Aug 312007
 

Sain üle ei tea mitme nädala (kuu?) kõik oma regulaarsed blogid läbi loetud. Ja natuke nutaks ja halaks teemal, kui nõme on seda mitmenädalase hilinemisega takkajärgi ja kiiruga teha. Ei ole aega nii palju kommenteerida, kui tahaks ja nii edasi. Millal, oh millal, saan ma endale koju neti?

Ja kui jätkata tänase esimese postituse arutelu tulevaste võimalike töökohtade teemadel, siis ma tegelikult tahaks hirmsasti töötada kuskil kontoris, kus oleks huvi pakkuv töö ja lahedad kolleegid. Ja kus saaks ilusasti riides käia! Mul on nii kõrini sellest mõttetust S-suuruses (ja ikkagi lohvakast) meestelõikega mustast T-särgist, mida siin päevast päeva kandma pean (jah, tuletame meelde – olen õnnelik, et ma ei pea kandma mingit idioodivormi), mulle ikka üldse ei istu üldse töötamine ükskõik millises toidu/toitlustamisega tegelevas ettevõttes.

Mu Eesti viimane töökoht peaaegu oli selline mõnus, ehkki tegemist polnud kontori, vaid poega. Kolleegid olid viimase peal, pood oli teine kodu ja vormiriietus oli ilus. Mul pole midagi vormiriietuse vastu, teate, kui see ilus on. Säästab aega ja vaeva ja raha. Nojah, seeliku kandmist võiks muidugi ikka lubada ;)

Mis sellesse viimasesse töökohta puutub, siis… Kuna mul on kombeks mäletada igasugustest asjadest vaid head ja kõik halb sujuvalt unustada (vahel harva mõne eriti ebameeldiva asja/isiku puhul ka vastupidi, aga see selleks), siis ma olen hakanud seda päris taga igatsema. Samas tean, et PÄRISELT ei taha ma sinna tagasi minna, kui ma ükskord jälle Eestis olen, olgu ahvatlus kuitahes suur. See oleks paigalseisu või tagasimineku tunne. Areneda tahaks!

Olen mõelnud võimalikkusele töötada seal kunagi ehk poole kohaga või pakkuda ennast taas Eestis elades asendama, kui vaja on… Ah, miks sellest praegu mõelda, enne järgmist suve pole kindlasti plaanis Londonist ära kolida ja siiski ei ole kindel, kas Eestisse pikemalt pidama jään.

Aga liikudes tagasi algse idee juurde – tahaks kontoris töötada, jah. Asi on natukene selles, et ma lugesin täna mitme inimese blogisid, kes töötavad vahvates kollektiivides. Ja natukene selles, et ma loen praegu ühte raamatut, kus tegelased töötasid nullist oma firma üles, millel hetkel (noh, kuhu ma oma lugemisega praegu jõudnud olen) läheb hullult hästi ja ma kohe tunnen, kuidas ma elan neile kaasa ja… Tobe ehk veidi, aga nii see on.

Mulle mõnes mõttes meeldib üksi töötada, sest ise tehtud – hästi tehtud (üksi/meeskonnas töötamise plussidest ja miinustest minu vaatenurgast võid pikemalt lugeda siit). Samas kogu aeg päris üksi läheks ma hulluks – ma olen ju meeletu suhtleja.

Tahaks töötada kuskil normaalses kohas, kus oleks oma konkreetsed ülesanded, aga saaks teha ka meeskonnatööd. Kus oleks noor ja lahe tiim. Kus oleks huvitav töö, normaalsed töötingimused ja normaalne palk. Tahaks tööd, mida teha kirega.

Ah, kes meist ei tahaks?

Mul endiselt pole õrna aimugi, millega see ettevõte tegelema peaks. Mis kurat mind huvitaks? Aga sealjuures olen ma täiesti kindel, et selliseid töökohti on küll ja veel, erinevatel aladel, ma lihtsalt ei oska otsida või ei tea, et mind selline asi huvitada võiks.

Teisest küljest oleks muidugi mõnus töötada nö vabakutselisena – siis, kui ise tahad. Tõlkimine oleks selle koha pealt väga lill. Aga see on ilmselt siiski piisavalt üksluine, et ma seda põhitööna väga kaua teha viitsiks. Põnev peab olema!

Haa, ma nüüd teen kõikide oma vaikitud päevade eest bloginormi täna kuhjaga tasa. Lugege, kuni surete :P

Aga ema ja Marise külaskäigust vist ikka täna kirjutada ei viitsi, peaks hakkama kodu poole hoidma, nälg tapab. Valin ja lõikan nädalavahetusel pildid valmis ja siis esmaspäeval ehk… Või millal iganes mul tuju tuleb.

Aug 312007
 

The following message could not be delivered because you have exceeded the maximum number of messages per minute. Please try again later.

Sellist asja pole MSN mulle küll kunagi varem öelnud. See nett siin on ikka… Very low ;) Alguses oli okei, aga viimased pool tundi pean iga lehekülge reeglina 3-10x refreshima, enne kui lahti tuleb, aga lõpuks tuleb alati. Blogide lugemiseks kärab küll, ei viitsi paremat levi otsida.

Daki on peaaegu läbi, siis veel Marta ja Kessu ja ongi kõik. Kui mul on netiikaldus (nagu viimasel ajal on olnud), jätan regulaarsel blogilugemisel kõik tihti uuenevad blogid kõige viimaseks, siis on mul vähemalt *tunne*, et ma olen enamikega ühele poole saanud.

Aug 312007
 

Käisin just maili kontrollimas ja leidsin kirja, mis teatas, et mu praegune *ametlik* meiliaadress kustub kahe nädala pärast, kuna ma ei saa seda enam seal serveris hoida. Kolisin sinna alles hiljuti, sest hotti hakkas järsku lademetena rämpsu voolama ning nüüd olen siis jälle hädas.

Võtaks Gmaili, jah, aga seal on mul üks aadress juba olemas – seesama, mida kasutan Bloggeris ja Orkutis (ja mida ma mailina kasutan vaid siis, kui on vaja eriti suuri faile saata ning muul ajal kunagi ei kontrolli). Hakata kogu aeg kahe aadressiga sisse-välja logima, postitades vahepeal kogemata blogikommentaare oma ametliku aadressi alt (ees- ja perekonnanimega) – liiga tüütu.

Hotmailis on mul aadress otse loomulikult olemas – MSN – ja seda ma suht aktiivselt ka kasutan, lihtsalt kõige mugavam on, kui oled netis olles kogu aeg MSNis sees ja seal kohe näitab, kui uus kiri tuleb.

Aga MSNi ma ametliku aadressina kasutada ei saa, sest selle nimi pole ametlik. Põhimõtteliselt võiks ju uue MSNi teha, aga ei taha, sest minu ametlik aadress on alati eesnimiperekonnanimi@sth.com ja kunagi ei tea, kellele MSNi vaja jagada on (loe: inimestele, kellel pole vaja mu perekonnanime teada). Pealegi mõte Hotmailist ametliku meilina mulle kuidagi ei meeldi – tundub ebausaldusväärne või nii.

Teine suht mugav variant oleks misiganes aadress Thunderbirdiga ühendada, aga seda kõik teenusepakkujad teha ei lase.

Et mis variandid peale Gmaili, Hotmaili ja Hoti siis veel on?

Yahoo pole ka mulle kunagi imponeerinud.

Nõutus.

Igatahes unustage mu praegune meiliaadress ära (nuuks) ning kirjutage mulle Hotmaili, seda loen regulaarselt. Aga töö otsimiseks ja igasuguste ametlike kanalitega suhtlemiseks on *ametlikku* aadressi kahtlemata vaja ja võimalikult kiiresti.

Soovitage midagi asjalikku!

Aug 312007
 

StreetNet levibki kohvikus sees ka! Vähemalt eespool, ma taga pole viitsinud proovida, ilmselt seal pole. Igal juhul olen taas ära unustanud, mis tunne on läpakaga ruumis sees istuda, nii et kõik ekraanil olev on selgelt näha ja aku pole kohe-kohe tühjaks saamas. Ja sellise wifiga, mis ei lõppe iga poole tunni/tunni tagant otsa, nii et su tegevus võib julmalt pooleli jääda ja lõpemata asjad ära kaduda, et saaksid aga uue koodi sisse toksida ja otsast peale alustada.

Õnnis tunne on ühesõnaga. Viimasel ajal on kogu aeg selline kiirus taga olnud: kas jätkub wifit, kas jätkub akut, kas jätkub aega, kas jätkub tasuta wifi kaarte. Aga kiirustamine on vastik. Nii ma siis nüüd naudin rahuga, loen inimeste blogisid ja kirjutan kommentaare ja…

Tööl oli täna nii hea päev, et ma ei mäletagi, millal ma viimati töötamist sel määral nautisin. 7.15-15.15 vahetus on mu lemmik – mulle meeldib vara alustada, et teine pool päevast vabaks jääks. Sulgemise puhul magan esimese poole päevast tavaliselt maha ja nagunii on see vahetus ebameeldivam. Ja 6.15 alustada on ebainimlikult vara, 7.15 on kuidagi inimlikum.

Varahommik oli meeldivalt vaikne – sai ennast vaikselt käima lükata – ja ülejäänud päev meeldivalt kiire. Tavalisest kiirem, ma ütleks. Ja ma nautisin iga hetke.

Mulle ikka hullult meeldib inimesi käsutada, ma mõtlen viisakalt muidugi. Meeldib siis, kui ma tunnen ennast antud alal piisavalt kompetentsena. Siin olengi saavutanud selle astme, et tavabarista kohta on mul suht kõikvõimalikud teadmised olemas – piima tegemisest kuni selleni, kuidas kõik meie kohviku pisiasjad toimivad, kuhu miski käib, kuidas midagi teha… Kui supervisoreid parajasti kohal pole, siis mina olengi vaikimisi vastutav ja eks ma siis suunan neid uusi. Oh yes, i just love bossing people around :P In a nice and polite way, of course.

Kui nüüd viimasel ajal juhtunule tagasi mõelda, siis… Tuli just meelde, et pidin teile ema ja Marise külaskäigust rääkima, aga see nõuab eraldi sissekannet, nii et hiljem (olgu see siis täna või esmaspäeval, nädalavahetus on vaba).

Muust ei oskagi eriti miskit pajatada. Viimasel nädalavahetusel olin püha viha täis, sest töötasin mõlemad päevad, samas kui Mehel ja teistel kontorirottidel oli pikk nädalavahetus – esmaspäev oli riigipüha. Ja P-E toimus Notting Hillis suur karneval, kuhu ma hirmsasti minna tahtsin, aga ei saanud, sest mõlemal päeval oli selline iginõme vahetus, mis terve päeva ära võttis.

Mõtlesin esmaspäeva hommikul tõsiselt võimalusele tööle helistada ja kuulutada, et ma olen haige, aga mu südametunnistus ei luba paraku selliseid tempe teha (olen pigem see, kes ei oska kunagi ära öelda, kui teda vabal päeval tööle kedagi teist asendama kutsutakse) – maksis teine mulle kurjade mõtete eest hoopis niiviisi kätte, et jäingi poole päeva pealt haigeks. Kurk valutas, peas oli meeletu surve ja üleüldiselt oli nii nõrk tunne, et ei suutnud suurt püstigi seista. Oleks poole päeva pealt peaaegu et nutma hakanud ja läksin pärast nelja tundi koju, kus tuli välja, et palavik on ka – algul 37.1, hiljem 37.4 (ühtlasi leidis tõestust fakt, et uus ja moodne kraadiklaas siiski aeg-ajalt näitab üle 37).

Teisipäev oli mul vaba ja kolmapäeval Iirise õhutusel tööle ei läinud – ütlemata tark tegu, võin praegu tõdeda. Valutasin veel oma kurku ja pead, palavikku enam polnud ja neljapäevaks oli kõik korras. Noh, okei, välja arvatud see, et häält palju pole ja nina tilgub. Aga võrreldes varasemate valude ja nõrkustega väga lill.

Täna on natukene halvem kui eile – nohu on samas seisus, aga kurk veidi hullemaks läinud. Olen püüdlikult sooja suppi ja kuuma kakaod lürpinud, külmi jooke vältinud, soojalt riidesse pannud, taruvaiguga tablette imenud… Loodame parimat.

Nädalavahetus on vaba – nii uskumatu, kui see ka pole. Ma pidin juba siis imestusest pikali kukkuma, kui eelmisel reedel vaatasin, et Taras on mulle ilma küsimata laupäeva vabaks andnud. Ja kui ma käisin eile, kui ta uuele graafikule enne üles riputamist viimast lihvi andis, uurimas, mis kellast ma järgmisel laupäeval tööl olen, sest Iiris peab oma sünnipäeva ja sulgemine oleks jama, siis ta vahetas selle lahkelt avamise vastu ja teatas, et andis mulle selle nädala pühapäeva ka vabaks, et ma saaksin terve nädalavahetuse oma mehega olla ja ütles, et esmaspäeval pean õnnelikuna tööle tulema või muidu…

See oli temast nii kohutavalt nunnu, poleks arvanud ega eeldanud, et ta midagi sellist teha võiks/tegema peaks.

Asjalood on hetkel muidugi nii, et me pole Mehega juba kolm päeva rääkinud ja… Ah, ma ei taha seda siin lahata, pole blogijutt. Eks nädalavahetusega peavad asjad selgeks saama.

Kui veel midagi positiivset mainida, siis täna kargas mulle pähe mõte, et kuniks kutsumus pole veel puuga pähe löönud ja ma mingil põhjusel jälle pikemalt Eestis resideeruma peaks, siis suhteliselt meeldiv leiva teenimise võimalus on mul ilmselt ikkagi olemas – tõlkimine nimelt. Aasta alguses jäi ühte kohta proovitõlge saatmata just sellepärast, et London tuli peale, aga sõprade kogemuste põhjal tean, et mu eesti ja inglise keele oskus peaks üsna kindlalt selleks tööks sobiv olema (ma pean silmas konkreetset firmat, aga nimesid pigem ei nimetaks) ning pärast aastast Londonis elamist on mu kvalifitseerumine veel tõenäolisem. Lõpetasin just ühe raamatu, mille tegevus toimub Inglismaal ja mille lugemise jooksul oli mul pidevalt tunne, kuidas ma ei saaks väljenditest pooltki nii hästi aru, kui ma ise siin koha peal ei elaks.

Ja see tõdemus tekitas äärmiselt meeldiva tunde. Nüüd ma muretsen veel vähem tuleviku pärast – küll see kutsumus millalgi ikka ennast ilmutab, seniks suudan endaga suurepäraselt ise hakkama saada, nii Eestis kui välismaal.

Sedamoodi siis. Praeguseks küll, loen nüüd teiste blogisid edasi. Ehk kirjutan hiljem veel.

Ja te olete kõik nunnud. Pai teile!

Aug 302007
 

…mis siis, et haledat.

Täna tuli meile kohvikusse üks vanatädi, nii 70 vähemalt, kes oli ennast täis s*ttunud (vabandage väljendust, aga just nii see oli) ja lukustas ennast vetsu. Sellest rääkimata, et s*tarada jäi temast järele ja kõik haises.

Üritati ukse taga karjudes teda välja saada, aga tulutult. Kuna ta oli juba vana ja kurtis vist ka valu rinnas, siis kutsuti kiirabi. Ja ukse pidi lahti murdma, sest ta lihtsalt ei lasknud sisse. Ära kõndis lõpuks igatahes omal jalal (pärast kiirabiga jagelemist).

Meil haises kõik pärast veel tükk aega, Stanislavile maksti kahe töötunni eest peale, et ta selle lihtsalt ära koristaks ja lukk on lahti murtud, nii et kliendid vetsu kasutada ikkagi ei saa. Sweet.

Ahjaa, ja meil kodus läks boiler katki millalgi, saime parandaja, kes midagi tegi, aga ütles, et boiler tuleb välja vahetada, lubas mehe saata… No nüüd läks uuesti katki igatahes. Järgmine nädal pidavat tuldama… Kui ma seda usun.

Nii et sooja vett pole.

Torumees lubas ka juba ammu uuesti tulla midagi välja vahetama, et me külma vee surve korda saaks, aga pole ka siiani tulnud ja peksab telefonis segast.

Vähemalt maksma neile ei pea, sotsiaalmaja võlud.

Netist ma eelmises sissekandes juba pajatasin.

Elagu Inglismaa!

Aug 302007
 

Orkut on oma kujundust muutnud. Ilmselt ma harjuks sellega kiiresti, kui mul oleks vaid, kus netis käia.

Tegelikult on nii, et olen tagasi sellesama StreetNeti juures, mida kõige alguses angelis pargis kasutasin. See levib siinkandis igal pool suht hästi. Kas kohvikus sees ka, seda ei tea, miskipärast ei usu. Aga nii paarkümmend meetrit edasi trepi peal istudes on very good. Läpaka aku on mul küll juba nii p*rses, et peab ca 45 min, nii et igasugune trepi peal istumine on suht raskendatud, rääkimata sellest, et vihma võib hakata sadama ja…

Aga olgu, olen tänulik selle eest, mis antakse.

BT landline on ammu ära tellitud ja £50 ettemakski tehtud, aga ikka ei toimu midagi. Vihkan Londoni bürokraatiat.

Või nojah, praegu on asjad jälle nii, et ma ei tea, kas ongi vaja sellepärast muretseda – tundub, et pean vist hakkama endale uut elamist otsima…

Olin just kolm päeva haige – selle alla läks poolteist tööpäeva ja üks vaba päev. Ei julge mõeldagi, kui vähe järgmisel nädalal palka saan.

Veerand tunni pärast pean tööl olema.

Masendus.

Ehk saan pauside ajal veel netti. Kui akut laadida õnnestub või see võrk siiski kohvikus sees ka levib.

Aug 262007
 

Nüüd on siis asjalood niiviisi, et Mees ostis meile üleeile lennukipiletid ära – 11-27. detsember oleme Eestis.

Ma olin kogu Eestisse tulemisega seonduva pärast hullult mures, sest minu jaoks oli olulisem ema juubel – pidu pidi algselt olema detsembri alguses, Mees tahtis aga kindlalt jõuludeks tulla. Tervet detsembrit Eestis olemist poleks ma endale puhtalt tööalastel põhjustel lubada saanud, kaks korda sõitmist rahalistel põhjustel ilmselt ka mitte. Ja eraldi sõita oleks veel eriti nõme olnud.

Aga ema ütles, et ta võib peo edasi lükata, kuni me tuleme ja järgmisel päeval oli Easyjetil sooduskampaania. Piletihinnad läksid nii kiiresti kallimaks, et Mehel polnud isegi aega enne ostmist minuga konsulteerida – olin sel ajal metroos, teel tööle. Aga ongi hea – ma oleks võinud vinguma hakata, et ma ikka nii pikalt ei saa, ehkki tegelikult olen praegu ülimalt rahul.

Mis tööst nüüd saab, seda ei tea – praeguses töökohas peaksin selleks ajaks enam-vähem nii palju puhkust välja kauplema, kirjutasin avalduse juba ära, aga ega nad jõulude ajal eriti anda ei taha ka. Uut kohta otsida, samal ajal teades, et mind pool detsembrit pole – khm. Aga olgu peale, selliste asjade pärast jõuab hiljem ka muretseda. Kõige tõenäolisemalt võtan detsembris nii palju puhkust välja, kui saada on ja tagasi tulles lihtsalt otsin uue töö. Raske küll on seal nii kaua vastu pidada, aga ilmselt on veel raskem antud olukorras uus töö leida. Ma vähemalt proovin muidugi.

Mul on nii kohutavalt hea meel. Üleeile särasin tööl niiviisi ringi, et üks töökaaslane küsis, ega ma pilves pole – ta polevat mind kunagi nii õnnelikuna näinud.

Ema ja Marise külaskäigust kirjutan kunagi hiljem, kui normaalselt netti saan – praegu istun korraks Ronni juures ja puu all on viimasel ajal ikaldus.

Sry, Piia, ma annan oma parima! ;)

Aug 222007
 

No nii libedalt lihtsalt ei anna minna.

Kuna olime väsinud, otsustasime õhtul paar tundi magada.

Ärkasime 2.15

Lahkusime kodust 2.30

Jõudsime bussipeatusesse 2.34 ja avastasime, et buss käib iga poole tunni tagant ning viimane läks just minut tagasi.

Ahastasime. Avastasime, et peale meie ootab bussi veel üks suure kohvriga mees. Lootus tuli tagasi. Buss tuli ühe minuti pärast.

2.51 jõudsime Victoriasse.

3.03 jõudsime coach stationisse.

Paari minuti pärast sõitis Stanstedi buss ette.

Tagasiteel Victoriasse jooksin veidike. Mitte et ma oleks üritanud nii kangesti kuskile jõuda, aga lihtsalt sellepärast, et tänavad olid mõnusalt tühjad ja joosta oli nii kerge.

Peaaegu Victorias nägin oma bussi mööda sõitvat. Spurtisin taksode vahele (ei, mitte sõiduteele, need jaama ees seisvad taksod, eks) ja jõudsingi. 3.13 istusin bussis.

3.27 jõudsin Brixtonisse.

3.30 koju.

Mõtlesin postituse valmis kirjutada, et see hommikul üles riputada… Tegin elutoas läpaka lahti, avasin notepadi…

Ja hetk hiljem teatab mu läppar, et wifi on olemas ja signal strength on good. Seesama üks neist kahest võrgust, mida ikka puu all kasutanud olen, ainult et seal on see low või very low.

Talk about luck?

Ma nüüd üritan magama jääda… Homme tuleb pikk päev!

EDIT: Wifi on siiski väga hüplik – alguses good, siis kaob üldse ära, siis no signal, siis jälle okei jne. Aga sain vähemalt nii kauaks tagasi, et see jutt üles riputada. Ilus!

Aug 212007
 

Pips: Ma tahan ka netti saada.
Tikker: Siis saad, kui ma olen blogi ära kirjutanud.
Pips: Okei, ma hakkan siis jooma.

Ehk blogi kirjutamisega on viimasel ajal ikaldus olnud.

Pühapäeval töölt koju tulles olin omadega nii läbi, et isegi ei mõelnud puu alla minemisele (ilm oli kolepaha ka muidugi). Eile olin hakkamist täis, aga mida polnud, see oli nett. Lõikasin pildid valmis ning võtsin läpaka tööle kaasa – mõtlesin teksti metroos valmis kirjutada ja tööl üles riputada, kolm viimast tasuta wifi kaarti oli veel alles.

Läks aga teisiti… Raamat, mida lugesin, oli peaaegu lõppu jõudnud ja nii huvitav, et ei saanud metroos seda käest panna – lõpetasin täpselt siis, kui Angelisse jõudsin ja läksin veel raamatupoodi, et järgmine osa osta. Selleks ajaks oli plaanitud tunnist netiajast enne tööpäeva algust alles 15 minutit, mille jooksul jõudsin ainult pildid üles laadida. Pause oli vaid üks ja selle ajal kirjutasin vaevu mingi jutu valmis, mille lubasin järgmine kord netti saades ära lõpetada, aga täna hommikul enne tööd sai plaanitud poolest tunnist taas veerand (kunagi ei tea, kaua metroos aega läheb, eks) ning pauside ajal lihtsalt ei VIITSINUD kirjutada, lugesin selle asemel söögi kõrvale teisi blogisid, millega olen nagunii lootusetult ajaätta jäänud.

Aga nüüd õhtul tuli kolesuur blogi kirjutamise tuju, klõpsisin veel ekstra pilte ja puha. Tegelikult peaks muidugi seltskondlikum olema, aga kuivõrd Pips, Iiris ja Mees hakkasid nagunii Kreisiraadiot vaatama, millest mina midagi ei arva, siis tunnen ennast piisavalt seltskondlikuna nendega üht voodit jagades, läpakas süles.

Mitte et vahepeal rangelt võttes midagi hirmpõnevat või metsikut üldse juhtunud oleks, aga memuaaride mõttes tuleb lühidalt ikka kirja panna.

Pühapäevast pole tõesti midagi rääkida – mina olin terve päeva tööl ja teised magasid oma pohmakat välja.

Esmaspäeval magasin pool päeva maha ja olin teise poole tööl. Pips läks esimest korda üksi linna peale, sildu üle vaatama ja niisama aega surnuks lööma. Iiris ühines temaga õhtul jalutuskäiguks Hiinalinnas:

Ja isegi minu töö juurest jõudsid nad läbi käia. Pips üritas mind tagajärjetult pildistada, aga tulemus oli umbes selline:

Eilsest veel nii palju, et mul käisid kohvikus päris elusad eestlased! Rääkisid omavahel ja kui inglise keeles tellima tulid, siis ütlesin neile tere. Päris ehmunud nägudega olid :D Rääkisime siis pikalt ja laialt juttu, aga ausalt öeldes oli väga veider tööl võõraste inimestega eesti keeles rääkida. Sõpradega on okei ja loomulik, aga small talk ja eriti tööalane jutt (toitudest-jookidest jms) tuleb ikka väga raskelt – peab kohe mõtlema, kuidas need väljendid eesti keeles on.

Eestlaste teemat jätkates – mina neid Londonis enne kohanud polnudki (suvalisi võõraid, ma mõtlen, tuttavaid on ikka üksjagu), aga Pipsi tulekust saati on see juba kolmas kord. Esimene kord oli Pipsiga ühel tema esimestest siinoleku päevadest bussis sõites, kui üks naine meie omavahelise jutu peale meiega eesti keeles rääkima hakkas. Teine kord jutustasime Camdenis, kui üks mees vahele segas ja uuris, mida eestlased Londonis teevad. Kolmas kord siis õekesed kohvikus ja kes teab, kes ja millal järgmiseks – kraan tundub olevat lahti keeratud, kõik eestlased tulevad kapist välja.

Tänaseks olin endale varase vahetuse välja kaubelnud, et Pipsi viimasel Londoni-õhtul ikka vaba olla. Iiris ja Pips käisid päeval meie vanas Alconbury Roadi korteris Iirise viimaseid asju ära toomas ning tulid pärast seda mulle tööle vastu.

Paar pilti meie koduteest:

Nii me siis istumegi hetkel kodus, hävitame Smirnoff Ice’i ja vaatame Kreisiraadiot (jah, ka mina olen tahtmatult kuulama jäänud ja heidan liiga tihti “kogemata” pilke kõrvalarvuti ekraanile).

Aga teile veel puhtast edevusest mõningaid pilte mu laupäevasest Camdeni saagist:

Pluus oli varem olemas, kõrvarõngad said spetsiaalselt selle juurde ostetud:

Suht s*tt pilt, aga aimu saate (eile õhtul metroos väravatest läbi minnes grupp töötajaid juba palus mul ringi keerata ja irvitas selle peale):

Pipsi toodud imearmsad lambad (sellepärast ma pipart otsisingi), mis varem miskipärast pildilt välja jäid:

Ja juba ühest varasemast Camdenis käigust pärinevad käerauad, millega Kantersi kingitud ja sellel peol katki tehtud lõpuks asendatud said:

Praeguseks vast küll. lippan välja puu alla ja riputan jutu üles.

Homme tulevad Maris ja ema, nii et enne neljapäeva õhtut ma siin endast suure tõenäosusega elumärke ei ilmuta – pigem veel hiljem :P

Aug 202007
 

Viimasest sissekandest saati on üksjagu vett merre voolanud ja tagasi vaadates tuleb nentida, et olgu sul mis plaanid tahes, aeg teeb ikka omad korrektuurid. Aeg või miski muu… Igatahes juhtus nii, et tol viimati mainitud õhtul keeldus bool minuga koostööd tegemast ning purukainena otsustasin peole mitte minna. Hea oligi – muud asjad vajasid selgeks rääkimist.

Pips ja Iiris aga ei andnud alla ning võtsid pudelitäie booli tee peale kaasa. Lõpuks jäi bool alla ning neiud purju. Kõigist seiklustest saate lähemalt lugeda siit, Iiris on need päris haaravalt kirja pannud.

Laupäeval käisime Camdenis – Pips oli seda minu juttude peale pikisilmi terve nädala oodanud. Ilm oli Londonile sobivalt s*tt (sügis on tulnud, lapsed!), aga me ei lasknud ennast sellest häirida.

Seekord oli Suur Šoppingupäev eelkõige minu jaoks, panin igasuguse nänni alla magama ca £75 ja mul on nüüd peale uue koti, rahakoti, jaki, sviitri ja kahe paari kõrvarõngaste veel uhiuus t-särk kirjaga F*ck the gap – kes Londonis käinud/elanud, saab irooniast aru.

Paar pilti ka:

See on minu lemmikhiinakas, kus Camdenis käies alati sööme:

Continue reading »