raamatud

Kirjutasin lugemise väljakutse gruppi üpris pika arvustuse ja kopeerin selle blogisse – kui ma oleks kirjutanud oma mõtted just blogipostitusena, oleks see tulnud pisut teises stiilis, aga mul on lihtsalt toss väljas, ei jaksa teist korda… 😀

Kunagi, kui ma veel noor ja rase olin (mu lapsed on hetkel 13 ja 15), sattusin lugema Epp Petrone Ameerika-blogi. Sealt tuli esimene huvi keskkonnateadliku eluviisi vastu, mis tasapisi muudkui kasvas. Ja päädis sellega, et eelmises elus (loe: 2014-2018) olin ökopoe juhataja. Ehkki ma otsustasin (keskkonnaga mitteseonduvatel põhjustel) kuus aastat tagasi tööalaselt teise valdkonda suunduda ning olen selle otsusega väga rahul, oli ökopoe juhatamine siiski mu senise elu kõige südamelähedasem töö. Ma lihtsalt olen peast roheline, pole midagi teha.

Teise ringi poed on mu lemmikud, üritan võimalikult palju vajaminevaid asju soetada pigem kasutatuna (kõike muidugi ei saa, erinevatel põhjustel). Asjade omamise suhtes olen mõningate eranditega (riided, kõrvarõngad, pusled – neid võib olla palju, kuni ma neid kõiki ka päriselt kasutan :D) eelkõige minimalist ja kõik, mida mul endal enam vaja ei lähe, suunan otsekohe teisele ringile – vähem asju, lihtsam elu.

Nii et see raamat oli väga minu teema – lugesin huviga arvustusi ja ootasin, et raamatukogu järjekord minuni jõuaks. Ei pidanud pettuma – see oli lihtsalt nii fantastiliselt äge ja inspireeriv lugemine! Just täpselt selline inimene tahaks ma olla. Et ma oskaks sama loovalt kõike taaskasutada, et mul oleks loomingulisust, silma ja kannatust, et oma kodu jupp-jupi haaval sisustada ning perekonda riietada…

Reaalsuses olen ma üritanud kaht kodu renoveerida ja selles haledalt feilinud. Sest remondisegaduse sees elamine oli minu jaoks katsumus, ma ei suutnud oma peas ette kujutada pilti, milline peaks saama lõpptulemus, iga sisekujundusliku otsuse tegemine oli piinarikas – ning tulemus tihti absoluutselt midagi muud, kui ette kujutasin. Seda postitust kirjutan oma mugava maja diivanilt, mille ostsime renoveeritult ja täissisustusega, kui enam renoveerida ei jaksanud 🙂

Aga unistuste mina on täpselt nagu Kiti. Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei ole ma endiselt maha matnud mõtet, et äkki peaks kunagi maja ehitama. Olla lihtsam kui renoveerimine 😀 Mu olematut sisekujundusoskust see fakt muidugi ei mõjuta. Nii et ma ei saa aru, miks ma ei lepi juba reaalsusega ja ikka pole kuskile kadunud aastakümnete pikkune unistus ehitada looduskaunisse kohta oma ökomajake (ehkki olen ammu jõudnud selleni, et pikal pimedal ajal on linnas palju mugavam elada). Lugesin seda raamatut, vaimustusin iga natukese aja tagant, lehitsesin kogu aeg lugemise kõrvale pildialbumit ja pidin kahetsusega tõdema, et paljusid raamatus kirjeldatud oivalisi lahendusi ei ole piltidel näha (õnneks mitmed on ka). Pilte oleks tahtnud teksti sisse peaaegu iga asja juurde 😀 Lugesin ja kujutasin ette, kuidas ma ise oma maja ehitan ja seda niiviisi sisustan… Ehkki ma tean, et reaalsus oleks sellest valgusaastate kaugusel. Siiski, laske inimesel unistada!

Kusjuures – see, et ma muudkui vaimustusin, ei tähenda sugugi seda, et KÕIK, mida Kiti tegi, oleks olnud absoluutselt minu maitse. Ei, seda mitte. Maitsed on erinevad. Aga põhimõte loeb 🙂 Mina olen oma olemuselt pigem see, kes “mitteilusaid” asju kappi panna tahab, nii et suuremalt jaolt avatud lahendus köögis ja mujal ei ole minu kodule sobiv stiil – aga üldises plaanis oli Kiti maja nii mõnus ja hubane. Need ägedad kirjud diivanid ja see oivaline vannitoa mosaiik… Mulle nii meeldivad omapärasus, hubasus, looduslikkus ja värvid…

Riiete osas olen ma väga Kiti moodi – mu arust on teise ringi poodides palju põnevam ostelda, ma kohe ei oska tavapoodidest riideid osta. No vahel ikka ostan üht-teist ka uuelt, aga enamik mu garderoobist pärineb Humanast. Seal on tunduvalt rohkem ja põnevamat valikut kui nö tavapoodides. Rahakotti ka ei murra. Õmmelda ma muidugi eriti ei oska – mitte eriti sirgete õmblustega kardinaid, tooli-, diivani- ja padjakatteid sai 14 aastat tagasi küll kokku suristatud, aga riided on midagi muud… Samas kunagi pole hilja õppida!

Tunnen teravat puudust kohast, kuhu saaks lihtsalt VIIA asju, mida vaja pole, KÕIKI asju – ja võtta asju, mida vaja on. Unistan, et äkki võiks kunagi ise sellise koha teha. Tartus olla proovitud ja ei jaksatud hallata? Eelkõige on häda just selliste asjadega, mis ehk pole müügikõlbulikud, aga sellegipoolest täiesti kasutatavad. See tuli raamatust nii hästi välja – IGALE asjale leidub huviline / kasutus – küsimus on, kui lihtsalt? Kui asju on rohkem, ei jaksa ju ükshaaval ära andmise gruppides pakkuda. Tahaks korraga ära viia kuskile, kust need lähevad uuele ringile ja saavad uusi inimesi rõõmustada. Siit muidugi võiks edasi harutada mu järgmist unistust järjekordse töövaldkonna vahetuse suhtes – nimelt ma arvan, et minu tõeline kutsumus on aidata inimestel oma kodusid korda saada ja üleliigsetest asjadest vabaneda. Aga Marie Pärkma on juba isegi raamatu ära kirjutanud, palju selle valdkonna inimestel meie kandis tööd jaguks? 😀

Ma ei osta raamatuid peaaegu üldse, sest enamikku neist ma üle ühe korra ei loe, raha kulub mujale ära ja raamatukogu on üks imeline koht. Aga üle pika aja ma tunnen, et vot SEE raamat võiks küll kodus riiulis olemas olla. Sest sealt leiab lõputult inspiratsiooni ja kasulikke nippe. No et kui ma ükskord seda maja ehitama hakkan… 😀