TV/sarjad

Mine p*rse, Shonda Rhimes!

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.

Mine p*rse, Shonda Rhimes! Read More »

Kõik juhtub põhjusega?

Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.

Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!

Ja kui ma siis täna hommikul nägin…

Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.

Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.

Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?

Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…

Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.

Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…

Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…

See kõik tundub nii… Ette määratud.

Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.

Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.

Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…

Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…

Kõik juhtub põhjusega? Read More »

Kõik on juba kusagil olnud

Lõpetasin just Mentalisti teise hooaja, alustasin kolmandat. Viimases kolmes osas on igaühes mõni tuttav nägu.

Kõigepealt ühes osas Suitsi Louis ja Bonesi Clark Edison.

Järgmises osas Gilmore Girlsi Luke’i õde Liz.

No ja nüüd siis Bonesi põhipaha Pelant 😀

Ma juba ootan huviga, kelle ma järgmisest osast ära tunnen 😛

PS. Grey Anatoomia uus hooaeg tundub tulevat põnev. Tahaks kellegagi arutada, aga spoilida samas ju mitte, äkki keegi pole veel viimaseid osi näinud ja saab pahaseks, kui liiga palju välja lobisen.

Kõik on juba kusagil olnud Read More »

Head asjad #87 – Bones

Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.

Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.

Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.

Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.

Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.

Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂

Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.

Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀

Head asjad #87 – Bones Read More »

Head asjad #77 – (A)NTM

Kui tõsisteks teemadeks pole jaksu, tuleb ette võtta meelelahutus. Ja sel juhul ei saa üle ega ümber modellidest. Minu guilty pleasure, mis siin blogis ka üsna palju kajastust leidnud.

Ma ei saa siiamaani aru, MIKS modellid mulle nii kangesti meeldivad – võttes arvesse fakti, et moemaailm kui selline on minu jaoks siiralt arusaamatust tekitav… Aga no miski on, mis köidab. Ma noid tüüpilisi väljahääletamisega reality showsid ju praktiliselt ei vaata (ehkki näosaade vist läheb sinna alla?), aga võistlusmoment ja kaasa elamise võimalus on ju ikka toredad. Eks seda nišši modellid vast minu jaoks täidavad.

Mul on hea meel, et ameeriklased siiski jätkasid. Mu meelest on uute kohtunikega parem küll 🙂 Ja pean tunnistama, et meesosalejatest ma ka puudust ei tunne 🙂

Austraalia meeldib ikkagi rohkem 😛 Aga need teised ingliskeelsed… Mis need kõik on olnudki… Kanada, Uus-Meremaa… Need vist olid üsna halvad. Eesti… Parem olen kuss 😀

Igal juhul olen tänulik selle eest, et mu kergemeelsema poole rahuldamiseks lõbustust jätkuvalt juurde toodetakse 🙂

Head asjad #77 – (A)NTM Read More »

Scroll to Top