trenn

Tohoh! Vaatasin, et miskipärast olen eelmise aasta alguses pannud küll üles trennis tehtud pildid, aga miskipärast mitte numbreid. Mul oli 2024 nimelt nii edukas trenniaasta, et tegin esimest korda elus trennistatistikat. No ja kuna 2025 oli sama edukas, siis jätkasin samamoodi. Panen siia siis nüüd mõlema aasta kokkuvõtted.

2024 tegin trenni ca 232h, mis teeb ca 4,5h nädalas – 38 minutit päevas.

• ca 235x 5 tiibetlast – minu hommikuvõimlemine, mida kuskile eraldi kirja ei pane, seega võtsin suvaliselt keskmise, pea igal hommikul alates mai algusest
• 234x rattasõitu – eranditult igapäevased sõidud punktist A punkti B, mitte ühtki spetsiaalset trennisõitu, kokku 606km, maist poole oktoobrini, keskmine 48x kuus, keskmine distants 2,59km (väga lühikeste otsade jaoks ma muidugi kella üldse sisse ei pannud)
• 90x hommikujooks – kokku 176km, maist septembrini, keskmine 18x kuus, keskmine distants 1,96km
• 50x postiakrobaatika – terve aasta
• 45x hammock – terve aasta
• 27x õhurõngas – juuli-dets
• 21x jõusaal – jaanuar-aprill
• 14x kiigujooga – juuli, sept-dets

Tundidesse teisendatult selline pingerida:

Post – 50
Hammock – 45
Rattasõit – 38
Tiibetlased – 20
Õhurõngas – 27
Jõusaal – 21
Jooks – 17
Kiigujooga – 14

2025 trennide pingerea tegingi kohe tundidesse teistendatult:

Post – 47
Pole hiit (jõutrenn postiga) – 47
Hammock – 46
Õhurõngas – 45
Rattasõit – 26 (163x, 414km)
Kiigujooga – 24
Tiibetlased – 18 (217x – teen neid tööpäevade hommikuti)

Kokku 253h – 4h 52min nädalas / 42 minutit päevas. Pisut rohkem kui eelmisel aastal. Olen enda üle uhke! Olin eelmisel aastal ka!

Rattaga sõitsin eelmisel aastal rohkem – 606km – AGA siin muidugi luges mingil määral meie ettevõtte maikuu väljakutse kõndida kuuga 250 000 sammu. Selle saavutamiseks olime sunnitud kaheksa päeva JALA tööl käima Mitte et mulle jalutada ei meeldiks, aga mitte ilmtingimata siis, kui hommikul on vaja kaheksaks kohale jõuda… Ühesõnaga, sellesse listi võite põhimõtteliselt lisada ka 12 tundi jalutamist, kokku 66km.

Jõusaali pole sel aastal jõudnud, sest muid trenne on liiga palju – küll aga olen terve aasta käinud jõutrennis postiga, kus pool tundi on jõuharjutused ja pool tundi mõnus pikk venitus.

Hammock, post, õhurõngas – olen käinud kõigis kenasti terve aasta, nagu eelmiselgi aastal (aga siis alustasin õhurõngas alles juulis).

Kiigujoogas käisin eelmisel aastal 14x, sel aastal 24x – areng! Suvel on need trennid nädala sees hommikuti rannas, nii et saan käia vaid puhkuse ajal… Kiigujoogast olen aastaringselt ka kõige rohkem pilte jaganud, nii et aastalõpu kokkuvõtte tarvis ei tulnudki meelde teha.

Postiakrobaatikas tunnen pool ajast, et ma taandarenen 😀 Ausalt ei tea, kas oskan teise aasta lõpuks rohkem kui oskasin esimesel aastal. Olen varemgi maininud, et kellaajaliselt sobib mulle kõige paremini trenn, kus käib kõige rohkem edasijõudnuid ja noh, mul endiselt on seal tunne, et üksi pusserdan ja kõik teised oskavad poole rohkem – kaasa arvatud need, kes alustasid trennis käimist minust hiljem. Oleks vähemalt üks inimene trennis, kes oleks sama koba või kobam kui mina, oleks ok, aga mulle üldse psühholoogiliselt ei istu kõige kehvem olemine 😀 No midagi pole teha, teised päevad nii hästi ei sobi, seega käin edasi ja üritan üle olla.

Õhurõngas, lugesin ühest selle aasta varasemast postitusest, oli mul suvel nii mitu korda järjest koba tunne, et mõtlesin väikese pausi teha, aga ei teinud ja seda tunnet pole enam eriti olnud. St, ma endiselt ei jaksa pooli asju teha või ei jää isegi meelde, mida teha, aga mingid asjad ikka tulevad välja ka 😀 Ja see rõnga peal turnimine on lihtsalt nii fun! Sellest trennist pole mul siiamaani mitte ühtegi videot, sest ma kunagi ei tunne, et ma suudaks mingi asja järjest nii ilusasti ära teha, et tahaks üles filmida. Küll aga saab seal mõnikord väga lahedaid fotosid.

Hammock on endiselt lemmik ja seal tunnen ennast nagu kala vees. Videoid vaadates mulle endale üldse ei tundu, et need näeks välja eriti rasked… Kui tegelikkuses oli ikka pikalt psühholoogiline tõrge käed lahti lasta ja sealt kõrgelt suure hooga alla kukkuda 😀

Sel aastal on eesmärk kõiki trenne samamoodi ja senisest veel rohkem nautida – loodetavasti ikka areneda ka 😀

Endiselt olen vahel hämmingus, et mina, kes ma praktiliselt terve elu mitte mingit trenni ei teinud, olen nüüd nii aktiivne. Kogu aeg on tunne, et ega ei tea, kauaks seda jagub ja küll ma varsti tüdinen vms. Sest varem ju alati nii läks. Vanasti ma heal juhul pingutasin ära kasutada ettemakstud 10x või 3 kuu kaardi, et siis enam mitte jätkata. Hetkel olen ju juba kaks aastat järjest püsivalt trennis käinud, mis on täitsa arvestatavalt pikk aeg. Kiigujoogas vist üldse juba seitse… Võiks juba harjuda? 😀

Mallu heitis mulle täna ette, et ma üldse ei blogi. Kinnitasin, et tahaks küll ja oma peas muudkui kirjutan postitusi, aga miskipärast arvutisse trükkimiseni ei jõua. Soov blogida tekib tavaliselt siis, kui on vaja parasjagu midagi asjalikumat teha 😀 Mulle meeldib kirjutada emotsiooni pealt, mul on päevas kümneid hetki, mil ma täiesti ogaralt rõõmustan igasuguste asjade üle ja olen tänulik, et need mu elus on… Just selliseid hetki tahaks jagada. Aga need mööduvad enne, kui ma blogimiseni jõuan. Õnneks olukorrad korduvad, nii et küll ma ükskord jõuan kõigest kirjutamiseni ka.

Aga, kuna Mallu ütles, et ootab täna postitust – ja aeg on liiga hiline, et kinnisesse blogisse midagi pikemat kirjutada – siis kirjutan nüüd emotsiooni pealt, trennist. Ehkki ma arvan, et see EI ole see teema, millest Mallu esmajoones kuulda tahab, kui üldse 😀 😀 😀

Ma olen ausõna siiamaani hämmingus, et ma käin nii palju trennis ja et see mulle nii väga meeldib ja et ma päriselt olen suutnud juba mingeid asju teha päris pikalt järjest!

Jooksmas ja jõusaalis käisin ju ka vahepeal regulaarselt, aga jooksmine on minu jaoks siiski eelkõige tüütu, pigem seltskondlikult nauditav tegevus (omal ajal koos Kaaslasega, võistlustel jne) ning ehkki eelmisel suvel jooksin eksperimendi korras terve hooaja hommikuti lühemaid maid, siis sel suvel ei olnud mingit jooksusoovi ja pole seega rohkem jooksnud ka. Jõusaalis oli täitsa tore, aga nüüd on lihtsalt nii palju muid ja veel ägedamaid trenne, et sinna lihtsalt enam ei jõua.

Tiibetlased, mida tegin kunagi lühidalt paar kuud ja nüüd alates eelmise aasta maist – neid teen küll siiamaani. Tõsi, eelmisel aastal tegin neid iga päev, sel aastal on kuidagi sisse harjunud, et vaid tööpäevade hommikutel. Siis on kindel rutiin – pärast ärkamist, enne pessu minemist. Vabadel päevadel on hoopis teisiti ja siis ei tule tiibetlased meeldegi. Aga tööpäevad on tugevas ülekaalus, nii et sellega on hästi. Ideaalne hommikuvõimlemine – see viis minutit sobitub mu hommikurutiini kenasti. Ja tore ju, sest igavese nooruse saladus, teaduslikult tõestatud Tiibeti munkade poolt 😀 😀 😀

Vertical Fitnessi trennides olen terve selle aasta käinud regulaarselt neli korda nädalas. Muidugi on mõni trenn aeg-ajalt jäänud vahele muu olulisema sündmuse või haiguse pärast, aga seda, et ma lihtsalt ei viitsiks minna, ilma mõjuva põhjuseta – sellist võimalust minu jaoks ei eksisteeri. Panen lihtsalt järjest kirja ja seega ka lähen kohale, olgu ma õhtuks kuitahes väsinud. Ja trennis läheb see üle! Ma võin veel soojenduse ajal vaevelda ja mõelda, miks ma siin olen ja kuidas ma jaksan, aga kui juba päris trenniga pihta hakkame, siis läheb kõik kohe paremaks. Tänagi oli mingi imelik nõrkus sees ja läksin trenni ratta asemel autoga, ehkki väljas oli ilus ilm – soojenduse ajal oli enesetunne meh, aga pärast paari kõrgemat kukkumise trikki hammockis oli adrekas üleval ja nõrkus läinud – järgneva postitrenni jaoks jagus ka veel energiat ja rõõmu küllaga.

Esmaspäeval on õhurõngas ja jõutrenn postiga – õigemini pool tundi jõutrenni ja pool tundi venitust. Neljapäeval on hammock ja post. Nüüd sügisest küll jälle tunniplaan muutus ja pean hakkama mingil muul päeval postis käima, eks ma vaatan, kuidas kujuneb, käimata ei jää.

Olen maininud, mul on olnud trennis vahel tunne, et olen koba – ja halvematel kordadel on see tekitanud tunde, et ma ei peaks üldse trennis käima, sest muudkui pusserdan ja mitte midagi tehtud ei saa, olen teistel ainult jalus. Mõistusega saan igati aru, et arenen omas tempos ja kõik ei peagi kohe välja tulema (ja ammugi ei arva keegi, et ma neil jalus oleks :D) – ja enamasti ma vaid naeran nende äparduste üle – aga hirmsamat moodi tüütu on, kui ajus jälle mingi lühis tekib ja see käpardi tunne üle voolab. Sel juhul ma trenni ei naudi – ja kui ei naudi, siis pole sellest ju ka mingit kasu.

Viimati oli mul taoline tunne suve alguses paaris järjestikuses õhurõnga trennis. Kaalusin isegi suveks pausi tegemist, sest suvel olid trenniajad teistsugused ja mul ei olnud ühtki head aega postis käimiseks – mõtlesin, et jätaks rõnga ära ja käiks samal ajal postis. Aga just siis, kui ma seda mõtlesin, tõsteti hammock varasemaks ja sain pärast seda postis käia – selge, universum andis märku, et ei peaks rõngast pausi tegema. Ja kujutad sa pilti, mitte kordagi pärast seda pole enam käpardi tunnet tekkinud ka. Kogu aeg on lõbus – kas ma siis jaksan või ei jaksa. Ja teistes trennides pole seda tunnet ka enam hiiglama ammu olnud. Olen teadlikult käinud eri treenerite trennides ja ennast igal pool hästi tundnud. Nii et nüüd mul on järgmine challenge – minna uuesti sinna teisipäevasesse postitrenni, mis ajaliselt sobiks hästi, aga kus on enamasti kõik hästi edasijõudnud, kelle kõrval ma ennast vanasti käpardina tundsin… Selles pole kahtlustki, et nad on endiselt oma oskustega minust mäekõrguselt üle, aga see polegi oluline – alati antakse ju igast asjast lihtsam versioon ka. Olen vahepeal pool aastat arenenud ja tundub, et ajukeemia on trennis ka stabiilsem, äkki sobib nüüd seal käimine ka. Ootan põnevusega!

Seal stuudios on veel põnevaid trenne – ükskord proovin ma need kõik ära! 😀

Mõned inimesed käivad erinevates postitrennides sellepärast, et see on seksikas ja sensuaalne – küll ma kunagi ostan endale need hirmkõrged platvormid ja proovin exotic flow ka ära. Aga hetkel – kui jõutrenn postiga ja venitus ongi täpselt see, mida nimi ütleb, siis mu ülejäänud trennid – postiakrobaatika, hammock ja õhurõngas – on minu jaoks kõik lõputu võimalus õppida uusi ägedaid trikke. Sisemine laps rõõmustab täiega!

Pildimaterjali on mul miskipärast vaid õhurõngast. Hammockist on ainult videod, mida on mugav vaadata telefonis, aga jääks arvutiekraanil vist maru imelikud. Postist mul ei olegi ühtki pilti pärast seda, mis ma jõulude ajal tegin… Rõngas on aga mõned momendid olnud, mida olen ka FB-s jooksvalt jaganud.

No ja muidugi kiigujooga, mu arm. Suveperioodil on see neljapäeva hommikuti rannas ja seega saan seal käia vaid puhkuse ajal. Õigemini, ma tegelikult SAAKS tööpäevadel ka, kui ma väga tahaks – mu töö on nii palju paindlik küll, et ma võiks selle 1,5h ära käia ja muul ajal nö “tagasi teha” – ükskord ma seda võimalust ka kasutasin, aga päris iga nädal ju nii ei taha.

Välitrennides sõltub hästi palju ilmast – olen külmavares, kui on ikka väga külm ja tuuline, siis ma ei naudi, väga paksult ennast riidesse toppida ka ei taha. Aga sel suvel olid puhkuse ajal oivalised ilmad, nii et iga kiigujooga, kus sain käia, oli puhas rõõm ja tõeline lõõgastus. Mitmed korrad oli hommik imeilus ja siis paar tundi hiljem kallas vihma. Meil vedas, täiega.

…

Kuidas ma endiselt kõiki oma trenne armastanRead More »