Apr 102021
 

LV18. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega.

Phil Knight “Shoe Dog” (Scribner 2016, 400lk)
Eesti keeles “Jala jälg” (Helios Kirjastus 2016)

Oh, kuidas ma armastan inspireerivaid elulugusid! Ja oh kui PÕNEV oli lugeda Nike ajaloost!

Ma olen ise sellist tüüpi inimene, kes brändiihalusest suuremat ei pea ja tuntud logod riietel on minu jaoks pigem asi, mida vältida :) Spordipoode külastan harva, sest minu jaoks on mõistlikumaid viise oma raha kulutada ja riiete osas olen nagunii teise ringi fänn. Mitte et ma oleksin enne Nikest kuidagi halvasti arvanud, seda mitte, täiesti sümpaatne firma… Aga pärast selle raamatu lugemist sümpaatia kasvas hüppeliselt ning lisandus tohutu austus.

Niiviisi kenasti ühtede kaante vahele kokku panduna oli see ikka täitsa ulmeline teekond. Oli lihtsalt üks noor mees – loomu poolest pigem arg ja introvert – kes armastas jooksmist. Ja oli tema IDEE importida Ameerikasse soodsaid kvaliteetseid Jaapanis toodetud jooksujalatseid. Nii läks ta pärast ülikooli lõpetamist ümbermaailmareisile ja külastas selle ajal muuseas ka üht Jaapani tootjat, et kaubelda välja nende toodangu Ameerikas müümise õigus – ostes esimesed paarid isalt laenatud rahaga :) Ja siis see uskumatu kasv, sellega seoses ettevõtte pidev rahahäda, reetmised (ilma milleta poleks Nike brändi ilmselt üldse sündinudki), probleemid pangaga, kohtukeissid… Ulme, noh, ma ütlen!

Ja kogu see seltskond seal raamatus – uskumatud tüübid olid koos. Nende kõigi ühine näitaja oli usk sellesse, mida nad teevad… No ja meeletult targad olid nad muidugi ka. Ja parasjagu hullud. Muidu poleks nad sellega ilmselgelt hakkama saanud :)

Ühesõnaga ääretult sümpaatne lugemine ka spordikaugetele inimestele. Väga hästi kirjutatud raamat! Ma vaikselt mõtlesin seda lugedes, et oleks ehk isegi võinud eesti keeles ette võtta – kõik need raamatupidamise ja jalatsitootmise terminid loost üldist arusaamist ei seganud, aga nii täpselt ma neid inglise keeles ju tegelikult ei tea. No ma lihtsalt reeglina ingliskeelseid raamatuid eesti keeles ei loe, sest kardan halba tõlget, ehkki kõik tõlked ei ole ilmtingimata halvad :D

Apr 042021
 

Kuu algas meeldivalt hoogsalt, aga käis teises pooles lugemise mõttes täiesti maha :D Kokku kümme raamatut ja 2867lk. Inglise keeles ainult üks raamat, mis on minu puhul äärmiselt ebatavaline.

Kuna olen kõigi raamatute kohta eelnevalt juba eraldi postitused teinud, siis ega rohkem polegi miskit öelda :D Marie Force Fatal-seeriat ma eriti arvustada ei viitsi, sest eesti keeles neid praktiliselt pole ja inglise keeles keegi neid eraldiseisvate raamatutena vast lugema ei hakka. Aga üldises plaanis endiselt väga mõnus krimisari, kus kuriteod põnevad ja suhteliinid toredad, ehkki kohati liiga roosamannad :P

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk arv
01.03.2021 01.03.2021 Tanja Mihhailova-Saar Tanja. Milles on süüdi taburet? 5 5 240
05.03.2021 05.03.2021 Ketlin Priilinn Kas keegi kuuleb mind? 4 4 296
05.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Kommionu 4 4 296
06.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Jenny Dahlgren 4 4 286
06.03.2021 07.03.2021 Ketlin Priilinn Lumehaldjas 4 4 300
02.03.2021 13.03.2021 Epp Petrone ja Väike Myy Meie taluelu 5 5 282
15.03.2021 15.03.2021 Marju Gellert Minu Hispaania 4 4 232
15.03.2021 16.03.2021 Henek Tomson Minu Uus-Meremaa 5 5 264
17.03.2021 17.03.2021 Ene Sepp Väike roosa pilet paradiisi 4 4,5 312
20.03.2021 21.03.2021 Marie Force Fatal Jeopardy 4 4 359

 

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 17. märtsist.

Henek Tomson “Minu Uus-Meremaa” (Petrone Print 2021, 264 lk)

Ma ei alustanud selle raamatu lugemist eriti suurte ootustega – mõtlesin, et küllap on tore, aga vaevalt, et matkamine minu jaoks nüüd nii põnev teema on.

Oi, kuidas ma eksisin! Seda raamatut ei saa võrrelda nt “Minu Šotimaaga” (no lihtsalt esimene Minu-sarja raamat, mis matkamisele mõeldes pähe tuli) – Heneki rännak oli ikka igas mõttes klass omaette. Sellistes ilmastikuoludes! Ilma rahata! Täielik ulme!

Algusest peale oli nii kaasakiskuv, põnevusega keerasin lehti ja ahhetasin iga ägeda kogemuse, iga kohatud abivalmi inimese ja heateo, iga uskumatu kokkusattumuse peale. No lihtsalt pani kaasa elama!

Üsna ebatüüpiline Minu-sarja raamat, Uus-Meremaal ELAMISE kogemust siit ilmselgelt ei leia (küll aga tutvustatakse loodust, ajalugu, inimesi) – samas see polnudki mu jaoks peamine. Peamine oli ikka retk. Matk. SEIKLUS!

Ühesõnaga ma olen äärmiselt meeldivalt üllatunud, et see raamat nii sügava mulje jättis ja soovitan soojalt kõigile.

Kuna olen pikalt jälginud Uus-Meremaal elavate eestlaste blogisid, olid paljud raamatust loetud kohanimed mõnusalt tuttavad. No ja mul on ikka unistus, et Alaska Mannilt ka kunagi “Minu Uus-Meremaa” tuleb (eks temalgi on oma matkaseiklusi jagada, aga peamiselt just selle igapäevaelu poole pealt). Nüüd, kus ei ole enam “üks riik, üks autor” piirangut – lootust ju on? 😃 Ilmselgelt mitte niipea, aga ehk näiteks paari aasta pärast? Uus-Meremaa on nii äge koht, tahaks sellest veel kuulda.

Tekkis kohe isu ise ka matkahundiks hakata. Mitte küll nii ekstreemsetes ilmastikuoludes ja ilma rahata, aga… Alustaks lihtsalt päevast või nädalavahetusest kaunil kodumaal ja… Kes teab, äkki jõuan ka kunagi Te Araroale? 🙃

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 15. märtsist.

Marju Gellert “Minu Hispaania” (Petrone Print 2021, 232lk)

Olen üldiselt väga positiivne inimene, aga täna õhtul oli kuidagi eriti viuviu olemine – kõik ajas närvi, miski ei sobinud. Raamatu abil teise maailma põgenemine aitab alati – ja meeleolu arvestades tundus kohane valida krimkade kuhjast just päikeseline “Minu Hispaania”.

Paar tundi hiljem sai raamat läbi ja tuju on tunduvalt parem 🙂

Minu lemmikud Minu-sarja raamatud on need, kus on tunda autori armastust selle riigi vastu ja “Minu Hispaania” on kahtlemata üks neist. See oli muljetavaldav, kuidas autori Hispaania-armastus oli nii suur, et ta aastaid enne kolimist võttis hispaania keele kursusi ja vaatas hispaaniakeelseid telekanaleid. Enamasti kolitakse keeleoskuseta ja hüpatakse koha peal vette 🙂 Aga nagu raamatust tundus, siis Hispaanias oleks nii üsna raske olnud, sest Málagas, kuhu nad kolisid, ei saanud inglise keelest vähemalt toona keegi aru.

Ega see uues kohas elu alustamine kerge pole – ehkki raamatu peategelastel tundus algus pigem libedamalt minevat ja alles hiljem viskas neid vimkasid teele… Aga ometigi nii lahe, kui ettevõtlikult nad on kõigega hakkama saanud ja kui erinevaid asju seitsme seal elatud aastaga ette võtnud. Müts maha! Loodan siiralt, et nende ettevõtlus kogu sellele koroona-ajastule hoolimata ellu jääb ja õitsele lööb – nad on selle täiega ära teeninud.

Ühesõnaga väga mõnus ja kiire ühe õhtu lugemine, mis tekitas isu ise Hispaaniat avastama minna. Raamat oli kahjuks küll lühikesevõitu ja seda käest pannes jäi tunne, et oleks tahtnud nagu rohkem ja süvitsi… Mida täpselt, ei tea isegi 🙂 Aga mis oli, oli tore lugemine. Soovitan!

Mar 142021
 

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne :)

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja :) Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks :) Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema :D

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja :D Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha :D Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet :D Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus :D Siiani on seal aias :D Nüüdseks lume all :D

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda :D Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada :D Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata :) Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi :) Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike :)

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha :D

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi :D Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud :D Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? :D Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi :D

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem :)

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib :P

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Mar 142021
 

Eelmisel nädalavahetusel läbi loetud krimkad, millest nüüd lõpuks lühidalt muljetada jõudsin. Lõpetasin viimase raamatu ööl vastu esmaspäeva ja ei jaksanud kohe gruppi kirjutada – järgnes täiesti hullumeelne töönädal, mil ma ei jaksanud õhtuti peaaegu üldse lugeda. Nüüd on juba järgmine raamat loetud ja arvustamist ootamas… Aga vanad võlad tuleb ometigi enne ära klaarida.

Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sari: “Kas keegi kuuleb mind”, “Kommionu”, “Jenny Dahlgren”, “Lumehaldjas” (Tänapäev 2017-2020, kõik ca 300lk)

Lugesin Rebecca Lindebergi sarja esimese raamatu “Enne kui on hilja” umbes kuu aega tagasi, siis jäi jupp pausi – kuniks ma veebruari lõpus raamatukokku riiulite vahele uitama sattusin ja ülejäänud osad endaga kaasa haarasin. No ja siis polnud muidugi muud, kui ühe nädalavahetusega kõik neli tükki sisse ahmida – alustades reede õhtul, lõpetades pühapäeva öösel kell kaks 😃

Minu arust läks see sari iga osaga järjest paremaks. Olen nõus, et Eesti krimi pole ikkagi päriselt võrreldav väljamaa omaga, aga mu arust igati tempokad ja põnevad raamatud. Kuriteod on jõhkrad, aga selle õnneks elab üle, need kirjeldused katsun lihtsalt kähku ära unustada, ei istu selline asi. Edasi on juba täitsa harilik detektiivitöö ja ohtralt inimsuhteid.

Suhteliinide koha pealt ma ehk veidi nuriseks. Mõned, nt Maria oma, meeldisid hästi, aga peategelase enda oma… Mu arust pisut veidralt oli see kõik üles ehitatud ja lõpplahendus selle poole pealt mu jaoks ka pisut ebausutav. Ma detailidesse ei saa ju siin minna, et mitte lugenutele ette ära rääkida – aga need, kel sari läbi, kuidas teile tundus? Jäite rahule või ei?

Igatahes, rohkem kaasaegset Eesti krimi, palun! Ketlin Priilinn võiks kasvõi ise uue sarja ette võtta 😃 Pauts on mul ka kõik läbi… Ei teagi, mis järgmiseks. Või noh, võtsin vahelduseks Norra krimi, pole veel kindel, kuidas Harry Hole mulle istub 🙂

Kuna arvustus sai nädal aega hiljem kirjutades teadagi lühikesevõitu, siis palun väga, selle tasakaalustamiseks vähemalt ohtralt kassipilte :D

Mar 072021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 1. märtsi õhtust… Õigemini siis 2. märtsi varahommikust :D

Tanja “Milles on süüdi taburet?” (Pilgrim 2020, 240lk)

Mina, pärast eile antud lubadust peale kella kümmet õhtul ekraane mitte tarbida ja hiljemalt keskööl magama minna: näed, kui tubli ma olen, panin kell kümme arvuti kaane kinni, alustan nüüd raamatuga ja lähen varsti magama. Mina keskööl: no ei saa veel kuidagi käest panna, loen naaatukene veel. Mina kell üks: läks trumm, mingu ka pulgad – loen siis juba lõpuni. Mina kell kaks: nii, raamat läbi, nüüd peab arvustuse ka kohe esimese emotsiooni pealt ära kirjutama 😂

Mulle on Tanja alati väga meeldinud, samas ei teadnud ma temast tegelikult suurt midagi. No Eurovisioon ja näosaade ja… Kõik 😃 Ma nimelt pole ca 10-15 aastat praktiliselt üldse telekat vaadanud ega uudiseid jälginud – sarju vaatan vahel netist, paar näosaate hooaega olen samamoodi ära vaadanud, uudiseid satub vahel ette nt FB feedi kaudu, aga ise neid otsimas ja lugemas ei käi.

Nii et ma alustasin selle raamatu lugemist peaaegu puhtalt lehelt. Ja muidugi pidin kuulama-vaatama lugemise vahele ohtralt Tanja loomingut.

No ja ta on ikka nii ütlemata vinge naine! See sära, see optimism, see esinemisrõõm, see töökus, see enda üle naermise oskus! Ja see lihtsus! No täiega äge inimene! Raamat oli ka mõnusasti kirja pandud – kuna ma tema elust suurt midagi ei teadnud, siis oli kõiksugu põnevaid arenguid, millele kaasa elada. Kulmineerus kenasti, nagu õnneliku lõpuga raamatud ikka. Epiloog oli koroonahõnguline, aga ka nii toredalt positiivse noodiga. Ma olen täiesti kindel, et Tanja jõuab järgmiste aastakümnete jooksul veel lugematul arvul vingeid asju korda saata ja et nendest unistustest, millest ta raamatu lõpus räägib, täituvad oi kui paljud.

Kurtsin siin just, kuidas terve veebruar sattus olema lugemise mõttes selline jupitamine, et ühe raamatu lugemiseks läks terve nädal… No märts algas täpselt sel kombel, nagu mulle kõige rohkem meeldib: raamatut neelates, sest ei suuda käest panna. Kui see kell ainult vähem oleks… Äratus on ikka seitsmest… 😃

Mar 012021
 

Veebruar oli lugemise mõttes äärmiselt nigel – ma ei saa ise ka aru, MIDA ma täpselt kõik need õhtud tegin… Arvutis muid asju :D Kui ma olen harjunud neelama õhemaid raamatuid ühe õhtuga ja tavalisi 2-3 õhtuga, siis veebruaris oli mul iga nädal paralleelselt lugemisel kaks raamatut (üks all diivanil, teine üleval lugeris) ja läkski terve nädal, et need läbi saada. Mis tähendas, et lugesin mõlemat raamatut igal õhtul ca 30-40 lehekülge – täiesti tobe jupitamine, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Aga noh… Ehk märtsis siis paremini :D

Kokkuvõttes lugesin veebruaris pea poole vähem kui jaanuaris – 8 raamatut ja 2263lk. Neli raamatut ja 1101lk eesti keeles, neli raamatut ja 1162lk inglise keeles.

Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk arv Žanr
04.02.2021 Marie Force Fatal Consequences 4 4 306 romantic suspense
07.02.2021 Hendrik Groen Ela ja lase elada 3 3,5 260 ilukirjandus, huumor
07.02.2021 Ketlin Priilinn Enne kui on hilja 4 3,75 262 krimi
12.02.2021 Marie Force Fatal Flaw 4 4 293 romantic suspense
16.02.2021 Tuomas Kyrö Kõike head, toriseja 3 3,5 220 ilukirjandus, huumor
20.02.2021 Marie Force Fatal Deception 4 4 290 romantic suspense
27.02.2021 Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar Meie aasta Siberis 4 4 359 reisikirjandus
28.02.2021 Marie Force Fatal Mistake 4 4 273 romantic suspense

Lugemise väljakutse gruppi unustasin ka kuidagi õigel ajal arvustuste kirjutamise ära – kuu lõpus siis ärkasin ja tagantjärele teadagi ei tule eriti midagi. Ühesõnaga veebruaris oli lugemissoolikas umbes :)

See kõik ei takistanud mul aga raamatukogust uut hunnikut raamatuid koju vedamast – läksin nende kahe järele, mille järjekord oli minuni jõudnud, kuna Plika tahtis minna üles riiulite vahele, siis see sai hukatuslikuks :D No tavaliselt ma broneerin ette, käin enne/pärast trenni kiirelt infolauast läbi, üles üldse ei lähegi. Seekord oli aega… Kott sai raske ja pilgeni täis… Koju jõudes avastasin, et üks laenutatud raamatutest oli kuu aega tagasi juba võetud ja nüüd topelt :D Aga mis seal ikka… Tuleb lihtsalt ennast niikaua raamatukogust eemal hoida, kuni need hunnikud läbi saavad :D

Marie Force raamatuid ma ei hakka siin kuidagi arvustama – lihtsalt üks tore sari, mida lugeda. Ülejäänud nelja raamatu arvustused kopeerin raas kord grupist: Continue reading »

Jan 312021
 

Lugesin jaanuaris 14 raamatut ja 4168 lehekülge – 9 raamatut ja 2551lk eesti keeles, 5 raamatut ja 1617lk inglise keeles. See teeb päevas keskmiselt 135 lehekülge. Raamatute valik oli minu jaoks paljuski ebatavaline, sest mitmed said valitud FB lugemise väljakutse grupi jaoks ning poleks muidu kindlasti mu lugemisvarasse sattunud. Oli nii pärleid kui kinnitust, et ma tean, mis mulle ei meeldi :D Üritasin seekord žanri ka kohe kirja panna, et äkki on siis parem aasta lõpus mingit kokkuvõtet teha… Ehkki jah, praeguse seisuga on see jaotus laialivalguv. Aga alustuseks sobib küll :)

Üritasin ka GR hinde kõrvale panna “päris” hinde, mis annab pisut rohkem mänguruumi. Pole kindel, kui palju see mind tegelikult aitab ja kaua ma nii jätkan. Seda hinnet peaks ka esimese emotsiooni pealt panema, aga unustasin oma faili üldse ära pärast Chris Wilsoni raamatut ja täitsin tagantjärele alles kuu lõpus. No ja klassikutele ma panin ausõna kohati lugupidamisest 3, ehkki Jane Austen mulle tegelikult üldse ei meeldinud, nii et oleks pidanud olema 1 rangelt võttes. Martin Edeniga veel segasemad lood, sest see ühest küljest ei meeldinud ja teisest küljes miski ikka meeldis ka.

Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk Žanr
04.01.2021 Marie Force Fatal Affair 5 4,5 294 romantic suspense
05.01.2021 Kristi Saare Kuidas alustada investeerimisega? 5 5 144 eneseareng / majandus
08.01.2021 Marie Force Fatal Justice 4 4 279 romantic suspense
08.01.2021 Liis Lass Minu Singapur 4 4 270 Minu-sari
10.01.2021 Chris Wilson The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose 5 5 432 elulugu
13.01.2021 Colleen Hoover Verity 3 3 333 põnevik / thriller
14.01.2021 Truman Capote Hommikueine Tiffany juures 2 2,5 112 klassikud
18.01.2021 Hendrik Groen Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana 5 5 304 ilukirjandus, huumor
19.01.2021 Heli Künnapas Mälestusteta suvi 4 4 342 noortekirjandus
22.01.2021 Hendrik Groen Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana 4 4 351 ilukirjandus, huumor
25.01.2021 Jack London Martin Eden 3 ? 382 klassikud
25.01.2021 Ene Sepp Lumelinnu surm 5 5 254 noortekirjandus
29.01.2021 Jane Austen Uhkus ja eelarvamus 3 ? 392 klassikud
31.01.2021 Alessandra Torre Black Lies 5 4,5 279 romance / erotica / mystery

 

FB lugemise väljakutse grupist kirjutasin ma tegelikult mitte väga ammu Ritsiku blogisabasse:

Täiesti ootamatult leidsin enda jaoks sel aastal uue kirjaliku eneseväljendusvormi FB lugemise väljakutse grupis. See on täiesti fenomenaalne, et ma ei oska blogisse raamatuarvustusi kirjutada, aga seal pole mingit probleemi. No ok, asi on ilmselt suuresti selles, et blogisse kirjutan kokkuvõtteid korra kuus, sinna aga vahetult pärast raamatu lõpetamist, kui emotsioonid on värsked. Võiks ju blogisse ka kohe postituse kirjutada, pole ju oluliselt raskem? Aga ei tea, pole harjumust, ei viitsi. Seal grupis seevastu on väljakutses osalemise tingimus, et pead raamatut pisut arvustama ja ma tõesti üllatusin, et ma oskan seda vajadusel teha. Mingit diipi süvaanalüüsi minult muidugi oodata ei tasu, aga mingeid mõtteid tekib alati. Ja paradoksaalsel kombel tunnen ennast seal – privaatses 6700 liikmega 😀 grupis (kus on ka 32 mu FB sõpra) oma nime alt kirjutades kohati turvalisemalt kui blogis (no see eilne Ene raamatu arvustus läks ikka väga lappama, eks, ja oli ilmselgelt pigem blogipostituse formaat). Jabur! Ma ei tea, miks see nii on, aga seal on tore ja jätkan samas vaimus. Keegi ei paista pahaks panevat ja alati saab liiga pikad mõttekäigud huvipuudusel lugemata jätta. Ainus häda on, et selle grupi ja ohtra raamatute lugemise pärast on blogimine jaanuaris pigem unarusse jäänud 😀 Ei jaksa kõike korraga 😀

Nii et… Kopeeringi nüüd siia gruppi kirjutatud arvustused. Milleks teha topelt tööd, eks.

Continue reading »