raamatud

Selle aasta esimene

Kui meil detsembris väike blogijate kokkusaamine oli, siis Ritsik küsis, kas ma ei blogi sellepärast, et elu on liiga hea või sellepärast, et elu on liiga s*tt (täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtte andsin edasi). Ütlesin, et ju see magamistoa remondi venimine ikka süüdi on. Ma olen nii palju hetkes elaja küll, et ma iga ärkvel oldud hetke sellest mõjutada ei lasknud, aga selline… Underlying frustration. Or something. Igatahes tegelikult olen elanud need möödunud kuud kena vaikset elukest ja sellest ka arvestatavalt rõõmu tundnud. Kui parasjagu remondi venimise pärast ei ahastanud 😀 Remont on nüüd õnneks peaaegu tehtud – saaks täitsa valmis, siis ehk kirjutaks pikemalt ja paneks pilte kah. Aga selleks tahaks tegelikult uut kardinat ja voodipesu ja… Neid leida selles toonis, mis tahan – keeruline. Nii et seda remondipostitust saate veel oodata.

Kirjutan siia postitusse täpselt nii palju täiesti eri teemadel suvalisi mõttekatkeid, kui pähe tuleb, et ennast natukenegi blogimisega harjutada. Võib-olla tuleb järgmine postitus nelja kuu pärast, võib-olla hakkavad mingid mahlad voolama. Time will tell.

Millalgi eelmise aasta lõpus mainisin Plikale mingit kohta Burnetti “Väikese printsessi” raamatust ja tuli välja, et ta ei mäletanud sellest mitte midagi, ehkki ma olen raudselt kõik need raamatud neile väiksemana unejutuks lugenud. Nii ju ei saa! 😀 Täielik auk harituses! Ei muud, kui hakkasin oma 16-aastasele tütrele uuesti unejuttu lugema 😀 Praeguseks on läbi “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “100 dalmaatsia koera ja veel üks” ning just paar päeva tagasi alustasime Burnetti vähetuntuma loominguga “Kadunud prints” – kui nüüd keegi lugemise väljakutse grupi Goodreadsi raamatukoguhoidjatest selle eestikeelse versiooni ka lisaks… Igatahes on ülitore jälle unejuttu lugeda, klassikalisi lapsepõlve lemmikuid. Kui Burnettile ringi peale saan, siis mõtlen, et vahva oleks äkki Pollyanna ette võtta, ja roheliste viilkatuste Anne või mis ta eesti keeles ongi – mul on kõik osad inglise keeles olemas, aga raamatukogust vast saan eestikeelsed, unejutuks inglise keelt küll lugeda ei viitsi 😀

Olen sel aastal võtnud sihiks teadlikult õigel ajal magama minna, et igal öösel 7-8 tundi und täis saada. Kui jõulupuhkuse ajal paar ööd alla seitsme tunni jäi, olin järgmisel päeval täielik zombie. Seega juba puhkuse ajal, mil magamaminekuajad alati väga käest ära lähevad, hakkasin ennast lõpupoole teadlikult harjutama, läksin järjest varem magama – motiveeris eelkõige see, et ma olin esmaspäeva õhtuks kaks trenni kirja pannud ja kui ma oleks olnud zombie, poleks jaksanud trenni teha 😀 Olen väga uhke, sest õnnestuski, ei olnud tavapärast esimese tööpäeva väsimust. Tegin endale reegli, et õhtul kell kümme lähen Plikale lugema ja pärast seda voodisse, kus saan veel ise soovi korral enne magamaminekut lugeda. Reede ja laupäeva õhtuti võin kauem üleval olla, siis saab järgmisel päeval kauem magada. Tean, et kõige parem oleks kogu aeg ühel ajal ärgata, aga no seda aega, mil ma ka puhkepäevadel vabatahtlikult 6.40 tõusen… Ei, aitäh 😀 Igatahes üldiselt see kümnest lugema minek töötab ja mulle täitsa meeldib, et ma sellest sihipäraselt kinni pean. Muidugi võib juhtuda ka nii, nagu meil paar õhtut tagasi, et kell kümme läksin Plikale lugema, raamatu lõpuni oli viis peatükki (tavaliselt loen igal õhtul ühe) – poolteist tundi hiljem oli raamat läbi ja minul 7 tundi und ilmselt täis ei tulnud… Aga no nii põnevaks läks, et ei saanud pooleli jätta 😀

Mõtlesin teha sel aastal ühe ülevaatliku statistikafaili, kuhu kirja panna muuhulgas kõik trennid, raamatud, pusled, vaadatud videod/sarjad/filmid, joodud alkohol jne. Sest et statistika! No ja siis ma täna mõtlesin, et peaks nüüd minema vaatama, ega mul alkoholiprobleemi pole 😛 Suutsin juba alkoinfo lehel närvi minna, sest ma pidin seal valima punase veini all klaasi suurust ja kust krt mina teadma peaks, mis nende klaaside maht on. Seda tean, et pudel on 750ml, aga mina joon mõni õhtu nädalas ca 150ml, mitte pudeli 😀 Õnneks ikka taipasin suvaliselt proovida ja kui juba olin ära valinud, siis näitas küll, et väike klaas on 120ml, keskmine 175ml ja suur 250ml. Siis ma muidugi avastasin, et kangust ju peaks ka vaatama. No issanda püss, kust mina tean, kui kanget veini ma joon. Läksin vaatasin kapis kolme eri pudelit: 13, 14, 14,5. Heakene küll, oma faili arvutused teen siis keskmisega 14. Ja teile siis väga oluliseks infoks, et selle aasta peaaegu möödunud nelja nädala jooksul olen joonud 1,45 liitrit ehk ca 2 pudelit veini, mis on ca 16 ühikut ja naistele on nädalas ohutu kuni seitse ühikut, nii et alkohoolikut minust ilmselgelt ei saa 😀

Igaks juhuks arvutasin välja ka äärmiselt olulise teabe, et üks topelt gintonic annab 1,5 ühikut, nii et neid võiks nädalas juua 4,6 – tavalisi suisa 9. Kui ma nii palju jooks, siis oleks küll juba alkohooliku tunne ja see veel on ohutu kogus? 😀 Ühesõnaga alkoholiga on siin lood kontrolli all.

Trenniajad loksusid sel aastal nii kenasti paika, olen ülirahul. Eelmisel aastal ma olin pisut hädas, et Terje postitrenn, mis mu lemmik, oli täitsa valel ajal (samal ajal, kui teises saalis nädala ainus õhurõngas, kus ma ka käin) või siis jäi pidevalt ära, sest hilisemas trennis olime enamasti kirjas kahekesi ja kui eelmine (ehk siis õhurõngaga samal ajal) täis ei tulnud, tõsteti need kokku ja… Ikaldus. Ma üritasin ka mingil muul päeval käia alg/kesktase trennis, aga seal olid enamasti kõik nii edasijõudnud, et ma tundsin ennast lihtsalt saamatuna. Mulle küll anti alati lihtsam versioon, aga ma ei saanud tihti sellegagi hakkama ja kõik mu ümber olid nii osavad… Ma tean küll, et saamatuse tunne tuleneb 100% mu spordiga seotud lapsepõlvetraumadest, aga kuniks ma ei ole suutnud oma alateadvust selles osas ümber programmeerida, seni pean lihtsalt lihtsamaid trenne väisama 😀 Sel aastal tehti tunniplaan veits ümber, nii et nüüd on esmaspäeval pärast õhurõngast jõutrenn postiga + venitus, mida ma olin tahtnud pikalt proovida, aga mis varem mulle aegade poolest jällegi ei sobinud. Nüüd ma saan nii esmaspäeval kui neljapäeval kaks trenni järjest teha – neljapäeva õhtule tuli pärast hammockit Terje algajate postiakrobaatika. Olen seal nüüd paar korda käinud, seal on tõesti ainult algajad, saan nendega lihtsaid asju harjutada, mis mul isegi mitte peale aastat trennis käimist kõik sugugi perfektselt välja ei tule – aga enamik tuleb ja ülejäänuga saan mõnuga pusida. Rõõm, puhas rõõm! Pean ainult 2x nädalas sõitma ja saan neli trenni tehtud 😀 Mulle ikka NII VÄGA meeldivad kõik need trennid.

Ma peaaegu kunagi muidu trennis pilte ega videosid ei tee – sest noh, trenni teen 😀 Aga aasta lõpu trennikokkuvõtteks oli vaja, siis tegin. Ma videosid siia panema ei hakka, peate piltidega leppima, seega mu kõige suuremast lemmikust hammockist polegi miskit ette näidata.

Ma muidugi suutsin selga kohe aasta alguses vigastada täpselt samast kohast kui möödunud aasta augustis. Toona tegin hammocki trennis soojenduse ajal miskit valesti ja kuskil vasakul, umbes abaluust selgroo poole, hakkas midagi valutama. Ma mäletan, et see võttis toona ikka omajagu aega, et täitsa korda saada. Muudkui määrisin, trennides käisin edasi, vähemaks ta jäi, kuni lõpuks oli täitsa ok. Seekord siis kukkusin õhurõnga tunnis. Ja ma ei mõtle õnnetut kukkumist, vaid täitsa sihipärast vähe kiiremat liigutust rõngal, mis oli täitsa planeeritud… Ja tõmbasin sama koha ära. Esmaspäeval tõmbasin, neljapäeval veel käisin trennides, siis otsustasin, et kuna kuukaart sai just läbi, teen väikese pausi ja annan seljale puhkust. Lasin veel selja ära teipida, et kiiremini paraneks. No see nädal puhkust teibiga seljale kuidagi ei mõjunud – andis ennast täpselt samamoodi tunda iga päev, ei läinud paremaks ega halvemaks. Aga kui nädala pärast teibi maha võtsin, siis läks valu vähemaks. Nüüd sel nädalal sain esmaspäeval jälle trennid kenasti kaasa teha, neljapäeval küll posti soojenduses tegin pisut liiga (ise olin loll – tundsin, et pole hea, aga mõtlesin, et teen pisut teise nurga alt ja on ok, oleks võinud lihtsalt tegemata jätta) – loodan, et määrimisega ja puhkusega on esmaspäevaks jälle piisavalt ok. No ma ausalt ei oska enam kodus istuda, see nädal ilma trennita oli jube imelik.

Eelmisel sügisel olid meil Kaaslasega reality-reeded. Alguse sai see vist sellest, et tahtsin Mallukat näha. Pärast ühte gintonicut kannatas juba BSHd ka vaadata (aga seda üle osa ei jaksanud, sest ikkagi liiga piinarikas). Ja pärast seda, kui oli tunne, et vaataks veel midagi, siis Kaaslane sihitult ringi klõpsides leidis täiesti juhuslikult USA osalejatega Itaalias toimuva CIAO house’i nimelise kokkamise reality – kuna kokandussaated pole mind kunagi huvitanud, siis olin kindel, et mina seda vaadata ei viitsi, aga… Üllatusin, et oli põnev. No ja kui see läbi sai, siis avastasime Eesti Masterchefi, mida oli tol hetkel väljas kaks hooaega ja kolmandast paar osa. Vot ja Masterchefiga läks asi ikka päris käest ära. Oli vaja vaadata palju ja järjest, sest NII PÕNEV oli ja tahtsime teada, kes võidab 😀 Nii me vaatasimegi mõõdutundetult mitu nädalat järjest igal vabal hetkel, kuni jõudsime kolmandasse hooaega ja seda sai siis valge inimese kombel vaadatud, osa kaupa nädalas. Nii palju kannatas, et pool tundi pärast algusaega hakkasime pihta, siis sai reklaamid edasi kerida. Praegu mõtlen, et kas Inspira+ oleks saanud ka kohe samal õhtul vaadata, seal ju reklaame pole…? Ma ei tea telekast no mitte midagi, aga avastasime just, et hetkel näitab Inspira Soome Masterchefi ja kui tavalises sai vaadata alates viiendast osast, sest varasemad olid aegunud, siis sealt plussist näeb kõiki, me nüüd vaatame seda 😀 Seal on kirjas 6. hooaeg – Plika uuris välja, et tegelikult on see hoopis teine hooaeg ja Soomes ainult kaks neid ongi olnud – esimene 2013 vist, teine, mida me just vaatama hakkasime (Inspira meelest siis kuues), 2022, ja kolmas, Inspira arust seitsmes, vist alles Soomeski käib… Või ma ka ei tea. Igatahes see on täiega sõltuvusttekitav! Meil Eesti Masterchefiga läks ülihästi: lemmikud said finaali ja lemmikud võitsid ka. Soome oma päris nii äge ei ole kui Eesti oma, aga ikka põnev, seal küll oleme ainult 2,5 osa ära vaadanud, seega peale toidublogija pole lemmikuid tekkinud ja kõik näod meeles pole. Kes läbi vaadanud ja teab võitjat, ärge palun spoilige 😀

Lugemisega on jaanuaris kehvasti – neljast seni loetud raamatust on kaks Plika unejutu omad 😀 Nii all diivanil kui üleval lugeris on pooleli raamatud, mis pigem alguses ja kumbki veel ei kõneta, nii ma otsin pigem õhtuti muud tegevust. Aga ma sain just Läckbergi Fjällbacka sarja viimase osa raamatukogust ja ma vist loen selle vahepeal läbi, et lugemislainele tagasi saada, sellest vähemalt tean 100%, et köidab…

Pusledega on tunduvalt paremini läinud, sel aastal juba viis koos – aga neli neist on 500tk, mis on 2-3 tunni panemine, nii et need ei lähe väga arvessegi 😛 Üks 1000tk siiski ka:

Elu viie kassiga on absoluutselt oivaline, see pilt näiteks on tehtud Teedu koju jõudmise aastapäeval, 22. detsembril 🙂

Aga nüüd ma olen siin lobisenud piisavalt ja kell on hirmus palju, on aeg unejuttu lugema minna!

Selle aasta esimene Read More »

Järjekordne puhkus läbi

Möödunud kolme nädala jooksul jooksin igal hommikul 2km…

…lugesin võrkkiiges…

…käisin õekesega Paides enesearengufestivalil…

…aitasime õekese ja Kaaslasega emal ja tema mehel kolida Mai 5. korruselt, kus ema elas 33 aastat, mina 11 aastat ja õeke 5 aastat, meie praegusesse kodukanti ehk peaaegu kesklinna – üsna täpselt minu ja õekese vahele (elame õekesega üksteisest 600m kaugusel, ema juurde on meil mõlemal nüüd 350m), esimesele korrusele…

…lugesin rannas…

…puhastasin ja pesin ära kõik talveriided ja jalatsid ning panin need lõpuks ometi esikust ära…

…käisin üle poole aasta kiigujoogas – sel suvel on see vaid neljapäeva hommikuti rannas, nii et sain käia vaid puhkuse ajal…

…panin kahe päevaga kokku kolmveerand elu esimesest 3000tk puslest… (aga see tüütu ühevärviline taevas pole ennast järgmise üheksa päevaga ikka veel kokku pannud :D)

…käisin Kaaslasega rannas hommikust söömas…

…käisin õekesega Tartus ja nägin tee peal vikerkaart…

…käisin külas Kessul ja sain näppida tema tütre tuhatjalgset…

…ning süüa tema tütre Kihnust toodud hülgelihakonservi… 😀

…aga eelkõige jäävad seda puhkust meenutama mõnusad laisad hommikud terrassil hommikust süües ja lugedes – praktiliselt iga päev kolm nädalat järjest…

Puhkust läbivaks võtmesõnaks on aga hoopis magamistoa remont. Sellega tegeleb Kaaslane, mina olen toetav taustajõud. Millal valmis saab, pole aimugi. Ühtki pilti, avastasin, mul kah pole. Eesmärk on teha magamistuba võimalikult helikindlaks, sest Kaaslane on helide suhtes ülitundlik ja vajab magama jäämiseks täielikku vaikust – üritame tekitada olukorra, kus teismelised saavad elada ja meie samal ajal magada. Kõik lahti, igale poole rohkem villa ja muud, seinad paksemaks, massiivuks… Eks ole näha, palju see kõik lõpuks aitab.

Tänu remondile on kõik see aeg valitsenud kodus segadus, mille tõttu pole olnud motivatsiooni koristada ka seda, mida saaks… Alles nüüd viimasel päeval võtsin ennast kokku ja tegin alumise korruse enam-vähem korda.

Lugesin 23 päevaga läbi 15 raamatut – ca 220lk päevas, kokku pisut enam kui 5000lk. Olen krimi lainel – sain lõpuks ühele poole Jørn Lier Horsti kõigi William Wistingu seni tõlgitud raamatutega, lugesin läbi M.W. Craveni kõik kuus Poe ja Tilly raamatut (geniaalne! soovitan soojalt!), alustasin Camilla Läckbergi Fjällbacka sarja (meeldib, praegu pooleli neljas osa, natuke tobe on ainult see, et kõigis seni loetutes aimasin mingi osa lõpplahendusest ära üsna kiirelt).

All in all – võib rahule jääda. Aga kaalun tõsiselt veel nädala puhkuse võtmist, kui magamistuba valmis saab – lihtsalt selleks, et saaks kohustustevabalt korras kodus mõnuleda.

Tahaks veel kirjutada pikemalt trennist ja aiast ja kassidest, aga puhkus sai läbi, nii et ma ei tea, millal tegudeni jõuan 😀

Järjekordne puhkus läbi Read More »

Kui vähem trenni teha, jõuab rohkem lugeda

Trenniga on veits ikaldus. Kuna Kaaslane oli eelmisel nädalal haige, siis jäi jõusaal ära – no ja täna samal põhjusel ka. Nädalavahetusel ei teagi, kas läheme (krt, ise küll peaks, liiga pikk vahe on jäänud) – ja järgmisel nädalal läheb Kaaslane peaaegu terveks nädalaks komandeeringusse, nii et kolmapäeval pean jälle kas üksi minema või… Üldse mitte minema.

Eilne postitantsu trenn oli ka üks suur ikaldus, kirjutan ehk mõni teine päev pikemalt, praegu alles seedin kogu seda asja.

AGA! Tänu sellele, et täna jõusaali ei läinud, oli mul täiesti vaba õhtu! Nii et ma jõudsin enne viit töölt koju, potsatasin diivanile ja kukkusin lugema. Kõigepealt ma olin juba tööl lõunapausi ajal lõpetanud ära lugeris poolelioleva raamatu… Siis lugesin õhtul ühe… Ja veel ühe 😀 Tänase päeva skoor on niisiis kolm raamatut, ehkki jah, esimene neist oli suuremas osas juba varasemalt loetud. Ja viimased kaks mõlemad eestikeelsed ning alla 200lk. Nii et kiire mõnus lugemine. Saab jälle miskit raamatukokku tagasi viia – sain just meili, et Marie Pärkma korrastamise raamatu järjekord jõudis minuni, nii et nagunii on sinna asja.

Seda raamatut, vist äkki mainisin mingis varasemas postituses, alustasin 5. jaanuaril ja sain laupäeval lõpuks läbi:

Pühapäeval lugesin läbi selle:

Seda alustasin eelmisel neljapäeval ja lõpetasin täna lõunal:

Ja viimased kaks lugesin täna õhtul 😛

Kui vähem trenni teha, jõuab rohkem lugeda Read More »

“Meie taaskasutus” – lõputu inspiratsioon

Kirjutasin lugemise väljakutse gruppi üpris pika arvustuse ja kopeerin selle blogisse – kui ma oleks kirjutanud oma mõtted just blogipostitusena, oleks see tulnud pisut teises stiilis, aga mul on lihtsalt toss väljas, ei jaksa teist korda… 😀

Kunagi, kui ma veel noor ja rase olin (mu lapsed on hetkel 13 ja 15), sattusin lugema Epp Petrone Ameerika-blogi. Sealt tuli esimene huvi keskkonnateadliku eluviisi vastu, mis tasapisi muudkui kasvas. Ja päädis sellega, et eelmises elus (loe: 2014-2018) olin ökopoe juhataja. Ehkki ma otsustasin (keskkonnaga mitteseonduvatel põhjustel) kuus aastat tagasi tööalaselt teise valdkonda suunduda ning olen selle otsusega väga rahul, oli ökopoe juhatamine siiski mu senise elu kõige südamelähedasem töö. Ma lihtsalt olen peast roheline, pole midagi teha.

Teise ringi poed on mu lemmikud, üritan võimalikult palju vajaminevaid asju soetada pigem kasutatuna (kõike muidugi ei saa, erinevatel põhjustel). Asjade omamise suhtes olen mõningate eranditega (riided, kõrvarõngad, pusled – neid võib olla palju, kuni ma neid kõiki ka päriselt kasutan :D) eelkõige minimalist ja kõik, mida mul endal enam vaja ei lähe, suunan otsekohe teisele ringile – vähem asju, lihtsam elu.

Nii et see raamat oli väga minu teema – lugesin huviga arvustusi ja ootasin, et raamatukogu järjekord minuni jõuaks. Ei pidanud pettuma – see oli lihtsalt nii fantastiliselt äge ja inspireeriv lugemine! Just täpselt selline inimene tahaks ma olla. Et ma oskaks sama loovalt kõike taaskasutada, et mul oleks loomingulisust, silma ja kannatust, et oma kodu jupp-jupi haaval sisustada ning perekonda riietada…

Reaalsuses olen ma üritanud kaht kodu renoveerida ja selles haledalt feilinud. Sest remondisegaduse sees elamine oli minu jaoks katsumus, ma ei suutnud oma peas ette kujutada pilti, milline peaks saama lõpptulemus, iga sisekujundusliku otsuse tegemine oli piinarikas – ning tulemus tihti absoluutselt midagi muud, kui ette kujutasin. Seda postitust kirjutan oma mugava maja diivanilt, mille ostsime renoveeritult ja täissisustusega, kui enam renoveerida ei jaksanud 🙂

Aga unistuste mina on täpselt nagu Kiti. Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei ole ma endiselt maha matnud mõtet, et äkki peaks kunagi maja ehitama. Olla lihtsam kui renoveerimine 😀 Mu olematut sisekujundusoskust see fakt muidugi ei mõjuta. Nii et ma ei saa aru, miks ma ei lepi juba reaalsusega ja ikka pole kuskile kadunud aastakümnete pikkune unistus ehitada looduskaunisse kohta oma ökomajake (ehkki olen ammu jõudnud selleni, et pikal pimedal ajal on linnas palju mugavam elada). Lugesin seda raamatut, vaimustusin iga natukese aja tagant, lehitsesin kogu aeg lugemise kõrvale pildialbumit ja pidin kahetsusega tõdema, et paljusid raamatus kirjeldatud oivalisi lahendusi ei ole piltidel näha (õnneks mitmed on ka). Pilte oleks tahtnud teksti sisse peaaegu iga asja juurde 😀 Lugesin ja kujutasin ette, kuidas ma ise oma maja ehitan ja seda niiviisi sisustan… Ehkki ma tean, et reaalsus oleks sellest valgusaastate kaugusel. Siiski, laske inimesel unistada!

Kusjuures – see, et ma muudkui vaimustusin, ei tähenda sugugi seda, et KÕIK, mida Kiti tegi, oleks olnud absoluutselt minu maitse. Ei, seda mitte. Maitsed on erinevad. Aga põhimõte loeb 🙂 Mina olen oma olemuselt pigem see, kes “mitteilusaid” asju kappi panna tahab, nii et suuremalt jaolt avatud lahendus köögis ja mujal ei ole minu kodule sobiv stiil – aga üldises plaanis oli Kiti maja nii mõnus ja hubane. Need ägedad kirjud diivanid ja see oivaline vannitoa mosaiik… Mulle nii meeldivad omapärasus, hubasus, looduslikkus ja värvid…

Riiete osas olen ma väga Kiti moodi – mu arust on teise ringi poodides palju põnevam ostelda, ma kohe ei oska tavapoodidest riideid osta. No vahel ikka ostan üht-teist ka uuelt, aga enamik mu garderoobist pärineb Humanast. Seal on tunduvalt rohkem ja põnevamat valikut kui nö tavapoodides. Rahakotti ka ei murra. Õmmelda ma muidugi eriti ei oska – mitte eriti sirgete õmblustega kardinaid, tooli-, diivani- ja padjakatteid sai 14 aastat tagasi küll kokku suristatud, aga riided on midagi muud… Samas kunagi pole hilja õppida!

Tunnen teravat puudust kohast, kuhu saaks lihtsalt VIIA asju, mida vaja pole, KÕIKI asju – ja võtta asju, mida vaja on. Unistan, et äkki võiks kunagi ise sellise koha teha. Tartus olla proovitud ja ei jaksatud hallata? Eelkõige on häda just selliste asjadega, mis ehk pole müügikõlbulikud, aga sellegipoolest täiesti kasutatavad. See tuli raamatust nii hästi välja – IGALE asjale leidub huviline / kasutus – küsimus on, kui lihtsalt? Kui asju on rohkem, ei jaksa ju ükshaaval ära andmise gruppides pakkuda. Tahaks korraga ära viia kuskile, kust need lähevad uuele ringile ja saavad uusi inimesi rõõmustada. Siit muidugi võiks edasi harutada mu järgmist unistust järjekordse töövaldkonna vahetuse suhtes – nimelt ma arvan, et minu tõeline kutsumus on aidata inimestel oma kodusid korda saada ja üleliigsetest asjadest vabaneda. Aga Marie Pärkma on juba isegi raamatu ära kirjutanud, palju selle valdkonna inimestel meie kandis tööd jaguks? 😀

Ma ei osta raamatuid peaaegu üldse, sest enamikku neist ma üle ühe korra ei loe, raha kulub mujale ära ja raamatukogu on üks imeline koht. Aga üle pika aja ma tunnen, et vot SEE raamat võiks küll kodus riiulis olemas olla. Sest sealt leiab lõputult inspiratsiooni ja kasulikke nippe. No et kui ma ükskord seda maja ehitama hakkan… 😀

“Meie taaskasutus” – lõputu inspiratsioon Read More »

Jaanuar 2024 raamatud

1. jaanuaril lugesin läbi kaks viimast Sandhami mõrvalugude osa, 2. jaanuaril “Minu Malaisia” – ja ülejäänud kuu ma praktiliselt ei lugenudki. Jaanuari neljandaks raamatuks sai 23. jaanuaril lõpetatud “The Last Party”, mida ma voodis enne magama jäämist lugerist vähehaaval lugesin. Kokku 1427lk. Väga nõrk! 😀

Lugemata viisin raamatukokku tagasi ilmselt kaks korda sama palju raamatuid. Lehitsesin ühte ja teist, mitmetest lugesin lõigukesi, üksikuid peatükke… Aga lihtsalt ei kõnetanud nii palju, et oleks viitsinud otsast lõpuni läbi lugeda.

Pooleli on mul hetkel kolm raamatut – kaks all ja üks öökapil. Viit raamatukogu raamatut pole jõudnud veel alustadagi. Ühe poolelioleva pean kiiremas korras läbi saama, sest nädala pärast on tähtaeg ja järjekorra tõttu pikendada ei saa. “Meie taaskasutus” – oh, see on väga äge raamat! Täiega inspireeriv. Eks kirjutan pikemalt, kui loetud.

Eile pidin ennast täiega kokku võtma, et raamatuarvustused gruppi ära kirjutada ja ülearu säravad need just ei saanud. Küll aga tundsin, kuidas harjumus natuke tagasi tuli ja kui tore on selle grupi aktiivne liige olla. Selle kuu eesmärk on loetud raamatuid arvustada kohe, kui läbi saan – mitte kuu viimasel päeval, mil palju on juba ununenud. Täna juba otsisin suletud ruumi krimkasid ja panin sobivate raamatute pilte albumisse üles.

Igapäevase fotode sorteerimise ja blogimise harjumuse olen juba päris kenasti suutnud külge harjutada, järgmiseks siis tuleb tagasi raamatute arvustamise lainele saada. Ehkki ma pole selles kunagi kõige osavam olnud. Tuleb harjutada! 😀 Sarnaselt igapäevasele fotodega tegelemisele on jooksvalt raamatustatistika pidamine ning läbi loetud raamatute kaanepiltide salvestamine tunduvalt valutum, kui üritada seda teha aasta lõpus nelja viimase kuu kohta 😛 Järjepidevus on võti, mu sõbrad! Ja kui on harjumus, pole see üldse keeruline! Pidevalt asjaga tegeledes ei võta see üldse palju aega ka.

Otsustasin koguda sel aastal lugemise väljakutse grupis odavat populaarsust kassipiltidega. Viis kassi, patt oleks neid mitte ära kasutada! 😀 Kuna lugerist lugesin ainult kassivabas magamistoas, tuli olla loominguline. Kasutasin ära Mustut, kes minu süles eriti magamas ei käi. Hmm, kui tagasi mõelda, siis vanasti sattusid küll nemad Paksuga ka mu raamatupiltidele (ei pea ju tingimata süles magama, piisaks sellest, kui siinsamas diivanil) – nüüd on põhilised ikka Säde ja Siimu, nagu allolevad pildid tõestavad. Nemad lihtsalt on mul pidevalt süles. Siim praegugi seda postitust kirjutades 😀

Jaanuar 2024 raamatud Read More »