Jul 012020
 

Näe, juuni jäi täitsa blogimata… Sorteerimata piltide hulk muudkui kasvab, kohutav :D AGA mul on juuli lõpus kaks nädalat puhkust, siis vast jõuan blogimisega ka jälle järjele.

Seniks aga – raamatud :) Neist peab ikka kirjutama :)

51. Emily Henry “Beach Read” 4/5 (293lk, 31. mai – 10. juuni) – see jäi silma kellegi Goodreadsi lugemiste hulgas ja impulsiivselt võtsin ette. Ei olnud üldse halb raamat, aga miskipärast väga ei köitnud ka. Kümme päeva lugesin :D Võib-olla oli ka lihtsalt küllastumus mai lugemisest, samuti vaatasime juuni alguses palju Luciferi, mis lugemise aega vähemaks võttis.

52. Fredrik Backman “Ärevil inimesed” 5/5 (286lk, 10.-15. juuni) – Backman oma tuntud headuses. Palju kentsakaid (kohati ärritavaid) inimesi, kes raamatu jooksul avanevad ning üsna nunnuks muutuvad. Jabur teemaarendus ja südantsoojendav lõpplahendus. Ove jääb vist endiselt lemmikuks, aga meeldis ehk isegi suts rohkem, kui vanaema ja Britt-Marie…

53. Epp Petrone “Kas süda on ümmargune 3: Jumala juurde” 4/5 (216lk, 15.-16. juuni) – no Epu raamatud mulle väga meeldivad, polnud see mingi erand. Tema elust ja seiklustest on alati tore lugeda. Ilmselt on ühtviisi oluline nii see, et Epp lihtsalt oskab hästi kirjutada, kui ka see, et me maailmavaated paljuski kattuvad. Usu teema on mulle samuti südamelähedane – ma ei ole ise küll nii aktiivne ega otsiv ning ei tunne vajadust üheski pühamus käia, aga kõrgemat jõudu ma usun ja leian, et pole üldse oluline, mis nimega erinevad usundid seda kutsuvad… Erinevatest pühakirjadest näpuga järje ajamine paneb küll kohati sügavalt ohkama, sest tundub, et teatud kontingent ei üritagi maailma laiemalt vaadata ja elab seetõttu väga kitsarinnaliselt. Mina usun elamisse nii, et endal oleks hea ja teistel ka :)

54. Loone Ots “Minu Odessa” 3/5 (296lk, 16.-18. juuni) – see oli nüüd üks mitte minu maitsele Minu-sarja raamat. Mina tahan õppida tundma riike läbi autori isikliku igapäevaelu ja emotsioonide – kultuuri ja ajalugu pigem näpuotsaga sisse segatuna. Kuna autor elaski koha peal ainult paar kuud, siis ega selle ajaga ei saagi ju rohkemat… Ja olen kindel, et on küllalt neid, kellele kogu see ajaloovärk väga meeldib. Aga mind pani haigutama :D Kultuur on nii lai mõiste, sinna sisse mahub küllaga ka mulle huvipakkuvat… Minu ja raamatu autori kultuurieelistused lihtsalt ei kattu.

55. Jørn Lier Horst “Talveks suletud” 4/5 (256lk, 18.-21. juuni) – minu teine lugemine William Wistingu raamatutest. Oli täitsa hea, ehkki meeldis pisut vähem, kui esimene. Mulle hakkavad need narkoteemad kergelt koppa ette viskama, tahaks vahelduseks mingit muud süžeeliini ka.

56. Anders de la Motte “Sügisroim” 5/5 (424lk, 21.-23. juuni) – jaa, see oli tunduvalt põnevam kui sarja esimene osa. Mõnus krimi, kus arvamist jagus lõpuni välja ja päris lõpplahendus oli ikka veel täitsa üllatav.

57. Ruth Ware “The Turn of the Key” 4/5 (352lk, 24.-28. juuni) – raamatukogu raamatud said selleks korraks läbi, nii et võtsin jälle lugeri ette. Sellele raamatule olid mul kõrged ootused, sest mitu sõpra olid hinnanud maksimumpunktidega. Oli põnev ja lõpplahendus minu jaoks täiesti ootamatu, aga üldjoontes oli mul seda raamatut miskipärast raske lugeda. Ilmselt osalt sellepärast, et tegelasteks olid ka lapsed ja ma teadsin, et üks neist saab surma. Ehk ka sellepärast, et kogu raamatut läbiv ärevus oli minu jaoks liig, olen pehmeke? :D Igatahes seda autorit ma rohkem vist ei loe, sest ta eelmine raamat, mis oli samuti põnev, ei olnud ka päris minu maitse. Mis seal ikka.

58. Pam Jenoff “The Lost Girls of Paris” 4/5 (400lk, 28.-30. juuni) – Minna vist hindas seda maksimumpunktidega ja sellepärast mu lugemislisti sattus, aga ma nüüd olen targem ja tean, et kui on sõjaraamatud, siis lihtsalt ei ole minu teema. Jällegi – väga põnev, mu meelest täitsa hästi kirjutatud ja käsi ei tõuse kunagi sellisel puhul alla 4 hindama… AGA jah, sõjakirjeldused, mis siis, et selles raamatus polnud rangelt võttes miskit hullu, on minu jaoks liig. Ei saa parata, ma naudin rohkem pisut teist laadi põnevust.

Mulle tundus, et ma lugesin juunis jube vähe, aga tegelikult on kaheksa raamatut täitsa keskmine tulemus. Pool aastat on läbi – aasta eesmärgiks oli 100 raamatut ja 30000lk, Goodreadsi sõnul on mul läbi 58 raamatut ja 17362lk. Tegelikkuses paarsada lehekülge rohkemgi, sest Epu südame-raamatul pole Goodreadsis lehekülgede arvu märgitud (otsisin siia postitusse raamatukogu andmebaasist :D) ja see pole seega sinna sisse arvutatud.

Kuna juulis on puhkus, siis on loota ka ohtralt lugemiselamusi. Loodetavasti köitvamaid kui juunis.

Kas ma peaks südame kõvaks tegema ja raamatuid karmimalt hindama hakkama? :D Sest juuni raamatutest rangelt võttes oleks võinud viis lugemata jätta ja mu elu poleks sellest kuigivõrd vaesemaks jäänud. Hindan üsna üheülbaliselt, ma tean :D Peaks rohkem 3 panema vist. Aga ma ju ei raatsi, kui tunnen, et tegelikult täitsa kobe raamat, lihtsalt mitte minu maitse. Ja Minu-sarja jällegi hindan väga subjektiivselt just siis 3 punktiga, kui pole minu maitse, mis siis, et võib olla hästi kirjutatud :D Võta siis kinni.

Praegu on mul pooleli see langusti-raamat, mida kõik kangesti kiidavad ja mille Goodreadsi skoor on muljetavaldav 4,48. Ma olen alles üsna alguses, 13% läbi loetud, siiani jätab üsna külmaks. Aga loodan, et ehk läheb sarnaselt Backmaniga, kellelt esimesena loetud Ove-raamat oli ka alguses minu jaoks täiesti “meh”. Langusti-raamatut oleks ehk eesti keeles isegi lihtsam lugeda, soise looduse kirjeldused jõuaks näiteks paremini kohale. Ega ma muidugi ei viitsi seda laenutama minna, loen ikka inglise keeles lõpuni. Vaatame, kas mu arvamus läheb siis lõpuks üldsusega kokku :D

May 312020
 

Ohh… Mõnuga tegin tagasi kaks eelmist kuud :) Sel kuul väga suures osas eestikeelne lugemine – õige mitu Eesti autorit ja eesti keelde tõlgitud Skandinaavia krimi. Krimi oli põhiline ka žanrina, ehkki muud sattus ka sekka, vaheldust peab ju olema.

33. Annela Laaneots “Minu Setomaa” 4/5 (248lk, 1. mai) – üldiselt tore lugemine, autori kirjutatust õhkus armastust ja see teeb Minu-sarja raamatud alati nauditavaks. Minu jaoks jäi pisut väheks isiklikku elu, aga üldiselt oli ikkagi tore. “Minu Virumaa” jätsin aga pärast ca 50lk lugemist katki, sest üldse ei kõnetanud…

34. Katrin Pauts “Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” 5/5 (312lk, 2.-3. mai) – oh, mulle nii meeldis! Nii põnev oli ja muudkui keris põnevust kuni lõpuni välja, kõik tundus piisavalt usutav, paha suhtes olid teatud libisevad kahtlused, aga ei midagi kindlat… Ühesõnaga tänuväärne Eesti krimi.

35. Jørn Lier Horst “Salauks” 4/5 (294lk, 4.-6. mai) – selle noppisin üles Minna lugemistest. Kartsin Goodreadsi põhjal, et äkki on see liiga detailne politseitöö kirjeldus mulle igav, aga vastupidi – väga huvitav oli. Karakterid ka meeldisid ja peategelane oli piisavalt sümpaatne, et teised Willaim Wistingu raamatud ette võtta. Neid on üle kümne, kahjuks kõiki eesti keelde tõlgitud pole, aga eks siis loen needki, mis on.

36. Cecilia Ekbäck “Hunditalv” 4/5 (365lk, 6.-10. mai) – see oli Tallinna Liisi suur lemmik, nii et otsustasin mõningase kõhklusega ette võtta. Oli selline… Teistsugune. Huvitav. Mitte päris minu maitse, nii et selles stiilis raamatuid mulle soovitada ei tasu, aga silmapildi avardamise mõttes igatahes tore lugemine. Aga mulle ikka meeldivad tänapäevasemad raamatud, kus pole nii palju viletsust ja nõidade põletamisi :)

37. Samuel Bjørk “Poiss pimedusest” 4/5 (317lk, 10.-11. mai) – selle korjasin teise soovitusena Minna lugemistest, Skandinaavia krimile olen alati avatud. Oli täitsa huvitav, aga tegelased nii väga ei paelunud, et oleks tundnud soovi samade tegelastega veel teisi raamatuid lugeda.

38. Katrin Pauts “Tulekandja. Muhumaa põnevik” 5/5 (264lk, 11.-12. mai) – mõned kirjutasid, et natuke liiga uskumatu… No pisut, jah, aga mu meelest see oli omal kohal :D

39. Katrin Pauts “Hull hobune. Hiiumaa põnevik” 5/5 (232lk, 12.-13. mai) – meeldis sama palju kui eelmised, õnneks paha ma täie kindlusega lõpuni ära ei aimanud ja väga põnev lugemine oli jällegi. Kõigi Pautsi saarte põnevike puhul ma ehk hindaks puhtalt raamatut pisut alla 5, aga kindlasti üle 4… Ja panin hea meelega ikkagi kõigile 5 põhjusel, millest kirjutasin eelmises postituses.

40. Epp Petrone “Elust kirju” 4/5 (320lk, 13.-15. mai) – ma olen üsna kindel, et ma olen seda raamatut kunagi lugenud… Aga mõtlesin, et võtaks uuesti, nagunii eriti ei mäleta. Epu raamatud tema elust mulle kõik väga meeldivad, nii et polnud sugugi üllatav, et raamatut (taas) nautisin.

41. Epp Petrone “Lastekirju” 4/5 (232lk, 15.-16. mai) – seda raamatut tahtsin tegelikult lugeda ja sellega koos võtsingi eelmise ka :) Ja seda tahtsin lugeda, sest oli kuidagi vahele jäänud ja Epp emadepäeval FB-s kirjutas midagi… Hästi tore lugemine taas. Epp on nii rohelises maailmapildis kui ka lastekasvatuses mind väga palju mõjutanud, tema raamatud sattusid mulle lihtsalt õigel ajal kätte.

42. Barbi Pilvre “Minu Vormsi” 3/5 (248lk, 16.-19. mai) – esimesed pool raamatut oli minu jaoks igav. Liiga kuiv ajalugu. Sellest ka kolm punkti. Teine pool oli aga päriselu, täpselt sellisel tasandil, nagu seda suvitajana võimalik kirjeldada oli. Kõige huvitavam osa minu jaoks oli muidugi eraelu, aga teiste inimeste kirjeldused ka. Ehk et – esimesest poolest lehitsesin suuremat lugemata läbi, teise poole lugesin korralikult läbi.

43. Katrin Pauts “Öömees” 4/5 (264lk, 19.-21. mai) – sellest raamatust ka juba eelmises postituses kirjutasin. Et oli täitsa ok, aga häiris vaheldumisi mina-vormis ja kolmandas isikus kirjutamine.

44. Katrin Pauts “Marduse tänav” 3/5 (255lk, 21.-24. mai) – ja sellest raamatust kirjutasin praktiliselt kogu eelmise postituse, nii et pikemat kommentaari ei vaja :D

45. Anders de la Motte “Suve lõpp” 4/5 (320lk, 24.-25. mai) – märkasin, et Minna hindas üht selle autori raamatut 5/5, vaatasin, et see on sarja teine osa ja võtsin esimese alustuseks. No see oli ok… Vaimustav polnud, aga täitsa põnev. Mul nüüd järgmine, Minna poolt loetu, kodus ootamas… Vaatame :)

46. Nora Robers “Come Sundown” 4/5 (480lk, 25.-29. mai) – oh, ma pole ammu Robertsit lugenud, ehkki ta mulle väga meeldib. Kuna raamatukogu raamatud olid just läbi saanud, siis valisin lugerist üsna suvalt vahelduseks tema raamatu. Ei pidanud pettuma, ikka meeldis. Kaks tegevusliini, minevik ja olevik, mis lõpuks kokku jooksevad. Tugevad (nais)karakterid, pereettevõtlus, pereväärtused, Roberts oma tuntud headuses ühesõnaga.

47. Eia Uus “Tüdrukune” 4/5 (271lk, 29.-30. mai) – algus oli tõsiselt super ja mõtlesin, et tuleb 5 punkti raamat… Kahjuks vajus lõpupoole ära. Ootused olid suuremad kui reaalsus :) Sellegipoolest väga huvitav lugemine. Lõpp jäi minu jaoks kuidagi imelikuks ja lahtiseks, ise lootsin midagi muud. Poliitikakirjeldusi oli mul huvitav lugeda, meediavõhikuna ma neid päriseluga kokku ei viinud :D  Seksi oli vähe :D Feminismi osas ma ei oska hinnata – mõtlesin ka ehmatusega, et kas tõesti ongi nii halb? Ma olen siis väga õnnelik, ma ei suuda oma elust ühtki #metoo momenti meenutada, aga ma usun, et ma olen ka üsna muretu ja paksu nahaga, nii et paljud möödaminnes ütlemised või katsumised on mul koheselt ununenud. See, mis seal raamatus kirjeldati, 13-aastase ajast, oli väga väga jõhker ja ma tahaks ainult loota, et päriselus nii ei ole. St, et kindlasti on kahjuks, mõnel inimesel, aga see ei ole ju ometi nö tavaline reaalsus? Ei saa olla. Ei usu. Kas ma olen naiivne? Palgalõhe teema, usun, on reaalne. Naisena poliitikas läbi löömine ka. Aga see, et naisena “meeste alal” töötades peab väga rangelt riietuma? No kas on nii? Arvustustes nii mõnigi vaidles vastu, ise ei tea, sest ei tööta nii fancyl ja kõrgel kohal :P

48. Erich Kästner “Veel üks Lotte” 3/5 (112lk, 31. mai) – taganesin täna hommikul ärgates pisut pahuralt allkorruselt üles tagasi, kuna lapsed mängisid lärmakalt arvutis ja Kaaslane vaatas telekat, mina tahtsin rahu ja vaikust. Kuna mu raamatud jäid alla, otsisin Plika riiulist lugemist. Vaatasime just ükspäev lastega mu kunagist lemmikfilmi “The Parent Trap”, mis oli ka nende meelest tore ja naljakas. Tekkis soov lugeda üle raamat, mille põhjal film algselt tehtud sai ja mis mulle lapsena mu mäletamist mööda vägagi meeldis. No praegu enam ei meeldinud eriti :D Kirjutatud ikkagi 1957, mis ei pruugi ilmtingimata halb olla, sest on selle ajastu raamatuid, mis on väga meeldinud… Aga see oli kuidagi väga imelikult kirjutatud. Ei tea. Film (millel pole raamatuga pistmist rohkem, kui kõige põhilisemad punktid – sünnil lahutatud kaksikute kohtumine suvelaagris, salaja koha vahetamine, isal uus naine – muu oli kaasajastatud) meeldis ikka palju rohkem :D

49. Riin Tuttelberg “Tom õpib rahamängu” 5/5 (91lk, 31. mai) – kuna Lotte-raamat sai kähku läbi ja alla minna ikka ei viitsinud, siis mõtlesin, et võtaks ette ka need rahatarkust õpetavad raamatud, mis mõni aeg tagasi Roosaare lehelt lastele tellisin. Plika oli selle raamatu juba läbi lugenud – ta ütles, et talle väga meeldis, aga oleks võinud pikem olla. Nojah, see raamat on pigem… Eelkooliealistele või esimestele klassidele, 11-aastasele neljandikule pisut titekas. Mina olen lihtsalt rõõmus, et lastele selliseid raamatuid kirjutatakse, seega panin südamest viis punkti.

50. Mihkel Truman, Jaak Roosaare “Kuidas saada rahatargaks. Rikkaks saamise õpik koolinoortele” 5/5 (156lk, 31. mai) – selle raamatu kohta jällegi Plika ütles, et talle pisut keeruline veel. Eks ta olegi, pigem päris teismelistele, mis need tegelased seal olid, 14? Ehk paari aasta pärast läheb paremini peale, oodaku seni oma aega. Minu meelest igati asjalik raamat, kus lihtsasti lahti seletatud nii noortele kui miks mitte ka täiskasvanutele, kuidas siis rikkaks saadakse :) Kindlasti oleks saanud seda raamatut kirjutada veel paremini, noortepärasemalt, mis iganes, AGA taaskord juba selle eest, et keegi üldse eesti keeles on midagi sellist noortele kirjutanud, maksimumpunktid. Loodan, et sellist kirjandust tuleb veelgi. Koolis vist sellistest asjadest ikka ei räägita, tuleb see töö kodus ise ära teha… Äkki teevad lapsed sellevõrra pisut arukamaid otsuseid. Ma loodan :)

Nii et 15 raamatut + täna veel kolm õhemat sorti lasteraamatut, kokku 18. Mis teeb selle aasta numbriks ilusa 50 – loetud lehekülgi 15 057. Seega maikuu lõpuks on poole aasta raamatud loetud. Eks ta nii ongi, et mõnikord rohkem ja mõnikord vähem.

Tahaks lugeda rohkem Eesti autoreid ja tänapäeva elust. Soovitage!

May 242020
 

Mõned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses võtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hästi kirjutatud, aga see ei jätnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles üsna hiljuti ja neelasin järjest kõik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei häirinud. Saarte põnevikud samuti väga meeldisid – viimastele panin kõigile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepärast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mõttes ka hullult äge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (häiris vist eelkõige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tänav”, mille just lõpetasin, vajutas jälle nuppudele… Olin häiritud. Piisavalt häiritud, et tulla blogima.

Millegipärast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tükk aega mõtlesin, et miks? Mis neil kahel ühist? Mis trigerdab minus nii ägedalt negatiivseid tundeid?

Mõlema tegevus toimub äärelinna vaikses tänavas ja mõlema tänava elanikud on kõik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mõrvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vähemalt mitte häirivalt nõme, aga mitte ka väga minu tüüpi. Võimalik, et mõlemas raamatus olid mõned tänava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jäid nad nii ülejäänute varju, et olid raamatu lõpuks ununenud.

Aga kõik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks ma tundsin mõlemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. Pähe hiilib küsimus, kas eestlane tõesti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja väga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jääb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid või neid “naabrist parem” tüüpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rõõmu tunda võimalikult paljust, nii väikestest kui suurematest asjadest, nii eesmärgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mõtte jõusse. See on põhjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea üldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka põnevust – see viimane ongi põhjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hädisemad või negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mõttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse näitaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonüümseid halvustavaid kommentaare. Kes üritavad näidata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu täiuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõned on vägivaldsed, mõned sõltuvad… Kõik nad tunduvad mulle ebakindlad ja õnnetud.

Ma ise tahan olla õnnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei õnnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga üldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rõõmu tundmine ja tänulik olemine ja kulgemine ja kõik muu päris hästi. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kõikuma ja paneb kõiges kahtlema – ka need ajad tuleb üle elada, tean seda omast käest väga hästi. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe väga-väga raske. Aga näe, tulin ka sellest välja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen küllalt kordi mõelnud “millal see ükskord läbi saab?” Lõpuks siiski sai. Kuni järgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest läbi eelkõige lootus, mis küll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kõik saab korda. Et tuleb lihtsalt üle elada ja parema tuleviku suunas rühkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin võrdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud üldse. Vahepeal pisut võõrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda üldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mõnusam teha – tean, et lugemas käivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonüümselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nõu ja abi vaid väga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rõõmsatest hetkedest. Kas ma näitan ennast paremana ja õnnelikumana kui tegelikult? Selles mõttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga :D Aga see ei ole mu jaoks enese paremast küljest näitamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lähedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjärele või väga läbimõeldud võtmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. Rõõmu elu ilusamate hetkede üle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool :D Samas hindan ma ka FB-s väga neid läbimõeldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kõigi “päriselu” sõprade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja väga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sõnastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha :)

Igal juhul, minu ümber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. Täitsa võimalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lähedalt ei tunne (kaaspärnakad, kolleegid) on võib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tüüpi, ma lihtsalt ei näe seda? Ausõna, mul on selle üle hea meel, et ma ei näe.

Mina näen enda ümber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile õige tundub. Ma jagan nendega oma rõõme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vähimatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi üritaks ennast minuga võrrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka täitsa teadlikult ümbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. Kasvõi waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kõik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mõtlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mõistlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mõned vist arvavad :D :D :D

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kõik tegelased on mulle eri põhjustel vastumeelsed… Välist ilu hindavad, salaja susijad, kõik omamoodi õnnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kõhklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kõiki neid negatiivseid karaktereid on meelega võimendatud.

Ma mäletan, mind torkas lisaks kõigele muule selles raamatus näiteks möödaminnes kirjeldatud väikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja läbi sörgitud maratone. Lugedes seda täpselt hetkel, kus ma olin saavutanud pärast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on võimalik mõelda soojamaareisile… Olles teinud läinud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda üle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna :D Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse näitajad. Võimalus reisida teeb rõõmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt üldse nii kaugele jõuda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva põhilist motivaatorit vormis püsida, olen olnud selles suhtes üsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist välja meelitanud. Eneseületus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et läks jälle lappama. Ma ei tea üldse, mida ma selle postitusega üritasin saavutada :D Ilmselt eelkõige rõhuvat tunnet endast välja kirjutada ja see õnnestus täitsa hästi, parem on olla.

Lõppkokkuvõttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ümbritsemine ja “ebasobivast” võimaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle küll piisab sellest üldisest teadmisest, et need õnnetud inimesed ja õnnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda täita asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kätte raamatuid, kus kõik tegelased on seda tüüpi.

Ja Susani ning Pautsi järgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepäraselt ja Pauts väga põnevalt. Loodan lihtsalt, et satub vähem seda valedele nuppudele vajutavat sisu :D

Mind ei häiri negatiivsed karakterid, mind häirib see, kui nad on tugevas ülekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kõik tegelased on pealtnäha normaalsed inimesed oma rõõmude ja muredega, tugevustega ja nõrkustega, inimlike vigadega… Ja alles lõpuks selgub tõde… Kes on päriselt paha? :P

Vastuseks alguses esitatud küsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid või “naabrist parem” tüüpi? Ma arvan, et vastus sõltub inimesest. Positiivse mõtlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on täis toredaid inimesi. “Naabrist parem” tüüpi inimesed on pigem õnnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kõik teised on sellised?

Aga mõtte jõud on suur, ma usun seda täiega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head :)

May 172020
 

Mais on olnud palju rohkem vaba aega ja võimalust coronast “puhata”, aga blogimisele pole see pingelangus just hästi mõjunud :D Las enamik piltidest ootavad siis õiget aega ja tuju, aga mõned üksikud siiski :)

Raamat, gintonic ja kolm kassi :D

Ja Kaaslane tegi teiselt poolt pilti :D

Järgmine saak raamatukogust. Lugeda olen mais mõnuga saanud, praegu kümnes raamat pooleli ja kuu lõpuni veel küllalt aega.

Emadepäeva hommikusöök.

See nädalavahetus oli lastevaba – oli plaanis koristada ja… Noh, vannitoa küürisin jube korralikult puhtaks, rohkem eriti ei jõudnudki :D Isegi lugenud olen ebatavaliselt vähe – eile hommikul lõpetasin ühe raamatu ja õhtul enne magamaminekut alustasin teist, täna pole üldse veel lugenud (aga see viga saab kohe parandatud) :D

Plika kümnenädalase tarneajaga kirjutuslaud ja voodi jõudsid kohale, sai need kokku pandud ja Plika toas väheke mööbeldatud. See omakorda pani mõtted liikuma muu mööbli suunas, nii et sai üksjagu netis surfatud.

Kust ma saan mõnusalt vanaaegse tumedast puidust riidekapi ja kummuti, ah? Kui mulle ei meeldi need lainelise uksega funkstiilis asjad ja ei meeldi LIIGA kaunistatud asjad ja ei taha antiigi eest meeletuid summasid maksta? Riidekapp võiks 150 lai olla, kogu osa riidepuude riputamiseks, sellist veel raskem leida… Vaatasin kõikvõimalikud lehed läbi – osta.ee, Soov, Kuldne Börs, okidoki, Sõbralt sõbrale… Midagi väga sobivat silma ei jäänud. Tallinna või Tartusse teise ringi mööblipoodidesse? Pärnu omad oleme läbi käinud, ei miskit…

May 012020
 

Kaaslane: “Kas sa tõesti kavatsed hakata mind päris raamatute lugemisega kiusama?”
Mina: “Watch me

Ehk et raamatukogust sai broneeritud raamatuid kätte :P Ja hilisõhtul voodis, kui mina soovin vahel temast kauem lugeda, on taustavalgustusega e-luger tavalisest raamatust tunduvalt praktilisem valik :P Aga päris raamatud on ju nii mõnusad…

Jaanuar-märts on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia lihtsalt.

23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

24. Mary Higgins Clark “Every Breath You Take” 4/5 (304lk, 2.-7. aprill) – Clark kirjutab üldiselt eraldiseisvaid romaane, aga see on üks tema seeriatest “Under Suspicion”, viies osa… Laurie Moran on üsna sümpaatne tegelaskuju ja tore on vahelduseks ka jälgida kellegi arengut läbi raamatute (sarnaselt Coulteri FBI seeriale). Mõrvapool oli täitsa viisakalt huvitav ja mõnus lugemine.

25. Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine” 4/5 (198lk, 8. aprill) – laenutasin selle, sest väga kiideti ja kiituse tõttu olid ootused suuremad :) Raamat oli igati mõnus ühe õhtu lugemine, aga ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kui teiste arvustuste põhjal oleks ehk eeldanud. Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D

26. Mary Higgins Clark “You Don’t Own Me” 4/5 (288lk, 8.-11. aprill) – ülalmainitud seeria järgmine osa. Mõnusalt põnev lõpuni välja – hindeks võib panna isegi 4,5.

27. Libby Page “The Lido” 5/5 (320lk, 12.-15. aprill) – Goodreadsi skoor on ainult 3,87, minu jaoks on see kindlasti eelmise kuu kõige sügavama mulje jätnud lugemine. Ma olen oma loomult positiivne inimene ja tunnen rõõmu lihtsatest asjadest. See raamat oli inimsuhetest ja väga nauditavalt kirjutatud. Kõik tegelased pugesid hinge. Tegevus keerleb ümber kohaliku ujula, mida ähvardab sulgemise oht ning kohalik ajakirjanik sõbruneb sellest kirjutades vana naisega, kes on käinud seal ujumas terve oma elu. Nii hargnevadki kõrvuti kaks liini – minevik ja olevik, mõlemad võrdselt haaravad. Eesti keeles ka olemas, soovitan tõesti soojalt kõigile.

Minu jaoks tegi selle raamatu nii eriliseks muidugi asukoht. UK, London, Brixton. MA ELASIN BRIXTONIS! Ma olin siis noor, ei hoolinud kogukondlikust elust ega oma ümbrusest, sattusime sinna elama juhuslikult, sest oli soodne, tööl käisin põhjas… Räägiti, et see kant on ohtlik – ma ei tundnud seda kunagi. Ühesõnaga – ma olen ELANUD Brixtonis, jalutanud mööda neidsamu tänavaid, mul on siiani soojad mälestused Vera Cruzi nimelisest kohvikust, kus me käisime inglise hommikusööki söömas (pigem küll pärastlõunal) – näe, siin on pilt minust kohviku ees ja siin mõned pildid kohvikust seest. Ma isegi ei teadnud, et seesama väliujula, mis on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks, eksisteeris minu kodust 1,4km kaugusel. Amazing! Kui ma kunagi Londonisse satun, tahan kindlasti ka Brixtonist läbi käia – vaadata, kas mu kohvik on veel alles ja Brockwelli ujula oma silmaga ära näha :)

28. Sarah Dessen “Just Listen” 4/5 (343lk, 15.-16. aprill) – eelmise kuu spontaanne lugemine. Polnud üldse plaanis, aga jäi Goodreadsis silma, et Minna luges – tundus selline mõnus noortekas, lugesin ka. Kogu raamat oli pigem tõsisemas toonis, keerles erinevate probleemide ümber. Lihtne ja küllaltki nauditav lugemine sellegipoolest. Põnevust oli ka – terve raamatu jooksul keris, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Suhteliin oli olemas, tegelaste areng märgatav – ja noorte probleemidest lugemine oli minu jaoks huvitav, sest enamikuga neist, mida tolles raamatus lahati, pole ma õnneks isiklikul tasandil kokku puutunud.

29. Ruth Ware “The Woman in Cabin 10” 4/5 (352lk, 17.-18. aprill) – mulle hakkas pisut vastu peategelase hädaline olek, aga raamat ise oli ääretult põnevalt kirjutatud ja põnevust keris kuni viimse hetkeni.

30. Mary Higgins Clark “Death Wears a Beauty Mask and Other Stories” 2/5 (304lk, 18.-24. aprill) – aprillikuu feil, ei soovita kellelegi :D Lugesin pahaaimamatult, sest Clark ju. Olen varasemalt lugenud vähemalt kaks raamatut tema lühemate lugudega ja need olid ok. Siia raamatusse olid aga kokku kogutud mingit eriti varajase perioodi naiivsed ja mõttetud lookesed. Ei tahtnud pooleli jätta, nii et lugesin võiduka lõpuni, aga nagu isegi näete, läks selleks terve nädal ja hinne on ka vastav :D Nimilugu oli enam-vähem, Alvirah & Willie lugu ok lugemine tuttavate tegelaste pärast (Clarki teine sari) – ülejäänud lood mõttetud, pooltes polnud isegi mõrva.

31. Paula Hawkins “The Girl On the Train” 4/5 (336lk, 24.-29. aprill) – sarnaselt üle-eelmisega ei nautinud ma väga peategelase hädalist olekut, aga raamat oli äärmiselt põnev lõpuni välja. Vaatan, et lugesin ka tervelt kuus päeva, aga siinkohal oli põhjuseks see, et oli meeletult palju tööd ja olin väsinud… Lihtsalt ei jõudnud õhtuti pikalt lugeda.

32. Katrin Pauts “Minu Muhumaa” 4/5 (232lk, 30. aprill) – mingil põhjusel olin jätnud Minu-sarjast vahele Muhumaa, Setomaa ja Virumaa, laenutasin siis nüüd need. Tahtsin eile õhtul tähistada pika nädalavahetuse algust ja aprillikuusse veel kümnenda raamatu kirja saada. Jah, oli negatiivne, mida paljud ette heitsid… Aga üllataval kombel see ei häirinud mind oluliselt. Mulle isiklikult tundus, et see negatiivsus oli siiski üsna objektiivselt kirja pandud… Kui nii saab üldse öelda :) Mul tekkis kohe huvi, et kus on siis tõde – kas on autor liiga negatiivne nagu mõned kommenteerijad väidavad või on see tõesti omade ringkaitse? Ütleme siis nii, et pole koht, kuhu sooviks kolida, et kogukonda sulanduda :D Ja ma ei saa hästi sellest aru, miks autori EMA sealt saarelt ära ei kolinud, kui tal nii negatiivsed kogemused… Autor ise paistab saart armastavat hoolimata kõigest. Ma NII VÄGA tahaks kuulda kuskilt siseallikast, kas on siis nii, et osa inimesi selles väikeses suletud kogukonnas on tõesti nii võõraviha täis, et sel kombel uut välja söödaks või lapsi süüdistataks… Ilmselgelt polnud ju tema ema mälestused välja mõeldud. Tahaks nii kangesti kuulda teise poole seletust… Aga ilmselgelt ei saa ma seda kunagi. Tahaks lugeda teist raamatut Muhu “põliselaniku” sulest, aga ka seda ei saa ilmselt kunagi olema :) Igatahes pani raamat sügavalt mõtlema. Ja Muhule tahaks turistina mnna :) Kusjuures Pautsi esimese krimi võtsin üheaegselt täiesti märkamata, et autor on sama.

2020 aasta senini: 32 raamatut, 10 276lk. Mu eesmärk on 100 raamatut ja 30 000lk aastas – nii et olen üsnagi järje peal.

Mais on ehk aega rohkem lugeda, sest sain lõpuks ühele poole tööotsaga, mille veebruaris enne kolimist ja coronat olin pahaaimamatult vastu võtnud. Töö oli täpselt see, mida ma oskan ja mida mulle teha meeldib, aga ajastus sai juhuslikult täiesti kohutav… Kõigepealt kolimine, siis corona, olin tööst ja distantsõppest kogu aeg nii väsinud, et veel ühe kohustuse päevakavasse mahutamine viis mind üsna viimse piirini. Aga tehtud see sai ja rahulolu on nüüd suur.

Maikuu vabad päevad on vaid puhkamiseks – pere, raamatute, puslede ja blogi seltsis :) Ja millalgi, kui tuju on, saab hakata tagantjärele eelmise aasta fotosid sorteerima ja selle põhjal olulisemaid sündmuseid blogisse kirja panema.

Apr 042020
 

Siin postituses on pildid esimesest nädalast, õigemini siis täpselt veebruari lõpuni… Märtsi pildid on mul veel sorteerimata :)

Tol korral vahetult pärast vastlapäeva, kui sadas maha esimene korralik lumi… Ma olin enda üle hiiglama uhke, et ma suutsin kaks päeva pärast kolimist endiselt täiesti kastide otsas elades leida varahommikul enne tööle minemist lastele (kellel oli vaheaeg) kõik soojad õueriided (mida polnud siiani vaja läinud) ja Kaaslane oli isegi asju tuugalt täis topitud garaažist nende pepulauad kätte saanud… Mis te arvate, kas lapsed tol esimesel päeval õue läksid? :D

Ma kujutasin ette, kuidas tõlkija sai kasutada oma loovust ja fantaasiat, katsudes tõlkida jobude erinevaid astmeid… Ja see tuli tal mu meelest üsna oivaliselt välja :D Ehk lõiguke Fredrik Backmani raamatust “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”.

Juhtus, et Kaaslane sattus pisut hoogu ja tellis meile… Ma ei ole päris kindel, MITU kasside ronimispuud… Liiga palju igatahes :D Aga noh, need on nunnud ja kassid on nunnud ja ma saan aru küll, kuidas see juhtub :D Kui ta oleks enne minuga arutanud, ma oleks tal muidugi veits hoogu maha tõmmanud, aga mis seal ikka :P

Continue reading »

Apr 012020
 

Panen loetud raamatud igakuiselt kirja… Hästi läks see lubadus, nagu tavaliselt :D Aga mis seal ikka, märts sai just läbi, panen siis nüüd nimekirja esimesest kolmest kuust.

Goodreadsis on mul seatud väljakutseks 100 raamatut aastas, esilehel kogu aeg näitab, palju loetud ja kas olen püstitatud eesmärgist kiiremini liikunud, omadega reel või liiga aeglane. Esimesed kaks kuud sain mõnuga lugeda ning olin keskmisest kiirem (jaanuaris 10, veebruaris 9 raamatut – umbes nii plaanis oligi). Märtsis seevastu, tänu kolimisele ja coronale, lugesin küll samamoodi igal õhtul enne magamaminekut, aga muul ajal polnud eriti üldse aega. Väsimus + keskmisest paksemad raamatud = kuu skoor ainult 3 raamatut – neljanda lõpetasin täna, sest kuigi see oli megapõnev, olin eile õhtul nii väsinud, et jäin lihtsalt magama :D Ja nüüd olen ühe raamatuga eesmärgist maas. Mis on muidugi käkitegu.

Ingliskeelseid raamatuid loen ma põhimõtteliselt ainult originaalis. Eesti keeles loen eelkõige Minu-sarja, aga katsun avastada ka teisi Eesti kirjanikke ja võõrkeelseid autoreid. Sest eesti keeles on tore lugeda. Aga originaalis lugeda on alati parem. Ühesõnaga, nii ongi mitmekesisem.

Inglise keeles meeldib mulle lugeda lugerist, sest siis on hea lihtne vaadata sõnaraamatust vajadusel sõnade seletusi. Neid sõnu, mille tähendust ma täpselt ei tea, pole eriti palju ja ma võiks need kõik vabalt vaatamata jätta, sest teksti mõttest saan alati niisamagi aru… Aga mulle meeldib kontrollida, kas “arvasin” õigesti – lugeda seletust, nüansse. Rikastab. Nii meelde need vähekasutatavad sõnad pigem ei jää, et ise kasutama hakkaks, aga kui peaksin neid edaspidi mingis kontekstis taas nägema, ehk meenub vähemalt täpsemalt, mis puhul neid kasutati.

Mul on oma kindlad sarjad ja kirjanikud, keda loen ning mugavusest kipun neisse kinni jääma. Vahepeal oli pikk periood, kus ma pigem lugesin vanu raamatuid lihtsalt üle. Kuna binge reading on kõigi mu lemmikute puhul suuremas osas aga siiski tehtud ja nüüd on reeglina oodata vaid uusi raamatuid, mida tilgub aegamisi, siis viimased aastad otsin teadlikult täiesti võõraid ja minu jaoks uusi raamatuid, mida lugeda. Enamik neist, mis hetkel lugemist ootavad, on kas Liisi soovitatud või siis Minna blogi igakuistest raamatukokkuvõtetest välja nopitud. Liis teab mu maitset ja oskab soovitada – mina tean, et Minnaga on meil ilukirjanduses kohati väga sarnane maitse ja need raamatud, mis talle sügavamat muljet avaldavad ning ka mulle kirjelduse põhjal huvi pakuvad, võtan endale kindlasti lugemisnimekirja.

Minu enda kindlad sarjad ja kirjanikud?

Minu-sari – nagu olen korduvalt kirjutanud, armastan lugeda eestlaste võõrsil elamise kogemustest. Mulle meeldivad sellised raamatud, kus ajalugu ja vaatamisväärsusi on vaid näpuotsaga, mulle meeldib lugeda pigem autori enda (era)elust, tema kohanemisest ühiskonnaga, iga riigi inimestest, veidrustest, rõõmudest ja valupunktidest läbi selle konkreetse autori pilgu. Riigid on erinevad, inimesed on erinevad, kokku on väga palju erinevaid raamatuid, mida lugeda. Paljud tekitavad teatud aspektides äratundmisrõõmu, paljud igatsust, paljud on korraks tore lugemine, aga on paari nädalaga ununenud… Mõned jätavad ka külmaks :) Mõned (vangla, sõda, vägivald, mõned Eesti kohad, Minu Maailm) olen ka teadlikult vahele jätnud. Seal olen praegu täitsa järje peal, lugenud pole vaid uusimat – Odessat.

Catherine Coulteri FBI seeria esimest raamatut lugesin ilmselt põhilkooli lõpus või gümnaasiumis – see siniste kaantega Erseni NYT bestsellerite sari oli toona mu suur lemmik. Vähe oskasin siis aimata, et samade tegelastega tuleb raamatuid veel ja veel ja veel… Praeguseks on 23 :) Mul on need kõik olemas ja suht hiljuti lugesin kogu sarja üle – vahe oli nii pikk, et enamiku puhul ei mäletanud mõrvarit :D Ma täiesti jumaldan seda sarja, see on alati nii põnevalt kirja pandud, kaks paralleelset süžeeliini pealegi, nii et kahekordne põnevus lõpplahenduse osas. Ja just kaks viimast raamatut on olnud ERITI head – kui enamasti olen neid hinnanud ikkagi 4/5 ja mõni üksik ka 3/5, siis kaks viimast said mult hindeks kindla 5/5. Nüüd ootan 24. raamatut…

Samalt kirjanikult on nüüd ka teine sari Brit in the FBI, millel on eelmisega kerged crossoverid, mainitakse ühiseid tegelasi – olin täiesti kindel, et sellest sarjast saab mulle sama suur lemmik, kui nt Station 19, mida hakkasin vaatama Grey tõttu… Boy was I wrong! Lugesin neli esimest raamatut läbi, et anda sarjale korralik võimalus, aga mulle lihtsalt ei istunud. Liiga… Ulmeline? Väga rahvusvaheline ja natuke ulmelised tegevusliinid. Vahel mulle istub selline teema ka, aga selle sarja puhul mitte. Rohkem ei loe.

Mary Higgins Clark on mu teine kõige lemmikum krimikirjanik, keda täiesti juhuslikult gümnaasiumiajal lugema sattusin – temalt on mul kodus raamaturiiulis mitukümmend raamatut, mis kunagi Londonis elades peamiselt kasutatuna soetasin. Päris pikki aastaid ma enam muidugi paberraamatuid ei osta, nii et uuemad on lugeris. Päris kõiki mul polegi ja viis on isegi veel lugemata – peangi äkki mõne ette võtma. Clarkiga oli nii, et alguses olid tema raamatud meeletult põnevad ja mõrvarit ei suutnud mitte kunagi ette aimata… Mingi hetk lugesin neid nii palju, et hakkasin liialt ette aimama… Siis hoidsin suti vahet ja nüüd viimased on jälle olnud tavapäraselt head. Ta kohe oskab megapõnevalt kirjutada. Mulle meeldib ka see, et peategelane on alati tugeva isiksusega naisterahvas ja alati tekib talle raamatu jooksul ka romantiline huvi, aga mõrv on siiski pealiin ja romantika ainult tibake kõrval, nii et see ei häiri kuidagi, on lihtsalt kirss tordil.

Nora Roberts kirjutab nö naistekaid, tema sai samuti mu lemmikuks juba kooliajal Erseni sinisest sarjast. Tema raamatuid ma praegu üldse ei loe ja vanemaid ei ole kõiki lugenud – huvi pärast lugesin mõned, aga alguses oli see ikka väga algeline romantika, mis mulle pinget ei paku, ajastu oli lihtsalt teine. Aga nii umbes… 1990ndate lõpp või 2000+, kuskilt sealtkandist alates… On tema raamatud meeletult põnevad ja täpselt minu maitse. Mu erilised lemmikud on tema sarjad – enamasti trioloogiad, mõnes ka neli osa. Olen paljusid neist mitu korda üle lugenud ja ilmselt loen kunagi veel :) Viimasel ajal ma tema uuemate raamatute hulgast midagi köitvat leidnud pole, sest kui on liiga otsene maagia teema, siis mulle ei meeldi. Samas kui on tavaline elu ja sinna näpuotsaga maagiat, need raamatud jällegi väga meeldisid. Aga tema raamatutes on jällegi peategelasteks tugevad ettevõtlikud naised, mulle meeldivad sealsed pereväärtused ja üldse…. On põnevust, on romantikat, kõike.

Eee… Tegelikult ma pidin ainult raamatud kirja panema, eks :D :D :D Läks lappama nagu tavaliselt.

Et siis, 2020 raamatud. So far.

Sorry, aga ma ei oska hästi arvustusi kirjutada, nii et need tulevad üsna üldsõnalised.

Punktide andmisega on ka nii, et ma olen liiga hea ja viiepallisüsteemis jääb neid nüansse väheks… St ma ei suuda anda raamatule alla 3 üldse, sellest kehvema ma jätaks pooleli :D Üldiselt on nii, et kui mul on raamatut raske lugeda, siis panen 3, kui oli täitsa tore ajaviitelugemine, siis 4, kui jättis sügava mulje ja tõesti VÄGA meeldis, siis panen 5. Tean, et peaks karmim olema, aga mulle ei meeldi kellelegi “halvasti öelda” :D Tegelikult on nüansse muidugi rohkem, tahaks panna vahel ka 3,5 või 4,5… Aga Goodreads ei lase. Ja vot kolm kuud hiljem ma enam peast ka ei mäleta neid nüansse… Nii et panen siia Goodreadsis antud hinde lihtsalt ja kui mäletan, siis kommenteerin omalt poolt juurde.

  1. Liisi Õunapuu “Le Rhino 2” 5/5 (184lk, 1. jaanuar) – Liis soovitas ja pani kümnesse. Mina soovitasin omakorda Minnale, kes sama palju nautis. Lugesin esimese osa läbi vana aasta viimasel päeval ja teise osa uue aasta esimesel. Soe, naljakas, liigutav, nunnu – imeline.
  2. Piret Tali “Minu Pärnu” 4/5 (344lk, 4.-9. jaanuar) – selle laenutasin kunagi hiiglama ammu Kaidilt, üle aasta tagasi kindlasti. Üritasin lugeda, aga ei jõudnud eriti kuskile. Nüüd oli sellega nii, et võtsin kiirustades reisile kaasa poolelioleva “Minu Tartu” asemel – hakkasin bussis lugema ja istus paremini, nii et lugesingi läbi. Tore oli pärnakana lugeda, selline keskmine ja mõnus Minu-sarja täiendus, mingit erilist mälestust samas ei jäänud.
  3. Lauri Räpp “Minu Tartu” 4/5 (255lk, 1.-13. jaanuar) – kuna olen ka Tartus elanud, oli samuti tore lugemine.
  4. Margus Kalam “Minu Aasia” 4/5 (424lk, 13.-14. jaanuar) – mitmekesine ja põnevalt kirjutatud.
  5. Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu” 4/5 (208lk, 14.-16. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Sellele raamatule tegelikult annaks pigem 4,5, sest väga meeldis, no keskmisest rohkem, samas päris 5 vääriline mu jaoks polnud. Haaras kaasa, lugemine läks ludinal, kuna terve raamat oli meilivahetusena kirja pandud. Lõpplahendus oli minu jaoks niivõrd nörritav, et olin täitsa närvis – MIS MÕTTES ma ei saagi teada, kuidas see lugu lõppeb? Kui sain siis teada, et raamatul on ka järg, oli kergendus :D
  6. Helen Tootsi “Minu Los Angeles” 4/5 (288lk, 17. jaanuar) – nii palju, kui mäletan, siis meeldis keskmisest pisut rohkem, annaks hindeks ehk 4,25 :D
  7. Fredrik Backman “Mees nimega Ove” 5/5 (318lk, 18. jaanuar) – hakkasin Backmani lugema, sest mitmelt poolt soovitati. Alguses üldse ei meeldinud. Lõpus praktiliselt nutsin. Suurepärane raamat. Backmani esimene ja siiani mu lemmikuim.
  8. Mart Sander “Litsid” 3/5 (280lk, 18.-21. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Selle lugemine läks pisut vaevaliselt. Laenutasin küll korraga kaks esimest osa, aga teise viisin lugemata raamatukokku tagasi. Ei olnud üldse halb, aga… Lihtsalt mulle väga ei istunud. Minu jaoks oli aga suurim ahhaa-moment selle raamatu juures, kui sain teada, et juba enne nõuka aega oli iseseisvas Eestis nii kaasaegne elu, et kinodes välismaa värvifilmid, moeajakirjad ja muu taoline. No ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga vaikimisi eeldasin, et tol ajal oli elu nagu “Tõde ja õigus” :D Linnaelu oli siiski juba siis midagi muud :D
  9. Elizabeth Haynes “Into the Darkest Corner” 4/5 (416lk, 21.-28. jaanuar) – ka Liisi soovitatud. Selle raamatu lugemisega läks mul aega. See oli häiriv. Minu jaoks tibake liiga vägivaldne, ehkki see vägivald oli suuresti psühholoogiline ja alles lõpus füüsiline. Oli väga põnev iseenesest… Aga jah, raske lugemine.
  10. Liane Moriarty “Nine Perfect Strangers” 5/5 (432lk, 29.-30. jaanuar) – taas kord Liisi soovitus, esimene Malta-reisi raamat. No ja ma ei tea täpselt, miks, aga mulle NII VÄGA meeldis. Mulle meeldivad raamatud, kus on palju erinevaid süžeeliine, tegelasi, mida alguses eraldi tutvustatakse ja siis tekib neile mingi ühisosa, lood põimuvad… Ma ei oskagi raamatutest kohe mingit analoogi tuua, filmidest “Love Actually” näiteks. Novot, see raamat oli selline ja ühtlasi ka väga põnev, kogu aeg mõtlesin, et KUIDAS see küll lõppeda võib… Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu. Aga väga hea raamat.
  11. Gail Honeyman “Eleanor Oliphant Is Completely Fine” 5/5 (336lk, 31. jaanuar – 1. veebruar) – teine Malta-reisi jooksul läbi loetud raamat. Jälle Liisi soovitus. Jällegi nautisin tohutult – see oli täiesti omanäoline, südamlik, liigutav, üllatav…. Ja tegevus toimus UK-s, mis tekitab minus alati tõelist nostalgiat.
  12. Katharine McGee “The Thousandth Floor” 4/5 (496lk, 2.-4. veebruar) – kolmas Malta-reisi raamat. Selle seeria soovituse noppisin päris ammu Minna blogist – kuna ma aeg-ajalt väga naudin teismeliste elust lugemist, siis tundus põnev, tahtsin ka näha, kas selline ulmeteema võiks mulle meeldida. Oli täitsa tore lugemine, aga ei miskit erilist. Samas vastu ka ei hakanud ja ulme puhul see tavaliselt juhtub :D Trioloogia teised osad olid isegi paremad kui esimene, eraldi ma neid ei hakka arvustama.
  13. Katharine McGee “The Dazzling Heights” 4/5 – The Thousandth Floor 2 (432lk, 4.-6. veebruar) – neljas Malta-reisi raamat.
  14. Katharine McGee “The Towering Sky” 4/5 – The Thousandth Floor 3 (464lk, 6.-11. veebruar) – seda alustasin vist tagasilennu ajal. Kuna lend suunati libeduse tõttu Tallinnast Riiga ja sealt hiljem tagasi Tallinna, nii et venis alla 4h asemel 7h, pärast mida veel bussisõit Pärnusse – ütleme nii, et oli aega lugeda :D
  15. Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” (272lk, 12.-13. veebruar) – Susan kirjutab imeliselt ja ma ootasin sellest raamatust NII palju. See raamat ajas mind aga hoopis igal tasandil nii kohutavalt närvi, et ma ei suutnudki sellele Goodreadsis mingit hinnet panna. Ei olnud igav, ei olnud halvasti kirjutatud. See pigem ühiskonnakriitika, ülepaisutatud, huumorivõtmes. Aga KÕIK need inimesed käisid seal mulle NII RÄIGELT närvidele, et ma ei ei suutnud seda naljakalt võtta ega nautida. Põnevus oli küll, et mis siis lõpuks saab, nii et läbi lugesin meelsasti. Aga jah, sellest võiks täitsa mingi psühhoanalüüsi aretada, et MIKS siis nii närvidele ikkagi käis :D Hetkel ei jaksa.
  16. Kaja Kahu “Minu Liibüa” 3/5 (224lk, 13.-15. veebruar) – oli ok lugemine, aga jäi pisut lahjaks. Lõpp läks küll väga pingeliseks ja põnevaks, kui nad sõja eest põgenesid.
  17. Olavi Antons “Minu Tenerife” 4/5 (328lk, 15.-16. veebruar) – igati tore ja asjalik Minu-sarja lugemine.
  18. Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet” 4/5 (194lk, 17.-19. veebruar) – “Hea põhjatuule vastu” teine osa, sama nauditav ja sain oma oodatud lõpplahenduse :) Hindeks võiks panna ka 4,5.
  19. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” 5/5 (352lk, 19.-29. veebruar) – see raamat oli nii jabur, et alguses ma ei osanudki sellest midagi arvata, aga tuletades meelde, kuidas Backmani esimene raamat mulle alguses räigelt närvi käis ja mida edasi, seda rohkem haaras, siis lihtsalt lugesin. Minu jaoks oli raske lugeda neid muinasjutumaa kirjeldusi, kohati lasin lihtsalt diagonaalis üle. Muidu aga Backman tuntud headuses – selles raamatus oli palju tegelasliine, mis muudkui kerisid ja põimusid. Väga tore raamat :)
  20. Michelle Obama “Becoming” 5/5 (426lk, 26. veebruar – 18. märts) – sellest kirjutas Ritsik nii haaravalt, et kohe järgmisel päeval oli mul lugeris olemas ja alustasin seda isegi enne, kui eelmine raamat läbi sai. Lugesin paralleelselt kaht raamatut – üks oli all elutoas, teine üleval magamistoas. No NII HEA oli. Ma ei teadnud temast enne mitte midagi, igasugune arvamus puudus. Ameerika riigi juhtimisest ja presidendiks olemisega kaasas käivast ei teadnud kah miskit, nii et jubedalt põnev oli nii see pool kui Michelle’i areng läbi aja. Uhh, soovitan kõigile.
  21. Lars Mytting “Uju koos uppujatega” 3/5 (384lk, 7.-20. märts) – Liisi soovitatud raamat, millele tema oli pannud hinde 5/5, aga mulle väga ei istunud. Ma ei mäletagi täpselt, millal ma selle lugemist alustasin, millalgi märtsi alguse poole võtsin elutoas lugemise raamatuks, kui “Vanaema”-raamat oli läbi, Michelle üleval lugeris ja ei viitsinud sel järel käia… Lugesin ja lugesin, venis ja venis, no oli ikka natuke põnev ka… Aga jah, ei olnud minu maitse.
  22. Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” 5/5 (285lk, 23.-25. märts) – ka väga tore raamat ja omapäraselt südamlik ning liigutav nagu Backmani teised, aga sellele ma võib-olla paneks hinde pisut alla 5, sest teised kaks meeldisid rohkem. Lõpplahendus mind väga ei rahuldanud, ootasin rohkemat. Aga väga südamesse minev raamat siiski.
  23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval :D

Laupäeva öösel kell kaks. Kui oled hommikul nii kaua maganud ja raamat on nii põnev, et und ei tule… Kui lugeri aku saab tühjaks, võiks ju vihjet kuulda võtta ning üritada magama jääda… Aga saab ju ka tulla elutuppa, et laadimise ajal edasi lugeda?


Aga jah… Sel aastal siiani siis 7600lk. On olnud mõned üksikud õhtud, kus olen olnud nii väsinud, et jään kohe magama, aga need on VÄGA harva… Igal õhtul voodis Kaaslase kaisus lugemine on traditsioon – üks meie suhte kõige mõnusamaid osi ja siiani ogaralt õnnelikuks tegev.

Lähen siis nüüd voodisse… Lugema :D

Feb 182020
 

IMDB-d pole mõtet panna ja erilist tutvustamist vast ei vaja :)

Kas teate, et ma ei ole vist “Suve” ja “Sügise” filme näinud ega raamatuid lugenud? “Kevade” raamatut ilmselt olen lugenud rohkem kui korra, filmi näinud vähemalt korra… No “Kevade” on klassika, sealt ma mäletan ikka igasugu asju… Ja samas on need fragmendid, põhiliin mul tegelikult pole meeles :D Mis liin seal üldse oli? :D Igatahes, mul oli taust puudulik, mitu “peatükki” vahelt puudu, sellegipoolest tahtsin kindla peale filmi ära näha.

Ja no super oli, mulle VÄGA meeldis. Rohkem, kui oleks eeldanud. Nalja sai, head näitlejatööd… Mõnus. Nüüd tahan kõik raamatud läbi lugeda ja kõik eelmised filmid ka ära vaadata :D

Sel aastal on üldse paljud filmid mu lugemislisti pikendanud. “The Good Liar” raamat ootab lugeris, “Väikesed naised” ja kõik selle järgnevad osad on öökapil kuhjas, nüüd siis Lutsu teosed ka plaanis… Aga kõigepealt katsun siiski olemasolevate raamatukogu raamatutega ühele poole saada – lugesin viimase nädalaga kolm läbi ja neli on veel ootel… Ja no teada on, et eks ma Fredrick Backmanilt vean siis raudselt järgmise raamatu koju ja…

Aga küllap ma mingi hetk jõuan Lutsuni ka. Peab “Kevade” öökapile valmis vedama, see on mul raudselt riiulis olemas.

Jan 272020
 

Little Women – IMDB 8,2. Igati nõus :)

Romantiline draama.

Kes ei teaks Louisa May Alcotti legendaarset raamatut “Väikesed naised”? Ma olen suur selle ja kõigi järgede fänn, koolieast saati. Eesti keeles minu teada 1990-ndatel “Good Wives” ei ilmunud – vähemalt mul on sellest ajast raamaturiiulis vaid “Väikesed naised”, “Väikesed mehed” ja “Plumfieldi poisid”. Vaatasin järele, 2006 on välja tulnud “Väikeste naiste abielud” – seda eeldasingi, et praeguseks kindlasti juba on. Mina ise lugesin viimatimainitut hiljem Londonis ja olin hiiglama rõõmus, sest vahelt olid ju seni olulised sündmused puudu.

Eks neid filme ole sellest raamatust kindlasti tehtud mitmeid, ehk olen isegi mõnd näinud… Aga ei mäleta midagi. Kui selle filmi treilerit nägin, olin väga elevil, sest see tundus nii sümpaatne.

Küsisin kaaslaselt, kas ta üldse soovib minuga seda vaatama tulla, tundus selline… Naistekas :) Aga kuna hinnangud olid väga head, siis ta tuli meelsasti. Ja talle meeldis ka väga. Saal oli täna täitsa täis, palju ka vanemaid inimesi, nii tore.

Film oli super. Lugu oma tuntud headuses, paralleelselt jooksid kaks liini – minevik ehk “Little Women” ja olevik ehk “Good Wives”. Kuna viimast raamatut olen lugenud kõige vähem, siis olin peale põhilise (kes sureb, kes kellega abiellub jne) kõik nüansid unustanud – ääretult tore oli meenutada. Minevikust muidugi tulid absoluutselt kõik stseenid tuttavad ette, sest esimest raamatut olen ma kindlasti kõige rohkem lugenud.

Ühesõnaga – soovitan, väga soojalt. Ilmselgelt on raamatutes rohkem nüansse, mis kõik filmi ei mahu, aga see oli tõesti väga hästi tehtud film, mis minu jaoks raamatutegelastele näod juurde andis :)

Tekkis nüüd tahtmine need raamatud ka üle lugeda… Peab seda millalgi tegema.

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P