trenn – Tikri blogi

Selle aasta esimene

25/01/2025 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, plika, raamatud, rõõm, trenn / 7 Comments

Kui meil detsembris väike blogijate kokkusaamine oli, siis Ritsik küsis, kas ma ei blogi sellepärast, et elu on liiga hea või sellepärast, et elu on liiga s*tt (täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtte andsin edasi). Ütlesin, et ju see magamistoa remondi venimine ikka süüdi on. Ma olen nii palju hetkes elaja küll, et ma iga ärkvel oldud hetke sellest mõjutada ei lasknud, aga selline… Underlying frustration. Or something. Igatahes tegelikult olen elanud need möödunud kuud kena vaikset elukest ja sellest ka arvestatavalt rõõmu tundnud. Kui parasjagu remondi venimise pärast ei ahastanud 😀 Remont on nüüd õnneks peaaegu tehtud – saaks täitsa valmis, siis ehk kirjutaks pikemalt ja paneks pilte kah. Aga selleks tahaks tegelikult uut kardinat ja voodipesu ja… Neid leida selles toonis, mis tahan – keeruline. Nii et seda remondipostitust saate veel oodata.

Kirjutan siia postitusse täpselt nii palju täiesti eri teemadel suvalisi mõttekatkeid, kui pähe tuleb, et ennast natukenegi blogimisega harjutada. Võib-olla tuleb järgmine postitus nelja kuu pärast, võib-olla hakkavad mingid mahlad voolama. Time will tell.

Millalgi eelmise aasta lõpus mainisin Plikale mingit kohta Burnetti “Väikese printsessi” raamatust ja tuli välja, et ta ei mäletanud sellest mitte midagi, ehkki ma olen raudselt kõik need raamatud neile väiksemana unejutuks lugenud. Nii ju ei saa! 😀 Täielik auk harituses! Ei muud, kui hakkasin oma 16-aastasele tütrele uuesti unejuttu lugema 😀 Praeguseks on läbi “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “100 dalmaatsia koera ja veel üks” ning just paar päeva tagasi alustasime Burnetti vähetuntuma loominguga “Kadunud prints” – kui nüüd keegi lugemise väljakutse grupi Goodreadsi raamatukoguhoidjatest selle eestikeelse versiooni ka lisaks… Igatahes on ülitore jälle unejuttu lugeda, klassikalisi lapsepõlve lemmikuid. Kui Burnettile ringi peale saan, siis mõtlen, et vahva oleks äkki Pollyanna ette võtta, ja roheliste viilkatuste Anne või mis ta eesti keeles ongi – mul on kõik osad inglise keeles olemas, aga raamatukogust vast saan eestikeelsed, unejutuks inglise keelt küll lugeda ei viitsi 😀

Olen sel aastal võtnud sihiks teadlikult õigel ajal magama minna, et igal öösel 7-8 tundi und täis saada. Kui jõulupuhkuse ajal paar ööd alla seitsme tunni jäi, olin järgmisel päeval täielik zombie. Seega juba puhkuse ajal, mil magamaminekuajad alati väga käest ära lähevad, hakkasin ennast lõpupoole teadlikult harjutama, läksin järjest varem magama – motiveeris eelkõige see, et ma olin esmaspäeva õhtuks kaks trenni kirja pannud ja kui ma oleks olnud zombie, poleks jaksanud trenni teha 😀 Olen väga uhke, sest õnnestuski, ei olnud tavapärast esimese tööpäeva väsimust. Tegin endale reegli, et õhtul kell kümme lähen Plikale lugema ja pärast seda voodisse, kus saan veel ise soovi korral enne magamaminekut lugeda. Reede ja laupäeva õhtuti võin kauem üleval olla, siis saab järgmisel päeval kauem magada. Tean, et kõige parem oleks kogu aeg ühel ajal ärgata, aga no seda aega, mil ma ka puhkepäevadel vabatahtlikult 6.40 tõusen… Ei, aitäh 😀 Igatahes üldiselt see kümnest lugema minek töötab ja mulle täitsa meeldib, et ma sellest sihipäraselt kinni pean. Muidugi võib juhtuda ka nii, nagu meil paar õhtut tagasi, et kell kümme läksin Plikale lugema, raamatu lõpuni oli viis peatükki (tavaliselt loen igal õhtul ühe) – poolteist tundi hiljem oli raamat läbi ja minul 7 tundi und ilmselt täis ei tulnud… Aga no nii põnevaks läks, et ei saanud pooleli jätta 😀

Mõtlesin teha sel aastal ühe ülevaatliku statistikafaili, kuhu kirja panna muuhulgas kõik trennid, raamatud, pusled, vaadatud videod/sarjad/filmid, joodud alkohol jne. Sest et statistika! No ja siis ma täna mõtlesin, et peaks nüüd minema vaatama, ega mul alkoholiprobleemi pole 😛 Suutsin juba alkoinfo lehel närvi minna, sest ma pidin seal valima punase veini all klaasi suurust ja kust krt mina teadma peaks, mis nende klaaside maht on. Seda tean, et pudel on 750ml, aga mina joon mõni õhtu nädalas ca 150ml, mitte pudeli 😀 Õnneks ikka taipasin suvaliselt proovida ja kui juba olin ära valinud, siis näitas küll, et väike klaas on 120ml, keskmine 175ml ja suur 250ml. Siis ma muidugi avastasin, et kangust ju peaks ka vaatama. No issanda püss, kust mina tean, kui kanget veini ma joon. Läksin vaatasin kapis kolme eri pudelit: 13, 14, 14,5. Heakene küll, oma faili arvutused teen siis keskmisega 14. Ja teile siis väga oluliseks infoks, et selle aasta peaaegu möödunud nelja nädala jooksul olen joonud 1,45 liitrit ehk ca 2 pudelit veini, mis on ca 16 ühikut ja naistele on nädalas ohutu kuni seitse ühikut, nii et alkohoolikut minust ilmselgelt ei saa 😀

Igaks juhuks arvutasin välja ka äärmiselt olulise teabe, et üks topelt gintonic annab 1,5 ühikut, nii et neid võiks nädalas juua 4,6 – tavalisi suisa 9. Kui ma nii palju jooks, siis oleks küll juba alkohooliku tunne ja see veel on ohutu kogus? 😀 Ühesõnaga alkoholiga on siin lood kontrolli all.

Trenniajad loksusid sel aastal nii kenasti paika, olen ülirahul. Eelmisel aastal ma olin pisut hädas, et Terje postitrenn, mis mu lemmik, oli täitsa valel ajal (samal ajal, kui teises saalis nädala ainus õhurõngas, kus ma ka käin) või siis jäi pidevalt ära, sest hilisemas trennis olime enamasti kirjas kahekesi ja kui eelmine (ehk siis õhurõngaga samal ajal) täis ei tulnud, tõsteti need kokku ja… Ikaldus. Ma üritasin ka mingil muul päeval käia alg/kesktase trennis, aga seal olid enamasti kõik nii edasijõudnud, et ma tundsin ennast lihtsalt saamatuna. Mulle küll anti alati lihtsam versioon, aga ma ei saanud tihti sellegagi hakkama ja kõik mu ümber olid nii osavad… Ma tean küll, et saamatuse tunne tuleneb 100% mu spordiga seotud lapsepõlvetraumadest, aga kuniks ma ei ole suutnud oma alateadvust selles osas ümber programmeerida, seni pean lihtsalt lihtsamaid trenne väisama 😀 Sel aastal tehti tunniplaan veits ümber, nii et nüüd on esmaspäeval pärast õhurõngast jõutrenn postiga + venitus, mida ma olin tahtnud pikalt proovida, aga mis varem mulle aegade poolest jällegi ei sobinud. Nüüd ma saan nii esmaspäeval kui neljapäeval kaks trenni järjest teha – neljapäeva õhtule tuli pärast hammockit Terje algajate postiakrobaatika. Olen seal nüüd paar korda käinud, seal on tõesti ainult algajad, saan nendega lihtsaid asju harjutada, mis mul isegi mitte peale aastat trennis käimist kõik sugugi perfektselt välja ei tule – aga enamik tuleb ja ülejäänuga saan mõnuga pusida. Rõõm, puhas rõõm! Pean ainult 2x nädalas sõitma ja saan neli trenni tehtud 😀 Mulle ikka NII VÄGA meeldivad kõik need trennid.

Ma peaaegu kunagi muidu trennis pilte ega videosid ei tee – sest noh, trenni teen 😀 Aga aasta lõpu trennikokkuvõtteks oli vaja, siis tegin. Ma videosid siia panema ei hakka, peate piltidega leppima, seega mu kõige suuremast lemmikust hammockist polegi miskit ette näidata.

Ma muidugi suutsin selga kohe aasta alguses vigastada täpselt samast kohast kui möödunud aasta augustis. Toona tegin hammocki trennis soojenduse ajal miskit valesti ja kuskil vasakul, umbes abaluust selgroo poole, hakkas midagi valutama. Ma mäletan, et see võttis toona ikka omajagu aega, et täitsa korda saada. Muudkui määrisin, trennides käisin edasi, vähemaks ta jäi, kuni lõpuks oli täitsa ok. Seekord siis kukkusin õhurõnga tunnis. Ja ma ei mõtle õnnetut kukkumist, vaid täitsa sihipärast vähe kiiremat liigutust rõngal, mis oli täitsa planeeritud… Ja tõmbasin sama koha ära. Esmaspäeval tõmbasin, neljapäeval veel käisin trennides, siis otsustasin, et kuna kuukaart sai just läbi, teen väikese pausi ja annan seljale puhkust. Lasin veel selja ära teipida, et kiiremini paraneks. No see nädal puhkust teibiga seljale kuidagi ei mõjunud – andis ennast täpselt samamoodi tunda iga päev, ei läinud paremaks ega halvemaks. Aga kui nädala pärast teibi maha võtsin, siis läks valu vähemaks. Nüüd sel nädalal sain esmaspäeval jälle trennid kenasti kaasa teha, neljapäeval küll posti soojenduses tegin pisut liiga (ise olin loll – tundsin, et pole hea, aga mõtlesin, et teen pisut teise nurga alt ja on ok, oleks võinud lihtsalt tegemata jätta) – loodan, et määrimisega ja puhkusega on esmaspäevaks jälle piisavalt ok. No ma ausalt ei oska enam kodus istuda, see nädal ilma trennita oli jube imelik.

Eelmisel sügisel olid meil Kaaslasega reality-reeded. Alguse sai see vist sellest, et tahtsin Mallukat näha. Pärast ühte gintonicut kannatas juba BSHd ka vaadata (aga seda üle osa ei jaksanud, sest ikkagi liiga piinarikas). Ja pärast seda, kui oli tunne, et vaataks veel midagi, siis Kaaslane sihitult ringi klõpsides leidis täiesti juhuslikult USA osalejatega Itaalias toimuva CIAO house’i nimelise kokkamise reality – kuna kokandussaated pole mind kunagi huvitanud, siis olin kindel, et mina seda vaadata ei viitsi, aga… Üllatusin, et oli põnev. No ja kui see läbi sai, siis avastasime Eesti Masterchefi, mida oli tol hetkel väljas kaks hooaega ja kolmandast paar osa. Vot ja Masterchefiga läks asi ikka päris käest ära. Oli vaja vaadata palju ja järjest, sest NII PÕNEV oli ja tahtsime teada, kes võidab 😀 Nii me vaatasimegi mõõdutundetult mitu nädalat järjest igal vabal hetkel, kuni jõudsime kolmandasse hooaega ja seda sai siis valge inimese kombel vaadatud, osa kaupa nädalas. Nii palju kannatas, et pool tundi pärast algusaega hakkasime pihta, siis sai reklaamid edasi kerida. Praegu mõtlen, et kas Inspira+ oleks saanud ka kohe samal õhtul vaadata, seal ju reklaame pole…? Ma ei tea telekast no mitte midagi, aga avastasime just, et hetkel näitab Inspira Soome Masterchefi ja kui tavalises sai vaadata alates viiendast osast, sest varasemad olid aegunud, siis sealt plussist näeb kõiki, me nüüd vaatame seda 😀 Seal on kirjas 6. hooaeg – Plika uuris välja, et tegelikult on see hoopis teine hooaeg ja Soomes ainult kaks neid ongi olnud – esimene 2013 vist, teine, mida me just vaatama hakkasime (Inspira meelest siis kuues), 2022, ja kolmas, Inspira arust seitsmes, vist alles Soomeski käib… Või ma ka ei tea. Igatahes see on täiega sõltuvusttekitav! Meil Eesti Masterchefiga läks ülihästi: lemmikud said finaali ja lemmikud võitsid ka. Soome oma päris nii äge ei ole kui Eesti oma, aga ikka põnev, seal küll oleme ainult 2,5 osa ära vaadanud, seega peale toidublogija pole lemmikuid tekkinud ja kõik näod meeles pole. Kes läbi vaadanud ja teab võitjat, ärge palun spoilige 😀

Lugemisega on jaanuaris kehvasti – neljast seni loetud raamatust on kaks Plika unejutu omad 😀 Nii all diivanil kui üleval lugeris on pooleli raamatud, mis pigem alguses ja kumbki veel ei kõneta, nii ma otsin pigem õhtuti muud tegevust. Aga ma sain just Läckbergi Fjällbacka sarja viimase osa raamatukogust ja ma vist loen selle vahepeal läbi, et lugemislainele tagasi saada, sellest vähemalt tean 100%, et köidab…

Pusledega on tunduvalt paremini läinud, sel aastal juba viis koos – aga neli neist on 500tk, mis on 2-3 tunni panemine, nii et need ei lähe väga arvessegi 😛 Üks 1000tk siiski ka:

Elu viie kassiga on absoluutselt oivaline, see pilt näiteks on tehtud Teedu koju jõudmise aastapäeval, 22. detsembril 🙂

Aga nüüd ma olen siin lobisenud piisavalt ja kell on hirmus palju, on aeg unejuttu lugema minna!

Selle aasta esimene Read More »

Uue õppeaasta mõtted

12/09/2024 / plika, poiss, rõõm, trenn, waldorfkool / 3 Comments

Kuna põhikooli lõpp hakkab lähenema, on kõik kooliteemad sel aastal kuidagi eriti intensiivsed ja ise mõtlen ka kõigest rohkem kui tavaliselt. Nii põnev aeg on ees!

Kaheksas ja üheksas klass on kogu ülejäänud koolist pisut eraldi ja nende majaosa on sellest tulenevalt tunduvalt vaiksem. Plika naudib vaikust juba teist aastat, Poiss on nüüd sellest sügisest temaga ühel pool. Vanimate olijate privileegid 🙂

Olen sel nädalal käinud mõlema klassi vanemate koosolekul. Väga palju infot on tulnud…

Lõpueksamite osas ei oska me Plikaga muretseda. Ta on tugev nii eesti keeles, matemaatikas kui inglise keeles, nii et erilist õppimist peale tavapärase nendega ilmselt ei kaasne.

Lõpureisi planeerimist hakkasime juba vaikselt arutama – kuna enamiku soov kaldub pigem välismaa suunas, siis saatsin päringud paarile klassireise korraldavale firmale ja küsisin pakkumisi. Loodetavasti leiame miskit mõistliku hinnaga.

Plikal on käsil Flex programmi kandideerimine, jällegi ülipõnev. Ta saatis augusti lõpus oma taotluse teele – oktoobris läheb taotlusvoor kinni, eks siis järgmise vooru kohta tuleb info millalgi aasta lõpupoole. Esialgseks kandideerimiseks tuli peale foto ja üldinfo kirjutada kolm 300-tähemärgilist esseed. Teemad olid umbes sellised, et… 1) Minu kolm tugevat külge 2) Kirjelda üht juhtumit, kus kõik ei läinud plaanipäraselt ja mis sa siis tegid 3) Kirjelda üht juhtumit, kus sind kritiseeriti ja kuidas sa sellega diilisid. Mõlemad juhtumid pidid olema koolivälised. Plika arutas minuga pisut, mida kirjutada, aga kirjutas kõik ise valmis, mina lugesin hiljem ainult üle ja no ausalt, mitte midagi polnud parandada. Veatu grammatika. Ma olin ise pisut hämmingus. Millal ta nii targaks sai?

Olen pisut kurb, et Plika klassiõpetaja viimasel aastal vahetus – kaheksa aastat oli ta nendega, oleks nii tore olnud, kui oleks saanud lõpuni. Aga talle sai sel aastal uus esimene klass ja Plika klassil on seega viimasel aastal teine õpetaja, kes on ka igati tore, lihtsalt… Oleks tahtnud võimalust ühega lõpuni minna.

Seda suurem oli mu rõõm, kui Poisi klassiõpetaja tänasel koosolekul kinnitas, et tema on nendega kuni lõpuni. No nii hea meel! Poisil oli esimesed neli aastat üks õpetaja ja viiendast tuli teine. Mõlemad imetoredad.

Üleüldse ma ikka vaimustun oma laste koolist, sest seal on nii mõnus ja turvaline ja… Lihtsalt hea.

Tuli siin ükspäev kolleegiga jutuks, et kui lapsed käiks tavakoolis, oleks saanud igal aastal õppemaksuks tasutud raha eest väga korraliku perereisi teha. Muigasin, et ilmselt lapsed eelistavad siiski oma kooli reisimisele. Küsisin siis hiljem Plika käest, kas ta oleks eelistanud tavakoolis käimist, kui oleks saanud selle arvelt iga aasta reisida. Vastuseks tuli väga kindel EI, millele järgnes pikk tiraad sellest, kuidas waldorfkool on küll oma kiiksudega, aga nii äge ja õpetajad on nii ägedad, et Heli on parim mataõps üldse ja Terje ühiskonnaõpetuse tunnid on nii põnevad ja nii edasi… No ausalt, ma maksan suurima rõõmuga. Sest kool on olnud kõik need aastad teine kodu ja mul on alati teadmine, et mu lapsed on hoitud.

Oh, ma ei jõua kevadet ära oodata, et saaks teada, kuidas Flexiga läheb, kuidas eksamid lähevad, millisesse kooli Plika läheb… Nii põnev, nii põnev! 😀

Plika on oma trennidest vaimustuses – küsisin, et mis siis kõige rohkem meeldib, aga ta ütles, et võimatu valida, kõik on nii erinevad. Praegu olevat just hea – ühes trennis on ta kolmandat aastat ja vana kala, teine on sarnane sellega, kus ta varem käis ja treener on ka sama, kes teadis tema võimeid, nii et pandi seal kohe kõige paremasse gruppi ja peab seal täiega tööd tegema, kolmandat stiili pole ta varem tantsinud, seal on ta teises grupis viiest, kus tal on just parasjagu rahulik uus stiil korralikult selgeks saada.

Poiss käis eile Kaaslasega esimest korda jõusaalis ja talle meeldis väga – ühtlasi tuli välja, et pooled tema klassivennad käivad ka seal, nii et seltsilisi, kellega trennis käia, tal tulevikus jagub (aga esimese kuu käib koos Kaaslasega, kes talle kõik vajaliku selgeks õpetab). Eile käisid proovimas nö üksikpiletiga, aga teen nüüd Poisile aastase paketi, sest see on kõige soodsam. Kaaslane lubas kuu aja pärast Tervise Paradiisi tagasi minna, talle meeldib seal rohkem – mida oligi arvata. Aga mul on nii hea meel, et ta praegu Poissi ise treenib. Ikka on vaja alguses sportlase valvsa pilgu all põhitõed selgeks saada 🙂

Oh, mul on veel asju, millest muljetada, aga kogu aeg on nii palju teha, et blogima jõuan harva… Üritan, ausalt!

Uue õppeaasta mõtted Read More »

Hooaeg on alanud

08/09/2024 / rõõm, trenn / Leave a Comment

Plika käis eelmised kaks aastat Black and Brownies k-popis ja street show‘s. Kaks aastat on ta käinud ka nende suvelaagris, kus on saanud mitmeid teisi stiile proovida ning otsustaski, et valib sügisel vahelduseks miskit uut – show dance oli kindel ja sinna kõrvale pidi tulema kas house või contemporary. Mõlema proovitrennid meeldisid, aga kuna need on osaliselt ühel ajal, siis valima pidi ikka ühe ja contemporary võitis. Lisaks otsustas ta, et peaks ikkagi ka k-popiga jätkama. Seega sel aastal siis kolm stiili. Vähemalt pool aastat. Vaatab, kas ta uuest aastast ka jaksab, arvestades, et üheksandat klassi tuleb ka lõpetada.

Minul on esmaspäeval õhurõngas, teisipäeval postiakrobaatika, neljapäeval hammock ja laupäeval hakkasin jälle kiigujoogas käima.

Lisaks käisime me täna Kaaslasega tango algkursuse tasuta proovitrennis ja noh… Vist jääme seal ka käima 😀 Tegelikult tahaks hirmsasti bachatat ka proovida, aga kahte tantsutrenni kõige muu kõrvale ei mahuta. Ehk mõni järgmine aasta…

Jõusaali ma ilmselgelt ei jõua. Kuna nüüd saab aastaringselt massaažis käia, siis et põnevam oleks, on mul plaan järjest kõik Tervise Paradiisi massöörid ära proovida. Eks ole käidud nii ühe kui teise juures, aga enamasti ma nende nimesid tähele ei pane. Nüüd on mul nimekiri, kust kolme ma (enam-vähem) tean ja viis on veel katsetada 😀

Selle eest tahab jõusaalis käima hakata Poiss. Kaaslane lubas temaga alguses koos käia ja talle asjad selgeks teha – mis tähendab ühtlasi, et ta peab mõnda aega käima Tervise Paradiisi asemel 24/7 Fitnessis, sest viimane on soodsam ja teismelisele sobivam (neid on seal ju palju :D). No vaatame siis, ehk järgmisel nädalal jõuavad esimest korda käidud kah. Vähemalt jõusaaliks sobilikud sisejalatsid on mul Poisile ostetud, nii et selle taha enam asi ei jää.

Tiibetlased ja jooksuring / rattasõit tööle on endiselt igahommikune rutiin. Vaatame, kuniks ilm lubab. Mingi hetk jäävad nii ratas kui jooks ära ja eks ole seda muud liigutamist piisavalt.

Tegelikult tundub, et kõike on juba praegu liiga palju, aga millestki loobuda ka ei raatsi 😀 Õigemini – loobusin juba waldorfkooli segakoorist, millega plaanisin liituda, sest muidu poleks nädala sees praktiliselt ühtki vaba õhtut olnud. Vaja vahepeal hinge tõmmata ja perele õhtusööki ka valmistada 🙂

No vaatame, kuidas see kõik lõpuks läheb.

Hooaeg on alanud Read More »

Trennijutud

08/08/2024 / rõõm, trenn / 2 Comments

Tulin tund aega tagasi siia blogima, aga siis hakkasin hoopis blogist lugema kõiki vanu postitusi teemasildiga “trenn” 😀 No väga põnev lugemine oli, ausalt. Ikka hea, et asju kirja panen, muidu ei mäletaks midagi. Igal juhul tuli tahtmine jälle üks trennipostitus teha, sest ma olen viimased kuud päris aktiivne olnud ja seda jälle pisut uuel moel.

Mulle on alati väga meeldinud Kaaslasega jõusaalis käia, tegin seda suure rõõmuga. Ja pole aimugi, mis juhtus, aga aprillis tekkis teatav tüdimus, isegi kerge vastumeelsus. Mai alguses olid ilmad mõnusalt soojad ja kui jõusaali kuukaart läbi sai, seda enam ei pikendanud.

Siis hakkasingi mõtlema, et peaks ikka veel miskit tegema, ainult kaks korda nädalas trennis käia (postis ja hammockis) tundus tiba vähe. Juhtumisi arutasin seda oma juuksuriga, kes käib igal hommikul jalutamas… Ja siis ma mõtlesin, et aga äkki prooviks joosta, seekord hommikuti. Ja et ma ju kunagi 2018 suvel tegin ka igal hommikul (ja nagu vanu postitusi üle lugedes selgus, siis lisaks ka õhtul) viit tiibetlast.

Juuksuris käisin reedel, 3. mail. No ja siis ma võtsingi kohe koeral sabast – tegin laupäeva hommikul kohe pärast ärkamist tiibetlasi ja läksin seejärel jooksma. Jooksin 2,7km ja no jube surm oli. Kui alguses mõtlesin, et jookseks igal hommikul, siis tegin kähku oma plaanidesse korrektuuri – jooksen ainult neil hommikutel, kui rattaga tööle ei sõida, sest 10min rattasõit 2x päevas tõmbab pulsi samamoodi kenasti üles ja ongi väike trenn tehtud.

Kui varasemalt jooksin harvem ja pikemaid distantse (2-3x nädalas 4-6km vms), siis nüüd hommikuti otsustasin joosta väga lühikese distantsi – no miski 1km ja natuke peale. Pärast nädalat juurdlemist, MIKS aktiivsusminuteid üldse juurde ei tule, googeldasin välja, et Garminis annab treening aktiivsusminuteid vaid siis, kui kestab vähemalt 10 minutit. NO OKEI, jooksen siis 2km, mõtlesin ma. Ja seda olengi senini teinud. Praeguseks siis juba pisut üle kolme kuu. Selle aja jooksul on neli päeva olnud sellised, kus on ära jäänud nii jooks kui rattasõit – ükskord sellepärast, et ööbisin Tartus sugulase juures ja polnud võimalust, kolm korda sellepärast, et plaanisime hommikul rattaga tööle minna, aga viimasel minutil otsustasime ilmateadet vaadates ikkagi auto kasuks.

Tõden endiselt, et jooksmine pole mulle meeldima hakanud. Mulle meeldis joosta koos Kaaslasega (ja eriti pärast seda koos temaga duši all käia, irw), mulle meeldis jooksujärgne väsimus ja jooksuvõistluste melu. Kuna aga Kaaslane hetkel ei jookse ja tööandja jooksuvõistlustel osalemist enam ei toeta, siis pikemate distantside jooksmiseks mul motti pole. Seega sobivad igahommikused lühikesed otsad suurepäraselt. Jooksmine ei pruugi eriti meeldida, aga samas ei tee ma seda ka vastumeelselt – võib ju väsitav olla, küll aga kaasneb ühes sellega ääretu rahulolu, et ma igapäevaselt miskit oma keha heaks teen ja sellest täiesti piisab. Kui ilmad kehvaks lähevad, siis kahtlustan, et ei viitsi enam jooksmas käia, aga no kuni vähegi kannatab, käin. Kolm kuud järjest on minu jaoks juba hiiglama hea tulemus. Aga jah, esimesed kaks kuud jooksin reaalselt ca 3x nädalas – R, L ja P. Reedeti olen nimelt kodukontoris. E-N käisime aga rattaga tööl. Puhkuse ajal rattaga tööl ei käinud, siis jooksin iga päev.

Aktiivsusminuteid on maist alates tulnud iga nädal 300-400 kandis, parimal nädalal aga suisa üle 700. Ma ei tea, mis ma siis nii palju rohkem tegin – rattaga ma enam eraldi trennisõitu ei tee, sõidan ainult eluks vajalikke distantse. Aga no rattaga teisel pool jõge trennis käimine võtab ka mõnusalt võhmale.

Tiibetlasi olen ka teinud kõik need kolm kuud – ainus hommik, mil vahele jäi, oli seesama Tartus ööbimine. Lugesin tiibetlaste teemal läbi veel ühe raamatu, mis värskendas mu mälu, miks need ikka nii kasulikud ja head on. Trennile kulunud aeg vs trennist saadav kasu peaks olema maksimaalne. Ja annab päevaks energiat ning vaimselt on rahulikum olla, lubatakse. Ma olen küll suht chill ja suhkrune olnud viimasel ajal, ma ei tea siis, kas tiibetlastest või millestki muust 😀 Neid kavatsen igatahes jätkata aastaringselt. Igavese nooruse saladus ju 😛

Postitrennist kirjutasin viimati veebruari lõpus, kus kurtsin, et üks trenn läks pisut aia taha. Toona ma lõpuks lahendasin asja enda jaoks nii, et hakkasin käima teise treeneri trennis – mis siis, et see päev mulle kellaajaliselt väga hästi ei sobinud, sest me ei saanud sellepärast koos perega õhtust süüa. Aga no ma väga tahtsin edasi käia ja just selle treeneriga. Ja mul on väga hea meel, et seda tegin.

Mul on postitrennis just eriti suvel sattunud nii, et ma olen suht ainus algaja ja kõik teised on väga osavad, nii et vahel pisut frustratsiooni tekib neid vaadates – tunne, et ma ei jõua kunagi neid asju teha, et ma peaaegu üldse ei arene. Aga ma saan alati oma lihtsamad versioonid asjadest ja neid ma siis pusin. Eks natuke ikka arenen ka. Ja loodan, et sügisest satub jälle mõni algaja veel minuga samasse trenni, et ma ennast nii üksiku kobana ei tunneks 😀

Hammockis on vahva. Siin puhkuse ajal jäi paar korda ära, sest olin ennast ainsana kirja pannud ja trenni toimumiseks peab olema vähemalt kaks inimest – täna käisin üle kolme nädala ja NII MÕNUS oli. Ja no eriti vahva muidugi on see, et kui täna meid oli neli – üks esimest korda, teine üsna algaja, kolmas mina ja neljas üliosav ülikaua käinud… Siis harjutusi jagades anti kaks varianti – ja mina pidin tegema raskemat… No see kõige osavam tegi vahepeal veel mingit täitsa hullu asja, millele mina ei mõtlegi. Aga hästi jabur oli, et ma korraga nö edasijõudnute hulgas olin.

Suvel proovisin aga jällegi miskit uut ning olen käinud nüüdseks ka kuus korda õhurõnga trennis. Kuna ma tegin paar FB postitust ka, siis lihtsuse mõttes kopeerin need siia.

Tänu koolilaste suvepuhkusele olen viimased paar nädalat saanud käia postitantsu trennis tavalisest varasemal ajal. Pärast trenni lõppu aasisid teised hilisemat trenni ootavad trennikaaslased, et kui ma siin juba olen, äkki jään teiseks trenniks veel. Vastasin, et kui üldse, siis kõrvalsaali, õhurõngasse – olen pikalt tahtnud proovida, varem ei saanud, sest see oli meie trenniga ühel ajal. Aga et selliste riietega (postitrennis võimalikult vähe) mind küll rõnga lähedale ei lasta (seal peab kaetud olema). Teadagi ei ole probleeme, ainult lahendused – stuudios oli varuriideid omajagu, kohe leiti mulle pikad retuusid ja käistega särk. Nii ma kogemata rõnga küljes lõpetasingi Peale ronimise sain selgeks, natuke tasakaalu suutsin hoida ja mõne väga lihtsa asendi ka võtta. Nüüd on peopesad, põlveõndlad ja sabakont oi kui valusad Hetkel olen seda meelt, et jään esialgu ikka hammocki juurde, linaga on vähe mugavam Aga üliäge oli midagi uut proovida! Ja kes teab, äkki kunagi, kui hammockis kõik liiga hästi välja tuleb (seda pole niipea karta ), on vaja uut väljakutset ja siis oleks õhurõngas väga loogiline valik

Mina kolm nädalat tagasi pärast esimest õhurõnga trenni: “Ok, oli põnev proovida, aga liiga valus, jään parem hammocki juurde.”

Mina nädal tagasi tütrele, kui esimese trenni sabakondi marrastused olid ära paranenud: “Kuule, äkki tuled proovid ka õhurõngast?” (ta proovis ja ütles, et SURM )

Mina kaks päeva tagasi massaažis, massöör lõpus: “Sa oled kõvasti vatti saanud, jah?” Ma: “Sa mõtled neid sinikaid jalgadel?” Ta: “Ma alguses mõtlesin, kas mina tegin, aga siis vaatasin, et teise jala peal, mida ma veel polnud masseerinud, olid ka”

Mina täna: “No ok, kuna ma ei saa kolmapäeval hammockisse minna, siis äkki jään täna ka pärast posti õhurõngasse.” Mõni asi tuli lõpuks iseseisvalt ka välja, aga pildil hetk üsna trenni lõpust, ma treenerile: “No ok, pane mind veel korra sellesse asendisse ja tee siis pilti kah, et oleks mingi tõestus”

Praegu ma veel olen seda meelt, et tegu on ühe masohhismi vormiga, aga nad kinnitavad, et ükskord enam ei ole valus. Ja no sabakont pärast teist trenni enam marraskil ei olnud, areng! Ma veel mõtisklen selle üle, kas tuleb neljas kord ka

Nagu isegi aru saate, tuli ka neljas ja viies ja kuues kord… 😀 Ja jätkan augustis. Ehkki ma vahel juurdlen, MIKS ma seda teen, sest KURADI VALUS ON 😀 Mitmed asjad on oma olemuselt samad, mis hammockis, aga kui seal on pehme kangas, siis õhurõngas on selle asemel kitsas kõva rõngas… But it’s still fun. Või siis olen masohhist 😀

Peopesad on pärast õhurõnga trenni rakkus:

Ja sinikaid oli alguses üle kogu keha, ajaga on naaatuke paremaks läinud… Vist 😀

Sügisel ilmselt sätin nii, et saaksin seal edasi käia, mis tähendab, et esmaspäeval õhurõngas, kolmapäeval post, neljapäeval hammock. Ja loodetavasti hakkab Anneliis sügisest jälle laupäeva lõuna ajal kiigujoogat tegema – hea meelega käiks seal ka edasi, aga nädala sees õhtul kõigi teiste trennide kõrval lihtsalt ei jaksa, mõni vaba õhtu võiks ikka jääda.

Jõusaali vist pigem ka ei jõua – aga mõtlesin, et äkki ühe kuu prooviks käia nt Kaaslasega koos pühapäeva hommikuti… Jõusaali kuukaart mäletatavasti maksab mulle 3€, nii et… Aga kui ikka vastumeelne on või ei jaksa, siis lihtsalt ei käi. Ja kulutan igakuise “krediidi” hoopis massaažile.

Igal juhul on üsna ulmeline, et ma olen suutnud ennast sel aastal nii palju ületada uute rühmatrennide ja regulaarse igahommikuse trenniga. Minevikukogemuse põhjal tean, et miski ei pruugi pikalt kesta – seega praegune on juba päris kõva sõna 😀

Trennijutud Read More »

Rutiinivaba nädal

29/02/2024 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, trenn / 7 Comments

Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.

Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.

Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.

Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.

Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.

Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.

Rutiinivaba nädal Read More »