trenn

Kuidas ma jälle kogemata jooksuvõistlusel käisin

Esimene kord oli mäletatavasti 2019 juunis, kui õeke laevapiletit ei saanud – läksin enda teada tema särki ära tooma ja jooksin selle asemel kogemata poolmaratoni 😀

Vahepeal on oi kui palju vett merre voolanud ja olen leidnud endale jooksmise asemele ägedamad trennid. Jooksuvõistlustel osalesin aastatel 2019-2021 – sealt edasi vist tööandja enam ei maksnud ja ma ei olnud nii suur jooksmise fänn, et jätkata. Kolm aastat ei jooksnud üldse, käisin ainult kiigujoogas ja periooditi jõusaalis. 2024 läksin Vertical Fitnessi trennidesse – sama aasta mais tekkis mõte, et äkki peaks lühikesi distantse jooksma, on ikka kasulik ja pole nii tüütu. Mul oli toona reegel, et kui ma ei läinud rattaga tööle, pidin see päev 2km jooksma 😀 Tegin seda tervelt viis kuud! Aga siis sai hooaeg läbi ja järgneval kahel aastal ei olnud mul mitte mõttepoegagi, et võiks lühijooksudega jätkata. Muu trennikoormus oli piisav ja ka see 2km oli tüütu.

Õeke on omal ajal ka maratone jooksnud ja ehkki tal oli jooksmises pikem paus, siis nüüd on ta viimased kuud jälle jooksmas käinud, treenib järgmiseks maratoniks, mis ta kavatseb paari aasta pärast ette võtta. Õhtujooksule oli ta registreerinud ennast oma 14-aastase pojaga. Tollel oli aga täna paha tuju ja teatas, et ei kavatse osaleda. Ütlesin, et no ma tulen siis tema asemel – ei saa ometigi numbrit raisku lasta, pimedas ma polegi jooksnud ja see distants on nii lühike, et võib ilma ettevalmistuseta ka joosta. Ümber registreerida nii viimasel minutil muidugi ei saanud, nii et mu tulemus ongi nüüd 14-aastaste poiste vanusegrupis, ärge palun jooksupolitseid kaela saatke 😀

Olen alati öelnud, et mulle ei meeldi eriti jooksmine, aga armastan jooksuvõistluste melu. 10km distants on aga piisavalt tüütu ja pisut kurnav. Meluga on seda muidugi toredam joosta, aga siiski.

3km – no ma ausalt olin üllatunud, KUI lihtne see oli – arvestades, et viimati jooksin kaks aastat tagasi. Kas mu vorm on lihtsalt parem tänu sellele, et ma muud trenni teen? Olen nii lühikest distantsi jooksnud võistlusel varem ainult ühe korra – 2019 sinilillejooks oli kõige esimene jooksuvõistlus üldse, kuhu Kaaslane mu vedas 😀 Toona olin kindlasti tunduvalt kehvemas vormis – aga otsisin üles, et aeg oli 00:16:16. Tänane ametlik aeg oli 00:18:38 – aga no ma ausalt ütlen, et ega ma üldse ei pingutanud ka. Läksin ju õekesele seltsi pakkuma ja olin tema jänes, aga ta ei jaksanud väga kiiresti joosta ja nii ma siis tšillisin koos temaga. Pulss muidugi oli üsna kõrge, aga no mis te tahate, ma pole nii ammu jooksnud 😀 Ma muidugi ei tea ka üldse, mis normaalne pulss joostes oleks, ma ei ole kunagi sellistele detailidele tähelepanu pööranud, vaid lihtsalt jooksnud nii, nagu torust tuleb 😛

Kui need 2km ringid, mida kaks aastat tagasi jooksin, olid ikkagi pigem tüütud ja väsitavad, siis see 3km melu saatel oli absoluutselt nauditav. Kordagi polnud tunne, et oleks jube raske või tüütu. Võistluse jaoks mõnusalt lühike distants! Ma olin meeldivalt üllatunud, see jooksukogemus tõesti OLI nauditav!

Olin jooksmisele täielikult käega löönud, aga tänane oli jällegi täiesti uus kogemus. Ei pea üldse eelnevalt trenni tegema, saab lihtsalt jooksuvõistluse melu nautida, ilma et liigselt väsiks või tüütuks muutuks… Kes oleks osanud arvata 😀 Järgmisel aastal panen ennast ise kirja ja Plika ütles, et tema võib ka tulla. Siis jätan tema õekesele seltsiks ja pingutan pisut parema aja nimel ka 😀

Kuidas ma AI fänniks sain

Ma ei mäletagi, millal AI populaarseks sai… Ikka päris ammu juba? Ma tükk aega ei tundnud mitte mingisugust vajadust seda kasutada. Olin harjunud googeldama ja sellest piisas. Lisaks kogu see vee kulutamise, keskkonna kurnamise jutt ja nii edasi.

Mõned harvad korrad olin AI-d kasutanud varemgi, aga rohkem olen katsetanud ja rõõmustanud just nüüd viimastel kuudel.

No näiteks sain AI abiga paika oma trennivigastuste “raviplaani”. Mul oli parema reie tagakülg kuid valus, aga see andis tunda ainult trenni soojenduse ajal venitades, nii et mul ei tulnud kunagi meelde kodus sellega tegeleda. Mingil hetkel otsustasin proovida, kas AI-st võiks kasu olla. Kirjeldasin talle oma trennikoormust ja vigastuse olemust nii täpselt kui oskasin. Ütlesin, et sooviksin kasutada puhta loodusliku koostisega kreemi. Ta ütles, et see väga levinud vigastus, soovitas mulle arnika- või varemerohu sisaldusega kreeme – tuli tuttav ette küll, eelmises elus ökopoes müüsime mõlemat 😀 Kuna arnika oli levinum, siis otsisin mõned tooted kokku ja panin AI-le lingid. Analüüsis, andis teada, millised on mõttekad, millised mitte, aitas mul välja valida parima koostise ja hinna suhtega variandi. Pani paika plaani, millal ja kui tihti kreemitada, lisasime ka massaažirulli. Mul on ka seljal üks kindel koht, mida aeg-ajalt ära tõmban – selle vigastuse kirjeldas samamoodi ilusti ära, andis lisaks kreemitamisele ja massaažirullile veel minu palvel venitused, mida kodukontoris teha. Ja no täiega toimis see kõik – järjepidevalt nädal-paar igapäevast “plaani järgimist” ja nii reis kui selg on täiesti korras. Kaasa aitas see, et ma käisin samal ajal just reisil ja ei saanud mõnda aega trennis käia 😀

Hetkel on mul reisist saadik ehk 1,5 kuud parema käe kohvritõmbamise lihas valus. No mis iganes see tegelikult on, aga valu tekkis just pärast reisi ja rohket kohvri enda taga tõmbamist, jalutatud sai seal kohvriga üksjagu. Oleks pidanud kohe igapäevaselt kreemitama, aga no see ka kogu aeg tunda ei andnud, nii ma unustasin… Siis lisandus valu nimetissõrmes… No ma lõpuks pidasin jälle nõu, sain vastuse, mis oli ette teada, et regulaarselt peab kreemitama… 😀 Nagu ma ise seda ei teaks, ah 😀 Aga ikka tore, kui keegi teine näppu viibutab mu suunas 😀 Andis ka nõu, et ma ööseks paneks sõrmele paksema kreemikihi ja mässiks sideme ümber. Nii et nüüd kohusetundlikult järgin jälle plaani ja olen kindel, et varsti on asi korras.

Ma olin enne arutanud seda reievalu treeneriga ka ja nagunii saanud juba soovituse, et määrida ja massaažirulliga masseerida, aga just see, millega täpselt, millal, kui tihti – ja kirjeldus, mis vigastusega täpselt tegu… Kuidagi väga tore ja kokkuvõtlik ja abistav oli minu jaoks seda mustvalgel näha – ja motiveeris mind nö plaani järgima ja end terveks ravima.

Teine asi, milles ma viimastel päevadel AI-d palju kasutanud olen, on kehahooldus- ja kodupuhastustoodete koostiste analüüs ja võrdlus. Mu silmanägemine on viimase paari aastaga halvenenud ja pisikesi kirju lugeda on puhas piin. Ja no ega ma neid koostisosi nii hästi nagunii ei tea ka. Pigem lähtusin siiani sellest, et ostsin asju ökopoest / ökomärgiga ja lootsin, et ehk on enam-vähem – ehkki tean väga hästi, et kõik tegelikult ei ole. Kasvõi seesama Frosch, mida ma kasutan.

Kõige suurem ahhaa-efekt oli hiljuti Selveris. Olin just kuskilt FB postitusest lugenud, et seal müüakse soodsa hinnaga ökosarja Gron Balance, millest polnud kuulnudki. Tutvusime siis Selveris nende toodetega, paar tükki andsin Geminile analüüsimiseks, ühed neist olid nõudepesutabletid. Siis pulli pärast andsin talle ka kõrval asuva First Price, kohaliku odavbrändi, nõudeka tablettide koostise. Ta ütles: see on seesama Gron Balance suuremas pakendis. Ma vastu: ei ole. Ta: nojah, neid toodetakse samas tehases erinevate kaubamärkide jaoks, sisu on praktiliselt sama. Nii et palun väga – ma poleks elu sees osanud oodata, et odavad nõudeka tabletid võivad olla puhta koostisega!

See FB teema kusjuures oligi nõudepesumasina tablettidest. Nii paljud kurtsid, et ökokraami ei saa kasutada, jätab nõudele halli kihi. Olen ka Mallu ja Märteni vlogist korduvalt kuulnud Märteni argumenti, et nõudekas jääb nõudele mingi kiht ja sellepärast tema peseb neid käsitsi. No kui aega on ja meeldib nõusid pesta, siis jumala eest, ei pane kätt ette. Ma ise hulluks 😀 Meil on kitsas masin (mingi täitsa suvaline odav firma, ostsime puhtalt hinna järgi), kasutan pool ökotabletti, muidugi on ka sool ja loputusvahend. Nõud on puhtad, klaasid läigivad, ei mingit kihti… Meil on magnetpall ka masinas, sest kareda veega olevat hea, keegi kuskil rääkis. Vahel, kui nõud puhtaks ei saa, siis on masina filtrit või neid labasid vaja puhastada. Või soola / loputusvahendit lisada. Aga ökotabletis ausalt asi pole. AI kommenteeris, et ongi hea, et ma oma masinas kasutan vaid pool tabletti, sest sellest täiesti piisab ja et tõesti, väga oluline on kasutada kareda veega koos ökotabletiga ka soola ja loputusvahendit. See kombo töötab kenasti ja aitab katlakivi vastu.

Loputusvahend, muide, mida oleme seni ostnud, Mayeri oma, sest spetsiaalselt ökopoodi pole viitsinud kallimat ostma minna ja Mayer peaks olema enam-vähem – selle Selveri ökosarja oma on poole soodsam ja puhtama koostisega. Ja sool on lihtsalt sool, võib osta kõige odavamat, pole mingit vahet (või no ma tegelikult ei tea, äkki lisatakse mõnele soolale lisaaineid ka, pole ise täheldanud).

Lidlis oli lõpumüügis üks ökomärgiga pesugeel – pildistasin selle koostise AI jaoks üles ja ta ütles kenasti ära, et ehkki muidu puhas, siis mingid ained seal on, mis pole kõige paremad. Jätsin ostmata. Mul kodus Tri-Bio, mida ostan Rimist vaid hea soodukaga. See on väga puhas ja mõnus.

Katlakivieemaldi ja WC geel on kaks viimast asja, mida Froschilt kasutasin, ülejäänud olen juba paremate vastu välja vahetanud. Neile on ka selles ökosarjas paremad alternatiivid olemas.

Lasin analüüsida veel erinevaid selle ökosarja kehahooldustooteid. Seebis, šampoonis ja dušigeelis polnud kõige parem vahuaine, nii et ehkki need on tunduvalt parema koostisega kui keskmine supermarketi kaup, siis ma ise neid kasutada ei taha. Aga kreemid, huulepalsam, meigieemaldi, mitsellaarvesi – kõik head. Viimast kahte ma ise ei kasuta, aga Plika küll. Hinnad on tõesti soodsad, tulevikus tean, kust osta.

Siis arutasin ka oma pesurutiini, sest ma tean ilma ütlemata, et see, mida ma praegu mugavusest teen, ei ole tegelikult kõige parem – kasutan üle keha pesuks, kaasa arvatud nägu ja intiimpiirkond, ökopoest ostetud Sodasani taimset seepi, mis on küll puhta koostisega ja soodne, aga ph tase tegelikult ei ole ju seebil sobilik. Ei ole tõesti, sain kinnitust – üllatust siin ei olnud 😀 Pigem oli oluline küsimus, millega asendada, kuna soovin ikkagi seda, et saaksin kasutada ühte toodet, mitte kolme erinevat. Nii et kui seebid otsas, ostan edaspidi liitrises pakendis Babe dermaseptilist pesugeeli – see on suht laialt saadaval. Kui saan ph tasakaalu, ei pea ilmselt soojema ilmaga enam näokreemi kasutama. Talvel sellest muidugi ei pääse.

Vedelseep – no sellega oli nali. Ma olen ostnud viimasel ajal mingit kanistrit, millel nimeks õrn vedelseep ja peal suleke. Ma ausalt arvasin poes kogu aeg, et see on Mayer Sensitive suurem pakend, sest need on nii sarnase välimusega. No tegelt Orto ja kõike muud kui õrn 😀 Eks ma kasutan ikka ära, aga pärast seda vaatan midagi paremat asemele. Eesmärgiks vähem käte nahka kuivatada, mis on oluline eriti külma ilmaga.

Hambapastade koostist arutasin ka just eile, sest Plika kasutab hambaarsti soovitusel üht fluoriidivaba pastat ja ma küsisin, kuidas see siis kaariese eest kaitseb. Me kasutasime pikki pikki aastaid ökopoe pastasid, kus fluoriidi pole… Ja kõigil peale Plika oli alati auke. Mingil hetkel hakkasime kasutama fluoriidiga pastat ja ennäe imet – auke tekkis tunduvalt vähem, minul pole enam üldse olnud. Nii et jah 😀 Ma enne väga ei mõelnud, olin nii harjunud ökopoest ostma, aga praeguse kogemuse kohaselt ütlen küll, et mina soovitaks fluoriidiga. Meil endal on Ecodenta, mingi mündi maitseline, mille koostise AI heaks kiitis. Plika hambapasta Biorepair Plus sensitive teeth toimeaine on hüdroksüapatiit, keda huvitab 😀 See toimib fluoriidist erinevalt, aga ka taastab hambaemaili. Talle soovitati seda tundlike hammaste pärast.

Mis veel? Lihtsalt söögiretsepte pigem googeldan, aga kui vahel on konkreetsem soov mingeid kodus olevaid asju ära kasutada, siis olen andnud kogused, küsinud nõu, ülimugav on, kui saan täpselt juhised, kuidas ja mida teha, ei pea hakkama ise midagi retseptis teisendama.

Üks pikemaid vestlusi on mul riiete teemal. Mul tegelikult oma stiil on olemas ja olen sellega rahul – oma parimad värvid sain värvianalüüsist ka. Aga mind huvitas, mis lõikeid AI mulle soovitaks, seega laadisin üles pildid endast pesus, andsin oma mõõdud ja kaalu, pildistasin talle üles ka olemasolevaid riideid. See oli väga põnev, ta õppis mu stiili tundma, sai aru, mis mulle ei sobi, olen arutanud erinevaid asju temaga ja… Nii tore on! Nagu sõbranna, kes seda teemat jagab, või tasuta stilist 😀 Olen tänu sellele hakanud vaatama rohkem mingeid lõikeid, mida enne poleks võib-olla proovinud. Eriti just seelikupikkuste ja disaini osas. See on inspireerinud mind rohkem teise ringi poodides käima ja olen põnevaid asju leidnud. Mul on teistsugune riiete ostmise stiil kui keskmisel inimesel, aga sellest võib mõni teine kord kirjutada eraldi postituse.

Oo, ja siis on mul veel üks väga tore vestlus raamatute teemal. Jällegi, nagu räägiks mõne sõbra või tuttavaga, kes on lugenud KÕIKE, mida ma ise ja oskab selle põhjal soovitada järgmiseid 😀 Algas see kõik täitsa süütult, küsisin mingi kirjaniku stiilile sarnaseid raamatuid, siis hakkasime täpsemalt arutama, mis mulle mingi raamatu juures meeldib, mis mitte – laadisin talle üles ka oma Goodreadsi “ajaloo”. Ja jällegi väga ägedalt on ta “analüüsinud” mu “lugeja DNA-d”, sellest võiks kunagi kirjutada ka omaette postituse.

Itaalias käies oli ka AI-st suur abi. Näiteks kirjeldas veeparki, kuhu läksime – selliseid ju Eestis pole, õigemini vist mingid on vabas õhus ka, aga mina pole neis käinud. Toidupoode ja söögikohti soovitas imehästi, kirjeldas kohalikke kombeid jne. Tegi reisi palju lihtsamaks! Milles aga AI oli absoluutselt saamatu – riidepoodide soovitamises 😀 Enamikku tema soovitatud poode antud aadressidel enam polnud – kas oli kolinud, lihtsalt kinni läinud… Jälle hea kogemus, sellised asjad tuleb alati Google’ist üle kontrollida.

Remonditeemadel on AI-st samuti abi olnud. Panin oma vannitoa pildid ja mõõdud, sain konkreetsed soovitused, kuidas kõige lihtsamini renoveerida, milline mööbel valida, et sobiks ruumi pikliku kujuga ja ei jääks midagi liigselt domineerima, tegi ka mingid visandid. Täna söötsin talle ette oma tagumise esiku pildid, sest seal on vaja kaks seina värskendada – ütlesin, et mul on tapeeti alles, millega kaks teist seina tehtud on, et kas peaks seda kasutama või värvima, arvestades ka kassikindlust. Küsis täpsustusi, arvutas (panin piltidele mõõdud ka) – arvas, et tapeet on parem, andis lisanippe, mida silmas pidada.

Välisukse sain tänu AI-le puhtaks, see oli üks esimesi tõelisi eduelamusi. Meil oli uks täiesti jube – olin seda üritanud puhastada varem lihtsalt niiske lapiga, ka mingi vahendiga… Ei saanud puhtaks – mustus, triibud, jne. Panin pildi, kurtsin. AI kenasti ütles, et sul on pulbervärvitud uks, tee lahus soojast veest ja natukesest nõudepesuvahendist – ühe lapiga pesed, teisega kohe kuivatad. No ja nii see uks puhtaks saigi… 😀 Mitu aastat oli rõve, sest ma ei teadnud, mida teha ja noh, ei viitsinud sellega tegeleda 😀

Ühesõnaga jah. Kas mul on vaja tingimata jutustada riietest ja raamatutest? No… Ei? Aga kuna need vestlused on minu jaoks nii toredad, siis ma loodan, et ma väga palju vett ei kuluta.

Aga remont ja koostisosad ja muu selline – no ausalt, nii palju lihtsamaks teeb elu, et minu arust on kasutamine igati õigustatud, kulugu siis seda vett või mitte… Katsun ikkagi olla mõistlik. Minu päringud pole enamasti megakeerulised ega mahukad ja pilte ma oma lõbuks ei joonista. Nii et ehk pole väga hull 😛

Toidu koostist pole ma veel lasknud analüüsida. Ma väga hästi tean, et toit, mida me ostame, jaguneb laias laastus kaheks – üks on puhas ja teine mitte nii väga (seda viimast ostame ainult poole hinnaga :D). Praegu pole olnud juhust, kus tunneks vajadust kiire vastuse järele, aga mingis olukorras võib see muidugi tekkida.

No ja on veelgi neid näiteid, aga ma praegu ei jaksa rohkem jutustada.

Mul on käsil teine puhkusenädal, blogida oleks NIIIII paljudest asjadest – reis, lõpetamised, väljasõidud, silmanägemine, toitumine… Aaaga keegi peaks kõik need pildid ära sorteerima ja selleks mul pole hetkel jaksu 😀 Loodan väga, et nüüd selle ühe postitusega üle pika aja sain mingid mahlad jälle voolama ja ehk jõuan ikka kõik ära kirjutada, mis mõttes on. Aga homme näiteks on kavas õekesega terve päeva puslet panna, sest alustasime just 4000tk pusle tükkide sorteerimisega ja tahaks selle järgmiseks nädalaks valmis saada – siis on Tallinnasse asja ja see peaks vahetuseks minema. Nii et võimalik, et sel nädalal siiski rohkem postitusi ei tule… 😀

2024 ja 2025 trenniaasta kokkuvõtted

Tohoh! Vaatasin, et miskipärast olen eelmise aasta alguses pannud küll üles trennis tehtud pildid, aga miskipärast mitte numbreid. Mul oli 2024 nimelt nii edukas trenniaasta, et tegin esimest korda elus trennistatistikat. No ja kuna 2025 oli sama edukas, siis jätkasin samamoodi. Panen siia siis nüüd mõlema aasta kokkuvõtted.

2024 tegin trenni ca 232h, mis teeb ca 4,5h nädalas – 38 minutit päevas.

• ca 235x 5 tiibetlast – minu hommikuvõimlemine, mida kuskile eraldi kirja ei pane, seega võtsin suvaliselt keskmise, pea igal hommikul alates mai algusest
• 234x rattasõitu – eranditult igapäevased sõidud punktist A punkti B, mitte ühtki spetsiaalset trennisõitu, kokku 606km, maist poole oktoobrini, keskmine 48x kuus, keskmine distants 2,59km (väga lühikeste otsade jaoks ma muidugi kella üldse sisse ei pannud)
• 90x hommikujooks – kokku 176km, maist septembrini, keskmine 18x kuus, keskmine distants 1,96km
• 50x postiakrobaatika – terve aasta
• 45x hammock – terve aasta
• 27x õhurõngas – juuli-dets
• 21x jõusaal – jaanuar-aprill
• 14x kiigujooga – juuli, sept-dets

Tundidesse teisendatult selline pingerida:

Post – 50
Hammock – 45
Rattasõit – 38
Tiibetlased – 20
Õhurõngas – 27
Jõusaal – 21
Jooks – 17
Kiigujooga – 14

2025 trennide pingerea tegingi kohe tundidesse teistendatult:

Post – 47
Pole hiit (jõutrenn postiga) – 47
Hammock – 46
Õhurõngas – 45
Rattasõit – 26 (163x, 414km)
Kiigujooga – 24
Tiibetlased – 18 (217x – teen neid tööpäevade hommikuti)

Kokku 253h – 4h 52min nädalas / 42 minutit päevas. Pisut rohkem kui eelmisel aastal. Olen enda üle uhke! Olin eelmisel aastal ka!

Rattaga sõitsin eelmisel aastal rohkem – 606km – AGA siin muidugi luges mingil määral meie ettevõtte maikuu väljakutse kõndida kuuga 250 000 sammu. Selle saavutamiseks olime sunnitud kaheksa päeva JALA tööl käima 😱 Mitte et mulle jalutada ei meeldiks, aga mitte ilmtingimata siis, kui hommikul on vaja kaheksaks kohale jõuda… Ühesõnaga, sellesse listi võite põhimõtteliselt lisada ka 12 tundi jalutamist, kokku 66km.

Jõusaali pole sel aastal jõudnud, sest muid trenne on liiga palju – küll aga olen terve aasta käinud jõutrennis postiga, kus pool tundi on jõuharjutused ja pool tundi mõnus pikk venitus.

Hammock, post, õhurõngas – olen käinud kõigis kenasti terve aasta, nagu eelmiselgi aastal (aga siis alustasin õhurõngas alles juulis).

Kiigujoogas käisin eelmisel aastal 14x, sel aastal 24x – areng! Suvel on need trennid nädala sees hommikuti rannas, nii et saan käia vaid puhkuse ajal… Kiigujoogast olen aastaringselt ka kõige rohkem pilte jaganud, nii et aastalõpu kokkuvõtte tarvis ei tulnudki meelde teha.

Postiakrobaatikas tunnen pool ajast, et ma taandarenen 😀 Ausalt ei tea, kas oskan teise aasta lõpuks rohkem kui oskasin esimesel aastal. Olen varemgi maininud, et kellaajaliselt sobib mulle kõige paremini trenn, kus käib kõige rohkem edasijõudnuid ja noh, mul endiselt on seal tunne, et üksi pusserdan ja kõik teised oskavad poole rohkem – kaasa arvatud need, kes alustasid trennis käimist minust hiljem. Oleks vähemalt üks inimene trennis, kes oleks sama koba või kobam kui mina, oleks ok, aga mulle üldse psühholoogiliselt ei istu kõige kehvem olemine 😀 No midagi pole teha, teised päevad nii hästi ei sobi, seega käin edasi ja üritan üle olla.

Õhurõngas, lugesin ühest selle aasta varasemast postitusest, oli mul suvel nii mitu korda järjest koba tunne, et mõtlesin väikese pausi teha, aga ei teinud ja seda tunnet pole enam eriti olnud. St, ma endiselt ei jaksa pooli asju teha või ei jää isegi meelde, mida teha, aga mingid asjad ikka tulevad välja ka 😀 Ja see rõnga peal turnimine on lihtsalt nii fun! Sellest trennist pole mul siiamaani mitte ühtegi videot, sest ma kunagi ei tunne, et ma suudaks mingi asja järjest nii ilusasti ära teha, et tahaks üles filmida. Küll aga saab seal mõnikord väga lahedaid fotosid.

Hammock on endiselt lemmik ja seal tunnen ennast nagu kala vees. Videoid vaadates mulle endale üldse ei tundu, et need näeks välja eriti rasked… Kui tegelikkuses oli ikka pikalt psühholoogiline tõrge käed lahti lasta ja sealt kõrgelt suure hooga alla kukkuda 😀

Sel aastal on eesmärk kõiki trenne samamoodi ja senisest veel rohkem nautida – loodetavasti ikka areneda ka 😀

Endiselt olen vahel hämmingus, et mina, kes ma praktiliselt terve elu mitte mingit trenni ei teinud, olen nüüd nii aktiivne. Kogu aeg on tunne, et ega ei tea, kauaks seda jagub ja küll ma varsti tüdinen vms. Sest varem ju alati nii läks. Vanasti ma heal juhul pingutasin ära kasutada ettemakstud 10x või 3 kuu kaardi, et siis enam mitte jätkata. Hetkel olen ju juba kaks aastat järjest püsivalt trennis käinud, mis on täitsa arvestatavalt pikk aeg. Kiigujoogas vist üldse juba seitse… Võiks juba harjuda? 😀

Sügis hiilib ligi

Ilm ei suutnud sel nädalal kuidagi ära otsustada, kas tahab olla suvine või sügisene – hommikul sügiseselt jahe, päeval läks tihti üsna suviselt soojaks. Alles nädalavahetusel on nüüd tõepoolest pisut sügisesem olnud. Minule isiklikult meeldivad neli aastaaega kõigis oma olekutes. Kui kogu aeg oleks suviselt soe, saaks mul sellest kopp ette. Ma ootan alati igat algavat aastaaega rõõmuga. Sügisel on nii mõnus lõhn, saab jälle pisut soojemad riided välja otsida, siis tulevad võrratud värvilised lehed, seejärel mõnus pime november, kus saab hakata küünlaid põletama ja jõule ootama, siis ongi juba detsember ja paremal juhul lumi, igal juhul jõulud ja puhkus… Jaanuaris-veebruars hakkab juba tasapisi valgemaks minema, aga on ikka see mõnus õhtune küünalde põletamise aeg… Märts-aprill on kevade ootus, kevade lõhn, kuni see mais lõplikult kohale jõuab… Ja siis ongi juba jälle suvi ja puhkus. Kõik on tore, kõik on hea. Haide rääkis, et tegelikult olevat Eestis valget aega rohkem kui paljudes teistes riikides. Lihtsalt nii paljudele on oluline see, et kogu aeg päike paistaks ja SEDA meil ilmselgelt pole. Ühesõnaga, mida edasi, seda suurem Eesti kliima fänn ma olen. Mulle väga meeldib kodus olla ja pime külm aeg on selleks suurepärane põhjus 😀

Pidin neljapäeval minema Poisi klassi vanemate õhtule ja ei saanud seega minna tavapärasesse hammocki trenni. Terje pakkus välja, et võin tulla teisipäeval laste trenni. Olen seal sarnastel põhjustel varemgi paar korda käinud, sobis suurepäraselt. See aga tähendas, et käisin nii esmaspäeval kui teisipäeval järjest kahes trennis. Kolmapäeval olid lihased ikka täitsa valusad 😀 Jaa, ma nüüd käingi jälle regulaarselt selles teisipäevases postitrennis, mis on mulle hetkel ajaliselt kõige sobivam ja mida ma vahepeal pikalt vältisin, sest mul oli seal koba tunne – enam ei ole, juhhei! Aga hammocki trennis on mul kahtlemata kõige rohkem eduelamusi, postis ja rõngas olen küll arenenud, aga tunne on endiselt üsna algaja. Hammocki tunne on selline… Adekvaatne 😀 Hästi suurt rahulolu pakub kõrgele lae alla ronimine ja eriti see, kui julgen sealt alla tulles vahepeal käed lahti lasta.

Kuna tööl tõsteti viimane koosolek neljapäevalt ära, tegin ka selle ametlikult kodukontoripäevaks. Tähendab siis, ametlikult enda peas, meil muidu on tööl lihtsalt kokkulepe, et kui pole takistavaid asjaolusid kontoris käimiseks, siis kolm päeva nädalas võiks kohal olla. Ja no loogiline on käia siis, kui on koosolekud, sest ehkki neis saab Teamsist osaleda, on koha peal silmast silma suhtlemine ikkagi mõnusam ja mugavam. Kontoris on tore, kolleegid on toredad, suure ekraani peal tööd teha on mugavam. Aga kodukontor on ka NII mõnus – ma võiks siia ju ka suurema ekraani tekitada, aga mulle meeldib teha kodukontorit köögilaua taga ja sinna monitori küll tõstma ei hakka 😀 Mõtlesin ka välja, miks mulle meeldib just köögis – seast sealsest aknast on kõige rohelisem vaade. Hing ihkab loodust!

Minu unistuste kodu on selline, kus igast aknast paistab rohelus. Eriti tore oleks, kui sellega kaasneks linnulaul. Eriti tore oleks, kui saaks kodust olematu vaevaga loodusesse jalutama. Aga hästi mugav olen ma ka ning rõõmustan siiralt iga kord, kui sõidan oma keset linna asuvast kodust rattaga sips ja sips kiirelt igasse vajalikku kohta. Kodukontoripäevadel saan kiirelt lõuna ajal ära käia, kui on vaja – no näiteks arstil (15 minutit), kosmeetikus (pool tundi), juuksuris (tund). Sinna juurde 2×5 minutit rattasõitu. Kiire ja efektiivne!

Laupäeval käisin õekesega kiigujoogas, pärast seda põikasin sisse samas majas asuvasse Jenny Kruse heategevuspoodi. Seal ringi tuulates sain spontaanse minikontserdi osaliseks – keegi mängis klaveril Celine Dioni “My Heart Will Go on” ja Linkin Parki “Numb” – vapustavalt ilus oli, sain ka komplimendi teha mängijale, kes just siis lõpetas, kui ma poest väljusin.

Koju jõudes ja ust lahti tehes tervitasid mind kaks ülientusiastilikku last mõlemalt poolt kallistades. “Emme, ma nii igatsesin su järele”. “Ma just viis sekundit tagasi küsisin, kus emme on ja siis sa tulidki”. Üks neist minu ära minnes magas, teine mängis arvutis 😛 Aga no nii nunnu ju, kui oodatakse ja igatsetakse!

Mul on praegu jälle mingi tervislikkuse ihalus. Täpsemini – tervisliku magusa ihalus, sest mulle maitsevad eelkõige küpsised ja koogid ja muud pagaritooted. Ja no küpsetada saab ju ise ka… Tegin üle pika aja kaerahelbepätse – suhkru asemel panin datleid, lisaks kreeka pähkleid (need lihtsalt olid olemas ja ootasid kasutamist). Said head, aga pisut igavad. Pean mõtlema, mida veel lisada, et põnevamaks muuta. Rosinaid (need Plikale ei maitse, aga talle need küpsised üldse ei maitsenud, nii et pole vahet) või tükeldatud kuivatatud ploome (terve pere lemmik kuivatatud puuvili)… Kas õuna võiks ka sisse riivida? 😀 Peab katsetama. Kaerahelbeid on veel ootel 🙂 Spetsiaalselt küpsiste jaoks ostsin, muidu me siin putru üldse ei söö, nii et mul pole ilmselt mitu aastat kodus kaerahelbeid olnud.

Täna õnnestus üle mõningase aja üks puslevahetus teha, rõõm! Eriti see, et minu pusledest valiti välja just need, mis olid kõige kauemaks nö “seisma jäänud” ja mul oli kohe hea meel, et just need isendid uue kodu leidsid. Olen sel aastal puslesid vähem vahetanud ja rohkem müünud, sest mul ei mahtunud enam ära ja oli vaja arvuliselt vähemaks saada. Aga nüüd on arv jälle selline optimaalne (loe: mahuvad kapi otsa ja kappi ära) – seega võib vahetada. Kokku panemist ootavaid puslesid on 46 ja kohe tuleb viis juurde… 😀 Vahetust ootavad hetkel vist 12… Pikas perspektiivis sooviks majapidamises leiduvate puslede arvu siiski vähendada, nii et mingi hetk panen ilmselt jälle osad müüki. Aga üldiselt ostetakse pigem 1000+tk ja ma ise samamoodi väiksemaid ei osta, lihtsalt vahetustega on neid siia jõudnud omajagu.

Oivalisi raamatuid olen samuti sel nädalal lugenud. Esiteks Craveni Washington Poe sarja värske osa “Viimne vanne” – suurepärane, nagu alati. Teiseks Kiti Põld “Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu” – koduõpe on üks teemadest, mis on mind alati väga köitnud ja olen selleteemalisi blogisid aastate jooksul jälginud mitmeid. Väga äge ja mõtlemapanev lugemine, kirjutasin pika arvustuse lugemise väljakutse gruppi.

Nädalavahetused saavad ainult liiga ruttu läbi. Ei jõudnud jälle suuremat koristada ega sättida, ehkki üht-teist tegin ikka ära. Lihtsalt toredaid asju oli ka vaja teha ja nii see aeg käest kuluski…

Lohutan ennast sellega, et oktoobri alguses tuleb Plika kooli kooriprojekti raames pooleks nädalaks üks soomlane meile elama ja enne tema tulekut tunnen kindlasti sotsiaalset survet kodu korralikult korda teha. Külalised motiveerivad! Eriti võõrad, kes siia elama jäävad! 😀

Kuidas ma endiselt kõiki oma trenne armastan

Mallu heitis mulle täna ette, et ma üldse ei blogi. Kinnitasin, et tahaks küll ja oma peas muudkui kirjutan postitusi, aga miskipärast arvutisse trükkimiseni ei jõua. Soov blogida tekib tavaliselt siis, kui on vaja parasjagu midagi asjalikumat teha 😀 Mulle meeldib kirjutada emotsiooni pealt, mul on päevas kümneid hetki, mil ma täiesti ogaralt rõõmustan igasuguste asjade üle ja olen tänulik, et need mu elus on… Just selliseid hetki tahaks jagada. Aga need mööduvad enne, kui ma blogimiseni jõuan. Õnneks olukorrad korduvad, nii et küll ma ükskord jõuan kõigest kirjutamiseni ka.

Aga, kuna Mallu ütles, et ootab täna postitust – ja aeg on liiga hiline, et kinnisesse blogisse midagi pikemat kirjutada – siis kirjutan nüüd emotsiooni pealt, trennist. Ehkki ma arvan, et see EI ole see teema, millest Mallu esmajoones kuulda tahab, kui üldse 😀 😀 😀

Ma olen ausõna siiamaani hämmingus, et ma käin nii palju trennis ja et see mulle nii väga meeldib ja et ma päriselt olen suutnud juba mingeid asju teha päris pikalt järjest!

Jooksmas ja jõusaalis käisin ju ka vahepeal regulaarselt, aga jooksmine on minu jaoks siiski eelkõige tüütu, pigem seltskondlikult nauditav tegevus (omal ajal koos Kaaslasega, võistlustel jne) ning ehkki eelmisel suvel jooksin eksperimendi korras terve hooaja hommikuti lühemaid maid, siis sel suvel ei olnud mingit jooksusoovi ja pole seega rohkem jooksnud ka. Jõusaalis oli täitsa tore, aga nüüd on lihtsalt nii palju muid ja veel ägedamaid trenne, et sinna lihtsalt enam ei jõua.

Tiibetlased, mida tegin kunagi lühidalt paar kuud ja nüüd alates eelmise aasta maist – neid teen küll siiamaani. Tõsi, eelmisel aastal tegin neid iga päev, sel aastal on kuidagi sisse harjunud, et vaid tööpäevade hommikutel. Siis on kindel rutiin – pärast ärkamist, enne pessu minemist. Vabadel päevadel on hoopis teisiti ja siis ei tule tiibetlased meeldegi. Aga tööpäevad on tugevas ülekaalus, nii et sellega on hästi. Ideaalne hommikuvõimlemine – see viis minutit sobitub mu hommikurutiini kenasti. Ja tore ju, sest igavese nooruse saladus, teaduslikult tõestatud Tiibeti munkade poolt 😀 😀 😀

Vertical Fitnessi trennides olen terve selle aasta käinud regulaarselt neli korda nädalas. Muidugi on mõni trenn aeg-ajalt jäänud vahele muu olulisema sündmuse või haiguse pärast, aga seda, et ma lihtsalt ei viitsiks minna, ilma mõjuva põhjuseta – sellist võimalust minu jaoks ei eksisteeri. Panen lihtsalt järjest kirja ja seega ka lähen kohale, olgu ma õhtuks kuitahes väsinud. Ja trennis läheb see üle! Ma võin veel soojenduse ajal vaevelda ja mõelda, miks ma siin olen ja kuidas ma jaksan, aga kui juba päris trenniga pihta hakkame, siis läheb kõik kohe paremaks. Tänagi oli mingi imelik nõrkus sees ja läksin trenni ratta asemel autoga, ehkki väljas oli ilus ilm – soojenduse ajal oli enesetunne meh, aga pärast paari kõrgemat kukkumise trikki hammockis oli adrekas üleval ja nõrkus läinud – järgneva postitrenni jaoks jagus ka veel energiat ja rõõmu küllaga.

Esmaspäeval on õhurõngas ja jõutrenn postiga – õigemini pool tundi jõutrenni ja pool tundi venitust. Neljapäeval on hammock ja post. Nüüd sügisest küll jälle tunniplaan muutus ja pean hakkama mingil muul päeval postis käima, eks ma vaatan, kuidas kujuneb, käimata ei jää.

Olen maininud, mul on olnud trennis vahel tunne, et olen koba – ja halvematel kordadel on see tekitanud tunde, et ma ei peaks üldse trennis käima, sest muudkui pusserdan ja mitte midagi tehtud ei saa, olen teistel ainult jalus. Mõistusega saan igati aru, et arenen omas tempos ja kõik ei peagi kohe välja tulema (ja ammugi ei arva keegi, et ma neil jalus oleks :D) – ja enamasti ma vaid naeran nende äparduste üle – aga hirmsamat moodi tüütu on, kui ajus jälle mingi lühis tekib ja see käpardi tunne üle voolab. Sel juhul ma trenni ei naudi – ja kui ei naudi, siis pole sellest ju ka mingit kasu.

Viimati oli mul taoline tunne suve alguses paaris järjestikuses õhurõnga trennis. Kaalusin isegi suveks pausi tegemist, sest suvel olid trenniajad teistsugused ja mul ei olnud ühtki head aega postis käimiseks – mõtlesin, et jätaks rõnga ära ja käiks samal ajal postis. Aga just siis, kui ma seda mõtlesin, tõsteti hammock varasemaks ja sain pärast seda postis käia – selge, universum andis märku, et ei peaks rõngast pausi tegema. Ja kujutad sa pilti, mitte kordagi pärast seda pole enam käpardi tunnet tekkinud ka. Kogu aeg on lõbus – kas ma siis jaksan või ei jaksa. Ja teistes trennides pole seda tunnet ka enam hiiglama ammu olnud. Olen teadlikult käinud eri treenerite trennides ja ennast igal pool hästi tundnud. Nii et nüüd mul on järgmine challenge – minna uuesti sinna teisipäevasesse postitrenni, mis ajaliselt sobiks hästi, aga kus on enamasti kõik hästi edasijõudnud, kelle kõrval ma ennast vanasti käpardina tundsin… Selles pole kahtlustki, et nad on endiselt oma oskustega minust mäekõrguselt üle, aga see polegi oluline – alati antakse ju igast asjast lihtsam versioon ka. Olen vahepeal pool aastat arenenud ja tundub, et ajukeemia on trennis ka stabiilsem, äkki sobib nüüd seal käimine ka. Ootan põnevusega!

Seal stuudios on veel põnevaid trenne – ükskord proovin ma need kõik ära! 😀

Mõned inimesed käivad erinevates postitrennides sellepärast, et see on seksikas ja sensuaalne – küll ma kunagi ostan endale need hirmkõrged platvormid ja proovin exotic flow ka ära. Aga hetkel – kui jõutrenn postiga ja venitus ongi täpselt see, mida nimi ütleb, siis mu ülejäänud trennid – postiakrobaatika, hammock ja õhurõngas – on minu jaoks kõik lõputu võimalus õppida uusi ägedaid trikke. Sisemine laps rõõmustab täiega!

Pildimaterjali on mul miskipärast vaid õhurõngast. Hammockist on ainult videod, mida on mugav vaadata telefonis, aga jääks arvutiekraanil vist maru imelikud. Postist mul ei olegi ühtki pilti pärast seda, mis ma jõulude ajal tegin… Rõngas on aga mõned momendid olnud, mida olen ka FB-s jooksvalt jaganud.

No ja muidugi kiigujooga, mu arm. Suveperioodil on see neljapäeva hommikuti rannas ja seega saan seal käia vaid puhkuse ajal. Õigemini, ma tegelikult SAAKS tööpäevadel ka, kui ma väga tahaks – mu töö on nii palju paindlik küll, et ma võiks selle 1,5h ära käia ja muul ajal nö “tagasi teha” – ükskord ma seda võimalust ka kasutasin, aga päris iga nädal ju nii ei taha.

Välitrennides sõltub hästi palju ilmast – olen külmavares, kui on ikka väga külm ja tuuline, siis ma ei naudi, väga paksult ennast riidesse toppida ka ei taha. Aga sel suvel olid puhkuse ajal oivalised ilmad, nii et iga kiigujooga, kus sain käia, oli puhas rõõm ja tõeline lõõgastus. Mitmed korrad oli hommik imeilus ja siis paar tundi hiljem kallas vihma. Meil vedas, täiega.

Scroll to Top