TV/sarjad

Korrastamisest

Oh, kuidas ma armastan sarju, kus kodusid ilusaks tehakse!

Alguse sai kõik ilmselt “Extreme Makeover: Home Edition” vaatamisest – seda veel teismelisena ja telekast, kas see võis olla 90-ndate lõpus?

Konkreetsemalt korrastamise teemal oli vist esimene sari, mida vaatasin, Anthea Turner “The Perfect Housewife”, mida tutvustas mulle Morme, aasta oli siis 2011.

Vahepeal oli aastaid “Kodutunne” 🙂

Jälle korrastamise lainel, ei teagi, kuidas selleni jõudsin, “Obsessive Compulsive Cleaners”, YouTube’ist kõik hooajad ära vaadatud. Neil mingit konkreetset kanalit pole, aga kui panna otsingusse full episodes, siis tuleb kenasti.

YouTube’ist korrastamise sisu otsides leidsin mingil hetkel täiesti juhuslikult Mai Zimmy, kellest sai minu suur lemmik, olen kõik tema videod algusest peale ära vaadanud – okei, kunagi üliammu päris alguses olid titeteemad, mis ma kõik vahele jätsin ja ka shop with me videod jätan vaatamata, sest eestlasena mul neist mingit tolku pole. Tema videotele sai mingil hetkel ring peale ja otsisin edasi.

2023 kevadel googeldasin parimaid korrastusteemalisi sarju, vaatasin sutike üht ja sutike teist, enim köitis “Hot Mess House” – avastasin, et selle tegijal on oma Youtube’i kanal Clutterbug. Praegu on tal juba aastaid väga hästi tehtud professionaalne sisu, aga kuna tahtsin mingi hetk hardcore fännina kõiki ta videosid algusest peale vaadata, siis kuskilt noppisin välja, et tema esimene kanal oli hoopis Malitose79, nii et hakkasin aga seal otsast pihta. Kannatasin ära algusaegade kehva kvaliteedi, sest minu jaoks oli nii ääretult põnev jälgida tema arengut – emana, abikaasana, korrastajana. Mul on kusjuures siiani mingi osa tema videotest vaatamata – september 2020 kuni aprill 2023, kui nüüd täpne olla – kontrollisin üle 😀 Aga ma olen ära vaadanud suht kogu tema sisu alates 2010 kuni 2025 – ja seda oli üksjagu 😛 Peakski ikkagi selle vahepealse osa ka ette võtma, see oli tema elus ülipõnev aeg – just siis, kui ta tõeliselt edukaks sai.

Olen üritanud leida veel sisuloojaid, kes on oma kodu korrastamisest videosid teinud, aga kui nad on liiga aeglased või igavad, siis ma lihtsalt ei viitsi vaadata 😀 Olen ise optimistlik ja kiire tempoga, MaiZimmy ja Clutterbug on täpselt sama hoogsad ja optimistlikud – neid vaadates ei hakka kunagi igav.

Marie Kondo raamatut ma näiteks lugesin ja meeldis väga, aga tema sarja üritasin vaadata – ei viitsinud.

Huvitav ühisosa mu kahel lemmikul korrastussisu loojal on see, et mõlemal on ATH. Seda inspireerivam on vaadata, kuidas nad on suutnud välja rabeleda segadusest ja tekitada süsteemid, mis toimivad. Naudin nende puhul ühtviisi nii korrastamise kui eraelulist sisu. Ainult üks poleks pooltki nii huvitav kui mõlemad koos. Isiklik kogemus korrastusteekonna taga loeb nii palju.

Clutterbugi taust on eriti inspireeriv. Esimest korda kuulsin sellest tema podcastist. Ma üldiselt podcaste ei kuula, sõltuvalt sisust eelistan kas lugemist või videote vaatamist, lihtsalt kuulates läheb mõte rändama. Aga korra nädalas veedan tunnikese kassitoitu lõikudes, et seda sügavkülma panna – ja see on konkreetselt nii igav, et isegi podcastid lähevad kaubaks 😀 Tavaliselt kuulan siis Salajutte. Aga kui nägin, et Clutterbugil on üks podcasti osa tema lapsepõlvest ja ATH-st (ta sai diagnoosi 40-aastaselt), siis kuulasin seda ja ohhetasin-ahhetasin – mul polnud aimu ka, kui keeruline tal see algus oli.

Täna viskas Youtube mulle ette tema NeuroDiversion 2025 konverentsi ettekande. Ja ehkki ma olin sedasama sisu juba podcastis kuulnud, vaatasin selle pooletunnise video ka ära. See, et teda sinna peaesinejaks kutsuti, oli suur asi ja tore oli sellest osa saada. Ja ettekanne oli äärmiselt inspireeriv!

Minu jaoks on korrastussisu vaatamine üleüldiselt tõeline inspiratsioon. Ühel heal päeval, ma luban, hakkan ise ka sellega tegelema. Mind väga kõnetab Clutterbugi viis jagada inimesed korrastusstiililt neljaks, lähtuvalt sellest, kas nad eelistavad, et asjad oleks peidus või silma all ning kas neile meeldivad detailsed või võimalikult lihtsad süsteemid – näe, siin on tasuta test, kui tahad teada, mis tüüpi sina oled. Mina vajan enda ümber korda ja rahu, seega asjad peavad olema peidus ja olen pigem detailiinimene. Samas olen laisk ja hindan süsteemide lihtsust 🙂 Nii et põhiloomuselt ja testitulemuselt olen küll cricket ehk kilk, aga igapäevaelus püüdlen süsteemides kohati ladybugi ehk lepatriinu poole. Minul on lihtne olla organiseeritud, sest üldine arvamus organiseerituse kohta ongi täpselt see, mis mulle sobib. Aga igaühele leidub toimiv süsteem – tuleb vaid teada oma tüüpi.

Korras kodu on minu arust üks kõige olulisemaid asju üldse, igaühel peaks see olema. Ja ma tahaksin nii väga, et ma saaksin inimesi sellega aidata ja neid nõustada. See on kõige lähedasem asi kutsumusele, mis mul kunagi olnud on. Küsimus on ainult, millal ma ükskord sellega tegelema hakkan 😀 Kui jätta kõrvale see, et ma juba kooliajal käisin sõprade sahtleid koristamas, siis siiani olen aidanud ainult õel oma kodu korrastada. Järgmine samm oleks leida mõni huviline kuskil läheduses, kellel oleks vaja abi ja kelle peal ma saaks veel harjutada – no ja kui ma olen piisavalt harjutada saanud, siis ühel hetkel võiks vaikselt üritada sama asjaga raha teenida. Aga praeguse palgatöö kõrvalt, mis on vajalik laste kasvatamiseks ja arvete maksmiseks, korrastamiseks just ülearu palju aega ei jää. Endagi kodus on mingid süsteemid, mis ei toimi nii hästi kui peaks… Võiks ju kõigepealt need korda saada 😀

Korrastamisest Read More »

Mine p*rse, Shonda Rhimes!

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.

Mine p*rse, Shonda Rhimes! Read More »

Kõik juhtub põhjusega?

Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.

Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!

Ja kui ma siis täna hommikul nägin…

Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.

Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.

Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?

Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…

Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.

Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…

Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…

See kõik tundub nii… Ette määratud.

Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.

Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.

Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…

Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…

Kõik juhtub põhjusega? Read More »

Kõik on juba kusagil olnud

Lõpetasin just Mentalisti teise hooaja, alustasin kolmandat. Viimases kolmes osas on igaühes mõni tuttav nägu.

Kõigepealt ühes osas Suitsi Louis ja Bonesi Clark Edison.

Järgmises osas Gilmore Girlsi Luke’i õde Liz.

No ja nüüd siis Bonesi põhipaha Pelant 😀

Ma juba ootan huviga, kelle ma järgmisest osast ära tunnen 😛

PS. Grey Anatoomia uus hooaeg tundub tulevat põnev. Tahaks kellegagi arutada, aga spoilida samas ju mitte, äkki keegi pole veel viimaseid osi näinud ja saab pahaseks, kui liiga palju välja lobisen.

Kõik on juba kusagil olnud Read More »

Head asjad #87 – Bones

Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.

Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.

Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.

Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.

Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.

Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂

Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.

Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀

Head asjad #87 – Bones Read More »

Scroll to Top