Harilik nädalavahetus ilma lasteta
Ligi poolteist kuud suve möödus täiesti Pärnu-keskselt, nüüd sai üle pikema aja jälle Tallinnas käidud. Seekord ilma lasteta, vahel kulub vägagi ära. Ühesõnaga harilik nädalavahetus ilma lasteta – sõbrad ja geopeitus ja rabalaukas ujumised…
Laupäeval käisime rabas murakal. Uus kogemus, polnud varem käinud. Murakaaeg on läbi, tõdesime – söömiseks midagi leidis, korjamiseks mitte. Selle eest sõin ühe metsmaasika, ühe pooltoore pohla või jõhvika, ohtralt murakaid ja mustikaid ning nägin ohtralt seeni, millest ühtki ei osanud nimepidi tuvastada.
Samuti ujusin esmakordselt (alasti) rabalaukas. No ja päev hiljem teist korda ka 😀
Ja eksisin esmakordselt metsa ära. Millest mul oli jumala ükskõik, sest ma ise ei teinud metsal ja rabalgi vahet ning teadsin, et kaaslane on pädev ning varem või hiljem jõuame ikka autoni 😀
Ei oleks ma ligi kümme aastat tagasi oma Aipisid tellides mitte osanud arvata, kui pikalt ja ustavalt nad mind teenivad…
Laupäeva õhtul sõitsime veel ratastega mööda Tallinna ja otsisime geopeituse aardeid. Aasta taguse korraga, mil mu geopeituse “süütus” võeti, olid asjad nii palju arenenud, et seekord ei pidanudki Liis laste rattaga sõitma 😀 Ütlemata mõnus oli, ilus ka. Ainult külm hakkas, sest soojemaid riideid mul kaasas polnud.
Ühesõnaga rabaretk + ujumine + rattasõit = tõenäoliselt ühe päevaga rohkem trenni, kui terve eelmise kuuga 😀 Sest mu tavapärane trenn on ca 5 km lebotempos rattasõitu tööpäevadel ja suht kõik. Ütleme nii, et igasugused lihased olid järgmisel päeval valusad…
Pühapäev venis niisama käest, rappa ujuma jõudsime vähemalt.
Sinnasõidul sõin autos ühe jäätise, tagasisõidul läks süda nii pahaks, et kohe väga halb oli. Siiamaani imestan, mis juhtus. Ilmselt eelmisel õhtul joodud korralik kogus gini + kehvasti magatud öö + magus jäätis + kuumus + autos loksumine… Pidasin kuidagi vastu ja veetsin ülejäänud osa päevast voodis pikali. Magada ei õnnestunud, lugesin siis raamatut, õhtupoole läks olemine vähe paremaks, nii et julgesin isegi süüa (ja, khm, veidi ka juua) – bussisõitu Pärnusse poleks välja kannatanud, aga eks ma olingi arvestanud sellega, et töötan ehk nädala alguses Tallinnast. Eilegi veel tekitas autosõit kõhtu veidra tunde, aga õnneks ei midagi enamat ja praeguseks olen õnnelikult kodus tagasi.
Vahel on vaja ära käia…
Harilik nädalavahetus ilma lasteta Read More »
