Sain üle ei tea mitme nädala (kuu?) kõik oma regulaarsed blogid läbi loetud. Ja natuke nutaks ja halaks teemal, kui nõme on seda mitmenädalase hilinemisega takkajärgi ja kiiruga teha. Ei ole aega nii palju kommenteerida, kui tahaks ja nii edasi. Millal, oh millal, saan ma endale koju neti?
Ja kui jätkata tänase esimese postituse arutelu tulevaste võimalike töökohtade teemadel, siis ma tegelikult tahaks hirmsasti töötada kuskil kontoris, kus oleks huvi pakkuv töö ja lahedad kolleegid. Ja kus saaks ilusasti riides käia! Mul on nii kõrini sellest mõttetust S-suuruses (ja ikkagi lohvakast) meestelõikega mustast T-särgist, mida siin päevast päeva kandma pean (jah, tuletame meelde – olen õnnelik, et ma ei pea kandma mingit idioodivormi), mulle ikka üldse ei istu üldse töötamine ükskõik millises toidu/toitlustamisega tegelevas ettevõttes.
Mu Eesti viimane töökoht peaaegu oli selline mõnus, ehkki tegemist polnud kontori, vaid poega. Kolleegid olid viimase peal, pood oli teine kodu ja vormiriietus oli ilus. Mul pole midagi vormiriietuse vastu, teate, kui see ilus on. Säästab aega ja vaeva ja raha. Nojah, seeliku kandmist võiks muidugi ikka lubada ;)
Mis sellesse viimasesse töökohta puutub, siis… Kuna mul on kombeks mäletada igasugustest asjadest vaid head ja kõik halb sujuvalt unustada (vahel harva mõne eriti ebameeldiva asja/isiku puhul ka vastupidi, aga see selleks), siis ma olen hakanud seda päris taga igatsema. Samas tean, et PÄRISELT ei taha ma sinna tagasi minna, kui ma ükskord jälle Eestis olen, olgu ahvatlus kuitahes suur. See oleks paigalseisu või tagasimineku tunne. Areneda tahaks!
Olen mõelnud võimalikkusele töötada seal kunagi ehk poole kohaga või pakkuda ennast taas Eestis elades asendama, kui vaja on… Ah, miks sellest praegu mõelda, enne järgmist suve pole kindlasti plaanis Londonist ära kolida ja siiski ei ole kindel, kas Eestisse pikemalt pidama jään.
Aga liikudes tagasi algse idee juurde – tahaks kontoris töötada, jah. Asi on natukene selles, et ma lugesin täna mitme inimese blogisid, kes töötavad vahvates kollektiivides. Ja natukene selles, et ma loen praegu ühte raamatut, kus tegelased töötasid nullist oma firma üles, millel hetkel (noh, kuhu ma oma lugemisega praegu jõudnud olen) läheb hullult hästi ja ma kohe tunnen, kuidas ma elan neile kaasa ja… Tobe ehk veidi, aga nii see on.
Mulle mõnes mõttes meeldib üksi töötada, sest ise tehtud – hästi tehtud (üksi/meeskonnas töötamise plussidest ja miinustest minu vaatenurgast võid pikemalt lugeda siit). Samas kogu aeg päris üksi läheks ma hulluks – ma olen ju meeletu suhtleja.
Tahaks töötada kuskil normaalses kohas, kus oleks oma konkreetsed ülesanded, aga saaks teha ka meeskonnatööd. Kus oleks noor ja lahe tiim. Kus oleks huvitav töö, normaalsed töötingimused ja normaalne palk. Tahaks tööd, mida teha kirega.
Ah, kes meist ei tahaks?
Mul endiselt pole õrna aimugi, millega see ettevõte tegelema peaks. Mis kurat mind huvitaks? Aga sealjuures olen ma täiesti kindel, et selliseid töökohti on küll ja veel, erinevatel aladel, ma lihtsalt ei oska otsida või ei tea, et mind selline asi huvitada võiks.
Teisest küljest oleks muidugi mõnus töötada nö vabakutselisena – siis, kui ise tahad. Tõlkimine oleks selle koha pealt väga lill. Aga see on ilmselt siiski piisavalt üksluine, et ma seda põhitööna väga kaua teha viitsiks. Põnev peab olema!
—
Haa, ma nüüd teen kõikide oma vaikitud päevade eest bloginormi täna kuhjaga tasa. Lugege, kuni surete :P
Aga ema ja Marise külaskäigust vist ikka täna kirjutada ei viitsi, peaks hakkama kodu poole hoidma, nälg tapab. Valin ja lõikan nädalavahetusel pildid valmis ja siis esmaspäeval ehk… Või millal iganes mul tuju tuleb.
