July 2006

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me Lepaga teisipäeva õhtul pärast kümnetunnist tööpäeva (mille jooksul ma söömas ei käinud) Regaliast pudeli Seitset ostsime.

Pärast selle kiiret ärajoomist avalikus kohas seksisime europeldikus.

Enne keskööd tuli meile kiiduväärt mõte vahelduseks normaalsel ajal (loe: trolliga) koju minna. Pärnu maanteed mööda trollipeatuse poole jalutades sattusin ma Leppa suudeldes liialt hoogu, mistõttu ta komistas vastu poe vaateakent (jätaks parem mainimata, millise poe täpselt), mille tagajärjel klaasi sisse mõrad tulid.

Õnnetul kombel oli sealsamas turvafirma auto (jumal teab, miks), nii et meil ei õnnestunud jalga lasta.

Tulemus?

Maja haldaja kutsuti kohale. Mendid kutsuti kohale.

Mina nutsin kogu aja südantlõhestavalt (ma vähemalt loodan/eeldan/arvan seda).

Maja haldaja ütles, et me oleme toredad noored, et ta on meiega ühe bussiga tööle sõitnud, et otse loomulikult ei esita ta meile süüdistust, see oli ju õnnetus.

Aga kuna politsei oli kohale kutsutud, pidime minema jaoskonda tunnistusi andma. Politsei suhtumine asjasse oli umbes selline, et “noored, selliste asjade puhul tuleb kähku uttu tõmmata, mitte paigale jääda” ja paar tundi hiljem, kui olime oma tunnistused lõpuks kirja saanud: “selle paberihulga eest, mis siin määritud sai, oleks saanud kolm akent kinni maksta.”

Ja kuigi ma üritasin politseile selgeks teha, et kõik oli minu süü, kuna mina ju Lepa otsa kukkusin ja ta aknasse lükkasin, mõjus mu nutt ilmselt piisavalt – on suhteliselt kindel, et midagi drastilist ei juhtu. Kästi kuu aja pärast helistada ja uurida, mis värk on.

Kui mind oleks puhuma pandud, poleks ilmselt nii hästi läinud.

Ja lõpuks pidime ikkagi taksoga koju minema.

PS. Nelja ja poole kuu eest käisin politseis töövestlusel (nemad kutsusid, mu CV oli tööportaalis nii sätitud, et potentsiaalsed tööpakkujad seda näeks) – oleksin võinud uurijaks saada. Ma ei tahtnud, palk oli liiga väike 😀

EDIT kunagi hiljem: Lepale keerati akna lõhkumise eest trahv kaela ja kuna me olime tolleks hetkeks just lahku läinud, lasin ma tal selle muidugi üksi kinni maksta – kurimagus rahuldus.