Tuletame nüüd meelde, õeke käis mul ükskord Londonis külas. Täpsemalt leidis see aset 4-9. juunil. Seega… Kõigest kaks kuud ja ma näitan teile lõpuks pilte ka 😀 (okei, tegelikult ma natuke ju olen näidanud ka, siin ja siin).
Sorteerisin lõpuks fotod läbi ja valisin ülejäänud vaatamist väärt ka välja.
Meie kodumaja:
Reede õhtul jõudsime Reinu pubisse…
…ja laupäeval käisime Hampton Courtis.
Kui ma õigesti mäletan, ei vaevunud keegi meist eelnevalt lahtiolekuaegu vaatama ning jõudsime seepärast võrdlemisi hilja kohale ja pidime kiirustama, et üldse kõik vaadatud saaks.
Kõigepealt chillisime seespool, käisime muusikatuuril ja vaatasime niisama ringi. Pilte olen teinud keskaegsest köögipoolest:
Üks Hampton Courti tõmbenumbreid on labürint, mida reklaamitakse kui üht suurimat… Pean tunnistama, et suht igav oli 😀 Aga no väheke ekslemist ikka jagus, enne kui südamesse jõudsime.
No ja siis kõik need võrratud aiad, mille avastamine aja nappusel kõige rohkem kannatas. Aga üht-teist me siiski nägime, piknikku pidasime ka.
Samal õhtul seiklesime veel Greenwichis, kus pidavat olema palju rohelist ja kohalik observatoorium näitavat laseriga sedasamust… Aja… Nulljoont. Krt, ma ei oska tõlkida eriti hästi 😀
Igatahes jõudsime sinna liiga hilja, et pargis chillimisest mõnu tunda, otsisime vähemalt selle laseri üles ja imetlesime vaadet… Pildil pole küll vaatest suuremat midagi, päikeseloojang ainult.
Pühapäeval sundis õeke mind Camdenisse minema, ehkki ma üldse ei tahtnud. Juhtus see, mis alati – lahkusin hunniku nodiga ja täielikus pankrotis.
Aga Camdenist sain ma tookord lõpuks midagi, millele olin juba terve eelmise aasta pilku heitnud, kuid seni kalli hinna tõttu ära põlanud ja lubanud, et ostan vähemalt enne, kui Londonist ära kolin… Hiina stiilis riideid nimelt.
Mulle kohutavalt meeldib hiina stiil, aga paraku on need riided ikka tõesti suhteliselt kallid. Seekord leidsime siis tädikese, kes müüs pluuse £1o (tavaliselt ~£20-25), minikleite £15 (tavaliselt ~£35) ja pikki kleite £25 (tavaliselt ~£55) eest. Pikkade kleitide jaoks olime liiga pikad, aga pluus ja lühike kleit sai ostetud meil mõlemal. Minul käis ostmine “noh, rinnust pigistab ja kõht on punnis, pärast rasedust peaks enam-vähem paras olema” stiilis. Loodame parimat. Igatahes on mul nüüd imeilus kaitseroheline kleit ja helelilla pluus. Ei jõua ära oodata, millal jälle saledaks saan 😀
Ja õhtul oli siis lõpuks meie soolaleivapidu.
Veel vanu asju meelde tuletades – 19. juunil käisime Nerva Londoni näituse avamisel – selles kohvikus, kus Antti töötab. Ja mina armusin taaskord. Ma pole teadupärast eriline kunstifänn, kaugel sellest… Aga no mulle meeldib hirmsasti Navitrolla. Ja Nerva tööd on ka seda laadi. Nii et… Kui ma ükskord rikkaks saan, siis tulevad meie kodu seinale Nerva ja Navitrolla tööd. Teie aga vaadake kõiki ägedaid töid tema kodulehelt, minu üks suurtest lemmikutest on nt see.
Tollest õhtust on aga veel üks teine fotomälestus – pärast avamist väikese seltskonnaga pubisse liikumist avastasime õllepudelilt laheda märgi. Äge, noh, pole miskit öelda 😀
Ja lõpetuseks veel üks ülihea foto, mida ma nägin juba mitu aega Lontu blogis, aga ei jõudnud tookord linkimiseni. Originaalis on see pärit siit:
See “reklaam” on vist juba mõni aeg ringelnud ja võib-olla olen ma viimane, kes asjast teadlikuks sai, aga no ma pugistasin ikka mitu head minutit naerda. Pane või wallpaperiks 😉
