seltsielu

Head uut aastat!

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, jõulud, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Enne puhkust jäi üks nädalavahetus blogimata, sest “nüüd ju tuleb kaks vaba nädalat, küll jõuan”. Ups 😀 Siin ma nüüd olen, puhkus läbi… Blogis kolm nädalat vaikus… 😀 Ikka täitsa tõsi on see – kui ennast vähegi käest lasen ja üks nädal vahele jääb, siis seda lihtsam on ka järgmist nädalavahetust üle lasta.

Selle aasta jõulupuhkust jäävad muuhulgas meenutama spontaansed hommikusöögid, mis kellaajaliselt küll leidsid aset eranditult peale lõunat.

Näiteks kohe puhkuse esimesel päeval leidis Kaaslane pärast jõusaali Selveris käies poole hinnaga mereannivaagna. Saatsin sellest pildi õekesele ja ta vastas, et jookseb. Jõudis kiiresti kohale küll 😀

Jõululaupäeval helistas õeke Pärnamägedest, kus on ka meie lemmikkoht see poole hinna nurgake. Uuris, kas me ka midagi tahaks. Ma vastasin, et pole veel hommikust söönud ja seega tundub, et tahaks kõike. Asi päädis sellega, et õeke ja ema, kes olid teel surnuaiast koju, tulid kuhja pirukatega meile hommikust sööma. Pilti ei märganud keegi teha… See on läbiv teema mul.

Piparkooke sai tehtud terve detsembrikuu ohtralt. Plika on meil piparkoogikunn – tema teeb taigna, rullib ja lõikab… Mina panen plaate ahju ja võtan välja (ja kõrvetan piparkooke) ning glasuurin neid. Tiimitöö 😀

Jõuluõhtu oli meil mõnusalt kodune nagu ikka ja tundub, et kõik jäid oma kingitusega rahule.

Mina isiklikult pole juba igiammu nii ägedaid jõulukinke saanud. Õeke kinkis mulle mu lemmiku korrastaja Clutterbugi kursuse, mille plaanisin endale kunagi soetada, kui raha on. Kaaslane kinkis spapaketi Arensburgis. Ja Nele kinkis maailma parima focaccia 😀

Kõik traditsioonilised jõulufilmid peale “New Year’s Eve’i” said vaadatud… Tolle viimase jaoks ehk pole ka liiga hilja? Ehk isegi täna?

Aasta lõpus jõudsin käia Pillekese pool traditsioonilisel pisikesel blogijate kokkutulekul. No pikaaegne traditsioon, teist aastat kohe kindlasti 😀 Oli meeleolukas, nagu ikka ja Nelega jalutasime koju sügavas öös.

Aastavahetusel olime kodused ja ei teinud mitte kui midagi asjalikku.

Esimesel jaanuaril käisime jalutamas Tammiste metsarajal, eile aga Birgitil külas, kus saime lõputult jutustada ning pikalt tünnis ja saunas mõnuleda. Aastale on hea algus tehtud!

Eks ma nüüd katsun mingid eelmise aasta kokkuvõtted, mida õigel ajal FB-s jagasin, riburada pidi ja ehk kohati pisut pikemalt blogisse ka üles panna.

Ja ikka vähemalt korra nädalas blogimist jätkata. Proovime, kas suudan terve aasta reel püsida!

Kaks nädalat jõulupuhkuseni

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, jõulud, rõõm, seltsielu, TV/sarjad / Leave a Comment

Eelmine nädal oli kuidagi eriti kiire, ehkki ma nüüd ei suuda enam meenutada, mis iga päev (võinoh, pigem igal õhtul) juhtus.

Kalendrid sain Picture Happysse esmaspäeva hilisõhtul edukalt ära saadetud ja laupäeval oli pakk automaadis, seega tasub arvestada vähemalt nädalase tarnega. Nagu arvasin, tuli musta reede soodukale kohe otsa järgmine soodukas, nii et oleks võinud ka hiljem tellida – edaspidi tean 😀 Kvaliteet oli okei, nii et sellega on siis korras.

Jõulukalendritest on mul sel aastal Tilk! ja kassipusled, Kaaslasel kohvi ja õlu (viimasest mul pilti pole, sest see polnud nii ilus ja ei viitsinud sättida ja teha :D). Eks ma miski hetk muljetan sellest kosmeetikast tiba pikemalt, aga täna veel ei viitsi.

Kolmapäeval käisime kontserdil – põhjamaade sümfooniaorkester, Anu Tali ja sõbrad. Ma ei ole klassikalise muusika austaja ja naljalt sellistele kontserditele ei satu. Sütevaka kaudu tuli aga link, kust sai 8€ pileteid osta ja see tundus liiga hea, et mitte minna. Mu ema on suur muusikafänn ja kontserdimaja püsikunde. Võtsin tema kaasa ja Kaaslase samuti – no Heldur Harri Põlda esines 😀

Täitsa tore kogemus oli. Ei ole klassikaline muusika ega ooper endiselt minu teetassikesed, aga esinejaid oli väga põnev jälgida. Ja mõned lood olid ikka tuntud ja toredad ka. Vahepeal mõtlesin omi mõtteid ja muusika oli rohkem taustaks. Ema jäi kontserdiga väga rahule, tema jagab paremini matsu. Ma nentisin, et ega mina ju ei saaks aru nagunii, kui head või halvad esinejad olid – ema selle peale kommenteeris, et ega Pärnus neid halbu ei olegi, tase olevat väga kõrge. Nii et kui peaks häid pakkumisi veel tulema, siis võin täitsa kaaluda. Lisaks muusikale olid ägedad ka inimvaatlused. No näiteks üks lilladest litritest kleidiga pensionär oli üliäge ja kaks naist, ühel rohelised juuksed ja saapad, teisel roheline kleit… Nii idekalt sobisid kokku, pidin neile komplimendi tegema 😀

Plika oli eelmisel nädalal haige. Selline tobe olemine, kus palavikku pole, aga köha-nohu-hääl ära ja just hommikul ärgates eriti nõme olla. Õhtuks tõmbas enam-vähem normiks, aga koolis jäi kolm päeva käimata, kolmapäevases trennis ja pühapäevases bändiproovis samuti. Täna oli juba vähe kobedam olemine ja läks lõpuks nii kooli kui trenni. Ehk peab nüüd kenasti vastu – tal veel viimane nädal tunnid ja siis arvestuste nädal ja siis ongi selleks aastaks kõik.

Neljapäev-reede olin kodukontoris, Teet aitas tööd teha 😛

Laupäeval oli waldorfkooli advendilaat – lapsevanemana viimane. Tegin Plikaga selle jaoks võileivatordi, nagu juba õige mitu viimast aastat. Jõudsin selle täpselt enne kiigujoogat kooli ära viia ja pärast trenni oligi paras laadale minna. Õnneloos sai küll enne läbi müüdud, kui ma ostmiseni jõudsin 😀 Eelmisel aastal ma vist ka ei ostnud õnneloosi… Üle-eelmisel olin üldse haige… Aga noh, ega’s laadal võib ja ilmselt saabki käidud ka edaspidi.

Laupäeval hakkasin kuivatist laste voodipesu kokku lappima – kuna kuivati peal oli ennist ostetud tualettpaberi pakk, mida polnud jõudnud veel ära panna, hakkasin sinna peale laduma… Teet arvas, et talle on pesa tehtud… 😀

Suurema osa nädalavahetusest lesisin diivanil, kass süles, ja lugesin. Lugemisega on mul täpselt nii, nagu jumal juhatab. Jaanuaris lugesin kõigest 4 raamatut, veebruaris 6, märtsis 5, aprillis 7, mais 6, juunis 13, juulis 19, augustis 8, septembris 7, oktoobris ja novembris mõlemas vaid 6… Nüüd detsembris olen jälle pisut soonele saanud – eelmise nädala neljapäeval lõpetasin ära kaks poolikut raamatut ja nädalavahetusel lugesin veel kaks. Ma ei tea, siit tuleb kokku 91, aga loetud on 92 😀 Eks ma pean enne aasta lõppu oma statistika jonksu saama 😛 Aga 100 on eesmärk ja see tuleb ikka täis.

Pusle panemisega läks nädalavahetusel kehvasti – mitut asjaga korraga ei saa ja kuna raamatud kutsusid rohkem, siis see pusle kõigi oma roheliste tükkidega, mis veel ainsana alles jäänud, on endiselt ootel… Pusledega oli mul eesmärk ületada eelmise aasta rekord 52 puslet – ehk siis ilus number oleks näiteks 55. Praegu on 48 koos ja kaks pooleli. Ja minu mäletamist mööda täpselt viis jõulupuslet mul ongi veel ootel, mis peaks ka kõik kenasti jõudma sel aastal kokku panna.

Eile õhtul jäi blogimata, sest muudkui lugesin ja siis oli vaja näosaate finaali vaadata ja siis oli juba vaja magada. Kuidas teile finaal meeldis ja kuidas võitjaga rahule jäite? Saate jooksul oli mu lemmik vast Kadri Voorandi, aga minu jaoks olid enamik finaali valitud lauludest igavad – ainsana meeldis Alika. Tundub, et teistele ka 😀 Aga kui neid eriauhindu anti ja oli juba selge, et need kõik on meestele, siis “graatsia” puhul ma ütlesin Kaaslasele juba enne, kui nominendid jõuti ette lugeda – raudselt Miku Tanja. Nii sai 😀 Aga noh, kahju, et tore saade jälle läbi – ehk järgmine sügis jälle. Tantsusaadet tahaks muidugi ka, ei tea, kas see veel kunagi tuleb. Tantsusaatega muidugi oli ka hea nali – seal kolmapäevasel kontserdil sain aru, et Anu Tali on mulle just sealt tuttav… 😀

Masterchefil on veel kaks osa jäänud… Kindlat lemmikut nagu enam polegi, Erik ehk… Vaatame-vaatame… Ja kui see läbi, siis jõulupuhkuse ajal ehk veel üks hooaeg Soome Masterchefi… Ja muidugi kõik traditsioonilised jõulufilmid. Puhkuse ajal ehk maldan vähe pikemalt teleka ees istuda – muidu lihtsalt ei raatsi väga, puslede ja raamatute kõrvalt pole piisavalt aega 😀 Tegin sel aastal ka oma teleka/videote vaatamise kohta statistikat, eks ma siis aasta lõpus jagan, mida ja kui palju ma vaadanud olen.

Aastapäevad

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, rõõm, seltsielu, suhted, tervis, TV/sarjad / 1 Comment

Nädalavahetusel blogimiseni ei jõudnudki, tuleb see viga nüüd kiirelt parandada. Ma iga päev blogida ei jaksa, aga korra nädalas distsiplineerib küll (johhaidii, ma pidin googeldama, kuidas “distsiplineerib” kirjutada, esimese hooga panin valesti, aga sain aru ka, et midagi on valesti :D). On juba tekkinud teatav harjumus. Tahaks küll blogida sisukamalt ja tihemini, aga hetkel asi seegi, tuleviku mina on tänulik igasuguse ajaloo eest, olgu see kuitahes tühine 😛

Üks lumepildike veel mälestuseks eelmisest kolmapäevast – praeguseks on kõik juba sulanud… Aga küll tuleb jälle!

Samal päeval olin kodukontoris, sest Kaaslasel oli majast väljas koolitus ja logistiliselt oli nii lihtsam. Hommikul andis ta mulle üle ukse katte, mis meil külmal ajal auto esiklaasil on, et see lumest ja jääst puhtana hoida, ning palus selle kuivama panna. Hoolikalt riputasin vannitoas dušikardina puu peale… Kui hiljem vannituppa asja oli, avanes järgmine vaatepilt 😀

Laupäeval tähistas ema oma mehega Ammende Villas 25. aastapäeva – juurdlesin, kas ma üldse olen Ammendes käinud kunagi… Aia taga kontserti kuulamas 😀 Suvel pärast keskkooli lõppu tutvusin rannakohvikus ühe  (pika ja pandava, irw) noormehega, kes oli (vist) tööasjus Pärnus mingil tiimiüritusel ja majutus oli neil Ammendes… Päeval me tutvusime ja samal õhtul, mäletan, istusin temaga Ammende õues ja jõime Iiri kohvi… Ja, khm, tema toas viibisin hiljem ka 😀 Aga vot Ammendest endast, sellest ajaloolisest hoonest ja ägedatest ruumidest, ei mäleta ma midagi. Oleks nagu esimest korda näinud. Ise veel pärnakas 😛 Aga väga tore oli ja maja on tõeliselt ilus. Mulle vanaaegsed kohad ju hirmsasti meeldivad.

Kuna mina olin kogu aeg kaamera taga, siis ainus pilt minust endast on grupipilt, mida ma siia ei pane… Aga õekese pildi võib siis selle asemel panna 😀 Need on salvrätihoidjad, kui te aru ei saanud. Mina olin selline mats, et ei võtnud seda salvrätti sealt väljagi… No ma saan aru, etikett näeb ette, et tuleb endale see sülle laotada, aga no andke andeks, ma ei tunne vajadust 😀 Ja ma ei suuda suud ka pühkida nii ilusasse valgesse riidesse… Nii et minust jäi see puutumatult lauale, palun kergemat karistust 😀

Kaaslasega oli meil eile seitsmes aastapäev. Seitse aastat sellest ettevõtte jõulupeost, kus ta tuli mu soengule komplimenti tegema, misjärel me ülejäänud õhtu tantsisime ja lõpuks tuli ta minu juurde ööseks, sest tal kingad hõõrusid ja minu juurde oli lühem maa jalutada 😀 See hair tattoo kusjuures on täiesti basic, mul on hiljem olnud ägedamaid 😀 Aga näed, selline see oli ja mees kah enam ära ei läinudki… 😀

/Krt… Mardipäeval ei käinud meil kedagi, nüüd koputati uksele ja lauldi kadrilaulu, aga mul oli kass süles ja ma olin veits aeglane reageerija, selleks ajaks, kui ma püsti sain, kommid haarasin ja esikusse kiirutasin, olid nad juba edasi läinud… /

Igatahes, mul tuli meelde, et mul peaks sellest hair tattoost üks selfie olema, palun väga 😀

Ja kui ma juba vanu pilte otsimas olin, siis aasta hiljem oli mul enda mäletamist mööda palju ägedam hair tattoo, aga tolle jõulupeo ajaks jäi Kaaslane haigeks… 😀 Praegu pilti vaadates ei tundu ka väga midagi erilist… Pärast seda ma vist polegi rohkem lasknud teha…

See pilt oli muidu tegelikult suurem:

Kui me restoranide nädalal väljas käisime, siis ütlesin Kaaslasele, et ta võiks mu aastapäeva puhul viia kuskile ilusasse kohta, kus on viie- või seitsmekäiguline menüü… No mingi spa hea restoraniga vms. Me isegi googeldasime tookord neid natuke, aga siis tuli see ema üritus samale nädalavahetusele, Kaaslane sai veel samaks õhtuks sünnipäevakutse ja nii see läks. Ei jõudnud me kuskile 😀 Küll aga kinkis Kaaslane mulle advendikalendri… Olin üllatunud. Mul talle kingitust polnud 😀 Aga väga tore, Tilk peaks hea olema, ma küll sellest eriti midagi ei tea, seda põnevam on. Mu lemmik looduskosmeetika tootjal BonMeritél on praegu tootmine pausi peal, nuuks, nii et ehk saan sealt advendikalendrist mingit mõnusat kraami kasutamiseks. Uued lemmikud kuluvad alati ära – eelmises elus ökopoes töötades sai kogu aeg uusi asju katsetatud, aga see oli ligi kaheksa aastat tagasi… Seal töötamise ajal ma BonMerité toodetesse armusingi. No igatahes, nüüd on jälle pisut põnevust. Ma sõnakuuleliku inimesena ei ole veel ühegi karbi sisse piilunud, ootan ikka kenasti detsembri ära 😀

Tuli just meelde, et kuu aega tagasi oli mul pusledega seoses vahva üllatus – huvitav, miks ma sellest toona ei bloginud? Oli üks reedene päev, istusin mina rahulikult köögilaua taga ja tegin tööd, kui järsku koputatakse… Lähen uksele, seal on mu kunagine fotopoe kolleeg kahe kotiga: “Näe, tõin sulle puslesid” 😀 Siis tuli meelde küll, Eksabikaasa oli kunagi maininud, et ta oli mu aadressi kohta uurinud… Aga ma olin selle vahejuhtumi juba täiesti unustanud 😀 Nii et üllatus läks täiega asja ette!

All paremal oleva pusle ma sain juba ükskord varem vahetusena ja ausõna ÜRITASIN seda kokku panna, aga saime õekesega kokku ainult ääred ja see ülejäänu oli nii heidutav, et panime sama targalt karpi tagasi. Nii et sellest teadsin kohe, et teist katset ei tule. All vasakul oleva puslega mõtlesin küll proovi teha, aga laupäeval vaatasime kahekesi õekesega seda karpi ja neid halle tükke ja tõdesime, et kui me ka üritaks, tabaks seda puslet sama saatus pärast äärte ja meeste kokku panemist. Imetlen neid inimesi, kes on nii kannatlikud, et selliseid puslesid panevad – mina kahjuks nende hulka ei kuulu 😀 Kuna selliseid hulle aga õnneks leidub, siis puslegrupist leian neile pusledele kindlasti uued armastavad kodud. Ülejäänud kolm on aga väga vahvad ja minu närvikavale sobilikud, need panen suure rõõmuga kokku. Kaks neist on mingit sorti üllatusmomendiga pusled, ma täpsemalt veel ei teagi, pean süvenema. Olen mõningaid taolisi varem pannud, vahelduseks väga ägedad.

Igatahes, laupäevane valik on ka üks paras väljakutse, mis pikalt oma aega oodanud. Tellisin selle 3a tagasi, ilmselt sellepärast, et hind oli väga soodne ja tundus ilus värviline… No ütleme nii, et täna ma seda puslet uuena ise kindlasti ei ostaks – samas ma olen praeguseks pea täielikult loobunud puslede uuena ostmisest, kuna neid on nii kerge muudkui juurde vahetada või teiselt ringilt juurde osta – ja siinkohal ei pea ma silma teise ringi poode, vaid ikka FB puslegruppe või marketplace‘i, kus müüja kinnitab, et kõik tükid on olemas. Aga jah, ostetud see pusle kunagi sai ja nüüd saab kokku ka… Eesmärk on selle nädalaga lõpetada. Peab jõudma!

Sest esmaspäeval hakkab detsember ja siis panen ainult jõulupuslesid, kuni need kõik koos on. Mul on vist viis erinevat ootel – kusjuures ühe isegi ostsin, teiselt ringilt, nelja euroga 😛 Ja lisaks pusle advendikalender. Puhkuse ajal aega on, jõuab kõik kokku pandud küll.

Mul on sel aastal juba 48 puslet kokku pandud ja seega tuleb kindlalt uus rekord. Senine rekord ongi aastast 2022, kui panin kokku 52 puslet. Kuna mulle meeldivad ilusad ümmargused numbrid, siis vaatab, kas jõuab kokku panna 55 või 60 😀 Või siis jään ikkagi sinna kahe vahepeale pidama.

Raamatuid on mul hetkeseisuga läbi loetud 87 ja Goodreads heidab ette, et ma olen kahe raamatuga plaanist maas. Ta võiks arvesse võtta, et puhkuseperioodidel loen kolm korda rohkem kui muidu, seega ei ole probleemi need 100 raamatut täis saada 😛 Sarnaselt eelmisele aastale olen ka sel aastal peamiselt krimi ja põnevikke lugenud, aga pärast Viveca Steni värsket Sandhamni raamatut, kus ma sisemiselt pool ajast röökisin, sest peategelase käitumine oli nii häiriv, tundsin tugevalt, et nüüd tahaks mingit roosamannat naistekat, kus on nunnud tegelased, kerged probleemid, nende kiired lahendused ja happily ever after – ning meenus, et mul on lugeris juba tükimat aega ports jõuluteemalisi naistekaid hooaja ootel… Idekas! Nii et ka lugemise rindel on jõulud.

Millest siin veel lobiseda, ku ma juba olen täiesti suvaliselt eri teemadel kirjutamas… Sügishooaeg on tore, ma vaatan ka telekat – Masterchefi ja näosaadet. Laupäeval olid Kaaslane ja Plika ära, nii et Masterchefi vaatamiseni jõudsime alles eile õhtul ja näosaade on siiani vaatamata… Ükskord, kui me ei jõudnud pühapäeval vaadata, viskas FB mulle esmaspäeval mingi rändom uudise ette, kus saate võitja näha oli, olin pisut pissed. Selle saatega on senini veel õnneks läinud. Nüüd vist selgus, kes finaali said, see on eriti põnev – tahaks ikka ise vaadata, mitte kuskilt lugeda. Aga täna õhtul Plikat pole, homme õhtul samuti mitte, nii et kõige varem saame kolmapäeval vaadata.

Viimati vaadatud saates mulle niiiiii meeldis Lea Liitma ja Genialistide “Leekiv armastus”. Minu arust üliäge teostus! Närisin küüsi ja hoidsin pöialt, et see teine favoriit… joodeldamine…? ei võidaks 😀 St, et seda oli kindlasti väga raske selgeks õppida ja esitada ja see oli oma kõrget kohta igati väärt, aga teist korda tahtsin ikkagi nunnut lugu kuulata 😀

Masterchefis pole kindlat lemmikut tekkinud. Noor poiss oli tore, aga oli teada, et ega ta väga pikalt vastu ei pea – see oleks äge, kui ta kunagi vanema ja kogenumana uuesti saatesse tuleks. Riho on vist hetkel lemmik… Esimesel ja kolmandal hooajal oli mu kindel lemmik see, kes lõpuks võitis – teisel hooajal vist ei olnud erilist lemmikut, ehkki võitja oli sümpaatne. Huviga ootan, kes sel aastal võidab. Soome Masterchefi peaks ka veel vaatama – sealt on meil kaks hooaega Inspirast vaadatud. Ütlesin Kaaslasele, et võiks jõulupuhkuse ajal maratoni teha ja mõne hooaja veel vaadata. Plika tuleb ka nõusse saata, me kolmekesi vaatame.

Aga muid asju ma telekast ei vaata, sest lihtsalt ei raatsi oma aega kulutada – raamatud ja pusled on olulisemad 😀 YouTube’is jälgin Clutterbugi ja MaiZimmyt, lisaks on meil reality reeded, kus me vaatame Mallu nädala vlogid järele… Ja kui tal parasjagu mõni hooaeg telekas on, siis seda ka.

Hea küll, ma nüüd ausalt lõpetan, enne kui ma veel kuskilt varrukast mingid suvateemad välja tõmban 😛

Täna hommikul ärkasin kahtlase tundega kurgus. Võtsin tööle suure termosega teed kaasa, aga päeva jooksul läks kurk pigem kehvemaks, mistõttu üldine enesetunne oli ka pisut meh. Kaaslane arvas, et äkki ma ei peaks trenni minema, aga esmaspäev on mul kahe trenni päev, ei raatsinud minemata jätta. Kurguvalu trenni tegemist kuidagi ei häirinud ja hullemaks see seal ei läinud, nii et hea otsus – kahju oleks olnud trennidest ilma jääda. Olen nüüd kodus veel teed joonud ning erinevaid taimseid kapsleid ja vitamiine manustanud, ööseks panen veel vedelat tsinki ka kurku… Läpaka võtsin igaks juhuks koju kaasa, et kui hommikul kahtlane on, siis ei hakka kontorisse minema, aga no loodame ikka parimat, eks 😛

Sünnipäevanädal

/ plika, rõõm, seltsielu / 4 Comments

See nädal on läinud peamiselt sünnipäevade tähistamise tähe all – ja on sellest tulenevalt olnud tavapärasest tunduvalt väsitavam. Aga sellegipoolest nii tore.

Kuna üks tuttav jagas hiljuti FBs, kuidas ta oma tütrele 17. sünnipäevaks sushitordi tegi, tekkis mul inspiratsioon sama proovida. Millegi sisse on ju vaja hommikuseks üles laulmiseks küünlad torgata, aga magusat keegi tegelikult hommikul ei taha, seega tundus igati hea idee. Jäi muidugi küsimus, kuidas seda kõike salaja korraldada – algul mõtlesin, et pean kolmapäeva õhtul ära ootama, kuni Plika magama läheb ja siis toimetama hakkama, aga see idee mind üldse ei erutanud, sest olen ju õhtul ise ka väsinud ja ei jaksa miskit asjalikku teha. Õnneks mulle meenus, et Plika on kolmapäeva õhtul kaks tundi trennis – jõudsime oma sünnipäevaks valmistuvalt poetuurilt tagasi siis, kui ta juba läinud oli, panin esimese asjana riisi keema ja jõudsin kenasti tordi valmis ning ära peita. Retseptiks kasutasin sedasama Tiktoki retsepti, mille tuttavalt küsisin (saatis screenshotid) – kuna ma kasutasin sushiriisi asemel mingit risotoriisi, siis päris õige konsistentsiga see ei tulnud ja tort väga hästi koos ei püsinud, aga  maitse oli väga hea ja see on peamine… Võib teha teinekordki, õige riisiga 😀 Plika oli üllatunud ja väga rahul.

Poiss pani sel aastal Plikale omal algatusel kokku eeskujuliku nännikoti – saak on näha alloleval pildi, Plika tutvub parasjagu Hello Kitty üllatusmuna sisuga 😀

Kuna Plikale meeldivad väga liiliad ja poes jäi ilus taim ette, siis mõtlesin, et hea sünnipäevaks kinkida – alles kodus tuli meelde ja kinnitasin kiire googeldamisega, et liiliad on kassidele ülimürgised… Nii et laulsime ta lillega üles, aga oli näha, et Teet tundis selle vastu suurt huvi – küll vaid nuusutas, aga üldiselt saavad paljud toataimed meie kasside poolt halastamatult ära näritud… Seega on see liilia nüüd meie magamistoas, mis on elamise ainus kassivaba tuba… Nojah noh… Aga mõte on see, mis loeb, eks 😀

Väga eriliseks tegi Plika sünnipäevahommiku ka see, et üllatuskülalisena tegi kiirvisiidi tema hetkel Šveitsis vahetusaastal viibiva põhikooliaegse pinginaabri ja parima sõbranna ema – sõbranna oli talle väikese kingituse saatnud ja emaga sai kokku lepitud, et ta hiilib hommikul tasakesi sisse seda üle andma ja laulma, sõbranna ise samal ajal videokõnes… Koos kingitusega oli ka hiiglaslik lillekimp ja kiri… Plika oli täielikus šokis, pisarad voolasid… Väga emotsionaalne hommik oli ja väga õnnestunud üllatus. Nüüd meenub, et ma pole siiani pilti teinud nendest lillekimpudest, mis ta sünnipäevaks sai – ja kuna praegu on väljas pime ning mul on kass süles, siis ei saa hetkel pildistama minna ka…

Kui kolmapäeva õhtu möödus sushitordi tegemise tähe all, siis neljapäeva õhtul tegime võileivatorti, mis sai kenasti selleks ajaks valmis, kui ma trenni minema pidin – Plika ja Kaaslane jäid veel jääkidest “musti” torte tegema.

Ja reede õhtu – no esiteks pingutasin reedel kodukontoris töörindel, et kõik vajalikud asjad tehtud saada, kuna esmaspäeval olen koolitusel. Selleks ajaks, kui lõpetasin, olin üsna väsinud ja omadega läbi, aga siis tuli pidu, nii et terve õhtu sain võõrustada, toimetada ja suhelda. Ma neil pidudel ise kunagi pikalt istuda ega hinge tõmmata ei saa, söön alati vähe, sest toimetamist-tegemist on nii palju. Veini jõudsin vähemalt pisut juua, see õnneks aitas väsimusest üle olla ja võõrustamist nautida. Pidu oli tore nagu alati – olen nii tänulik selle eest, et on põhjust kaks korda aastas Eksabikaasa sugulased külla kutsuda ja nendega suhelda.

Ja nagu see on viimased 1,5 aastat olnud, oli kõigi lemmikkülaline Plika ja Poisi imenunnu väikevend, kes on praegu just selles oivalises vanuses, kus on kohe-kohe rääkima hakkamas, käib juba asjalikult ringi ja korraldab igasugu asju – seda on lihtsalt nii äge jälgida. Õhtu lõpus, kui ülejäänud külalised olid läinud ja põnn laua pealt ükshaaval suure hoolega teelusikaid veeklaasi tõstis, tuli mul järsku meelde üks video Plikast, kui too kunagi sarnases vanuses sai jaole vannituppa jäetud kleebitavate nagide pakile ja need kõik sama hoolsa pühendumisega vannitoa seinale ritta kleepis. Pidin seda kohe näitama ja vaatasime paari videot veel – sai võrrelda lapsi selles eas ja nägime mitmeid sarnasusi. Jäi plaan, et peame kokku saama ja korraldama “filmiõhtu”, kus kõiki neid laste esimeste eluaastate videosid vaadata. Seda on ikka nii äge vahel teha!

Olles kolm õhtut tavalisest rohkem pingutanud ja seega tavapärasest rohkem väsinud, ärkasin ikkagi laupäeva hommikul kell seitse ning magama enam jääda ei õnnestunudki – üritasin, mis ma üritasin, enne kaheksat tulin voodist välja. Ees ootas reis Tartusse, et tähistada Kessu sünnipäeva. Tema õige päev on Plikaga ühel päeval.

Me muudkui üritame Liisi ja Kessuga veiniõhtuid korraldada, aga logistiliselt õnnestub see pigem harva. Eelmisel aastal alustasime traditsiooni Kessu sünnipäeval kuskil ägedas kohas kokku saada – toon osutus valituks Ruunavere hotell, kus oli väga lahe. Sel aastal oli Tartu – Crepp, teater, keskööni jutustamine…

Hommikul veel jutustamist, Kolm Tilli, mis oli meeletult rahvast täis, sest isadepäev – lootsime sealt saada inglise hommikusööki, aga isadepäeva erimenüü oli pannkoogid. Kuna menüüs oli ohtralt lisandeid, suutsin endale nendest ikkagi inglise hommikusöögi kokku panna – praemuna, peekon, seened, oad, foccacia 😀 Win! Toit oli imemaitsev, teenindajale sai ka ohtralt kiidusõnu jäetud, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja neil oli seal metsik tamp peal.

No ja siis polnudki muud, kui bussijaama ja Pärnu poole tagasi sõita. Kahe bussisõiduga sain täpselt läbi ühe oma lemmiksarja uusima raamatu – reaalselt lugesin epiloogi viimaseid lauseid siis, kui buss Pärnus bussijaama sisse keeras.

Lisaks oma seltskonnaga lõbutsemisele õnnestus Tartus täitsa juhuslikult kohata nii Kauri kui Jaanikat. Üht teadsin seni vaid blogikommentaaride kaudu (ehkki ma mõtlen, kas me äkki ikka oleme varem kuskil kohtunud ja ma lihtsalt ei mäleta?), teise blogi olin just paar päeva tagasi üle pika aja tehtud kinniste blogide ringil kontrollinud ning nukrusega tõdenud, et ei ole seal miskit uut – no ei saa ju pahaks panna, isegi olen blogimisest võõrdunud, aga ikka tahaks teada, kuidas inimestel läheb… Igal juhul olin just tema peale mõelnud ja nii tore oli temaga tänaval kokku põrgata.

Hirmus Tartu igatsus jäi sest reisist hinge. Tartu on ikka nii minu linn. Mulle väga meeldib Pärnu ja see elu, mille olen siia üles ehitanud – ei kahetse midagi, perekonna lähedal on lastega parim. Aga mäletatavasti oli Tartu see linn, mille järele Londonis elades igatsesin ja kuhu me Eestisse tagasi kolides kõigepealt maandusime… Siiani on Tartus tunne, et inimesed tänaval on rohkem “minu omad” kui Pärnus või Tallinnas. Ja nagu Liis kommenteeris – majad on ka ilusamad. On jaa, noh! Mis sa teed! Nii et jälle hakkasin mõtlema, kuidas annaks oma elu Tartusse kolida. Plikal on plaanis sinna ülikooli minna – eks ole näha, kas see soov säilib ajani, mil gümnaasium läbi saab. Mina oleks nõus pärast laste pesast välja lendamist suurima rõõmuga Tartusse kolima, aga nii minu kui Kaaslase perekond on ju Pärnus. Kuidas ma naudin seda, et mu ema ja õde on lühikese jalutuskäigu kaugusel! Tartusse kolides jääksin sellest ilma. Eestis on muidugi kõik vahemaad väikesed, aga ikkagi… Noh, on aega mõelda selle asja peale, enne 3,5 aastat ei toimu kindlasti midagi. Kui Poiss on kooli lõpetanud ja välja mõelnud, mis ta edasi teha soovib… Eks siis ole näha. Seniks naudin edasi Pärnu elu.

Reisimine on väsitav, aga issand kui tore on sõpru näha ja maailma asju paika panna. Peaks seda ilmselt tihemini tegema, aga noh… Elu… Hea, kui vahelgi jõuab 🙂 Aga üle kõige on ikkagi jõuda oma koju, käia pesus ja maanduda rahuloleva ohkega diivanil, et lõpuks ometi natuke puhata.

Kuidas me üle pika aja veekeskuses käisime

/ seltsielu, tervis / 1 Comment

Tervis oli terve nädala igati vinks-vonks, kuni neljapäeva õhtul pärast trennist koju jõudmist tundsin, et pea on imelikult paks ja keha pisut valulik, nagu hakkaks haigeks jääma. Lootsin, et ehk magan öösel välja ja on hommikuks korras, selle asemel aga ärkasin hoopis öösel üles ja ei saanud tund aega magada… Seitsmest, mis on tavapärane ärkamise aeg kodukontori päevadel, ei jaksanud veel tõusta – tegin seda alles vahetult enne kaheksat.

Tööd jõudsin teha reedel täpselt nii palju, kui hädapärast vaja oli. Põhimõtteliselt veetsin terve päeva diivanil pikutades, arvuti kõrval, ja tegelesin jooksvate asjadega – õnneks kõik olulised asjad olid juba varem tehtud. Palavikku neljapäeva õhtul veel polnud – reede hommikul oli 37.3, reede õhtuks 37.8. Peale paksu pinges pea, väsinud keha ja kehva enesetunde polnud muud miskit häda – ei otsest pea- ega kurguvalu, ei köha ega nohu – selle eest olin ääretult tänulik. Õhtul võtsin ühe paratsetamooli lootuses, et siis saab normaalselt magada, läksin pool kümme magama, magasin ligi 12h – ja laupäeva hommikul oli põhimõtteliselt kõik korras 😀 No pisut väsinud olin, aga isu oli tagasi (reedel pidin ennast sööma sundima ja ega palju ei jaksanud – suppi ja banaani põhiliselt) ja enesetunne nagu inimesel muiste. Võtsin terve päeva rahulikult, lebotasin diivanil, lugesin ja tegin oma pusledest statistikat 😀 Õhtul ei tulnud pikalt und, ju see 12h mõjutas… Magama jäin alles kahest. Täna hommikul läks uni ära juba enne kaheksat. Üritasin küll pikalt uuesti magama jääda, siis meenus, et kella keeramine oli ju ka veel… Andsin alla, tõusin üles.

Piltidest on sel nädalal pakkuda ainult Teedukest, kes terve reede minuga koos diivanil hängis ja mind tervendas 😛 See käis umbes nii: lõdisen külmast, tõmban ennast teki all kerra -> kass tuleb peale magama -> mul on varsti palav ja tahaks välja saada, aga kassi ei saa ju segada -> vingerdan ettevaatlikult välja, siis magab kass keset diivanit ja minu jaoks ei jätku ruumi 😀

Meil oli plaanis minna täna Tervise Paradiisi, et üks aeguv kinkekaart ära kasutada (reaalselt täna oligi viimane päev) – Plika on juba pikalt-pikalt rääkinud, et pole ammu koos kuskil veekeskuses käinud, tahaks minna. Reedel arvasin, et minust jääb küll käimata. Laupäeval mõtlesin, et äkki siiski läheks. Täna oli enesetunne sama hea kui eile, seega otsustasin, et käime ära – plaan oli nagunii veeta enamik ajast saunades ja see on ju ainult kasulik!

Me polnud Tervise Paradiisi saunades varem käinud ja seekordne eesmärk oligi eelkõige need ära proovida. Kuna Poiss saunadest huvitatud polnud, läksime kolmekesi – mina, Kaaslane ja Plika. Saunad olid täitsa ok, aga ei midagi super erilist – ühekordse kogemusena igati tore, aga kas just nüüd väga tagasi kisub? Inimesi õnneks väga palju polnud, lasime tuubitorust ka mõned korrad alla, järjekorras ootama ei pidanud.

Nüüd, kus Plika on selles eas, et huvitub saunadest rohkem kui torudest, võib Pärnu vee- ja saunakeskustele uue ringi peale teha, et ise meenutada ja temale uusi kogemusi pakkuda. Sai neis kunagi teadlikult käidud ja võrreldud, aga ega pooltest suurt midagi ei mäleta… Toonasest on peamiselt meeles vaid kaks lemmikut – Viking spa lastega, Estonia Resort spa ilma lasteta. Vikingis pole ka igiammu käinud, seal on nüüd ju see jää- või lume- või misiganes saun lisaks tehtud… Estonia Resort spas mõned korrad, aga viimati ka päris ammu.

Estonia termid – minu mäletamist mööda on seal eeskujulik valik saunu, aga neist väljas oli nii kuradi külm, et rikkus minu jaoks asja ära. Tervise vee- ja saunakeskus oli vist lihtsalt väiksemat sorti… Need mõlemad võiks ju korra uuesti ära proovida. Strandi spas olen ma käinud mõned korrad väga ammu – sinna tagasi ei kisu, liiga väike. Hedoni vaikses spas käisime korra Kaaslasega, midagi vapustavalt erilist ma sellest ei mäleta, tagasi väga ei tõmba… Wasa Resort Spas pole me minu teada üldse käinud – nii et on miskit täitsa uut ka proovida.

Niisiis listis on praegu Wasa Resort spa, Estonia Resort spa, Viking spa, Estonia termid, Tervise vee- ja saunakeskus… Ja ongi vist kõik. Kas olen midagi unustanud? Mis teie lemmikud on?

Scroll to Top