Minu deemon
Vaska on süüdi 😛
November 2007
Masendav
Mis ajast saati on naela kurss 22 krooni, mitte 23? Augustis, kui viimati suuremas koguses valuutat arveldasin (emale võlga tagasi maksin), oli veel igatahes 23 ringis. Nüüd vaatan, hanzanetis on ostuhind suisa 21.66 – no täiega…
EDIT: Kõige parema kursi tuvastasin hetkel Eurexis – 21.788. Aga kes teab, mis teenustasud seal lisanduda võivad ja no S*TT ikkagi, võrreldes 23-ga…
Mul on ca £800-1000 vaja Eesti rahaks vahetada, mis tähendab mu eelarvesse umbes 1000-kroonist auku. Pole vist eriti loota, et kurss pooleteise nädalaga eriti (paremuse poole!) muutuda jõuaks.
Halb.
Jaa, ma tean küll, et ma peaksin teile “päris” asju ka kirjutama, aga ma veel ei viitsi – uni on. Kaks vaba päeva ootavad ees, küll siis kirjutan nii et mühiseb 🙂
Mida ma Londonis õppinud olen
Jättes kõrvale elu- ja kõik muud toredad kogemused, siis tööalaselt olen ma arenenud… Khm, jah, ainult ühes suunas. Ma oskan nüüd kohvi teha. Mis pole just raketiteadus.
Siiski – latte art on äge. Pildil küll kakao, aga vahe on vaid värvis – tehnika on latte puhul täpselt sama. Cappuccinoga on teine lugu, sinna peale tuleb tavaliselt süda (nagu too Luca tehtud) või õun 😀 (olenevalt siis sellest, kumb parajasti välja kukub – mul kukub tavaliselt õun, ehkki süda on ägedam ja ma üritan alati selles suunas). Panen kunagi kindlasti enda tehtud kohvist veel pilte üles, kui neid ükskord teha õnnestub (selle kakao tegin endale pausi ajaks, klientidele kohvi tehes pole ju fotokat käepärast).
Et kui üldiselt olen ma täielik kunstiignorant ja sellest andest on mind ilma jäetud, siis ühte kunstiliiki ma siiski väheke valdan – kohvikunsti 🙂
Mida ma Londonis õppinud olen Read More »
Ood Vaskale
Ma olen teile varem ka maininud, kuidas me Vaskaga üldse tuttavaks saime ja kui äge ta on, aga tuli tahtmine uuesti rääkida. Uuesti ja rohkem.
Meie tutvuse algust olen meenutanud siin.
Tegelikult olen ma teile kogu aeg valetanud, öeldes, et me oleme temaga vaid kolm korda kohtunud – lisaks meie esimesele ühisele veinioomisele, NBSi kontserdile ja minu lahkumispeole leidis veebruari lõpus ju minu juures aset veel valimisläbu, mida ta samuti oma kohalolekuga austas. Kõik viimased olid aga siiski seltskondlikud sündmused, mistõttu selline… Kvaliteetne suhtlus kannatas. Mitte et seltskondlik poleks sama tore olnud 😉
Ja siis tulin ma ära Londonisse, nii et nüüd oleme jälle vaid üksteise blogisid lugenud ja MSNis rääkinud. Ja paar meili vahetanud. Ja mõned SMSid every now and then. Jumal tänatud sellegi eest, et tänapäeval üksteisest nii kaugel olles suhtlemine nii lihtsaks on tehtud… Aga ma ikka igatsen nende “päris” jutustamiste järele, neid veiniklaasi (või pigem pudeli) seltsis ja tunde kestvaid. Olgu, ei vingu, 16 päeva pärast sõidan 17 päevaks Eestisse!
Aga miks mul tuli tahtmine teile kõigile Vaskat kiita? Tema viimase sissekande pärast. Sellepärast, et seda lugedes sai ka mulle mitu asja selgemaks.
Ma olen algusest peale tunnetanud, et ta on eriline inimene. Et ta on hullult äge inimene. Ma pole just veetnud tunde analüüsides, miks ma seda arvan, aga lühidalt – ta on täpselt selline, nagu mina tahaksin olla. Me oleme iseloomult paljuski sarnased – korrafriigid ja avameelsed ja muidu hullud ja… Muud siin mitte avalikult mainitavad, aga ilmselt veel kõige olulisemad omadused. Aga tema on lisaks kõigele sellele veel nii aktiivne! Tal on koer, ta laulab kooris, ta käib ratsutamas, ta joonistab… Ja talle meeldivad kõik need toredad ja kultuursed ja peened asjad. Ja ta oskab seda kõike nii haaravalt kirja panna – tema blogi on üks minu kõige-kõige lemmikumatest, mille sissekandeid ma alati pikisilmi ootan. Kuigi need ilmuvad suhteliselt harva, on need alati nii pikad, sisukad ja humoorikad, et on tõega ootamist väärt. Ja see sarkasm, see eneseiroonia – ma suisa jumaldan seda!
Mina samas… Ainult töötan ja luuserdan. Mõtlen, et mul võiks olla rohkem hobisid peale fotopedenduse, blogi kirjutamise, arvutist sarjade vahtimise ja seepide lugemise. Rohkem selliseid… Tõsiseltvõetavaid ja ägedaid hobisid. Unistan, et mul oleks julgust kunagi koer võtta ja talle hea perenaine olla. Nendin nukralt, et mulle tõesti ei meeldi suuremat need peenemad kultuuravärgid, ehkki ma nii kangesti tahan, et meeldiks. Ja lohutan ennast sellega, et ehk ma pole lihtsalt veel neid mulle sobivaid asju leidnud.
Mina lihtsalt olen… Olesklen… Ja loen tema blogist kõike, millega ta vahepeal hakkama saanud on. Ja olen kade. Ja tahaksin ka selline olla.
See pole mitte mingit moodi pahatahtlik kadedus, oh ei. See on kõige siiram ja imetlevam kadedus.
Aga selle targa inimese jutt mulle kohutavalt meeldis ja ma väga nõustun sellega. Ja ma nii väga imetlen neid inimesi, kes oskavad omakasupüüdmatult anda… Kelle jaoks see on loomulik… Ma tahaksin ise ka rohkem selline olla.
Jaa, ma nõustun ka sellega, et liiga palju anda pole hea – isegi mina kõige oma isekuse juures ei oska piisavalt sageli ei öelda, istun seega aeg-ajalt igasuguste jamade otsas ja vingun, milleks seda kõike küll vaja oli. Aga omakasupüüdmatu andmine on siiski väga eriline ja ilus anne.
Ja kui ühest küljest on see kurb, kui sulle öeldakse, et sind ei saa aidata, kuna sa oled liiga intelligentne, siis teisest küljest – kurat võtaks, on see ikka väga äge kompliment. Mulle küll meeldiks, kui keegi ütleks mulle, et ma olen liiga intelligentne (ja ei, ma ei arva, et ma ei ole intelligentne, aga ma ei tea ka, kas ma olen LIIGA intelligentne).
Oeh. Vahutasin nüüd jälle üleliia, jah? Lihtsalt… Mul tuli tahtmine natuke… Nö tagasi anda. Et ots peale ei tuleks ja et Vaskat ikka maailmale kauaks jätkuks.
Mul on nii hea meel, et meie (blogi)teed ristusid ja et mul nüüd üks nii eriline sõber juures on 🙂
(ja tegelikult alustasin ma seda sissekannet juba eile õhtul, aga siis murdis uni enne maha, kui lõpule jõudsin ja ma ikka pidin selle veel nüüd öösel ära lõpetama, enne kui magama lähen)
Üht ja teist – öised mõtted
Avastasin paar päeva tagasi, et Kristil on nüüd blogi. Jäin seda täna õhtul kohe pikemalt lugema. Ta on väga huvitav inimene – ma ei ütle, et ma tema uskumustega ja muuga nüüd niiväga kõigis aspektides nõustuks, ma pole selle teemaga üldse nii põhjalikult kursis ja vaatan asjale pigem kriitiliselt… Aga nagu ta ise seal kusagil kedagi tsiteerib (sry, ei viitsi täpset kohta üles otsida ja viidata): igaühel on õigus uskuda seda, mida ta tahab – ja see kõik on õige. Erinevate inimeste jaoks on õiged erinevad asjad. Nii ongi.
Ja jättes kõrvale selle, et mina ehk ei usu täpselt samadesse asjadesse, millesse usub tema, siis ma loen sealt blogist siiski välja, et tegemist on imetlusväärse inimesega, kes tuli siia Inglismaale, et teha rasket tööd ja teenida kooliraha… Et minna lõpuks Aafrikasse vabatahtlikuks. Kes ületab ennast iga päev, et teha asju, mida teha on raske – tundub, et kohati isegi nõme ja mõttetu, aga mis tegelikult kõik arendavad…
Loen, mida kõike ta kahe esimese kuuga ära teinud on ja tunnen sügavat imetlust – mina olen siin Londonis vaid vaikselt tööl käinud ja luuserdanud. Mitte et ma üritaks ennast kuidagi maha teha – ma ei tulnudki siia mingite suurte plaanide ja eesmärkidega, tulin lihtsalt põnevust otsima ja maailmapilti avardama. Aga Kristi blogi lugemine tekitas minus jälle nii tugeva tunde midagi suuremat korda saata… Üritada leida oma koht siin elus. Tekkis tunne, et ma praegu raiskan oma elu ja saaksin sellega midagi hoopis paremat peale hakata.
Okei, nii hull see asi pole, üldse mitte. Ma ei arva, et ma raiskan oma elu. London kui selline on juba igati väärtuslik kogemus – aga ma saaksin siinsest palju rohkem võtta, kui ma vaid viitsiksin. Seni olen lihtsalt vooluga kaasa läinud.
—
Ja siis ma märkasin paari uut postitust Google Readeris, läksin neid lugema ja avastasin Marise sissekande sellest, miks ta armastab Pariisi.
Lugesin selle kõik läbi ja äratundmisrõõm oli suur – sest mina armastan Londonit üldjoontes peaaegu samadel põhjustel. Olen juba ammu tahtnud taolist sissekannet ise ka kirjutada, ükskord kindlasti kirjutan ka. Pariis ja London on mõlemad suurlinnad, maailma linnad, metropolid – kogu see rahvaste paabel, kõik need valikuvõimalused, kogu see vabadus, mitte keegi ei vaata millelegi viltu… See üleüldine viisakus. Ja Marisel on muidugi veel eelis šarmantsete prantslaste näol.
Ja minus tärkas taas see meeletu tahtmine millalgi ka aasta-paar Pariisis elada. Mõte on olnud juba pikka-pikka aega, tuleb ja läheb omasoodu. Kõige suurem probleem on otse loomulikult keeleoskus, sest minu keskkooliaegse kaheksa aastaga omandatatu pole viimase viie aasta jooksul kasutust leidnud ja on seega suures osas ununenud… Ja ma olen arg, ei julge lihtsalt minna maale, mille keelt õieti ei oskagi – ehkki ma tean, et teoreetiliselt peaks siis kõik kunagi õpitu meelde tulema ja prantsuskeelses keskkonnas lihtsalt oled sunnitud selle keele selgeks saama.
Ma ei tea, kardan natuke (või siis palju) – mul pole sellist kogemust varem olnud. Londoniga polnud probleeme, inglise keelt olen ju osanud nii kaua, kuni mäletan.
Et kõigepealt ehk NY ja siis Pariis?
Lõpuks tahan jääda ikkagi Eestisse, et seal elada ja töötada, kodu luua, abielluda ja lapsi saada… Aga kuni kutsumus pole puuga pähe löönud ja abiellumise plaani ka mitte, siis ma ei näe mingit põhjust hetkel Eestisse pikemaks ajaks tagasi tulla – parem avastan maailma, kuni veel võimalust on.
Pagan, ma olen alles 23. Ma olen ikka kuradi NOOR 🙂
—
Lõpetuseks aga üks pilt toredast reklaamist, mille eile metroost avastasin:
Tegemist on organisatsiooniga, mis püüab muuta suhtumist puudega inimestesse – ja vähemalt minu puhul läks nende lähenemisviis küll vägagi täppi. Mitte et ma ennast mingiks ignorandiks või puuetega inimeste halvustajaks peaksin, aga see reklaam püüdis oma positiivsusega silma (ja loom pildil meenutab kangesti Tartu tudengite kevadpäevade maskotti Villemit), läksin kodus nende kodulehte uurima, vaatasin kõik telereklaamid ära (jube nunnud, vaata ka), tegin isegi selle testi seal ära – panin viis kuuest küsimusest täppi (ja oleks kuuenda ka pannud, kui Mees poleks mind eksitanud :P) ja sain lihtsalt natuke targemaks. Mõnus kampaania ühesõnaga.
Aga tegelikult olen ma nii unine, et lähen poen vist nüüd kaissu magama (Mees põõnab juba mitu tundi). Lihtsalt tahtsin enne oma maailmaparanduslikud (või siis pigem eneseparanduslikud) mõtted kirja saada, kui need meelest lähevad… Või noh, meelest nad nüüd vaevalt lähevad, aga see ülev TUNNE, mis mind praegu valdab, see vajas kohest sõnadesse jäädvustamist.
Üht ja teist – öised mõtted Read More »