remont

Taipamised

/ oma kodu, remont, rõõm, suhted / 12 Comments

Mind ikka endiselt hämmastab, kuidas mina – professionaalne ja oskuslik igapäevaste pisiasjade üle rõõmustaja – kaon vahel kuudeks või isegi aastateks oluliste asjade puhul mingisse mõttetusse rahulolematuse mulli, sellest ise arugi saamata. Ja kui ma sealt lõpuks jälle pinnale ujun ja vaatan neid asju uue pilguga, siis ma siiralt ei saa aru, mida ma need möödunud kuud üldse virisesin. Keskendud negatiivsele – seda tuleb juurde. Oled tänulik selle eest, mis on – tuleb häid asju juurde. Lihtne ju? Aga miks… Miks ma ikka unustan?

Mul on neid taipamisi ju varemgi olnud mitmeid. Kaaslasega olime 2023 suvel lahku minemas, kuni sama aasta sügisel oli teatud taipamine ja uuesti armumine. Lugesin üle vanu blogipostitusi, nii kinniseid kui avalikke – oli täitsa tore iseenda mälu värskendada. Küll on ikka hea, et blogin vahel harva ka neist olulistest asjadest, teen endale selle eest pika pai.

Armusime uuesti… Ja selles õnneuimas arvasin ma, et oleks hea mõte remonti teha 😀 Kuna Kaaslase vend ja vennanaine on väga osavad renoveerijad, kes muudkui oma majas toimetavad ja imelisi asju korda saadavad, siis arvasime, et mis see üks magamistuba ära ei ole. Püha issand, kui vale mõte see oli… Ühesõnaga jah, see järjekordne remondistress mõjutas meie suhet ikka väga rängalt.

Ma ei mäleta, kui palju ma olen sellest minevikus kirjutanud ja kuna ei viitsi vanu postitusi üle lugema minna, siis võimalik, et lihtsalt kordan ennast. Peamine eesmärk oli mäletatavasti teha magamistuba helikindlamaks. See tuba ei ole aga lihtne väike nelinurk, vaid pigem suurem ja sopilisem – kaldlaed, talad ja kõik muu. Alustasime 2024 suvepuhkuse ajal ja lootsime vist naiivselt nende kolme nädalaga valmis saada 😀 Tegelikkuses tegi Kaaslane seda ühe toa remonti ligi pool aastat, hambad ristis, põhitöö ja elu kõrvalt, kusjuures mina ei suutnud talle pakkuda mingitki tuge, kuna minu jaoks oli see projekt juba pärast üht kuud nii üle mõistuse veninud ja vastuvõetamatu, et ma lihtsalt distantseerisin ennast sellest… Mina ei saanud aru, kuidas saab miski nii kaua aega võtta, tema ei saanud aru, kuidas ma saan nii hoolimatu olla ja üldse teda ei toeta. No see oli nüüd jällegi lihtsustamine, liialdus, kuidas iganes soovite – aga laias laastus, ma ütleks, umbes nii oli. Minu arust oleks ta võinud juba kuu aja pärast tõdeda – meie võime teha asju teistmoodi, ta ei soovi seda remonti ise teha ja võime selle lõpetamiseks töömehe leida. Alles minu nõudmise peale lõpuks detsembris palkasime inimese, kes aitas remondi ära lõpetada. Mina maksin töömehele oma viimaste säästudega, samas kui Kaaslane oli kulutanud enne seda kordades suuremaid summasid materjalidele, oma ajast ja närvidest rääkimata. Nii et minu panus kogu sellesse remonti oli ikkagi võrdlemisi väike. Minu stress oli aga oi kui suur – ja tema oma tõenäoliselt kordi suurem… Arvan endiselt, et suhte säästmise nimel oleks tulnud see otsus juba kuid varem teha… Tagantjärele oleme kõik targad 🙂

See remonditeema on ikka läbiv mu elus ja suhetes, eks? Noh, igatahes, saime peaaegu kõik tehtud, et jõule enam-vähem nautida – magamistuppa jäi küll põrand panemata ja seda tegime salaja õekesega ning Kaaslase venna ja vennanaise abiga, kui Kaaslane ise oli USA-s tööreisil… 😀 Ja siiani pole ma jaganud teile sellest renoveerimisest pilte, sest esiteks näeb uus välja suht sama kui vana, erinevused on minimaalsed… Teiseks ma ei jäänud üldse rahule kardinatega, mis valisin, pole suutnud leida sobivas toonis voodipesu – see tähendab, et sisekujunduslikult on tuba siiani pooleli, voodipesu ja kardinad ei sobi omavahel, mis ma siis näitan 😀 Kunagi näete 😀

Aga jah… See uuesti armumine ja õnneuim said remondilt hävitava löögi – tehtud see lõpuks ju sai, aga mõjutas meie suhet palju pikemalt. Arvan, et mõlemil olid teise poole suhtes omad kaebused ja trots, mis ka edaspidi aeg-ajalt pinnale ujusid. No ja nii ma olengi mingis mõttes selles remondistressis purjetanud praeguseks üle aasta.

Mul tekkis siinkohal paralleel koroonaaegse kodukontori ja ületöötamisega, kui ma vahepeal midagi teha ei suutnud ja zombie olin… Kaaslane, kes oli selleks hetkeks haiglast kodus, aga tööl veel ei käinud, pidi suht kõigega üksi hakkama saama ja seegi mõjutas meie suhet veel pikalt ning tegi iga pisiasja suhtes tundlikuks…

Eelmisel suvel läksin uuesti teraapiasse. Ei mäleta, kas sellest olen üldse midagi maininud blogis, ma tahaks sellest kunagi kirjutada küll, aga mul on see pakett ikka veel pooleli. Suurem osa sai tehtud, aga jupikene, paar viimast seanssi, on veel ootel – sai aeg kinni pandud, aga siis edasi lükatud, sest ei olnud kindel, mis teemaga soovin veel täpselt tegeleda. Tahtsin natuke oodata ja tunnetada, mis minu jaoks kõige vajalikum on, aga sellest tulenevalt on see paus praegu pikemaks veninud, kui mul algselt plaanis oli. Aga küll tuleb ka see taipamine ja siis jätkan eduka lõpuni. Teraapiast oli mingis mõttes palju kasu (näiteks rahaga seotud stressi leevendamise osas), aga suhteteemad on muidugi keerulisemad ja sealt ei saagi loota nii kiiret arengut, kuna suhtes on kaks inimest ja mina üksida saan muuta vaid iseennast. Ja nii ma olengi siin mõtisklenud ja kõhelnud, laias laastus on kõik ok, samas see remondistressist tingitud rahulolematus teatud asjadega ei olnud kuskile kadunud ja tõsimeeli kahtlesin jälle, kas ma ikka tahan selles suhtes olla… Sellest teraapiast ma kunagi veel kirjutan pikemalt, luban, aga tahan kõigepealt paketi täitsa ära lõpetada ja siis muljetada.

Igatahes, see kõik oli vaid taust, eellugu. Ja nüüd siis jõuan lõpuks ka taipamisteni.

Vaatasin eile õhtul Mallu viimast vlogi, kus ta mainis, et kui sa oma kaaslast reisilt koju ei oota, siis ei ole õige suhe. Ja ma tegelikult mäletan veel ühte Kaaslase tööreisi eelmise aasta… Sügisest äkki? Ma ausalt täpselt enam ei mäleta, ta ikka käib mitu korda aastas ja minu peas lähevad need kõik õige kiirelt sassi 😀 Igatahes ma toona täiega nautisin seda, et kõik püsib palju paremini korras, nautisin lastega üksi olemist ja ei tundnud eriti Kaaslasest puudust – mõtlesin, kas see on märk, et peaks ikkagi lahku minema.

Noh, nüüd märtsi alguses käis Kaaslane jälle tööreisil ja appike, kuidas ma teda seekord igatsesin… 😀 Ja kuidas ma tõdesin, et asi pole tõesti ainult puhtas olmes nagu kütmine ja kokkamine, vaid lihtsalt üleüldiselt selles, et igapäevaelu koos temaga on palju mõnusam ja nauditavam, kui üksinda. Kaisus magamine, koos tööl käimine, kohustuste jagamine ja ka kõik muu. Nii et vahepeal juba oli toimunud mingi mõttemuutus ja igatsus oli tagasi. Ehk siis Mallu kriteeriumite järgi pole vaja lahku minna 😀 😀 😀

Ja siis teine pool taipamisest, oma koduga seotud. Sest rahulolematus ja stress, mis magamistoa remondiga meie suhtesse tuli, puudutas võrdselt mõlemat – suhet ja kodu. Olen olnud oma armsa koduga pärast seda remonti teenimatult karm ja rahulolematu. Veel hiljutistes postitusteski olen ju sel teemal kurtnud.

Umbes kuu-poolteist tagasi lugesin mingit investorite raamatut – isegi läbi ei lugenud, ainult sirvisin ja lugesin huvipakkuvamaid kohti – ja sealt tekkis järsku idee, et tahaks Tartusse korterit osta 😀 Olen pikalt mõelnud, et soovin endale tulevikus investeeringuna üürikinnisvara soetada – ja ehkki esialgne plaan oli osta korter Pärnus, sest ilmselgelt on lihtsam kinnisvara hallata, kui see on samas linnas, siis nüüd on Plikal üpris kindel soov minna Tartusse ülikooli. Tartu on mu lemmiklinn ja mõtlesin, et miks mitte osta siis hoopis sinna korter selleks ajaks, kui Plika õppima asub – miks maksta üüri, kui võiks selle asemel maksta hoopis pangalaenu? Muidugi pole veel 100% kindel, et ta järgmise kahe aasta jooksul meelt ei muuda, aga hetkel tundub küll nii, et just Tartu ja Plika võimekust arvestades usun, et tema, vastupidiselt minule omal ajal, saab ka tasuta kohale 🙂

Suhterahulolematusega seoses olin pikalt mõelnud, kas see suhe üldse jätkub, kui me pärast laste pesast välja lendamist ühise maja maha müüme. Hoiab meid siis enam miski piisavalt koos? Nüüd aga olen veendunud, et jah, ma tahan olla Kaaslasega koos ja vaadata, millise hingamise saab meie suhe uues etapis, kahekesi. Kassid muidugi ka 😀 Jah, tahan osta koos temaga ka järgmise kodu. Samuti jõudsin tõdemuseni, et soovin pärast maja müüki osta kindlalt just neljatoalise korteri. Selleks, et meil mõlemal oleks lisaks ühisele elu- ja magamistoale ka kummalgi nö “oma tuba”, mis ei pea olema üldse suur, aga lihtsalt võimalus uks kinni tõmmata ja olla soovi korral täitsa omaette.

Miks ei piisaks selleks ühest toast, küsite? Sest meie organiseerimisstiilid on erinevad 🙂 Tema on pigem visuaalne organiseerija ja soovib, et kõik asjad oleksid silma all. Mina soovin, et kõik “koledad” asjad oleksid “peidus”. Ja tema pooleliolevad projektid, mida ta praegu üritab hoida igal pool silma all elutoas, tekitavad minus stressi ja tunnet, et kodu on sassis. Seega oleks parim lahendus, kui tal oleks oma tuba, kus ta saaks sättida kõik oma asjad täpselt nii visuaalselt, nagu talle meeldib – ja mina saaks lihtsalt ukse kinni tõmmata ning kõik olekski peidus 😀 Ma ise aga olen tundnud aastaid puudust eraldi kontoriruumist. Praegu teen kodukontorit köögilaua taga, Kaaslane elutoa kirjutuslaua taga. Aga ma tahaks eraldi tuba, kus saaks ukse kinni tõmmata, üksi olla ja keskenduda. Magamistuba on minu jaoks magamiseks ja seksimiseks, sinna ma kindlasti tööasju ei taha. Elutuba on avatud… Kaaslase “eraldi” tuba kõigi tema asjadega oleks minu jaoks stressi tekitavalt “sassis”. Seega minule ka üks väike eraldi tuba palun, mida saan oma soovi järgi sisustada. Kus oleks ilus ja korras 🙂

Lisaks oleks need kaks tuba vajadusel ka külalistetoad. Kui eelmises kodus oli meil elutoas lahtikäiv diivan ning kaks lahtikäivat tugitooli, samuti ruloo, mille sai alla tõmmata ja uks, mille sai kinni tõmmata – olid nagu mingid tingimused külaliste ööseks jätmiseks. Nüüd on elutuba läbikäidav, ruloosid pole, diivanid lahti ei käi, magada neil küll saab, aga ütlen ausalt, et ise sellistes tingimustes ööbida ei sooviks ja selles majas polegi meil keegi eriti öösel siin olnud. Vahel, kui Plika on kodust ära, olen saanud tema tuba 120cm laia voodiga külalistetoana kasutada. Aga tulevikus, kui lapsed on välja kolinud, loodan ju ikka, et nad hakkavad kodus käima – vahel ka koos. Kunagi tekivad neile kaaslased, ehk saavad isegi lapsed. Seda enam oleks oluline, et nad saaksid ka meie uues kodus mugavalt eraldi ööbida. Nii et neisse kahte eraldi tuppa tuleks kindlasti pimendavad rulood ja kas lahtikäiv diivan või 120cm lai voodi, et kumbagi tuppa mahuks vajadusel mugavalt ka kahekesi magama.

Seega siis kindlalt just neli tuba. Ja kui see sai ära otsustatud – ning ühtlasi tekkis soov osta Tartusse korter – mõtlesin, et sel juhul võiks nö “vahetuse” ju võimalusel juba varem ära teha. Kuniks lapsed veel kodus elavad, on mõlemil oma tuba olemas. Kui oleks sobiv korter, kuhu kolida, võiks ju kohe maja müüki panna… Ja siis, et kõik oleks õiglane, ostaks ühe korteri koos elamiseks ja mõlemad ühe üürikinnisvaraks. Minu oma oleks siis Plikale ülikooliaastate jooksul koduks. Ma ei ole küll pangaga sellest plaanist veel rääkinud, aga niisama küll uurinud maksimaalse laenusumma kalkulaatoreid ja arvutanud, kui palju ma umbes laenu saaks. Maja müügist jagub enam kui piisavalt kolme korteri sissemakseks ja minu palgaga peaks saama 1,5 laenu kätte küll. Praegu on mu sissetulekud suuremad ja on kaks ülalpeetavat. Tulevikus on ainult palk, aga pole ülalpeetavaid. Laias laastus sama. Eks ma peaks kunagi seda kõike täpsemalt küsima ja uurima, aga praegu pole veel viitsinud, sest pole ühtki konkreetset objekti, mida pangale näiteks tuua. Aega on. Ja kui ma ka ei peaks hetkel teise korteri jaoks laenu saama, siis peab Plika lihtsalt ikkagi üürima – see ei muuda seda poolt, et võiksime soovi korral kohe maja 4-toalise korteri vastu vahetada.

Pärnu neljatoaliste korterite kuulutused on mulle jooksnud meili peale alates suvest 2023, nii et olen sel turul õige pikalt silma peal hoidnud ja sobilikke variante on nende aastate jooksul olnud õige vähe. Aga muidugi mul olid toona kindlamad soovid ja siis ma näiteks kõik 5-kordsed majad välistasin eos, ei pööranud neile pea üldse tähelepanu.

Lisaks neljale toale on meie jaoks kõige olulisem piirkond. Muidugi vaatan kõiki kortereid terves Pärnus ja kui leiaks midagi eriliselt fantastilist ja igas mõttes ideaalset kaugemal, siis kaaluks seda… Aga VÄGA sooviks jääda samasse kanti – ütleme, et max 1km Pärnu turust. Siia kolisime kõigepealt meie, siis õeke, siis ema… Ja mina ei tahaks neist kuidagi kaugemale kolida. Nii mõnus ja mugav on praegu üksteisel külas käimine.

Sellele tõdemusele jõudsin ka, et ilmselt oleks see korter umbes järgmise 10-15 aasta projekt. Õekese noorim laps on hetkel üheksa, nii et vähemalt kümme aastat elab ta kindlalt veel oma praeguses kodus. Pärast laste pesast välja lendamist on ka temal soov kodu väiksema vastu vahetada, reisida jne. Ema ja tema elukaaslane saavad järgmisel aastal 80 – tahan elada nende lähedal, kuniks neid on 🙂 Loodan, et kauaks, aga elu pole igavene… Ja kui tulevikus on rohkem vaja neid abistada, siis jällegi on seda oluliselt kergem teha lähedal elades. 10-15 aasta pärast aga ehk ei olegi enam midagi, mis Pärnus kinni hoiaks? Kes teab, äkki kaaluks siis vahelduseks isegi mõnes teises linnas või riigis elamist? Aeg annab arutust…

Igatahes jõudsime Kaaslasega otsusele, et läheme vaatame üle kõik 4-toalised korterid, mis hetkel müügis ja meie eelarvesse mahuvad. Kuulutuste järgi ei tundunud ükski neist sobivat, aga kunagi ju ei tea… Tasub turuga kursis olla. Nii käisime veebruari lõpus ja märtsi alguses vaatamas kuut korterit meie piirkonnas.

Läbiv teema kinnisvaraga, ükskõik millisele korrale mõtlen – kui palju ebaloogilise ruumipaigutusega kortereid ja maju! Seda nii aastal 2010, 2018-2019, 2023, kui ka nüüd – 2026. Lihtsalt paljud kohad saabki eos välistatud, sest miskit meile sobilikku on puudu. Järgmised kolm aastat, kuni lapsed veel kodus elavad, ei kujuta ma näiteks elu ette ilma eraldi pesumasina ja kuivatita, aga peaaegu mitte üheski vaadatud korteris polnud loogilist kohta kuivati paigutamiseks. Samuti ei kujuta ma järgmised kolm aastat ette elu ilma nelja inimest mahutava söögilauata köögis või köögile VÄGA mugavalt lähedalasuvas ruumis. Sööme igal õhtul perega koos ühe laua taga ja ei kujuta ette, et iga kord taldrikutega kuskilt pisikesest eraldi asuvast köögist kaugemale elutuppa söögilaua taha peaks jalutama. Kui tüütu 😀 Samas jällegi – kui me alles kolme aasta pärast kahekesi elades korterit ostaks, siis piisaks ju ka sellest, kui kööki mahuks sööma kaks inimest, sest siis käiks lapsed kodus harva ja suurem söögilaud elutoas oleks ok. Samuti, kuna pesumasin-kuivatid lähevad järjest efektiivsemaks, siis kahekesi elades saaks vast sellisega hakkama, ei oleks tingimata eraldi kuivatit vaja.

Aga jah… Vaatasime kõik korterid üle, sõelale jäi vaid üks, mis oli piisavalt loogilise ruumipaigutusega ja üleüldse selline, kus nägime end elamas – aga see on ka praegu meie nelja jaoks liiga väike. Nii et… Hetkel elame majas edasi 😀

Korterite vaatamine oli sellegipoolest väga silmiavav. Algselt olid veel teatud eelistused, et võiks olla väiksem maja või mingi konkreetne küte… Hiljem aga tõdesin, et tegelikult pole ausalt vahet, võin järgmiseks koduks valida vahelduse ja kogemuse mõttes ka viienda korruse keskküttega korteri. Samas ei välista üldse ka puukütet – õhksoojuspump lisaks ja sobib hästi. Peamine on ikkagi piirkond ning mõistlik ruumipaigutus (mis sisaldab endas sobivat kohta söögilauale ja kuivatile). Ok, maja võiks vähemalt väljast renoveeritud olla, sellega küll ei viitsiks diilida. Seest veel võiks, kui hind oleks odav ja kõik muu ideaalne. Seest renoveerimine oleks tüütu, aga saaks selleks inimesed palgata ja kui ise ei tee, elaks üle 😀 Ja veel üks asi, mis ikkagi oleks väga oluline – terrass või rõdu… Aga muidugi meie kandi suurtel majadel pole ka eriti rõdusid, kahjuks. Pigem elaks turu kui ranna lähedal, aga rõdudega majad on pigem Tammsaares. Väiksematel majadel on teinekord korteritel aialapid või terrassid, aga seal jällegi sõltub hästi palju, kuidas see naabrite vahel jagatud on. Ausalt öeldes ma ehk eelistaks isegi suure maja rõduga korteri anonüümsust väikse maja aialapile, kui sinna minekuks tuleb kuskilt läbi käia ja kogu aeg suhelda… 😀

Nii et pärast kõiki neid vaatamisi aduda, et me EI PEA praegu veel kuskile kolima ja võime südamerahus elada edasi oma imelises majas, kus on mõistlik ruumipaigutus ja oma aianurk oma terrassiga… Korraga valmistas seesama kodu, mille vastu enne nii kriitiline olin, jälle tohutut rõõmu 😀

Pisut remonti otsustasime siiski teha. Oleme saanud kogemusi ja praeguseks on üsna selge, mida me suudame ise teha, mida mitte. Lihtsamate projektidega on meil siin täitsa hästi läinud, nii et kui nendega piirduda, võiks saada remondirindel ka jälle mõne eduelamuse. Köögiremont ei tasu ennast ära – seda tehku pigem järgmised omanikud täpselt oma vajaduste järgi. Vannitoa värskendus tundub aga täitsa hea mõte – mikrotsemendiga katmine ei tohiks olla ülearu keerukas ega kallis – seda ilmselgelt ise ei tee, pean küsima mõned pakkumised ja siis saame otsustada. Professionaalne töömees peaks sellega ju üsna kiirelt ühele poole saama? Esikuremont tundub samuti täiesti tehtav, seda ehk isegi omade jõududega. Sinna on vaja põrandakütet ja lihtsalt värskendust – uus seinavärv, uued nagid. Mõlemast olen pikalt unistanud – jõuaks tulemusi veel ise nautida ja oleks hiljem lihtsam müüa. No ja nipet-näpet värskendust veel siin ja seal… Ei miskit kulukat ega kapitaalset.

Ehk siis jah… Mitte midagi ei muutunud peale vaatenurga. Seda nii suhte kui kodu puhul. Kõik on endine. Lihtsalt minu arusaam asjadest – sellest, kui hästi kõik juba on – see taipamine lõi jälle järsku puuga pähe.

Ma arvan, et mingil määral mõjutab mind kindlasti ka kevad. Ehkki pime külm aeg mind ei masenda ning naudin ka seda, siis kevad toob ikkagi alati teatud rõõmu ja ärkamise.

Ühesõnaga – kõik on hästi. Kõik on imeline.

Aga kui te peaks teadma kedagi, kes omab siinkandis 4-toalist ja mõtleb, et võiks seda äkki järgmise kahe aasta jooksul müüa… Või äkki kedagi, kes siinkandis tahaks maja osta… Hit me up 😀 Kaks viimast töökohta olen saanud tänu blogile – äkki aitab kinnisvara puhul ka? 😀

Muust elust ka

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, kodumajandus, plika, remont, rõõm, sütevaka / 4 Comments

Üks põhjustest, miks ma eelmisel pühapäeval blogimiseni ei jõudnud, oli ilmselt ka see, et nädal oli äärmiselt sündmustevaene ja muudel teemadel kui “käisin, nägin, tegin” parasjagu heietada ei viitsinud. Sel nädalal on aga pisut rohkem toimunud, nii et on millestki kirjutada ka.

Ma ei mäleta, kas olen blogis varem maininud, et hammustasin enne jõule kuidagi pahasti, nii et üks esihamba plomm tuli lahti. Õnneks mitte täitsa küljest ära, aga oli kohe näha, et kerge pragu sees ja püsib seal ausõna peal. Detsembris ma kohe kindlasti lisaväljaminekut ei soovinud – plomm allus korraldustele ning püsis kenasti oma kohal 😀 Tavapärane aastane kontrollaeg oli mul pandud aprilli, selle ajani poleks kindlasti kannatanud. Kirjutasin siis kliinikusse ja palusin, kas saaks kiiremat aega – nädal möödus, pühapäeva õhtul tuli hambaarstilt kiri, kas saad tulla homme hommikul 8.45. Muidu oleks olnud ideaalne, aga see oli just see päev, mil Kaaslane sõitis autoga Tartusse (ta käib seal iga 5 kuu tagant tervisekontrollis) ja minul oli seega plaan olla autotult kodukontoris. Samas ei tahtnud aega ära ka öelda. Mõtlesin umbes 20 korda oma plaanid ümber – laenata emalt auto (ei saanud, tal oli seda endal vaja ja polnud kindel, kas jõuaks selleks ajaks valmis), sõita bussiga (laadisin igaks juhuks bussikaardile raha), sõita Boldiga (laadisin igaks juhuks äpi alla), minna ikkagi kontorisse (hambaarst on tööle lähemal kui kodule, aga 1,5km hommikul külmas pimedas suure liiklusega tee ääres jalutada poleks ka väga meeldiv olnud), öelda see kuradi aeg üldse ära… 😀 Otsustasin jääda kodukontorisse ja käia hambaarsti juures bussiga, aga siis, kui ma esmaspäeva varahommikul tööarvuti lahti tegin, oli mingi netijama ja ei saanud midagi teha. Mõtlesin, et ok, las Kaaslane siis viib mu enne Tartusse sõitmist autoga kontorisse, seal vast saab tõenäolisemalt jama lahendatud, pakkisin läpaka kaasa, tee peal nägin, et netiprobleem on üldine ja kontoris ei saa ka midagi teha, mõtlesin autos ringi ja palusin tal ennast otse hambaarsti juurde viia, kus ma siis veerand tundi oma aega ootasin. Parandamine läks ootamatult kiirelt ja soodsalt, oli ka aega tavapäraseks hambakivi eemalduseks ja arve oli pärast riigi toetuse maha arvestamist vaid 65€. Kuna tööl netti ikka ei olnud, siis ma ei näinud mõtet kontorisse minna, vaid otsustasin, et lähen ikkagi koju. Bussipeatuses tõdesin, et buss tuleks alles 15 minuti pärast ja mõtlesin, et hakkan siis jala liikuma… Lõpuks läksin terve tee jala – jõudsin samal ajal, kui oleks jõudnud buss – tüüpiline Pärnu bussiliiklus minu jaoks 😀 Netiprobleemi lahendamiseks läks sellest vist veel ca 45 minutit… Ülejäänud päeva sain siis rahulikult kodukontorist tööd teha 😀 Lihtsalt hommik oli selline seiklusterohke 😀

Ah, ja tolsamal päeval ma ju müüsingi töö tegemise kõrvalt veel need pusled maha trenniraha teenimiseks 😀 Aga sellest kirjutasin juba eelmises postituses.

Neljapäeval oli Plikal Sütevakas esimene arenguvestlus. “Vanem võib ka osaleda”, oli kirjas 😀 Mis mõttes võib? Minule nii meeldivad arenguvestlused, põnev kuulda, mis õpetaja räägib 😀 Ja no ekstra põnev nüüd uues koolis, MINU koolis. Plika klassijuhataja on hästi tore ja vestlus ise oli ka väga tore – no selles mõttes, ega teada ju oli, et midagi negatiivset sealt tulla ei saa, kuna Plika on kooliga väga rahul, hinded head, igati aktiivne (tantsib, laulab kooris, osaleb klassibändis) jne. No ja Plika on ju vana optimist ise, nii et ma saan aru küll, miks kõik on rõõmsad, kui ta kuskile kollektiivi satub… Ühesõnaga jah. Oli läbinisti positiivne emotsioon.

Pärast arenguvestlust käisime Plikale uusi saapaid otsimas, sest tal oli ühel saapal pool tallast lahti tulnud – totuke unustas mulle esimesel päeval rääkida, käis järgmise päeva veel täiesti katkise saapaga, siis ma tahtsin minna kohe uusi ostma, aga ta ei viitsinud, nii et käis paar järgmist päeva minu kevad-sügis saabastega, millel on libedad tallad.

Kui seni on lastele jalatsite ostmine olnud pigem “otsime võimalikult soodsalt, sest aasta pärast on nagunii neist välja kasvanud ja uusi vaja”, siis Plika jalg enam ei kasva – seega nüüd, kus saab osta pikemaks ajaks, pole ka kõige odavam hind enam nii oluline. Leidsime Sportlandi Outletist Skechersi saapad, maksid pisut üle 50€, täishind oli ligi 100€. Mugavad, veekindlad, libisemisvastased – Plika on väga rahul ja loodan, et peavad siis hästi vastu ka.

Poiss, kes veel paar-kolm aastat tagasi oli nii õnnelik, kui ma talle pärast pikka tossudega käimist talvesaapad ostsin, sest nii soe ja kuiv ja mõnus, keeldub nüüd igasugustest jalatsitest peale nende Nike tossude, mis ma talle eelmisel kevadel 50€ eest ostsin. No tema jalg vist veel kasvab, aga oleme talle alati võtnud jalatsid väikese varuga, väikseks jäänud need igatahes pole. Ma käisin talle pikalt peale, et palun ostame sulle saapad ka, ei ole normaalne -10 ja lumega käia tossudega… Ei, mul on hea küll. No ma ei jaksanud vaielda, las külmetab siis (ta ise muidugi väidab, et ei külmeta :D). Aga tossud on seni väga hästi vastu pidanud – 9 kuud on olnud igapäevajalatsid, hetkel veel täitsa korralikud. Varem on olnud suvalised tossud ja need on ta pigem ribadeks kandnud, nii et äkki siis Nike kvaliteet on tõesti parem ka? Eks ole näha, kas ta neist millalgi ka välja kasvab – pikkusesse viskab küll siiamaani, viimati oli vist äkki 181cm… Või 182? Ma ise 183cm, nii et varsti oleme ühepikkused. Plika jäi 174cm juures pidama.

Reede õhtul küpsetas Plika Nele retsepti järgi saia. Pani selle ahju ja läks ise üles oma tuppa. Meie Kaaslasega vaatasime telekat ja ka ei kuulnud, kui ahi lõpetas ning taimer kõll tegi. Selleks ajaks, kui me märkasime saia ahjust välja võtta, oli ta pisut küpsem kui oleks pidanud… No maitse oli suht okei ja ära söödud ta sai, aga jah… Ei olnud nii imeliselt pehme ja äärtest krõbe nagu Nele oma… Ei saa päris nii küpsetada… 😀 Inimene õpib… 😀

Eile oli nii imeline päikesepaisteline ilm – lausa lust oli kiigujoogasse ja hiljem koju jalutada. Päeval tegelesin peamiselt pusle panemisega, õhtul vaatasin Clutterbugi ja tema videod mõjusid nii motiveerivalt, et hakkasin pisut enne keskööd koristama 😀 Palju ma muidugi kellaaega arvestades ei teinud, aga panin mitmed asjad ära, mis ammu puhtast laiskusest laiali olid. No näiteks jõuluehete kastid, mis olid kolm nädalat oodanud trepi juures aknalaual, et ma need üles kappi ära viiks… 😛

Motivatsiooni jagus ka tänaseks – ja hea oli, sest vannituba vajas juba ammu põhjalikku kraamimist. Katlakivi eemaldamisele oli liiga pikk vahe sisse jäänud ja põrandal sellest pruunid laigud, riiulid olid kõik sassis ja asjad suvaliselt kuhjatud, sest meil pole seal kunagi olnud head lõpuni toimivat süsteemi… Nii et kohe hommikul tegin kõigepealt puhastuse ja siis tassisin kõik asjad välja, vaatasime üle, viskasime osa ära, panime osa ära andmiseks kõrvale ja ülejäänud organiseeritult tagasi. Paar kastikest oleks vaja osta, et paremini organiseerida, aga see on nagunii ajutine lahendus, oleks ikka vaja vannitoas ka remont ära teha. Esialgu polnud seda plaanis, sest tundus liiga keeruline ja “me ju 5a pärast nagunii müüme maja maha”. Aga tegelikult on viis aastat pikk aeg ja mikrotsementi annab ju panna otse plaatide peale, ehk pole väga keeruline…?

Kraamimine on muidugi ohtlik töö ja selle käigus võib saada kehalisi vigastusi. Meil on vannitoas suur peeglikapp, mille uks oli pärani lahti, kuna ma olin parasjagu asju tagasi panemas. Käisin vahepeal dušinurga riiulile asju viimas, keerasin tagasi ja hoogsa sammuga põmaki laubaga vastu lahtist kapiust… Ei olnud väga meeldiv, ütleme nii 😀 Aga noh, hoidsin külma peal ja praeguseks on see muhk juba tunduvalt väiksem, triip muidugi endiselt nähtav. Eks homme saab siis tööl aru anda, et kas koduvägivald või mis 😀 Kapivägivald! 😀

Remonti oleks praeguseks vaja teha igal pool, aga meil Kaaslasega on mõlemal sellest pool aastat veninud magamistoa remondist trauma. Oleks vaja vahetada mõlemad välisuksed, teha esikus täisremont ja panna sinna põrandaküte (hetkel on see lihtsalt väike kütteta kuubik – talvel kohutavalt külm ja ebameeldiv), köögimööblit oleks uut vaja (ja suuremat külmkappi hädasti) – ja noh, üleüldse kõik eluruumid vajaks värskendust 😀 Aa, ja teisele korrusele oleks ikkagi WC-d vaja, mida me 6a tagasi siia kolides ka planeerisime… No ühesõnaga, edu meile selles kõiges 😀 Ma tahaks luua paremini toimivaid süsteeme asjade hoiustamiseks, aga ütleme nii, et seda on tunduvalt keerulisem teha, kui sisekujundus on pigem selline vanaaegne… Ikea cube storage pole nagu päris see… 😀 Elutoas tahaks KÕIK välja vahetada – diivanid ja tugitool on praeguseks vanad ja väsinud, kirjutuslaud ja sektsioon ebapraktilised…

Kui me siia kuus aastat tagasi kolisime, siis nii jubedatest oludest, et kõik tundus absoluutselt imeline. Aga inimene elab, inimene harjub, inimene tahab areneda. Kodu aga, vastupidi, kulub… Tunnen ennast siin muidugi endiselt sada korda mõnusamalt kui eelmises nõukaaegse vaibiga kodus, aga… Tahaks jälle seda tunnet, mis oli kuus aastat tagasi siia kolides. Selle jaoks on vaja omajagu remonti teha…

Igal juhul, peale vannitoa jõudsin koristada ka osa tagumise esiku kapist, mis samuti kiirelt sassi läheb, sest pole sinna kunagi suutnud lõpuni toimivat süsteemi luua. Ülemise korruse koridoris panime asju ära ja sorteerisin raamatuid (kui viitsiks nüüd veel nende kolme kuhja ära andmisega tegeleda) ning laste eelmiste aastate vihikuid (ma ei ole raatsinud midagi ära visata, ehkki ilmselt mingi hetk peaks… Aga waldorfkooli vihikud on ju nende “õpikud”…).

Ja õhtul tegime sauna! Meil jäi vahepeal saunatamisele hiiglama pikk vahe sisse – soojal ajal pigem ei viitsi ja vahepeal remondi ajal oli saun remondiasjade hoiustamiseks… Isegi mitu aastat äkki ei ole teinud… Aga nüüd 1. jaanuaril tegime üle pika aja ja täna jälle. Külma ilmaga väga mõnus. Kassid hiljem nautisid ka.

Mul on üks kassipostitus ka plaanis, mida minult kommentaaris paluti, aga sellega läheb veel natuke aega… Tuleb, tuleb… Ükskord tuleb 😀

Pole ammu nii produktiivne olnud

/ kodumajandus, remont, rõõm / Leave a Comment

Täna oli selline mõnus laupäev, kus polnud vaja MITTE KUSKILE minna. Ega mul otseselt mingeid plaane polnud, kindlasti polnud mul aga plaani hommikust hilisõhtuni koristada, lihtsalt hakkasin hommikul otsast pihta ja pidama ei saanudki 😀

Koristasin kööki ja elutuba – panin asju ära, pühkisin tolmu, puhastasin pindu, eemaldasin taimedelt kuivanud lehti. Pesin neli masinatäit pesu, viimase kuivati lõpetas peale kella ühteteist. Korjasin kokku ära andmist vajavad riided, mida on praeguseks neli kotitäit ja karta on, et tuleb juurde. (Oleks ammu pidanud neist vabanema, aga olen probleemi mitu kuud ignoreerinud, sest mul pole häid kotte, millega neid Uuskasutuskeskuse sinna putkasse viia, mis igal ajal lahti on… Praegu on Rimi paberkottides, aga nendega läheks kõik laiali, midagi suurt ja pealt suletavat oleks hea.) Sorteerisin ära alumise korruse kapipealse riidehunniku – mul muud riided on üleval magamistoas, aga pidevalt kasutuses olevad trenniriided ja mõned lihtsamad igapäevasemad väljas käimise riided, mida ma tahan pigem all kiirelt selga tõmmata, kui kuskile minek, samuti sokid… Need on all. Ja selle kapi peal (hästi kitsas jalatsikapp, ega palju ruumi pole) oli juba kuid segadus (ah, igal pool on segadus, magamistoa remondi kõrvalmõju, mul on tohutult raske motiveerida ennast korda hoidma, sest “nagunii on kõik sassis”). Ja mul oli liiga palju villaseid sokke – andsin osa õekesele.

Ühesõnaga ärkasin pool üksteist, koristasin õhtul ligi kümneni. Hingetõmbehetki muidugi võtsin ka – hommikusöögiks nautisime wrappe. Käisin pikalt duši all, koorisin ja kreemitasin. Hiljem tuli õeke külla, jõime kohvi ja sõime vastlakukleid. Ülejäänud pärastlõuna üritas õeke ühele mu blogi arhiivipluginale normaalset välimust saada (ta harjutab WordPressi kasutamist) – mina muudkui koristasin. Plikal oli tantsukooli freestyle võistlus, jõudis sealt koju alles enne kümmet. Me siis ootasime õhtusöögiga, mis nagunii venis ligi üheksani, kuni ta oli koju jõudnud.

Viimase kuivati lõppemist oodates sain võtta väikese puhkehetke – juua teed, süüa kuklit ja vaadata ühe The Unsellables video (oo, mulle hullult meeldivad need). No ja nüüd ongi kell jälle hirmus palju – õhtujutt jäi täna ka Plikale lugemata, vaeseke oli nii väsinud, et läks pärast sööki otse magama.

Hoolimata edukast koristuspäevast on vaja veel palju teha, enne kui ma jälle koduga rahul olen. Saaks need viimased remondiasjad eest ära, ega enne lõplikult korda ei saagi. Peale magamistoa remondi sai all ka korstnajalga krohvitud ja köögis niiskuskahjustusega aknapõsed ja -laud ära lõhutud ning korda tehtud… Nüüd on vaja elutoas lamp tagasi seinale saada, köögis mingi ventilatsioonijubin uuesti paigaldada, aknale ja põrandale liistud, väike riiul tagasi seinale… Magamistoas vaja radikas seinale tagasi panna, samuti lambid ja lüliti ja osad pistikud ja liistud ja… Kindlasti midagi veel. Aga vähemalt on üle poole aasta on parkett maas ja riidekapp toas, hommikumantlite nagi ja peegli saime ka seinale – ehk siis peaaegu inimese tunne on juba.

Ja ühest küljest on remondist oksendamiseni, teisest küljest vaatan, et tagumises esikus, kust me eelmisel suvel osa tapeeti ära vahetasime, on nüüd kassid teises osas ka tapeeti maha kratsinud, peaks sealt korda tegema… Ja vannitoas, kus suvel peegli kapi vastu vahetasin, vajaks uksetagune riiul ka välja vahetamist, kui ma ainult suudaks välja mõelda võimalikult soodsa ja viisaka välimusega kinnisema lahenduse, et asjad poleks silma all… 😀 Ja kööki tahaks side by side külmikut (sest meie praegune on liiga väike), mis mahuks ainult ühe kindla kapi asemele, mis tähendab, et praeguse külmiku kohale tuleks ehitada olemasolevatega matchiv köögikappide torn, kuhu keskele läheks praeahi… Hea küll, igaüks neist mainitud projektidest on lihtsam kui see fakken magamistoa lahti võtmine ja tagasi kokku panemine, aga ma olen sellest pool aastat veninud remondist nii traumeeritud, et ei tea, millal olen ükskord valmis uuesti midagi vähegi mahukamat ette võtma. Rahaline pool muidugi ka – köögi uuendused tahavad kõige rohkem nutsu. Vannitoas ilmselt kah omajagu, sest see kapp on vaja ikkagi ehitada, mingit valmislahendust sinna ilmselt ei leia. Tapeedi panemine, see on veel kõige lihtsam – õigemini ma arvan, et sinna seina enam ei panekski, vaid värviks selle asemel – mis muidugi tähendab, et tuleb vana tapeet eemaldada ja siis pind tasaseks saada, aga kui keegi ütleb mulle pahtel ja lihvimine, siis ma juba oksendan 😀

Hea küll, läks jälle käest ära see värk, lähen parem magama 😀

Aa, aga et mõni temaatiline pilt ka postitusse saaks, siis meenutus septembri lõpust, kui me tagumise esiku kappi ühe riiuli juurde panime. See soov oli mul pikalt-pikalt – küsisin pakkumist mingist salongist ka, aga hirmus kallis oli ühe näkase riiuliplaadi kohta, nii et lõpuks ostsime ehituspoest 12.59€ eest puitplaadi, Kaaslane lõikas venna juures õiget mõõtu, puuris mõned lisaaugud ja saingi terve riiuli lisaks. Kohe palju rohkem hoiuruumi, rõõm!

Kuidas ma kummutit restaureerisin

/ kodumajandus, remont, rõõm / 2 Comments

Otsisin pikalt-pikalt magamistuppa tumedast puidust vanaaegset kummutit. Kammisin kuid erinevaid veebilehti, aga põlgasin kõik ära – kui oli liiga kaunistatud, ei meeldinud, liiga lihtne ei meeldinud, liiga kallis ei meeldinud… Põhimõtteliselt paar enam-vähem sobivat varianti oleks olnud ca €175 hinnaga – mida väga maksta ei soovinud. Seega oli suur mu rõõm, kui Kaaslase vanast majast, mille sisustuseks on enamjaolt tüüpiline inetu nõukaaegne mööbel, tuli välja ka üks igati sobiv kummut. Korralikku “enne” pilti mul kahjuks polegi, töö käigus tehtud piltidelt näete natuke esialgset seisu ka. Oli üksjagu kriibitud ja praod sees.

Mäletatavasti tegin aasta alguses lõpuks korda meie tammepuidust söögilaua, mis oli enne seda olnud ligi 10a kasutusel vakstuga. Seega oli mul seekord pisike kogemus, samuti olemas taldlihvija ja ka sobivas toonis Osmo õlivaha üle poole purgi alles.

Alt läksime seekord puidupahtli ostmisega. Irooniline on see, et töötaja, kellelt nõu küsisin, oli toosama, kes eelmine kord laua jaoks ka kõike soovitas ja ülihästi. Seekord oli tal teine klient ka ootamas ja oli selline kiirustamine. Ta ütles, et pahtlit valitakse puidu tooni järgi – mina vaatasin näidiste järgi tamme, tema soovitas mändi ja miskipärast selle ära ostsingi. Ehkki ise samal ajal mõeldes – ma elu sees ei usu, et see kummut on männipuit ja üleüldse, kui ma selle tumedaks toonin, siis miks ei võiks see puidupahtel olla ka tume. Oleks pidanud rohkem mõtlema või ennast paremini seletama. Tänapäevased kummutid on väga tihti heledamast puidust jah… Ühesõnaga, mis seal ikka, õppetund. Pahtel oli liiga hele ja jäi läbi kumama, aga kuna see kummut läks üsna hämarasse nurka, siis seal seda näha pole. Paljudes asjades olen ma liigne perfektsionist, aga õnneks mööbli ja remondi puhul olen õppinud ära chill suhtumise – kui tegelikult igapäevases kasutuses näha pole, siis las olla. Las olla see heledam pahtel seal kummutil, las olla need ebaühtlaselt lõigatud servakandid tööpinna otstes 🙂 See on kogemus ja osa elust 🙂

Võrreldes lauaga läks kummutiga töö nagu lennates. Kuna algne toon oli sobiv, oli võimalus jätta kõik kumerused ja õnarused lihtsalt puutumata – lihvisin ainult siledaid pindu ja see läks imekiiresti, 15 minutit ehk. Vaha peale kandmine ei võtnud ka eriti palju kauem. Ja lõpptulemus minu jaoks täiesti rahuldav – kordi parem kui enne.

Eraldi rõõmustan siin veel varstolmuimeja üle. Dyson oma korraliku imemisvõimsuse ja erinevate otsikutega kulus marjaks ära nii kummuti, riidekapi kui Poisi legokarpide puhastamisel. Nii imelihtne ja mugav. Ma ausõna ei tea, kuidas ma enne ilma hakkama sain 🙂 See kummut oli meeletult tolmune ja kohati ämblikuvõrke täis – lihtsalt niiske lapiga puhastada oleks seda üsna tüütu olnud…

Siit on natukene näha, kui kriibitud oli plaat enne. Ehkki mitte väga vist, sest kõik on juba pahtline ja tolmune.

Siit ka näha veel lihvimata osa, üsna kriibitud.

Üks kiht vaha peal:

Täiesti vale värvi pahtel 😛

Teine kiht vaha:

Aga valmis kummutist koos sahtlitega näete pilti hiljem, magamistoa postituses 😀

Kuidas ma lauda restaureerisin

/ kodumajandus, remont, rõõm / 2 Comments

Kui me ligi 1-aastase Plikaga vahepeal ühe lühikese sutsaka Londonis elasime, saime endale täitsa tasuta ümmarguse laua, mis meeldis meile nii väga, et kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse kolides võtsime selle kaasa. Järgmised ligi 10a oli see meie kodu köögi söögilaud – kuna see aga eriti hea välja ei näinud, siis oli sel kogu aeg vakstu peal – et paigast ei läheks, kinnitasin selle alati klambripüssiga, mis tähendas, et nende aastate jooksul sai laua sisse üksjagu klambreid.

(Hah, vaatasin seda päevalilledega vakstut ja mõtlesin, et appi, kui kirju… Ma armastan endiselt värve ja mustreid, aga mida aeg edasi, seda väiksemates kogustes… Kui mustriga tapeet, siis ainult ühes seinas. Kollane köögis – ei soovi enam seinu, piisab nõudest. Kui lauale on mingit katet vaja, siis pigem ühevärviline või võimalikult neutraalse mustriga. Ja taldrikud võiks olla ühevärvilised, piisab sellest, kui kausid ja tassid on kirjud. See on tegelikult huvitav fenomen, mida võiks kunagi pikemalt lahata… Aga pole selle postituse teema.)

Alati oli plaanis see laud korda teha, kui ükskord “päris” remondini jõuame. Aga teate ju küll, kuidas selle remondiga läks.

Esimese kodu ostsime majatäie nõukaaegse mööbliga, sest meil endil olid mõned üksikud mööblitükid (kummut, kapp, võrevoodi), kaugeltki mitte piisavalt kõigi ruumide sisustamiseks. Möödunud üheksa aasta jooksul saime juurde paar uut diivanit (teine ring, sugulaste vanad), mõned muud mööblitükid sõpradelt-tuttavatelt ning ostsime lastele nari ja kummuti. Magamistuppa ostsime voodi ja tegime öökapid. Kõik ülejäänud mööbel kasutuses oligi see vähene, mis varasemast olemas oli ning see, mis elamisega alguses kaasa tuli. Mitte eriti kaunis, aga funktsionaalne. Välja kolides oli kokkulepe, et teeme kodu täiesti tühjaks. Andsime ära nii palju kui saime, viskasime terve konteineritäie mööblit ka minema.

Kaasa kolisimegi ainult selle ümmarguse laua, laste nari, ühe laste kirjutuslaua ja kapikese ning ajutiseks kasutamiseks ka vana voodi ja öökapid. Kui ülejäänu läks üleval korrusel kohe kasutusse, siis massiivne puidust laud jäi garaaži – ootama esimese korruse remondi valmimist, et saada lõpuks korda tehtud ja võtta taas sisse auväärne koht söögilauana.

Oma praeguse kodu saime täielikult möbleeritult. Eelmised omanikud võtsid kaasa vaid mõned üksikud asjad, mis olid nende enda restaureeritud ja seega sentimentaalse väärtusega. Ülevalt magamistoast riidekapi ja kummuti, alt söögitoast laua. Meie jätsime siia kolides maha voodid ja öökapid ning võtsime kaasa vaid lastetoa kirjutuslaua ja kapikese, Poisi uue legolaua… Ning muidugi ümmarguse laua.

Nii et lõpuks ometi oli jõudnud kätte aeg ümmargune laud korda teha.

Mina, eks, ei tea mööbli restaureerimisest mitte kui midagi. Kuna värvida ma seda ilusat puitu kindlasti ei tahtnud, lihtsalt sobivalt toonida, siis kujutasin ette, et peaksin kõigepealt lihvima ja siis peitsima. Küsisin nõu FB sisekujunduse ja remondigrupist – seal vaieldi kõigepealt tükk aega selle üle, kas laud on spoonitud või mitte… Kuna olin maininud, et viimistlus peaks saama veekindel, soovitati kasutada muuhulgas näiteks paadilakki…

No igatahes, läksime siis Decorasse, kus oli peatse kolimise tõttu soodusmüük, et pisut nõu küsida ja vajalikud vahendid ära osta. Sattusin seal ääretult toreda asjaliku müüja peale, kes vaatas fotot, küsis, kas laud on raske ja ütles selle põhjal kohe ära, et ikka täispuit tamm, mitte spoonitud. Ja soovitas Osmo toonivat õlivaha (mida oli ka FB-s soovitatud) – näitas mulle erinevaid toone puidutüki peal ja… Rääkisime ka lihvimisest ning ütlesin, et olen mõelnud taldlihvija laenutamisele, sest liivapaberiga kogu laualt laki maha saamine oleks vist liiga karm töö. Ta ütles, et leidis ise Handymannist paarikümne euro eest taldlihvija, mille ostis just soodsa hinna pärast ja on üllatavalt ok. Tema vihje peale läksingi vaatama ja ostsin samuti. Ma poleks kohe kindlasti hakanud €60+ eest seda ostma, aga €20 oli just see hind, mida olin nõus maksma – täpselt selline asi, mida ei kasuta küll tihti, aga võib ka tulevikus ära kuluda, arvestades mu teise ringi lembust.

Nii ma siis võtsingi ette – eemaldasin sada miljonit klambrit, lihvisin laua kuidagimoodi ära ja kandsin soovituse põhjal ööpäevase vahega hästi õhukeselt peale kaks kihti õlivaha. Peale kandmiseks kasutasin nõudepesusvammi 🙂 Ja no kaugeltki ideaalne pole see tulemus, oleks saanud palju paremini… Ja ma hiljem olen lugenud, et Osmol on ka mingi top oil, mis vist sobiks lõppviimistluseks – äkki proovin kunagi ära, kui viitsin… Sest alguses mulle tundus, et laud pole piisavalt sile. Aga no kõigega harjub ja midagi hullu pole, nii et eks näis.

Igal juhul täpselt nii ongi, nagu nad ütlevad – et kui oled midagi ise korda teinud, siis oled hiljem asjaga eriti rahul. See laud sai täiesti juhuslikult TÄPSELT sama tooni kui toolid, mis koduga kaasa saime… Ja iga kord seal taga süües tunnen suurt uhkust, et ma selle ISE nii ilusaks tegin… Mis siis, et servast mõnest kohast võiks olla tõesti siledam… Aga ikkagi… Ise tegin, nii ilus 😀 Ilusam, kui see laud, mis siin alguses oli. Ma eelistan ühe suure keskmise alt laieneva jalaga lauda nelja tavalise jalaga lauale, mahub mugavamini ümber istuma. Ja ehkki seda kumerustega lauajalga lihvida oli paras k*pp, siis see oli seda väärt, sest näeb nii hea välja 🙂

Scroll to Top