Mine p*rse, Shonda Rhimes!

 TV/sarjad, virin/urin  1 Response »
Aug 202019
 

Spoiler alert – kui sa pole Station 19 viimase hooaja lõppu veel vaadanud, siis ära edasi loe. Kui sa just ei taha teada saada, mis juhtub.

Mul on olnud täiesti sarjavaba aasta. Kõik mu regulaarsed sarjad lihtsalt lõppesid ära, jäi vaid Grey. Mingil hetkel hakkasin kõrvale vaatama Station 19, sest pidevad crossoverid ja muidu ka lihtsalt väga mõnus sari mu meelest.

Aga siis tuli elu ja Kaaslane ja noh, ütleme nii, et enamik selle aasta vabu õhtuid on möödunud kaisus raamatut lugedes või vahel harva filmi vaadates, sarjadeni ei jõudnud kuidagi… Kuniks mul tekkisid nüüd suvel mingid üksikud mehevabad õhtud, kus miskit asjalikku teha ei viitsinud ja otsustasin järje peale saada.

Ma olen ilmselgelt täiesti harjunud sellega, et Shondaland on üks suur draama ja pea iga hooaja lõpus sureb mõni peategelane või kaks. Ma olin kurb, kui suri mu Grey lemmikmees Mark, ma ei kergitanud kulmugi, kui nad Dereki ära tapsid jne. Suht null emotsiooni.

Aga nüüd, kus nad tapsid Station 19-s esimesena ära mu lemmikmehe, olen ma NII KURADI KURI, et tahaks põhimõtteliselt nende sarjade vaatamise päevapealt järele jätta.

Või noh, mis kuri. Mu silmad on kõike muud kui märja koha peal ja ma ei nuta sarju ega filme vaadates pea mitte kunagi, aga seda osa vaadates pillisin tükk aega nagu väike laps.

Õah. Sarjad on nõmedad. Seal ei saagi ju midagi pikemalt hästi minna, siis poleks enam millestki kirjutada. Ükskõik kui õnnelik mõni paar ka on, raudselt kirjutatakse neile varsti probleemid stsenaariumisse või siis lihtsalt SURM.

Kuidas ma kaaslasele vääriliselt tagasi tegin

 rõõm, suhted, sünnipäev  3 Responses »
Jul 022019
 

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega :D Aga ma teen tagasi, ma luban :D

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua :D Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… :D Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga :) Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab :)

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole :D Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema :D Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga :D

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust :D

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud :D Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde :D Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest :D

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega :)

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks :D No TÄIEGA tegin tagasi! :D

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane :D Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud :D

Kuidas ma kogemata poolmaratoni jooksin

 rõõm, trenn  3 Responses »
Jun 232019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt :D Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini :D Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole :D

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha :D

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli :D Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool :D Rahulolu :D

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke :)

Kuidas ma esimest korda elus kanuuga sõitsin

 rõõm, seltsielu, trenn  No Responses »
Jun 172019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »

Kuidas ma linnarattaga rattavõistlusel käisin

 rõõm, trenn  1 Response »
Jun 022019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil külas käis? Oli üks veebruari nädalavahetus, kui Virge kurtis, et tal Pärnusse teatripiletid ostetud, aga sõbranna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks õhtut järjest teatris käia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ühele spordiüritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai õhku visatud mõte, et me peaks koos Haapsallu minema, sõidame kõik… Või midagi selles stiilis.

Igatahes. Pärnu rattapäev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kõigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kätte saada, mis teema nende rattavõistlustega siis ikkagi on.

Käisin usinalt sõitmas, pikendasin distantse, kuni 40km täis… Panin ennast kirja kõige mitteametlikumale sõidule ehk matkasõidule, kus paremusjärjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tõdesin, et isegi matkasõidul on kõik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ülearu positiivsete emotsioonidega ma sinna võistlusele just ei läinud :D Ja no õigusega :D Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga :D Ja jäin kohe alguses suht kõigist maha :D Umbes pool maad püsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla võis, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jäin ma maha, kui vihma hakkas sadama :D

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud :D See perekond mu eest hoolitses, küsis, kas mul on ja mu tõdemuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

Ühesõnaga sõitsin ca 20km uhkes üksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Ja kuna vihma sadas päris pikalt, siis mul oli külm ja märg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna üldse tulin ja kas mul sellest võistlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jääb – sest no raudselt ma olin seal kõigist kõige aeglasem :D

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sõidu pealt üritasin seda käima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril äkki… Hiljem käsitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli läbitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pärast lõpetamist kaaslasega kokku sain ja olin tükk aega tal kaisus värisenud ja kurtnud ja lõpuks küsisin, kuidas tal läks… “Ah, ära võitsin lühikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest päevast ikkagi ainult ülevoolavalt positiivsed mälestused. Sest ma ikkagi lõpetasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rõõmus tema tulemuse üle.

AGA ütlesin talle ka väga konkreetselt ära, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ühelgi rattavõistlusel ei osale :D Nii et sel suvel siis võistelgu üksinda. Mulle piisab esialgu võidu jooksmisest ka :P Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma läheks uuesti küll, ainult et isegi matkasõidu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha :D

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia läheb tema anonüümsus… Üleüldse ma peaks talle mingi bloginime välja mõtlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tähega kirjutama :P

Niisiis, pildimaterjal. Ehk põhjus, miks see teema üldse aktuaalseks sai – ma ise pärast võistlust oma aega vaatamas ei käinud (tean niigi, et olin kõige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja üks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ürituse juures näitamiseks foto MINUST finišis (ma ei tea, mis nad mõtlesid: näitame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku võtta ja blogida.

Nagu näete… Õnnelik, et see õudus on lõpuks ometi läbi :D Ja selle üle, et ma ei lõpetanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pärast mind :D

Üks teine oma finišis :P Päästis perekonna au :P

Mina olin tema võidust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sõitnud ja võistlenud ja lühikese distantsi võit pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sõidab lühikesi ja korda läheks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka üritan teda ümber kasvatada, et tuleb rõõmustada väiksemate võitude üle kah :P

Võistlusjärgsed traditsioonid on ka välja kujunenud… Alati tuleb koos üks selfi teha :D

Universe has its ways

 rõõm, suhted, trenn  No Responses »
May 262019
 

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige :D AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) :D Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… :D

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… :D Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi :D

Luitejooks 2019

 rõõm, trenn  No Responses »
Apr 272019
 

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni :D Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu :D

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii :D

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah :D Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine :P Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks :D

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata :D Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment :D Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… :P

Uus mänguasi

 rõõm, tehnika, trenn  2 Responses »
Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)

Peaaegu jumalanna*

 rõõm, suhted, trenn  No Responses »
Mar 212019
 

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne :D

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest :)

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka :) Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka :D

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi :D Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles :D Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan :D Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud :D Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki :P

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Raamatud, kassid, tee ja trenn

 elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, plika, poiss, pusled, raamatud, rõõm  No Responses »
Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.