise aeg minu elus on lõplikult läbi? Kas ma peaks jätma selle blogi varjusurma, nagu see on olnud viimased aastad – lootuses, et äkki KUNAGI, kui lapsed on suuremad või, maitea, mul on teistsugune töö, mille kõrvalt rohkem vaba aega, hakkan jälle blogima? Kas ma peaksin ikkagi üritama puhkuse ajal rohkem kirjutada – lootuses, et siis on aega ja tuju? Ja et äkki, kui otsa lahti teen, PÄRIS postitustega, siis tuleb aegamisi harjumus tagasi? Või on rohkem aega, et pilte läbi sorteerida ning kui saan päriselt midagi tehtud ja postitatud, annab see eduelamuse, mille pealt kergem jätkata? Sest vaadake, blogi või mitte, aga need fotod tuleks NAGUNII ära sorteerida 😛 Fotoalbumite aeg on küll minu jaoks ümber saanud, fotoraamatuid tahaks albumite asemel teha – alates kevadest 2007 on kogu mu pildimajandus vaid arvutis, aga paberpildid on nii palju ägedamad. Fotoalbumid olid vanasti mu au ja uhkus… Haha, nagu blogiminegi.

Mulle tegelikult väga meeldib jagada. Väga armastan teise blogisid lugeda. Lihtsalt ise jagamiseni enam väga tihti ei jõua. Isegi mitte sotsiaalmeedias. Ja teiselt poolt ka räägitakse nii palju, kuidas me raiskame sotsiaalmeediale liiga palju mõttetut aega. Kust siis leida see tasakaal?

Lihtsalt… Tahaks blogida nii, et mul on ka päriselt tunne, et keegi sellest midagi saab. Aga ma kirjutan lihtsalt tühja auku – mõlemat blogi tegelikult 😀 Tagasiside on praktiliselt null. Ma soovin, et ma oskaks kirjutada nii, et päriselt tekiks mingi arutelu. Noh, nagu Katerina, Ritsiku või Pillekese juures. Aga jah, siin ongi vahe selles, et nad võivad küll kurta ideedepuuduse üle, aga kirjutavad sellegipoolest täiesti adekvaatseid huvitavaid postitusi ja ILMSELGELT ei saagi minu blogisabas mingit arutelu tekkida, SEST MA POSTITAN AINULT KASSIPILTE (ja ausalt ei ole vaja, et iga postituse kommentaaris hakkaks keegi kiitma, et nunnud kassid, seda ma tean isegi).

Kinnises blogis kirjutan ka tühja auku. Üliharva, kui sinna mõni kommentaar tuleb. Aga jällegi, selle blogi eesmärk on algusest peale olnud eelkõige teraapiline. Sinna olen saanud filtrita välja kirjutada kõik asjad, mis parasjagu hingel – nii mured kui rõõmud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et chatis ikka aeg-ajalt saab mõne sõbraga mõnd teemat edasi arutatud, seega ei saa öelda, et tagasiside on täitsa null.

Ühesõnaga jah, ma küll teoreetiliselt tean, et on inimesed, kes mu blogi(sid) loevad ja sellest midagi saavad, aga kuna minuni see 99,9% juhtudest ei jõua, siis tekibki tunne, et miks ma üldse üritan. Kui enam ei oska, siis pole mõtet kirjutada, nagunii kedagi ei koti. Enda jaoks kirjutan ikka edasi, aga pigem harva ja pigem kinnisesse.

Tegelikult ma tahtsin rohepesu käsiraamatust kirjutada, aga noh, liiga väsinud ja ei jaksanud. Kuna seda “liiga väsinud ja ei jaksa” hala kirjutan siia igapäevaselt (küll vähe positiivsemas sõnastuses, aga mõte jääb samaks), siis tekkiski identiteedikriis. Ja kogu selle postituse ma kustutasin ka peaaegu ära, sest ma üldiselt leian, et virisemisel pole mõtet – kas muuda või lepi. Imelihtne, eks.

Aga miskipärast ma ei suuda leppida sellega, et mul ei ole jaksu/aega/oskust blogida. Ma ei ole iga päev hommikust õhtuni surmväsinud. Ma teen suure rõõmuga kõiki neid muid asju, mida mainisin – pere, töö, kodumajandus, trennid, kasside ja Kaaslase silitamine, lugemine, pusled, sõpradega chattimine jne 😀 Need on mu prioriteedid. Ma lihtsalt nii kangesti tahaks, et blogimine ka nende prioriteetide hulka mahuks. Sest see oli nii pikalt nii oluline osa minu elust.

Elu on pidev muutumine… Miks mul on sellega raske leppida? Miks – ehkki ma tunnistan ise ausalt, et mu prioriteedid on lihtsalt mujal – ma ikkagi tunnen, et ma olen läbikukkunud blogija?

Vot sellised siseheitlused siinpool. Ja kordan veelkord, minu arust on virisemine täiesti mõttetu tegevus. Nii et ma ei ole kindel, mis selle postituse kasutegur peaks olema. Ma peaks lihtsalt leppima, et on nii nagu on. Sest jumal teab, et ma olen üritanud seda muuta ja tulemuseks on kolme nädala jagu kassipilte ja… Paar üksikut pisutki sisulisemat postitust, mis on ka siiski… Igavad.

Aga ma muidugi muudmoodi ei saa, kui et pean novembri lõpuni iga päev kirjutama, isegi kui postituste sisuks jäävadki ainult kassipildid 😀 Ja karta on, et ma ei raatsi avalikust blogist loobuda, mistõttu see jääb siia varjusurma rippuma ja ma elan ikka edasi õndsas lootuses, et äkki ma tekitan endale mingil hetkel blogimise jaoks rohkem aega. Nõiaring 🙂

Igatahes, et postitust lõpetada positiivsemal toonil, siis tänane kassipilt kah.

Identiteedikriis Read More »

Läbirääkimised iseendaga

/ igapäevaelu, kodumajandus, virin/urin / Leave a Comment

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Läbirääkimised iseendaga Read More »

Riia loomaed ja hotellivirin

/ puhkus, reisimine, rõõm, virin/urin / 1 Comment

Kohe puhkuse alguses – eelmise nädala esmaspäeva hommikul – võtsime suuna Riia poole.

Loomaaia parklas saime viimase parkimiskoha. Läksin kassasse parkimise kohta küsima, sain seal maksta nii parkimise kui perepileti eest, aga mingit parkimispiletit mulle ei antud. Müüjaks oli vanem naisterahvas, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, aga parklas käis ringi noorem töötaja, kelle käest veel ekstra üle küsisin – ta ütles, et ei, autole mingit piletit pole vaja panna. Ehk siis parkimise eest maksmist keegi ei kontrollinud. Pileteid ka mitte. Minu arust oleks võinud me lihtsalt ära parkida ja sisse jalutada ilma midagi maksmata… Äkki muul ajal on see ikka kuidagi paremini organiseeritud 😀

Ilm oli tol päeval nii palav, et loomaaias oli paras piin 😀 Aga noh… Varjus oli enam-vähem talutav 😛 Kuna loomaaias tehtud pilte keegi eriti vaadata ei viitsi nagunii, siis ma eriti neid ei teinud… Aga mõned mälestuseks ikka.

 

Hotelliga läksime põhjalikult alt. Valituks osutus Rixwell Old Riga Palace Hotel, sest armusin sealse peretoa piltidesse. Jah, nad ütlesid mulle küll, et ma ei saa konkreetselt SEDA peretuba broneerida, ainult teha märke reserveeringu juurde, et ma seda soovin. Ma optimistina lootsin, et 50-50 võimalus, ehk saan ikka selle ägeda kaartega toa, sest mu soov pandi ju kirja. Ja kui ei saagi, siis eks see teine punane tuba on ka kindlasti ok – ehkki pilt ei tekitanud mingit vaimustust.

Nojah, nagu arvata võite, saime punase toa. Mis oligi välimuselt täitsa ok nagu pildilt näha. AGA. Päris mitu aga.

Ei teagi, kust alustada.

No näiteks parkimisega olid seal üsna kehvad lood. Parkimiskohti ette broneerida ei saanud. See oli ainus asi, millega meil vedas – saime viimase koha hotelli sissepääsust üle tee asuvas maa-aluses parklas, mis maksis 15€ öö, aga oli vähemalt lähedal. Oma kodulehel räägivad nad lähedalasuvast parklast väljas, aga sinna näiteks kohe pärast meid check ini tegev naine ei saanud – kohad olevat olnud täis, pidi kuskile veel kaugemale sõitma. Ja ta pidi hommikul kell kuus tööasjus lahkuma, kohvriga kuskile kaugele auto juurde minema. Peale selle naise oli ootamas veel teinegi külaline, kel parkimisega probleemid.

Kuigi olin toa broneerinud neljale, oli saabudes ainult kolm magamiskohta – kaheinimese ja üheinimese voodi. Lisavoodit pidin ise paluma minema, mis tundus pisut veider, aga noh, mis seal ikka, eks. Juhtub vahel. Poleks olnud suurem probleem, kui ei oleks ilmnenud teisi.

Esiteks oli tegu palava päeva ja ülakorruse toaga ning seal LIHTSALT POLNUD ÕHKU. Nii kuradi palav. Panime aknad kinni, konditsioneeri tööle – undas mis ta undas, jahedamaks igatahes ei teinud. Käisime vahepeal linnas jalutamas lootuses, et tagasi tulles on olukord parem. Ei miskit. Kuna õhtul oli väljas jahedam, tegime aknad uuesti lahti – ei aidanud suurt ka see. Oleks pidanud paluma vahetada see tuba kahe kahese toa vastu, on tagantjärele tarkus. Aga lootsin ju, et läheb paremaks… Ei läinud…

Teine asi, mis oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, oli pesemisvõimalus. Ehk siis vann kaldseina all, kus pesta sai istudes või kükitades dušši käes hoides. Ma ei ole vanniinimene ja minu jaoks on ÄÄRMISELT oluline SEISTA VOOLAVA VEE ALL. Lisaks ei käinud vannitoa uks normaalselt kinni, pidi seda hullu jõuga tõmbama ja müra tekitas see ka omajagu.

Irooniline on muidugi see, et vannitoast oli pilt kodulehel täitsa olemas ja ma isegi kommenteerisin sõbrannale, et täitsa nunnu. Kordagi ei jõudnud pilti vaadates kohale, et seal täitsa nunnus vannis duši all käia ju normaalselt ei saa 😀

Ühesõnaga jah… Jõudsime loomaaiast viie paiku, väsinud ja higised – ootasime ainult, et saaks külma vee alt läbi käia ja natukeseks voodisse pikali visata… Selle asemel sain vannis kükitada, dušš käes, et ennast korra veega üle lasta ja siis põhimõtteliselt ahastusest nutta, sest toas oli nii palav.

Kui me õhtul linnast jalutamast tagasi tulime, ei töötanud enam meie toakaardid. Läksime alla tagasi, pidime tükk aega järjekorras ootama, et adminni jutule pääseda. Enne seda aga saime juba meie ees ootava mehe käest teada (kes peatus seal mitmendat päeva), et see olla tavaline – väidetavalt juhtuvat nii alati, kui koristaja käib (meie puhul ei käinud koristaja, vaid viidi lisavoodi). Ja siis tulebki uuesti alla tulla ja lasta kaardid aktiveerida.

Madrats oli ka ebamugavamate killast – ehkki ma eelistan pigem jäigemapoolseid madratseid, siis see oli lihtsalt kõva ja ebaühtlane. Ma ei saanud õhtul tükk aega magama jääda, sest palav ja ebamugav oli.

Hommikusöök oli minu jaoks ka pettumus. Kui kõik muu oleks olnud hästi, oleks ma olnud sellega täitsa leplikult rahul, sest rangelt võttes valikut ju oli ja ma TEADSIN arvustustest, et peekonit seal alati pole ja kui on, siis kahtlase kvaliteediga… Aga ma eelistan võimalusel midagi sooja ja soolast – munapuder oli kahtlane ja keedusardelli jätsin heaga proovimata 😀 Kohvi ja röstsaia võiks ma kodus ka süüa, hotellist ootaks enamat 😛 Pluss pidevalt oli midagi otsas – apelsinimahl, noad-kahvlid… Selle kõik ma oleks üle elanud ja ilmselt mitte eriti vigisenud, kui tuba oleks olnud normaalne.

Ühesõnaga 😀 Kui te hommikul sööte võileibu või magusat, ei tule autoga, vaid bussiga ja ei soovi peretuba, siis ma arvan, et see hotell võib olla täitsa mõnus koht. Aga mul endal jäi küll KÕIGEST nii negatiivne kogemus, et ei soovita kellelegi 😀 Mis seal ikka. Vast järgmine kord läheb paremini 😀

Riia loomaed ja hotellivirin Read More »

Mine p*rse, Shonda Rhimes!

/ TV/sarjad, virin/urin / 1 Comment

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.

Mine p*rse, Shonda Rhimes! Read More »

Scroll to Top