Jun 172019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »

Dec 242018
 

Ma ei mäleta, misasi see õige jõulutunne üldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tõesti ootamatult meeldiv detsember :)

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpäevani oli graafik nii tihe, et jaksasin mõelda vaid tükikaupa: täna see, homme see, ülehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel ära teha…

Ööl vastu kolmapäeva ja neljapäeva olin üleval ühe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. Neljapäeva õhtul oli üks tööalane jõuluõhtusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jäänud, õnneks oli täitsa tore õhtu. Reedel oli tööl kolleegidega jõululõuna, enne ja pärast seda oli vaja kõik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin üks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jõudnud tükk aega üldse kohale, et nüüd ongi puhkus. Et nüüd ongi kõik need kohustused ja käimised ja üritused ühel pool ning järgmised poolteist nädalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. Tühjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. Pärast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jäin poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jälgida. No ma olen seda näinud nagunii, saigi vaatamiseks võetud eelkõige sellepärast, et üks teine ei olnud :)

Laupäeval ärkasime ka liiga vara. Oleks ju võinud kauem magada, aga tööpäevade varajase ärkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tõusnud, aga kaheksa läbi oli vist uni juba suhteliselt läinud.

Hommik venis sellegipoolest mõnusalt, nii et hommikusöögini jõudsime kell üks :P Turgatas pähe, et mul on olemas PEAAEGU kõik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nõus poodi minema :) Tõi mulle Selverist šampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ääres kohta ei jagunud…

Laupäevane kõige olulisem plaan oli jõuda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jõudsime. Enne jõulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda :P

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vähemalt viis Minecrafti raamatut :D Plika küsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ühe laenutas ka… Aga ma ei mäleta, mis see oli :D

Mina jätkasin aastatepikkust traditsiooni saada jõulupuhkuse ajal järjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule järjekorda, kolm neist sain enne jõule kätte ka. Laupäeval tõin viimase ära ja mõtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tükk aega põnevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ühtki raamatut, mis on tõlgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin võõrapärase nimega autoreid, googeldasin veits ja tõin lõpuks koju ühe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu põhjal tundus, et väga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvõte tundus ka piisavalt põnev. Ma küll ei tea, millal ma lugemiseni jõuan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma küll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mõjutas mind endale (või siis talle, haha) lubama, et märgin kõik oma loetud raamatud nüüdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha :)

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tõesti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole üldse midagi üles märkinud. Nii et see on üks hea lubadus ja katsun täita.

Aga mul tekkis küsimus, et kui tegu on eesti keelde tõlgitud välismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali üles otsima või on eestikeelne variant eraldi üleval? Kuidas seal üldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis üldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sõjatander ja ma ei veeda seal üldse aega.

Mõtlesin ainult, et võiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselõhna ja natuke jõulutunnet. No ja siis oli mõte laupäeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jäime selle käiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jõudminegi töövõit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pühapäeval on ka veel aega, võib siis katsuda metsa jõuda – või vähemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kätte terve kuusk. Annika ütles, et tal on üks kõverik üle ja võin selle endale saada. Tõi laupäeva õhtul ära.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ülehelikiirusel korda tehtud. Ja ära lõigatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jõuluhõngu. Nii et ootamatult jõuluseks kiskus see värk siin. Mis on iseenesest äraütlemata tore.

Laupäeva õhtul jõudsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga täitsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi külm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – üle kümne minuti poleks väga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mälestuse mõttes võtsin ühe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me käisime laupäeva õhtul peol! Tükk aega oli juba jutt, et tahaks välja ja tantsima, aga Pärnu üritused, teadagi… Tempel ja jõulupunk kõlas täpselt sedamoodi, et võiks. Ja väga mõnus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lõppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jõudsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tänu sellele terve järgmine päev raisku ei läinudki :D

…ainult esimene pool päevast… :D

Voodist välja saime pühapäeval alles pärast lõunat ja hommikusöögini jõudsime mu mäletamist mööda kuskil kolme paiku :D Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lõunat, seniseid advenditraditsioone eirates küll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krõpsu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kõrvale midagi näkitseda… Aga jah, hommikune dušš ja “päris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pühapäevane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jäin ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise välja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui õhtul tagasi jõuad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” :D

Mõtlesin, et ei viitsi küll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut või alustan mõnd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kõik need tunnid, mil üksi olin, isegi blogimiseni ei jõudnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest ära tehtud – sätitud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mõnusamaks.

Jõulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, näha küll vist midagi pole :D Ja ühtki mu traditsioonilist jõulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse päevakavasse mahutama :P

Eile õhtul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed käisid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar päeva tagasi isu peale :P

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jõudsin isegi kingitused ära pakkida.

Täna, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli äratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt ärkame minu äratuse peale, aga nagu ma eile õhtul väga konkreetselt ütlesin: MINA äratust ei pane puhkuse ajal :D Sellegipoolest oli vaja üks Tallinna bussile viia… Nii et see üks pani ka äratuse :P Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel õhtul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga šampust juua :D

Tegelikult oli täitsa mõnus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpäeva hommikutel pole. Ja äratus oli siiski tavapärasest tund aega hilisem. Väljumine samuti.

Ja õues oli imeline talve võlumaa…

Tagasi koju jõudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

Pärast mõningast (loe: mõnetunnist :D) veenmist õnnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nüüd on mul ometigi see hetk, kus kõik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida :D

Ühesõnaga päris mõnus jõululaupäev, senini :) Nii palju asjalik võiks muidugi olla, et õhtuks mõned piparkoogid küpsetada, lubasin ema juurde kaasa võtta… Samas, mingi varu veel on alles, äkki piisab nendestki?

Äkki täna on see päev, kus ma lõpuks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jõuan?

Jõulupuhkus on üks imeline asi, ütlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tõesõna väga-väga tänulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad räägivad, jõulud on jagamise aeg… Ma ütlen ausalt, väga tore on hetkel kõiki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nüüd on aeg teiseks hommikusöögiks :D

EDIT: Või siis pigem lõunasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub üksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujääke eest ära kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist päevast üle jäänud riisi, terve igaviku sügavkülmas seisnud herned, pudelipõhjast viimase magusa tšillikastme… Lisaks üks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha õliga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse :P

Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Nov 252018
 

Mul pole pikalt olnud ei soovi ega vajadust hommikuni üleval olla. Pigem ikka nii, et kui ka õhtul sõpradega mõne klaasi veini võtan, siis välja minemise asemel lähen kesköö paiku voodisse. Või noh, vahel ka kell üks. Või kell kaks :)

Paar nädalat tagasi oli tunne, et tahaks tantsida, seega sai ühel reede õhtul klubis käidud. Tantsimisega on mul Pärnus muidugi üldse väga kehvad lood, sest ma ei kannata absoluutselt keskmist ööklubi muusikat… Tempel on natukenegi minu masti koht, aga seal sõltub palju peost… 16+ pidudele ma ikka vabatahtlikult jalga ei tõsta :D Too reede sai käidud Puhvet A.P.T.E.K.is… Tundus teistest klubidest tsipakenegi vastuvõetavam variant.

Ei olnud päris minu teetassike, aga muusika oli enam-vähem talutav ja tantsimise soov oli suur. No ja tantsisingi suht hommikuni, jõudsin koju pool kuus… Terve laupäev oli hiljem raisus.

Sel reedel oli töö jõulupidu. Pulli sai rohkem kui täie raha eest, nii et ses mõttes oli kõik suurepärane. Muusika oli minu jaoks üsna vastuvõetamatu, aga sellistel üritustel suudan mööndusi teha ja tantsitud sai kõvasti sellegipoolest.

Magama sain jälle pool kuus hommikul. Viis-kuus tundi und ehk. Ja taas kord oli laupäev täielikult hukas. Käisin lõuna paiku korra väljas, aga tagasi koju jõudes ei jaksanud enamat, kui riided taas seljast kiskuda ja hommikumantlis voodisse ronida… Seal ma siis terve päeva tuksusin, kuni õhtul kell pool kuus päriselt magama jäin. Magasin paari lühida ärkamisega täna hommikul kella kaheksani välja.

Nüüd, pärast pikka und ja pikka dušši, on juba täitsa mõnus ja inimese tunne.

Kusjuures alkoholis polnud ka üldse asi. Jõin reede õhtul küll omajagu veini, aga mitte üleliia. Keskööl läksin vee peale üle – seda sai koguseliselt veinist ilmselt mitu korda rohkem joodud, sest ohtralt tantsimist tegi januseks.

Nii et polegi pohmakat vaja, puhtalt magamatus teeb oma töö.

Peab kuidagi need öised üritused sedamoodi korraldama, et ikkagi varem magama saaks, kui hommikul. Kella kahe-kolme paiku oleks ehk veel okei.

Või siis lihtsalt leppima ja arvestama, et KUI on soov hommikuni üleval olla, siis järgmisele päevale ei tasu mitte midagi asjalikku planeerida. Mis tähendab, et mõistlikum on reedel ära pidutseda, laupäev maha kudeda ja pühapäeval jõuab siis veel midagi tehtud ka, enne kui uus töönädal pihta hakkab.

Ausalt, palju lihtsam oli, kui ei tahtnudki üldse väljas käia, aga praegu on mingi periood, kus tahaks kogu aeg tantsida. Kodus saab ikka puusa nõksutatud, aga üksi pole päris see. Katsetan erinevaid trenne, midagi vist leidsin ja midagi loodetavasti leian veel. Aga vahel on ikkagi soov minna öösel klubisse, kus on hämar ja väga kõva muusika ja palju teisi inimesi, sest siis on hoopis teistmoodi. Kuidagi tundub, et nii saab ennast korralikumalt välja elada.

Ei ole lihtne olla vana :D Kahekümneselt jaksasin rohkem :D

Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)

Sep 192018
 

…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada :)

Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.

Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha :)

Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.

Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.

Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.

Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud :) Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.

Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.

Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:

…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…

Sep 022018
 

Eile oli aktus – koolis oli mõnus nagu alati. Pärast käisime Aara kohvikus söömas. Kordus harilik – lapsed jätsid enamik oma toidust järele ja meie Eksabikaasaga olime sunnitud kõik ära sööma ning lahkusime ägisedes. Millal me küll õpime :D

Veel jõudsime eile käia raamatukogus (mina Plikaga) ning Munamäel skateparkis (Eksabikaasa Poisiga), õhtul käisime kõik koos kahe silla lastejooksul. Pärast seda läksid lapsed issiga, mina jäin linna peale, sest oli vaja Gea ja Maiuga gin&tonicut juua ning elu ja asjade üle arutada. Paraku oli linn laupäeva õhtul nii tühi, et oleks isegi tahtnud kuskil edasi istuda, aga mitte ükski koht ei ahvatlenud, seega lugesimegi õhtu juba kell pool kümme lõppenuks ja läksime igaüks omas suunas. Kuna neil seisis täna ees jooks, oli see ilmselt ainult kasuks.

Eilne ilm oli veel siiski mõnusalt suvine, nii et vahepeal oli aega ka aias võrkkiiges raamatut lugeda. Ei imestaks, kui see jäi viimaseks korraks sel aastal…

Kuna tänaseks lubas vihma, jõudsin kõigi eilsete käimiste vahele kolm masinatäit pesu pesta. Viimane neist ei kuivanud õhtuks väljas täiesti ära ja oli tänagi osaliselt niiske. Üldse oli kogu olemine kuidagi niiske… Seega tegin üle mitme kuu tule alla, kevadest on õnneks mõned pakid briketti veel alles. Puud saan loodetavasti lähinädalate jooksul, korstnapühkija tuleb kolme nädala pärast.

Suvi on läbi :) Aga mul pole midagi selle vastu. Homme hommikul tuleb lapsed üle mitme kuu varakult üles ajada ja kooli poole teele saata. Selle pisukese klausliga, et mina lahkun tööle enne, kui nemad bussile.

Ootan juba kuldsete lehtede aega.

Lõpetuseks aga paar kassipilti. Ilma nendeta ei saa kohe kuidagi!

Kui ma eile elutoa laua ära puhastasin ja tahtsin vajalikud paberid tagasi tõsta, jõudis Säde ette. Ei ole oluline, et tal samas laua peal karp on, vahel tuleb ka teisel pool laiutada!

Täna magas enamjaolt siiski karbis:

Minul on täna olnud eriti unine päev. Lastel oli järjest kaks sünnipäevapidu, täiesti juhusliku kokkusattumusena samas mängutoas, nii et Poisil, kel oli kutse mõlemale, lubati vahepealne tund aega kohapeal hängida. Ja Plikale sai esimest korda elus varakult peo aeg kinni pandud, nii et Musoonik it is… Kahe lapse peale neljandat korda. Õnneks nad muudkui kolivad, nii et alati on ka miskit uut :D

Kuna mul vedas ja Eksabikaasa võttis laste sõidutamise enda peale, sain rahulikult hommikumantlis ringi tuksuda, hilist hommikusööki nautida ja üleüldiselt laiselda. Aga päeva teise poole katsun ikka usinamalt veeta, sest kodu lausa karjub koristamise järele… Eelmine nädalavahetus jäi ju tänu Tartus käimisele täiesti “vahele”, terve töönädala katsusin aktiivsest suhtlusest välja puhata ja nüüd lõpuks on tunne, et täitsa võiks juba kodus ka asjalikum olla ja miskit ära teha.

Aug 272018
 

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P

Aug 262018
 

Veetsin just kolm täispikka päeva Tartus, jõudsin täna õhtul lõpuks koju tagasi ja olen otsast otsani head emotsiooni täis. No kohe niimoodi, et ajab üle ääre :)

Aga ma olen ka nii kuradi väsinud, et lihtsalt ei jaksa pikemalt blogida. Äkki homme?

Aug 122018
 

Ükskord oli eriti kiire päev ja siis oli niiiii mõnus õhtul kell üheksa raamatu ja kirssidega võrkkiike ronida:

Ükskord tegin Sandra Vungi retsepti järgi hernepasteeti. Mul oli lihtsalt vaja kuivatatud herneid ära kasutada ja suppi ei tahtnud. Oli täitsa söödav :D

Ükskord käis Pips külas ja lapsed said last hoida :)

Continue reading »