TV/sarjad – Tikri blogi

Viis päeva jõulupuhkuseni

14/12/2025 / film, pusled, rõõm, teise ringi mood, TV/sarjad / 3 Comments

Üks nädal on jälle mööda lennanud, nii et sellest suurt midagi ei mäleta… Isegi ühtki kassipilti ei teinud 😀 Nädalavahetus sai kuidagi ka liiga kiirelt läbi, ei saanud korralikult aega maha võtta ega lebotada. Aga mis seal ikka – ees on viimane töönädal ja siis saab 16 päevaks juhtme seinast välja tõmmata. Õndsus!

Uuskasutuskeskus kolis Pärnus suuremale pinnale (Port Artur 2 0-korrusele) ja olevat nüüd Eesti suurim – väga uhke, pole midagi öelda! Mul ei olnud üldse plaanis sinna kohe avamise päeval minna, aga kuidagi juhtus nii, et Anneliis mainis – tal jääb üks laste trenn vahelt ära ja plaanib sel ajal vaatama minna… Jalutasime siis pärast trenni koos sinna. Väga ilus ja puhas ja suur oli küll, kiitus. Ja esmaklassiline jõulueelne väljapanek – palju sätendavaid riideid 😀 Inimesi muidugi oli ka jube palju… Proovikabiini sabas sain seista ja siis ÜLIpikas kassasabas… Aga mul aega oli ja tuju oli hea, nii et polnud hullu.

Alates 20€ ostuga anti kaasa 5€ kinkekaart ja sellest teavitav silt tõsteti kassa pealt ära just enne seda, kui mina oma 22€ arvet maksma hakkasin, täielik ebaõnn 😛

Igal juhul mul on väga hea meel, et nad ruumi juurde said ja mugavamasse kohta kolisid – nüüd ma ilmselt satun sinna tihemini. Inimene on laisk – tihti jäi seal käimata just sellepärast, et ma ei viitsinud võtta ette seda väikest jalutuskäiku jõe poole… Ja vaatasin, et ehkki nad ei ole avatud päris keskuse lahtiolekuaegadel, siis tsipake kauem kui enne – vanasti olid nad nädala sees kuueni ja laupäeval neljani – nüüd on vastavalt seitsme ja viieni. Nii et jaa, ennustan, et hakkan seal rohkem käima – kui Humanasse minek, saab UK ka plaani võtta.

90% riietest tuleb mul ju teiselt ringilt, ma lihtsalt ei oska tavapoodides ostelda 😀 Minu jaoks on palju loogilisem riiete jaotamine konkreetsetesse gruppidesse ja värvide järgi – kui ma tahan, maitea, rohelist kleiti – siis ma lähen ja vaatangi roheliste kleitide juurest 😀 H&M ja teised taolised poed – kui tahad mingit konkreetset asja ja pead seda mööda suurt poodi taga otsima, sest kleidid on kümnes eri kohas… Niimoodi ajab närvi, et ma parem ei käigi! Eks ma mõned korrad aastas ikka satun “tavalistesse” riidepoodidesse ka, aga jah… Regulaarselt ma neid külastada ei soovi. Teise ringi poodides ringi tuulamine on minu jaoks palju nauditavam. Seal on küll täiesti õnne asi – vahel ostan viis asja ja vahel lahkun tühjade kätega. Aga valik on nii palju suurem ja loogilisemalt välja pandud.

Häid uudiseid ka – oma pusle sain LÕPUKS OMETI valmis, halleluuja! 22. novembrist saadik oli see mul töös – enamiku ajast küll seisis niisama, aga ikkagi. Nii mitu korda oli tunne, et mingi tükk on puudu (mida pikemalt pusle panemine aega võtab, seda tõenäolisem on, et tükid ikkagi kuskile jalutama lähevad) – veel täitsa lõpuski tundus, et midagi on valesti ja ei klapi. Tegelikult olin kogemata ühe tüki valesti pannud ja sain kõik korda.

Nüüd ootavad ees viis jõulupuslet – lootsin juba täna esimesega pihta hakata, aga päev kuidagi kadus käest ja nüüd on plaan TV3-st “Üksinda kodus” vaadata – ehkki ma ei tea, kui hea mõte see on, eilset kogemust arvestades… Me vaatame esimest kahte osa iga aasta detsembris, aga siiani oleme alati arvutist vaadanud (noh, arvuti telekaga ühendanud, aga you get the point). Ja tõenäoliselt Netflixis või Disney+ oleks ehk ka olemas?

Eile me nimelt vaatasime Masterchefi ja selle jaoks telekat käima pannes viskas ette TV3 kava, kus nägime filmi “Coyote Ugly”. Plika on tahtnud pikalt seda vaadata, nii et siis mõtlesime – ok, vaatame telekast. Jeesus küll, ma ei tea, kuidas inimesed otse telekat vaatavad, ausalt! 😀 Esimene reklaam tuli nii ruttu ja tundus, et oli sama pikk, kui see filmi osa, mida enne seda näidati… Teise reklaami ajal jõudsime hambaid pesemas käia ja muid toimetusi teha – reklaam kestis 10 minutit, võtsin aega… Kolmanda reklaami ajal läksime ära magama (film algas alles 23, nii et meie jaoks liiga hiline nagunii) – täna siis vaatasime järelvaatamisest ülejäänu ja saime reklaamid edasi kerida. Aga on ju olemas mingid inimesed, kes vaatavadki telekat otse… Tunnen neile kaasa 😀

Lisaks subtiitrite ränt – teine põhjus, miks ma ei soovi telekast midagi vaadata. Kui kohe filmi alguses tõlgiti “pretend to be mad” “teesklen, et olen hullumeelne”, ehkki selles kontekstis oli see vihane 😀 Ja songwriter tõlgiti järjekindlalt heliloojaks… Aga no samas sõnaraamat ütleb, et helilooja on inimene, kes kirjutab muusikat, nii et äkki siis kõik on juriidiliselt korrektne. Minu jaoks on helilooja see, kes meloodia kirjutab… Aga no see on võib-olla lihtsalt minu kiiks. Igal juhul neid tõlkepärleid pilluti kogu filmi jooksul. On põhjus, miks ma vaatan filme ingliskeelsete subtiitritega… Vast ehk oleks saanud kuidagi keele ära ka vahetada, aga keegi ei vaevunud otsima… Lihtsam niisama viriseda 😀

Kui uskuda mu statistikat, siis see oli mu selle aasta seitsmes film. Lisaks käisin ühe korra kinos ka, aga sattusime kogemata mingit väärtfilmi vaatama ja see ei olnud üldse minu teetassike. Meil olid vist mingid tasuta piletid, mis aeguma hakkasid ja too hetk polnud midagi paremat ka võtta. Kunagi käisime tihti kinos, nüüd tundub, et seal pole midagi huvitavat… Tegelikult toda kodumaist raha-filmi oleks tahtnud näha küll, aga seal jälle ei sobinud ükski aeg ja… Nii see jäi. Küllap vaatame siis miski hetk telekast. Vähemalt pole subtiitreid!

Aga detsembris tuleb veel vähemalt seitse filmi ära vaadata (iga-aastane jõuluklassika), nii et aasta lõpuks peaks mu filmilistis vähemalt uhke 14 olema. Äkki venitan isegi 15 täis! 😀

Kaks nädalat jõulupuhkuseni

08/12/2025 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, jõulud, rõõm, seltsielu, TV/sarjad / Leave a Comment

Eelmine nädal oli kuidagi eriti kiire, ehkki ma nüüd ei suuda enam meenutada, mis iga päev (võinoh, pigem igal õhtul) juhtus.

Kalendrid sain Picture Happysse esmaspäeva hilisõhtul edukalt ära saadetud ja laupäeval oli pakk automaadis, seega tasub arvestada vähemalt nädalase tarnega. Nagu arvasin, tuli musta reede soodukale kohe otsa järgmine soodukas, nii et oleks võinud ka hiljem tellida – edaspidi tean 😀 Kvaliteet oli okei, nii et sellega on siis korras.

Jõulukalendritest on mul sel aastal Tilk! ja kassipusled, Kaaslasel kohvi ja õlu (viimasest mul pilti pole, sest see polnud nii ilus ja ei viitsinud sättida ja teha :D). Eks ma miski hetk muljetan sellest kosmeetikast tiba pikemalt, aga täna veel ei viitsi.

Kolmapäeval käisime kontserdil – põhjamaade sümfooniaorkester, Anu Tali ja sõbrad. Ma ei ole klassikalise muusika austaja ja naljalt sellistele kontserditele ei satu. Sütevaka kaudu tuli aga link, kust sai 8€ pileteid osta ja see tundus liiga hea, et mitte minna. Mu ema on suur muusikafänn ja kontserdimaja püsikunde. Võtsin tema kaasa ja Kaaslase samuti – no Heldur Harri Põlda esines 😀

Täitsa tore kogemus oli. Ei ole klassikaline muusika ega ooper endiselt minu teetassikesed, aga esinejaid oli väga põnev jälgida. Ja mõned lood olid ikka tuntud ja toredad ka. Vahepeal mõtlesin omi mõtteid ja muusika oli rohkem taustaks. Ema jäi kontserdiga väga rahule, tema jagab paremini matsu. Ma nentisin, et ega mina ju ei saaks aru nagunii, kui head või halvad esinejad olid – ema selle peale kommenteeris, et ega Pärnus neid halbu ei olegi, tase olevat väga kõrge. Nii et kui peaks häid pakkumisi veel tulema, siis võin täitsa kaaluda. Lisaks muusikale olid ägedad ka inimvaatlused. No näiteks üks lilladest litritest kleidiga pensionär oli üliäge ja kaks naist, ühel rohelised juuksed ja saapad, teisel roheline kleit… Nii idekalt sobisid kokku, pidin neile komplimendi tegema 😀

Plika oli eelmisel nädalal haige. Selline tobe olemine, kus palavikku pole, aga köha-nohu-hääl ära ja just hommikul ärgates eriti nõme olla. Õhtuks tõmbas enam-vähem normiks, aga koolis jäi kolm päeva käimata, kolmapäevases trennis ja pühapäevases bändiproovis samuti. Täna oli juba vähe kobedam olemine ja läks lõpuks nii kooli kui trenni. Ehk peab nüüd kenasti vastu – tal veel viimane nädal tunnid ja siis arvestuste nädal ja siis ongi selleks aastaks kõik.

Neljapäev-reede olin kodukontoris, Teet aitas tööd teha 😛

Laupäeval oli waldorfkooli advendilaat – lapsevanemana viimane. Tegin Plikaga selle jaoks võileivatordi, nagu juba õige mitu viimast aastat. Jõudsin selle täpselt enne kiigujoogat kooli ära viia ja pärast trenni oligi paras laadale minna. Õnneloos sai küll enne läbi müüdud, kui ma ostmiseni jõudsin 😀 Eelmisel aastal ma vist ka ei ostnud õnneloosi… Üle-eelmisel olin üldse haige… Aga noh, ega’s laadal võib ja ilmselt saabki käidud ka edaspidi.

Laupäeval hakkasin kuivatist laste voodipesu kokku lappima – kuna kuivati peal oli ennist ostetud tualettpaberi pakk, mida polnud jõudnud veel ära panna, hakkasin sinna peale laduma… Teet arvas, et talle on pesa tehtud… 😀

Suurema osa nädalavahetusest lesisin diivanil, kass süles, ja lugesin. Lugemisega on mul täpselt nii, nagu jumal juhatab. Jaanuaris lugesin kõigest 4 raamatut, veebruaris 6, märtsis 5, aprillis 7, mais 6, juunis 13, juulis 19, augustis 8, septembris 7, oktoobris ja novembris mõlemas vaid 6… Nüüd detsembris olen jälle pisut soonele saanud – eelmise nädala neljapäeval lõpetasin ära kaks poolikut raamatut ja nädalavahetusel lugesin veel kaks. Ma ei tea, siit tuleb kokku 91, aga loetud on 92 😀 Eks ma pean enne aasta lõppu oma statistika jonksu saama 😛 Aga 100 on eesmärk ja see tuleb ikka täis.

Pusle panemisega läks nädalavahetusel kehvasti – mitut asjaga korraga ei saa ja kuna raamatud kutsusid rohkem, siis see pusle kõigi oma roheliste tükkidega, mis veel ainsana alles jäänud, on endiselt ootel… Pusledega oli mul eesmärk ületada eelmise aasta rekord 52 puslet – ehk siis ilus number oleks näiteks 55. Praegu on 48 koos ja kaks pooleli. Ja minu mäletamist mööda täpselt viis jõulupuslet mul ongi veel ootel, mis peaks ka kõik kenasti jõudma sel aastal kokku panna.

Eile õhtul jäi blogimata, sest muudkui lugesin ja siis oli vaja näosaate finaali vaadata ja siis oli juba vaja magada. Kuidas teile finaal meeldis ja kuidas võitjaga rahule jäite? Saate jooksul oli mu lemmik vast Kadri Voorandi, aga minu jaoks olid enamik finaali valitud lauludest igavad – ainsana meeldis Alika. Tundub, et teistele ka 😀 Aga kui neid eriauhindu anti ja oli juba selge, et need kõik on meestele, siis “graatsia” puhul ma ütlesin Kaaslasele juba enne, kui nominendid jõuti ette lugeda – raudselt Miku Tanja. Nii sai 😀 Aga noh, kahju, et tore saade jälle läbi – ehk järgmine sügis jälle. Tantsusaadet tahaks muidugi ka, ei tea, kas see veel kunagi tuleb. Tantsusaatega muidugi oli ka hea nali – seal kolmapäevasel kontserdil sain aru, et Anu Tali on mulle just sealt tuttav… 😀

Masterchefil on veel kaks osa jäänud… Kindlat lemmikut nagu enam polegi, Erik ehk… Vaatame-vaatame… Ja kui see läbi, siis jõulupuhkuse ajal ehk veel üks hooaeg Soome Masterchefi… Ja muidugi kõik traditsioonilised jõulufilmid. Puhkuse ajal ehk maldan vähe pikemalt teleka ees istuda – muidu lihtsalt ei raatsi väga, puslede ja raamatute kõrvalt pole piisavalt aega 😀 Tegin sel aastal ka oma teleka/videote vaatamise kohta statistikat, eks ma siis aasta lõpus jagan, mida ja kui palju ma vaadanud olen.

Aastapäevad

24/11/2025 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, rõõm, seltsielu, suhted, tervis, TV/sarjad / 1 Comment

Nädalavahetusel blogimiseni ei jõudnudki, tuleb see viga nüüd kiirelt parandada. Ma iga päev blogida ei jaksa, aga korra nädalas distsiplineerib küll (johhaidii, ma pidin googeldama, kuidas “distsiplineerib” kirjutada, esimese hooga panin valesti, aga sain aru ka, et midagi on valesti :D). On juba tekkinud teatav harjumus. Tahaks küll blogida sisukamalt ja tihemini, aga hetkel asi seegi, tuleviku mina on tänulik igasuguse ajaloo eest, olgu see kuitahes tühine 😛

Üks lumepildike veel mälestuseks eelmisest kolmapäevast – praeguseks on kõik juba sulanud… Aga küll tuleb jälle!

Samal päeval olin kodukontoris, sest Kaaslasel oli majast väljas koolitus ja logistiliselt oli nii lihtsam. Hommikul andis ta mulle üle ukse katte, mis meil külmal ajal auto esiklaasil on, et see lumest ja jääst puhtana hoida, ning palus selle kuivama panna. Hoolikalt riputasin vannitoas dušikardina puu peale… Kui hiljem vannituppa asja oli, avanes järgmine vaatepilt 😀

Laupäeval tähistas ema oma mehega Ammende Villas 25. aastapäeva – juurdlesin, kas ma üldse olen Ammendes käinud kunagi… Aia taga kontserti kuulamas 😀 Suvel pärast keskkooli lõppu tutvusin rannakohvikus ühe (pika ja pandava, irw) noormehega, kes oli (vist) tööasjus Pärnus mingil tiimiüritusel ja majutus oli neil Ammendes… Päeval me tutvusime ja samal õhtul, mäletan, istusin temaga Ammende õues ja jõime Iiri kohvi… Ja, khm, tema toas viibisin hiljem ka 😀 Aga vot Ammendest endast, sellest ajaloolisest hoonest ja ägedatest ruumidest, ei mäleta ma midagi. Oleks nagu esimest korda näinud. Ise veel pärnakas 😛 Aga väga tore oli ja maja on tõeliselt ilus. Mulle vanaaegsed kohad ju hirmsasti meeldivad.

Kuna mina olin kogu aeg kaamera taga, siis ainus pilt minust endast on grupipilt, mida ma siia ei pane… Aga õekese pildi võib siis selle asemel panna 😀 Need on salvrätihoidjad, kui te aru ei saanud. Mina olin selline mats, et ei võtnud seda salvrätti sealt väljagi… No ma saan aru, etikett näeb ette, et tuleb endale see sülle laotada, aga no andke andeks, ma ei tunne vajadust 😀 Ja ma ei suuda suud ka pühkida nii ilusasse valgesse riidesse… Nii et minust jäi see puutumatult lauale, palun kergemat karistust 😀

Kaaslasega oli meil eile seitsmes aastapäev. Seitse aastat sellest ettevõtte jõulupeost, kus ta tuli mu soengule komplimenti tegema, misjärel me ülejäänud õhtu tantsisime ja lõpuks tuli ta minu juurde ööseks, sest tal kingad hõõrusid ja minu juurde oli lühem maa jalutada 😀 See hair tattoo kusjuures on täiesti basic, mul on hiljem olnud ägedamaid 😀 Aga näed, selline see oli ja mees kah enam ära ei läinudki… 😀

/Krt… Mardipäeval ei käinud meil kedagi, nüüd koputati uksele ja lauldi kadrilaulu, aga mul oli kass süles ja ma olin veits aeglane reageerija, selleks ajaks, kui ma püsti sain, kommid haarasin ja esikusse kiirutasin, olid nad juba edasi läinud… /

Igatahes, mul tuli meelde, et mul peaks sellest hair tattoost üks selfie olema, palun väga 😀

Ja kui ma juba vanu pilte otsimas olin, siis aasta hiljem oli mul enda mäletamist mööda palju ägedam hair tattoo, aga tolle jõulupeo ajaks jäi Kaaslane haigeks… 😀 Praegu pilti vaadates ei tundu ka väga midagi erilist… Pärast seda ma vist polegi rohkem lasknud teha…

See pilt oli muidu tegelikult suurem:

Kui me restoranide nädalal väljas käisime, siis ütlesin Kaaslasele, et ta võiks mu aastapäeva puhul viia kuskile ilusasse kohta, kus on viie- või seitsmekäiguline menüü… No mingi spa hea restoraniga vms. Me isegi googeldasime tookord neid natuke, aga siis tuli see ema üritus samale nädalavahetusele, Kaaslane sai veel samaks õhtuks sünnipäevakutse ja nii see läks. Ei jõudnud me kuskile 😀 Küll aga kinkis Kaaslane mulle advendikalendri… Olin üllatunud. Mul talle kingitust polnud 😀 Aga väga tore, Tilk peaks hea olema, ma küll sellest eriti midagi ei tea, seda põnevam on. Mu lemmik looduskosmeetika tootjal BonMeritél on praegu tootmine pausi peal, nuuks, nii et ehk saan sealt advendikalendrist mingit mõnusat kraami kasutamiseks. Uued lemmikud kuluvad alati ära – eelmises elus ökopoes töötades sai kogu aeg uusi asju katsetatud, aga see oli ligi kaheksa aastat tagasi… Seal töötamise ajal ma BonMerité toodetesse armusingi. No igatahes, nüüd on jälle pisut põnevust. Ma sõnakuuleliku inimesena ei ole veel ühegi karbi sisse piilunud, ootan ikka kenasti detsembri ära 😀

Tuli just meelde, et kuu aega tagasi oli mul pusledega seoses vahva üllatus – huvitav, miks ma sellest toona ei bloginud? Oli üks reedene päev, istusin mina rahulikult köögilaua taga ja tegin tööd, kui järsku koputatakse… Lähen uksele, seal on mu kunagine fotopoe kolleeg kahe kotiga: “Näe, tõin sulle puslesid” 😀 Siis tuli meelde küll, Eksabikaasa oli kunagi maininud, et ta oli mu aadressi kohta uurinud… Aga ma olin selle vahejuhtumi juba täiesti unustanud 😀 Nii et üllatus läks täiega asja ette!

All paremal oleva pusle ma sain juba ükskord varem vahetusena ja ausõna ÜRITASIN seda kokku panna, aga saime õekesega kokku ainult ääred ja see ülejäänu oli nii heidutav, et panime sama targalt karpi tagasi. Nii et sellest teadsin kohe, et teist katset ei tule. All vasakul oleva puslega mõtlesin küll proovi teha, aga laupäeval vaatasime kahekesi õekesega seda karpi ja neid halle tükke ja tõdesime, et kui me ka üritaks, tabaks seda puslet sama saatus pärast äärte ja meeste kokku panemist. Imetlen neid inimesi, kes on nii kannatlikud, et selliseid puslesid panevad – mina kahjuks nende hulka ei kuulu 😀 Kuna selliseid hulle aga õnneks leidub, siis puslegrupist leian neile pusledele kindlasti uued armastavad kodud. Ülejäänud kolm on aga väga vahvad ja minu närvikavale sobilikud, need panen suure rõõmuga kokku. Kaks neist on mingit sorti üllatusmomendiga pusled, ma täpsemalt veel ei teagi, pean süvenema. Olen mõningaid taolisi varem pannud, vahelduseks väga ägedad.

Igatahes, laupäevane valik on ka üks paras väljakutse, mis pikalt oma aega oodanud. Tellisin selle 3a tagasi, ilmselt sellepärast, et hind oli väga soodne ja tundus ilus värviline… No ütleme nii, et täna ma seda puslet uuena ise kindlasti ei ostaks – samas ma olen praeguseks pea täielikult loobunud puslede uuena ostmisest, kuna neid on nii kerge muudkui juurde vahetada või teiselt ringilt juurde osta – ja siinkohal ei pea ma silma teise ringi poode, vaid ikka FB puslegruppe või marketplace‘i, kus müüja kinnitab, et kõik tükid on olemas. Aga jah, ostetud see pusle kunagi sai ja nüüd saab kokku ka… Eesmärk on selle nädalaga lõpetada. Peab jõudma!

Sest esmaspäeval hakkab detsember ja siis panen ainult jõulupuslesid, kuni need kõik koos on. Mul on vist viis erinevat ootel – kusjuures ühe isegi ostsin, teiselt ringilt, nelja euroga 😛 Ja lisaks pusle advendikalender. Puhkuse ajal aega on, jõuab kõik kokku pandud küll.

Mul on sel aastal juba 48 puslet kokku pandud ja seega tuleb kindlalt uus rekord. Senine rekord ongi aastast 2022, kui panin kokku 52 puslet. Kuna mulle meeldivad ilusad ümmargused numbrid, siis vaatab, kas jõuab kokku panna 55 või 60 😀 Või siis jään ikkagi sinna kahe vahepeale pidama.

Raamatuid on mul hetkeseisuga läbi loetud 87 ja Goodreads heidab ette, et ma olen kahe raamatuga plaanist maas. Ta võiks arvesse võtta, et puhkuseperioodidel loen kolm korda rohkem kui muidu, seega ei ole probleemi need 100 raamatut täis saada 😛 Sarnaselt eelmisele aastale olen ka sel aastal peamiselt krimi ja põnevikke lugenud, aga pärast Viveca Steni värsket Sandhamni raamatut, kus ma sisemiselt pool ajast röökisin, sest peategelase käitumine oli nii häiriv, tundsin tugevalt, et nüüd tahaks mingit roosamannat naistekat, kus on nunnud tegelased, kerged probleemid, nende kiired lahendused ja happily ever after – ning meenus, et mul on lugeris juba tükimat aega ports jõuluteemalisi naistekaid hooaja ootel… Idekas! Nii et ka lugemise rindel on jõulud.

Millest siin veel lobiseda, ku ma juba olen täiesti suvaliselt eri teemadel kirjutamas… Sügishooaeg on tore, ma vaatan ka telekat – Masterchefi ja näosaadet. Laupäeval olid Kaaslane ja Plika ära, nii et Masterchefi vaatamiseni jõudsime alles eile õhtul ja näosaade on siiani vaatamata… Ükskord, kui me ei jõudnud pühapäeval vaadata, viskas FB mulle esmaspäeval mingi rändom uudise ette, kus saate võitja näha oli, olin pisut pissed. Selle saatega on senini veel õnneks läinud. Nüüd vist selgus, kes finaali said, see on eriti põnev – tahaks ikka ise vaadata, mitte kuskilt lugeda. Aga täna õhtul Plikat pole, homme õhtul samuti mitte, nii et kõige varem saame kolmapäeval vaadata.

Viimati vaadatud saates mulle niiiiii meeldis Lea Liitma ja Genialistide “Leekiv armastus”. Minu arust üliäge teostus! Närisin küüsi ja hoidsin pöialt, et see teine favoriit… joodeldamine…? ei võidaks 😀 St, et seda oli kindlasti väga raske selgeks õppida ja esitada ja see oli oma kõrget kohta igati väärt, aga teist korda tahtsin ikkagi nunnut lugu kuulata 😀

Masterchefis pole kindlat lemmikut tekkinud. Noor poiss oli tore, aga oli teada, et ega ta väga pikalt vastu ei pea – see oleks äge, kui ta kunagi vanema ja kogenumana uuesti saatesse tuleks. Riho on vist hetkel lemmik… Esimesel ja kolmandal hooajal oli mu kindel lemmik see, kes lõpuks võitis – teisel hooajal vist ei olnud erilist lemmikut, ehkki võitja oli sümpaatne. Huviga ootan, kes sel aastal võidab. Soome Masterchefi peaks ka veel vaatama – sealt on meil kaks hooaega Inspirast vaadatud. Ütlesin Kaaslasele, et võiks jõulupuhkuse ajal maratoni teha ja mõne hooaja veel vaadata. Plika tuleb ka nõusse saata, me kolmekesi vaatame.

Aga muid asju ma telekast ei vaata, sest lihtsalt ei raatsi oma aega kulutada – raamatud ja pusled on olulisemad 😀 YouTube’is jälgin Clutterbugi ja MaiZimmyt, lisaks on meil reality reeded, kus me vaatame Mallu nädala vlogid järele… Ja kui tal parasjagu mõni hooaeg telekas on, siis seda ka.

Hea küll, ma nüüd ausalt lõpetan, enne kui ma veel kuskilt varrukast mingid suvateemad välja tõmban 😛

Täna hommikul ärkasin kahtlase tundega kurgus. Võtsin tööle suure termosega teed kaasa, aga päeva jooksul läks kurk pigem kehvemaks, mistõttu üldine enesetunne oli ka pisut meh. Kaaslane arvas, et äkki ma ei peaks trenni minema, aga esmaspäev on mul kahe trenni päev, ei raatsinud minemata jätta. Kurguvalu trenni tegemist kuidagi ei häirinud ja hullemaks see seal ei läinud, nii et hea otsus – kahju oleks olnud trennidest ilma jääda. Olen nüüd kodus veel teed joonud ning erinevaid taimseid kapsleid ja vitamiine manustanud, ööseks panen veel vedelat tsinki ka kurku… Läpaka võtsin igaks juhuks koju kaasa, et kui hommikul kahtlane on, siis ei hakka kontorisse minema, aga no loodame ikka parimat, eks 😛

Korrastamisest

26/06/2025 / kodumajandus, kutsumuse otsingud, rõõm, TV/sarjad / 3 Comments

Oh, kuidas ma armastan sarju, kus kodusid ilusaks tehakse!

Alguse sai kõik ilmselt “Extreme Makeover: Home Edition” vaatamisest – seda veel teismelisena ja telekast, kas see võis olla 90-ndate lõpus?

Konkreetsemalt korrastamise teemal oli vist esimene sari, mida vaatasin, Anthea Turner “The Perfect Housewife”, mida tutvustas mulle Morme, aasta oli siis 2011.

Vahepeal oli aastaid “Kodutunne” 🙂

Jälle korrastamise lainel, ei teagi, kuidas selleni jõudsin, “Obsessive Compulsive Cleaners”, YouTube’ist kõik hooajad ära vaadatud. Neil mingit konkreetset kanalit pole, aga kui panna otsingusse full episodes, siis tuleb kenasti.

YouTube’ist korrastamise sisu otsides leidsin mingil hetkel täiesti juhuslikult Mai Zimmy, kellest sai minu suur lemmik, olen kõik tema videod algusest peale ära vaadanud – okei, kunagi üliammu päris alguses olid titeteemad, mis ma kõik vahele jätsin ja ka shop with me videod jätan vaatamata, sest eestlasena mul neist mingit tolku pole. Tema videotele sai mingil hetkel ring peale ja otsisin edasi.

2023 kevadel googeldasin parimaid korrastusteemalisi sarju, vaatasin sutike üht ja sutike teist, enim köitis “Hot Mess House” – avastasin, et selle tegijal on oma Youtube’i kanal Clutterbug. Praegu on tal juba aastaid väga hästi tehtud professionaalne sisu, aga kuna tahtsin mingi hetk hardcore fännina kõiki ta videosid algusest peale vaadata, siis kuskilt noppisin välja, et tema esimene kanal oli hoopis Malitose79, nii et hakkasin aga seal otsast pihta. Kannatasin ära algusaegade kehva kvaliteedi, sest minu jaoks oli nii ääretult põnev jälgida tema arengut – emana, abikaasana, korrastajana. Mul on kusjuures siiani mingi osa tema videotest vaatamata – september 2020 kuni aprill 2023, kui nüüd täpne olla – kontrollisin üle 😀 Aga ma olen ära vaadanud suht kogu tema sisu alates 2010 kuni 2025 – ja seda oli üksjagu 😛 Peakski ikkagi selle vahepealse osa ka ette võtma, see oli tema elus ülipõnev aeg – just siis, kui ta tõeliselt edukaks sai.

Olen üritanud leida veel sisuloojaid, kes on oma kodu korrastamisest videosid teinud, aga kui nad on liiga aeglased või igavad, siis ma lihtsalt ei viitsi vaadata 😀 Olen ise optimistlik ja kiire tempoga, MaiZimmy ja Clutterbug on täpselt sama hoogsad ja optimistlikud – neid vaadates ei hakka kunagi igav.

Marie Kondo raamatut ma näiteks lugesin ja meeldis väga, aga tema sarja üritasin vaadata – ei viitsinud.

Huvitav ühisosa mu kahel lemmikul korrastussisu loojal on see, et mõlemal on ATH. Seda inspireerivam on vaadata, kuidas nad on suutnud välja rabeleda segadusest ja tekitada süsteemid, mis toimivad. Naudin nende puhul ühtviisi nii korrastamise kui eraelulist sisu. Ainult üks poleks pooltki nii huvitav kui mõlemad koos. Isiklik kogemus korrastusteekonna taga loeb nii palju.

Clutterbugi taust on eriti inspireeriv. Esimest korda kuulsin sellest tema podcastist. Ma üldiselt podcaste ei kuula, sõltuvalt sisust eelistan kas lugemist või videote vaatamist, lihtsalt kuulates läheb mõte rändama. Aga korra nädalas veedan tunnikese kassitoitu lõikudes, et seda sügavkülma panna – ja see on konkreetselt nii igav, et isegi podcastid lähevad kaubaks 😀 Tavaliselt kuulan siis Salajutte. Aga kui nägin, et Clutterbugil on üks podcasti osa tema lapsepõlvest ja ATH-st (ta sai diagnoosi 40-aastaselt), siis kuulasin seda ja ohhetasin-ahhetasin – mul polnud aimu ka, kui keeruline tal see algus oli.

Täna viskas Youtube mulle ette tema NeuroDiversion 2025 konverentsi ettekande. Ja ehkki ma olin sedasama sisu juba podcastis kuulnud, vaatasin selle pooletunnise video ka ära. See, et teda sinna peaesinejaks kutsuti, oli suur asi ja tore oli sellest osa saada. Ja ettekanne oli äärmiselt inspireeriv!

Minu jaoks on korrastussisu vaatamine üleüldiselt tõeline inspiratsioon. Ühel heal päeval, ma luban, hakkan ise ka sellega tegelema. Mind väga kõnetab Clutterbugi viis jagada inimesed korrastusstiililt neljaks, lähtuvalt sellest, kas nad eelistavad, et asjad oleks peidus või silma all ning kas neile meeldivad detailsed või võimalikult lihtsad süsteemid – näe, siin on tasuta test, kui tahad teada, mis tüüpi sina oled. Mina vajan enda ümber korda ja rahu, seega asjad peavad olema peidus ja olen pigem detailiinimene. Samas olen laisk ja hindan süsteemide lihtsust 🙂 Nii et põhiloomuselt ja testitulemuselt olen küll cricket ehk kilk, aga igapäevaelus püüdlen süsteemides kohati ladybugi ehk lepatriinu poole. Minul on lihtne olla organiseeritud, sest üldine arvamus organiseerituse kohta ongi täpselt see, mis mulle sobib. Aga igaühele leidub toimiv süsteem – tuleb vaid teada oma tüüpi.

Korras kodu on minu arust üks kõige olulisemaid asju üldse, igaühel peaks see olema. Ja ma tahaksin nii väga, et ma saaksin inimesi sellega aidata ja neid nõustada. See on kõige lähedasem asi kutsumusele, mis mul kunagi olnud on. Küsimus on ainult, millal ma ükskord sellega tegelema hakkan 😀 Kui jätta kõrvale see, et ma juba kooliajal käisin sõprade sahtleid koristamas, siis siiani olen aidanud ainult õel oma kodu korrastada. Järgmine samm oleks leida mõni huviline kuskil läheduses, kellel oleks vaja abi ja kelle peal ma saaks veel harjutada – no ja kui ma olen piisavalt harjutada saanud, siis ühel hetkel võiks vaikselt üritada sama asjaga raha teenida. Aga praeguse palgatöö kõrvalt, mis on vajalik laste kasvatamiseks ja arvete maksmiseks, korrastamiseks just ülearu palju aega ei jää. Endagi kodus on mingid süsteemid, mis ei toimi nii hästi kui peaks… Võiks ju kõigepealt need korda saada 😀

Mine p*rse, Shonda Rhimes!

20/08/2019 / TV/sarjad, virin/urin / 1 Comment

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.