Nov 152020
 

Kohvikute ja restoranide nädala väisamine on tavaliselt minu ja Kaaslase traditsioon – ka oma osakonnaga oleme enamasti ühe ühise lõuna teinud. Sel aastal on aga koroona ja järjekordne kodukontor ning Kaaslane on üldse haiglas, seega oleks restoranide nädal minust väisamata jäänud.

Kui ema aga restorani kutsus, et tema ja ta elukaaslase 20. aastapäeva tähistada, siis muidugi läksin suurima rõõmuga.

Käisime Tervise restoranis Kuu. Lapsed ei söönud peaaegu mitte midagi peale kuklite ja natukese magustoidu, aga seegi jäeti suuremas osas järele. Kuna restoraniportsud on teadagi väikesed, ei nõudnud ei mult ega ema mehelt erilist pingutust mõlemat käiku kaks süüa :D Ok, magustoiduga läks juba raskeks, pärast kaht ja poolt portsjonit pavlovat oli mul tõeline magusa üledoos.

Iga kord, kui teenindaja käis tühje nõusid ära viimas ja küsis, kuidas maitses, siis lapsed kiitsid, et maitses väga :D Ma ei tea, kas teenindaja jäi seda tõesti uskuma, aga noh, kõik mängisid igatahes kaasa :D

Toit ise oli nii ja naa. Osa oli väga hea, osa oli hea ja osa oli ok. Ma olen teatavasti pigem lihtsa toidu austaja. Aga restoranis käia on alati tore ja teistmoodi – kui muidu ma sinna pigem ei satu, siis just restoranide nädala ajal meeldib käia ja katsetada. Lihtsalt sellele sain veelkord kinnitust, et lapsed jätaks pigem koju :D Järgmisel aastal on elu ehk normaliseerunud ja saame taas Kaaslasega midagi uut ja põnevat proovida…

Nov 152020
 

Esmaspäeval tuli pesumasinale ette see error, mis vahel ikka tuleb, kui vesi korralikult ära ei voola/masin ei tsenrifuugi. Tavaliselt aitab filtri puhastamine, seekord polnud tolku. Helistasin lõpuks mehed välja (väljakutse 30€) – kui nad kohale jõudsid ja peale vaatasid, hakkas masin tsentrifuugima :D Noh, vähemalt tasakaalustasid nad masina jalad korralikult ära, silitasid kasse ja olid muidu toredad :D Pildil uurib Säde, mis toimub :P

Aga et siis pusled jah… No sel nädalal läks eriti lappama :D

Esmaspäeva õhtul lõpetasin ära selle 500-tükise, mille kokku panemist alustati Plika sünnipäeval…

…ja ei saanud muudmoodi, kui võtsin kohe järgmise ette :D

Algus oli üsna vaevaline, ehkki Annika aitas tükid ära sorteerida ja algust kokku panna – aga see oli kõik, mis esmaspäeva õhtul tehtud sai:

Continue reading »

Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Nov 082020
 

Meie ettevõttes on võimalik kord aastas oma osakonnaga midagi koos ette võtta. Eelmisel aastal käisime Lätis jäätise- ja õllevabrikus. Seekord külastasime oktoobri keskel Pootsi veinimõisa ja Tõstamaa mõisa ning õhtustasime Varbla sadamas.

Pilte ma tegin ülivähe, aga need saagu siis kajastatud.

Pootsi veinimõisas oli väga põnev kuulata peremehe jutustust mõisa ja tema pere ajaloost, saime mitmeid jooke degusteerida ja otse loomulikult oli vaja kaasa ka osta :P Rabarberi vahuvein on minu lemmik, rabarberi ja ebaküdoonia limonaadid olid ka väga head. Lisaks oli seal parasjagu üks näitus ja ma leidsin sealt maali, mis väga meeldis. Hind muidugi selline, et osta ei soovi, õnneks pole mul kodus kuskile selle jaoks kohta ka. Aga ilus sellegipoolest :D

Tõstamaa mõisa me sisse ei saanud, sest koroona. Aga nende projektijuht rääkis meile ülipõnevaid lugusid mõisast. Pilte ma ei teinud ühtki.

Varbla sadamas asuva restoran Groot söök oli imemaitsev. Lisaks oli neil nunnu koer, keda teised kolleegid ohtralt pildistasid… Mul pole ühtki koerapilti. Isegi eelroast pole, sest see oli udune :D Aga kinnitan, et veise carpaccio oli absoluutselt imeline ja mul õnnestus seda kaks portsu süüa, sest ühele kolleegile ei meeldinud :D

Mina võtsin magustoiduks pavlova, mis oli täitsa hea, aga natuke kahetsen, et midagi muud ei valinud, sest kuuldatavasti olla nii tiramisu kui crème brûlée olnud imehead.

Nov 082020
 

Ma nüüd hakkan järjest klaarima blogivõlgu – esimesed pildid, mis pole siia jõudnud, pärinevad septembri teisest poolest. Oli üks imelise ilmaga mõnusalt seltskondlik nädalavahetus, kus kõigepealt käisid Tanel ja Hanna külas ning järgmisel päeval põikasid Pips ja Aivar ka korraks minu poolt läbi. Sel nädalavahetusel jõudsin veel Plikaga kontserdil käia, aga sellest sai juba varasemalt kirjutatud.

Seenel käimine oli muidugi rohkem naljategemine, sest seeni ma ei tunne ja Taneli õpetuse järgi leidsin ÜHE söödava seene. Ma arvan, et see oli äkki kuuseriisikas. Kindel pole, ei mäleta :D

Ja palju mittesöödavaid :D

Peamine eesmärk oli aga loodust nautida ja seda sai tehtud :)

Pipsi ja Aivari külaskäik oli oma lühiduse tõttu pigem kohvi ja koogi lainel, aga alloleva pildi tegemiseks pidi ikka pool klaasikest veini ka valama :D

Mälestuseks samalaadne pilt minust mu viimasel sünnipäeval :D

Sep 182020
 

Rõõmustasin mina, et talvepuud on meil olemas ja sellega mureta, kui Kaaslane ükspäev teatas – ah, ma tellisin siin ligi tonni briketti, reedel tuuakse ära. No tänks, eks :D

Ja toodigi täna lõuna ajal, peaaegu minu kõrgune kott:

Sinna värava juurde see esialgu minust jäigi, sest keset tööpäeva ei hakanud ma nendega ilmselgelt miskit ette võtma.

Kaaslase vend pidi mulle õhtul appi tulema, nii et kui ma olin pärast tööpäeva lõppu poes käinud ja Poisi ning tema pinginaabri klassivenna sünnipäevalt jalkatrenni sõidutanud, jõudsin koju tagasi, vahetasin riided ja läksin kuue paiku välja ettevalmistusi tegema. Brikett pidi minema kastidega varju alla, aga varjualune oli nii asju täis, et sinna poleks mitte midagi mahtunud. Tõstsin seal siis asju ringi, tekitasin käiguraja ja veidi ruumi, loopisin garaažist kõik sinna kogutud kastid välja.

No ja siis hakkasin lihtsalt otsast pihta, briketti kasti laduma:

Ootamatult sai abikäsi palju enam kui ootasin – vend tuli oma kaaslasega, Annika helistas ja uuris, mis teen, tuli ka appi, Plikagi lõi käed külge. Küllap oleks Poisski aidanud, aga ta oli just jalkatrennis jalale haiget teinud ja lonkas täiega.

Kaste meil muidugi nii palju polnud, et kogu see tonn (no päris nii palju polnud, pisut vähem – äkki 900kg? Või 700?) ära mahutada, aga Kaaslase vend ehitas kastidest “seina” ja sinna taha sai siis lihtsalt kõik ülejäänud lahtiselt kuhja kallata.

Kolmveerand kuus nad jõudsid ja kolmveerand seitse oli KÕIK tehtud. Täielik ulme! Nii kiiresti pole kunagi ühedki küttepuude talgud läinud :D Pean tunnistama, et briketti oli palju lõbusam kasti laduda kui puuhalge riita. Sihuke lihtne sümmeetriline värk :P

Järgnes mõnusalt seltskondlik õhtu, sain tänutäheks kõigil kõhud täis sööta.

Nüüd siis talveks valmis. Igakülgselt.

Ma olen nii tänulik, et see kõik nii lihtsalt ja meeldivalt läks.

Sep 152020
 

Üritades taastada õhtuste lauamängude traditsiooni:

Tavapärasel kooli alguse eelselt talgupäeval sain tunda ennast eriliselt kasulikuna, sest ära tegemist vajavate tööde hulgas oli laudade lihvimine ja mul on ju see suurepärane praktiliselt mitte midagi maksnud taldlihvija, mis on ennast juba mitmekordselt ära tasunud… Alguses laud, siis kummut, siis poole klassi lauad :D

Ütleme nii, et olin PISUT tolmune :D:D:D

Pärast tuli õlitada kah. Või vahatada. Või lakkida. No igatahes, millegagi katta. Sai ära kasutada lapstööjõudu :D

Lapstööjõud vol 2 :P

Poolkogemata sattusin valgusparve matkale Rummu karjääris – Kaaslasel oli tööl tiimiüritus, üks inimene jättis tulemata ja mina sain olla +1 :D

Continue reading »

Sep 122020
 

Annika kutsus mind lastega spasse – võitis kunagi kinkepileti, mis hakkas aeguma ja kuna sellega sai sisse kaks täiskasvanut ja kolm last, siis sobis meile täpselt. Kodulehte pisut piilusin, pildid olid kenad ja jutt ilus. Aga ega piltide pealt ju päriselt aru ei saa… Peab ikka ise ära proovima.

No ja täiega äge oli! Kui ma peaks võrdlema Pärnu spadega, siis kõige lähedasem on vast Viking Spa. Samasugune õdus ja hämar olemine ning piisavalt soe ka. Aga see on Vikingist palju suurem ja sopilisem. Isegi laupäeval, kus rahvast oli omajagu, ei olnud ülerahvastatuse tunnet, kõik olid kenasti spa peale ära mahutatud. Tore on see, et pole ajapiirangut – saad soovi korral olla terve päeva. Meie jõudsime kolmest ja lahkusime pool seitse, ehkki mõni laps oleks kauemgi olnud. Lihtsalt mõnel teisel oli suur nälg ja Pärnusse sõit ootas ju ka veel ees…

Kodulehel räägib 12 sauna(lise)st, me siis üritasime 12 sauna üles leida, aga no ei tulnud üle üheksa :D Jaapani vanni sauna alla ma siiski ei pane. Ok, kui võtta sisse ka riietusruumi saun (ilmselt meeste omas siis on ka) ja vann saunade hulka arvestada, tuleb 12 kokku küll, aga mu meelest siiski ebatäpne reklaam. Saunades polnud iseenesest miskit väga erilist, ikka versioonid tavalisest saunast, aroomi, auru, soola, suitsu, kadaka… Mõned mõnusamad kui teised… Aga valikut oli ja käisime kõik rõõmuga läbi.

Saunarituaalid olid vahvad – igal täistunnil teatud saunades ja mis kõige olulisem – ilma lisatasuta. Annika käis leilirituaalil, me Plikaga aroomirituaalil. Heli- ja viharituaal on ka veel seal, aga me avastasime alles üsna lõpus, et selline tasuta meelelahutus, muidu oleks juba varem läinud ja erinevaid proovinud.

Bassein oli täitsa arvestatav ja lastele oli mõnusalt suur lasteala, kus oli päris palju teha – viimane küll pigem noorematele kui meie omad (vanused 9, 10, 11). Poisid hullasid sellegipoolest lasteala keerises päris pikalt, õige pea 12-aastane Plika eelistas aga meiega kõik saunad läbi käia. Ahjaa, ujula oli veel ka eraldi, sinna ma isegi ei vaadanud :D

Mitte et spasse peaks tingimata sööma minema, aga kui vees hullates pikemat päeva veedad, võib ikka nälg tulla – kui Pärnu spades on mu meelest võrdlemisi piiratud valik, siis seal oli üllatavalt suur nii jookide kui söökide poole pealt. Hinnad olid keskmised. Mitte kõige soodsamad, mitte kõige kallimad. Friikad 3.50€, jäätisekokteil ja pelmeenid 4.50€, salatid 7+€… Ma täpsemalt ei mäleta, aga jah – rahulikult saab kõhu täis ja igaüks peaks miskit leidma. Me seekord küll seal suuremat ei söönud, aga mõnes teises olukorras täitsa võiks.

Riietusruum oli avar ja mõnus, spas oli mitmes kohas väljas tasuta kannuvesi kõigile soovijatele, hästi palju oli lebotamise kohti, sisekujundus oli hubane ja mõnus – selline loodusliku hõnguga, ühes kohas küünlad… No tõesti, igati positiivne elamus.

Neil on veel eraldi 21+ spa, mis paistab ka väga mõnus, sinna lähen kunagi Kaaslasega :)

Igatahes – ääretult meeldiv kogemus. Soovitan soojalt kõigile. Mõtlen, kui mõnus võib veel siis olla, kui pole laupäevast rahvasterändamist – mingitel aegadel on kindlasti rahulikum.

Aug 232020
 

Otsustasin spontaanselt võtta augustis veel nädala puhkust. Kaaslane oli juba varasemalt selleks ajaks võtnud, vaatasin, et mul ükski kolleeg ei puhka, töökoormus lubas – seega võtsin ka. Ma pole ammu suvel nii palju puhata saanud.

Või nojah, puhata… Mitte tööl käia oleks vist õigem väljend. Puhata ei saanud ka nüüd praktiliselt üldse. Jah, kauem magada ja vahepeal pisut leboda ning käia mitmel üritusel. Ülejäänud aja koristasin. Aktiivne puhkus ühesõnaga :D

Aga selle postituse pildid on tegelikult peamiselt puhkuse-eelsest ajast… Pole lihtsalt mõnda aega blogida jõudnud, katsun nüüd jälle järjele saada :D

Poisi 10. sünnipäevast on enamik pilte parooli all, mõned üksikud saan siia ka panna. Sünnipäeva hommkiusöögist ja magnetitest, mida Poisile mitu komplekti kinkisime. Sellised pisikesed, ca 2mm läbimõõduga magnetid.

Pidu pidasime Poisi nõudmisel taaskord Musoonikus ja praktiliselt ainus pilt, mis ma seal tegin, oli kingituste lauast. Seda eelmine kord polnud. Iseenesest mitte midagi erilist, eks, aga konkreetne koht, kuhu poetada kõik need ümbrikud ja lilled… Igati vajalik :D

Plika tahab endale arvutit osta ja otsustas, et võiks raha teenimiseks müüki panna oma legokomplektid, millega ta enam ei mängi. Need on aga ammu Poisi omadega läbisegi… Üks õhtu siis otsisime õpetuse järgi juppe kokku… Alustasime kõige suurema ja kallima komplektiga (mingi haldjate loss, mis maksis 80€) – ütleme nii, et me ei ole sellegagi veel lõpetanud, teisteni ammugi jõudnud :D Eks näis, mis sest projektist välja tuleb :D

Poisi sünnipäevaõhtul jõudsime käia veel Haapsalus autot ostmas. See juhtus suht spontaalselt – olime otsustanud auto enne talve välja vahetada, tuttavate kaudu saime usaldusväärse pakkumise ja nii see läks. Nüüd on meil 1999. aasta VW Bora asemel asemel viis aastat noorem Audi A4, mis tahab pisut remonti (oli enne ostu teada), aga on muidu igati kobe ja tunduvalt väiksema kütusekuluga. Bora müüsime taas tänu tuttava abile üsna kiirelt üsna odava raha eest maha, sest seda oli aastate jooksul üksjagu retsitud :D Selle raha eest saab siis nüüd uut autot remontida.

Bora maksis 1600€, 3,5 aasta jooksul kulus remondile ligi 2200€, edasi müüsin 350€. See teeb kuu keskmiseks kuluks 81€ – sinna lisaks kütus ja autokindlustus. Ütleks, et esimese auto kohta üsna hea :P Ja mõnevõrra soodsam, kui uut autot liisida.

Tegin mälestuseks ka paar pilti kõige hullematest kohtadest :D Ei olnud kahju autot välja vahetada. Tänuga lasin tal minna.

Seda roostetanud kohta juba enne eelmist ülevaatust putitasime, aga noh, jah… :P Teada oli, et läheb edasi. Ilukilp lihtsalt millalgi kadus ära :D

Stangega sõitsin üsna alguses kuskile äärekivi otsa – seda on ka nende aastate jooksul x korda remonditud. Alguses sai niisama paika, aga pikemaks pidama ei jäänud, hiljem läksid juba kruvid käiku, neist ka suurt tolku polnud :D Punane värv on mu eelmise (õigemini jah, rangelt võttes üle-eelmise) kodu väravapostist… :D Pisiasi, millest ma ei lasknud ennast suurt häirida :D

Uut autot katsume paremini hoida. Ma muidugi noil päevil pea üldse ise ei sõida, sest Kaaslane ütleb, et tal on kõrvalistmel närviline olla. Nojah, ma pole just maailma parim juht ja pisut järskude manöövritega, aga siiski üsna adekvaatne, ütlen ma ise :P Uus on ikka automaat, et ma ka sõita saaks, aga seekord läks auto kaaslase nimele ja mina olen lihtsalt kasutaja. Ongi parem, mul vähem vastutust – ei pea remondi ega kindlustusega jantima :P Autoasjad jätan ma kohe suurima heameelega meespoole hooleks :)

Plika tekitas endale ventilaatorist ja tekikotist külmakambri. Mahtusid sinna Poisiga kahekesi kenasti sisse :D

Õhku ja lapsi täis tekikott, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu üks hiiglaslik padi :D

Augusti lõpp kujunes üritusterohkeks – eelmisel nädalavahetusel Tiigifestival, sel laupäeval täpselt ühel ajal Sütevaka 30. sünnipäev ja vilistlaste kokkutulek ning Kaaslase venna 30. juubel. Kuna vilistlaste kokkutuleku pilet oli mul juba juunist saadik olemas ja õigel päeval käisin venda õnnitlemas ka, siis sain suht puhta südamega peole alles hilisõhtul ilmuda… Seltskond oli suur ja keegi must seal puudust ei tundnud :D

Sütevaka kokkutulek oli vägev nagu alati. Nii tore oli klassikaaslasi näha, isegi klassijuhataja tuli ja saime temaga pilti teha… Endlas oli ka vägev programm ja üldse… Tore oli. Pidu kestis üheni, aga üheteistkümneks olid õnneks olulisemad asjad nähtud ja jutud aetud – nii et jalutasin läbi öise linna järgmisele peole. Magama sain öösel kell kaks… Ütleme nii, et mul oli plaanis täna asjalik olla, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja :D

Mis seal ikka… Jõuab ka homme asjalik olla :P Loodetavasti ei saa järgmine töönädal olema sama kurnav kui augusti esimene – pärast kahenädalast puhkust oli küll täitsa väsitav jälle nii vara tõusta. Ehk üks nädal ei olnud nii hävitava mõjuga :D