remont

Otsisin pikalt-pikalt magamistuppa tumedast puidust vanaaegset kummutit. Kammisin kuid erinevaid veebilehti, aga põlgasin kõik ära – kui oli liiga kaunistatud, ei meeldinud, liiga lihtne ei meeldinud, liiga kallis ei meeldinud… Põhimõtteliselt paar enam-vähem sobivat varianti oleks olnud ca €175 hinnaga – mida väga maksta ei soovinud. Seega oli suur mu rõõm, kui Kaaslase vanast majast, mille sisustuseks on enamjaolt tüüpiline inetu nõukaaegne mööbel, tuli välja ka üks igati sobiv kummut. Korralikku “enne” pilti mul kahjuks polegi, töö käigus tehtud piltidelt näete natuke esialgset seisu ka. Oli üksjagu kriibitud ja praod sees.

Mäletatavasti tegin aasta alguses lõpuks korda meie tammepuidust söögilaua, mis oli enne seda olnud ligi 10a kasutusel vakstuga. Seega oli mul seekord pisike kogemus, samuti olemas taldlihvija ja ka sobivas toonis Osmo õlivaha üle poole purgi alles.

Alt läksime seekord puidupahtli ostmisega. Irooniline on see, et töötaja, kellelt nõu küsisin, oli toosama, kes eelmine kord laua jaoks ka kõike soovitas ja ülihästi. Seekord oli tal teine klient ka ootamas ja oli selline kiirustamine. Ta ütles, et pahtlit valitakse puidu tooni järgi – mina vaatasin näidiste järgi tamme, tema soovitas mändi ja miskipärast selle ära ostsingi. Ehkki ise samal ajal mõeldes – ma elu sees ei usu, et see kummut on männipuit ja üleüldse, kui ma selle tumedaks toonin, siis miks ei võiks see puidupahtel olla ka tume. Oleks pidanud rohkem mõtlema või ennast paremini seletama. Tänapäevased kummutid on väga tihti heledamast puidust jah… Ühesõnaga, mis seal ikka, õppetund. Pahtel oli liiga hele ja jäi läbi kumama, aga kuna see kummut läks üsna hämarasse nurka, siis seal seda näha pole. Paljudes asjades olen ma liigne perfektsionist, aga õnneks mööbli ja remondi puhul olen õppinud ära chill suhtumise – kui tegelikult igapäevases kasutuses näha pole, siis las olla. Las olla see heledam pahtel seal kummutil, las olla need ebaühtlaselt lõigatud servakandid tööpinna otstes 🙂 See on kogemus ja osa elust 🙂

Võrreldes lauaga läks kummutiga töö nagu lennates. Kuna algne toon oli sobiv, oli võimalus jätta kõik kumerused ja õnarused lihtsalt puutumata – lihvisin ainult siledaid pindu ja see läks imekiiresti, 15 minutit ehk. Vaha peale kandmine ei võtnud ka eriti palju kauem. Ja lõpptulemus minu jaoks täiesti rahuldav – kordi parem kui enne.

Eraldi rõõmustan siin veel varstolmuimeja üle. Dyson oma korraliku imemisvõimsuse ja erinevate otsikutega kulus marjaks ära nii kummuti, riidekapi kui Poisi legokarpide puhastamisel. Nii imelihtne ja mugav. Ma ausõna ei tea, kuidas ma enne ilma hakkama sain 🙂 See kummut oli meeletult tolmune ja kohati ämblikuvõrke täis – lihtsalt niiske lapiga puhastada oleks seda üsna tüütu olnud…

Siit on natukene näha, kui kriibitud oli plaat enne. Ehkki mitte väga vist, sest kõik on juba pahtline ja tolmune.

Siit ka näha veel lihvimata osa, üsna kriibitud.

Üks kiht vaha peal:

Täiesti vale värvi pahtel 😛

Teine kiht vaha:

Aga valmis kummutist koos sahtlitega näete pilti hiljem, magamistoa postituses 😀

Kui me ligi 1-aastase Plikaga vahepeal ühe lühikese sutsaka Londonis elasime, saime endale täitsa tasuta ümmarguse laua, mis meeldis meile nii väga, et kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse kolides võtsime selle kaasa. Järgmised ligi 10a oli see meie kodu köögi söögilaud – kuna see aga eriti hea välja ei näinud, siis oli sel kogu aeg vakstu peal – et paigast ei läheks, kinnitasin selle alati klambripüssiga, mis tähendas, et nende aastate jooksul sai laua sisse üksjagu klambreid.

(Hah, vaatasin seda päevalilledega vakstut ja mõtlesin, et appi, kui kirju… Ma armastan endiselt värve ja mustreid, aga mida aeg edasi, seda väiksemates kogustes… Kui mustriga tapeet, siis ainult ühes seinas. Kollane köögis – ei soovi enam seinu, piisab nõudest. Kui lauale on mingit katet vaja, siis pigem ühevärviline või võimalikult neutraalse mustriga. Ja taldrikud võiks olla ühevärvilised, piisab sellest, kui kausid ja tassid on kirjud. See on tegelikult huvitav fenomen, mida võiks kunagi pikemalt lahata… Aga pole selle postituse teema.)

Alati oli plaanis see laud korda teha, kui ükskord “päris” remondini jõuame. Aga teate ju küll, kuidas selle remondiga läks.

Esimese kodu ostsime majatäie nõukaaegse mööbliga, sest meil endil olid mõned üksikud mööblitükid (kummut, kapp, võrevoodi), kaugeltki mitte piisavalt kõigi ruumide sisustamiseks. Möödunud üheksa aasta jooksul saime juurde paar uut diivanit (teine ring, sugulaste vanad), mõned muud mööblitükid sõpradelt-tuttavatelt ning ostsime lastele nari ja kummuti. Magamistuppa ostsime voodi ja tegime öökapid. Kõik ülejäänud mööbel kasutuses oligi see vähene, mis varasemast olemas oli ning see, mis elamisega alguses kaasa tuli. Mitte eriti kaunis, aga funktsionaalne. Välja kolides oli kokkulepe, et teeme kodu täiesti tühjaks. Andsime ära nii palju kui saime, viskasime terve konteineritäie mööblit ka minema.

Kaasa kolisimegi ainult selle ümmarguse laua, laste nari, ühe laste kirjutuslaua ja kapikese ning ajutiseks kasutamiseks ka vana voodi ja öökapid. Kui ülejäänu läks üleval korrusel kohe kasutusse, siis massiivne puidust laud jäi garaaži – ootama esimese korruse remondi valmimist, et saada lõpuks korda tehtud ja võtta taas sisse auväärne koht söögilauana.

Oma praeguse kodu saime täielikult möbleeritult. Eelmised omanikud võtsid kaasa vaid mõned üksikud asjad, mis olid nende enda restaureeritud ja seega sentimentaalse väärtusega. Ülevalt magamistoast riidekapi ja kummuti, alt söögitoast laua. Meie jätsime siia kolides maha voodid ja öökapid ning võtsime kaasa vaid lastetoa kirjutuslaua ja kapikese, Poisi uue legolaua… Ning muidugi ümmarguse laua.

Nii et lõpuks ometi oli jõudnud kätte aeg ümmargune laud korda teha.

Mina, eks, ei tea mööbli restaureerimisest mitte kui midagi. Kuna värvida ma seda ilusat puitu kindlasti ei tahtnud, lihtsalt sobivalt toonida, siis kujutasin ette, et peaksin kõigepealt lihvima ja siis peitsima. Küsisin nõu FB sisekujunduse ja remondigrupist – seal vaieldi kõigepealt tükk aega selle üle, kas laud on spoonitud või mitte… Kuna olin maininud, et viimistlus peaks saama veekindel, soovitati kasutada muuhulgas näiteks paadilakki…

No igatahes, läksime siis Decorasse, kus oli peatse kolimise tõttu soodusmüük, et pisut nõu küsida ja vajalikud vahendid ära osta. Sattusin seal ääretult toreda asjaliku müüja peale, kes vaatas fotot, küsis, kas laud on raske ja ütles selle põhjal kohe ära, et ikka täispuit tamm, mitte spoonitud. Ja soovitas Osmo toonivat õlivaha (mida oli ka FB-s soovitatud) – näitas mulle erinevaid toone puidutüki peal ja… Rääkisime ka lihvimisest ning ütlesin, et olen mõelnud taldlihvija laenutamisele, sest liivapaberiga kogu laualt laki maha saamine oleks vist liiga karm töö. Ta ütles, et leidis ise Handymannist paarikümne euro eest taldlihvija, mille ostis just soodsa hinna pärast ja on üllatavalt ok. Tema vihje peale läksingi vaatama ja ostsin samuti. Ma poleks kohe kindlasti hakanud €60+ eest seda ostma, aga €20 oli just see hind, mida olin nõus maksma – täpselt selline asi, mida ei kasuta küll tihti, aga võib ka tulevikus ära kuluda, arvestades mu teise ringi lembust.

Nii ma siis võtsingi ette – eemaldasin sada miljonit klambrit, lihvisin laua kuidagimoodi ära ja kandsin soovituse põhjal ööpäevase vahega hästi õhukeselt peale kaks kihti õlivaha. Peale kandmiseks kasutasin nõudepesusvammi 🙂 Ja no kaugeltki ideaalne pole see tulemus, oleks saanud palju paremini… Ja ma hiljem olen lugenud, et Osmol on ka mingi top oil, mis vist sobiks lõppviimistluseks – äkki proovin kunagi ära, kui viitsin… Sest alguses mulle tundus, et laud pole piisavalt sile. Aga no kõigega harjub ja midagi hullu pole, nii et eks näis.

Igal juhul täpselt nii ongi, nagu nad ütlevad – et kui oled midagi ise korda teinud, siis oled hiljem asjaga eriti rahul. See laud sai täiesti juhuslikult TÄPSELT sama tooni kui toolid, mis koduga kaasa saime… Ja iga kord seal taga süües tunnen suurt uhkust, et ma selle ISE nii ilusaks tegin… Mis siis, et servast mõnest kohast võiks olla tõesti siledam… Aga ikkagi… Ise tegin, nii ilus 😀 Ilusam, kui see laud, mis siin alguses oli. Ma eelistan ühe suure keskmise alt laieneva jalaga lauda nelja tavalise jalaga lauale, mahub mugavamini ümber istuma. Ja ehkki seda kumerustega lauajalga lihvida oli paras k*pp, siis see oli seda väärt, sest näeb nii hea välja 🙂

Saate aru, PÄRISELT! Päriselt on mul ESIMEST korda siin elatud aja jooksul tunne, et ma leidsin ruumipaigutuse, mis on siinseid olusid arvestades ideaalne ja millega ma olen tõesti rahul. Kas teate, KUI HEA tunne see on?

Ok, alustame algusest. Praegune ruumipaigutus on selline:

Nende 7,5 aasta jooksul on peast läbi käinud oi kui palju plaane, viimati mõtlesin sellele teemale tõsisemalt eelmise aasta mais ning siis oli parim idee selline:

Aga selle plaani juures ikka paljud asjad ei meeldinud. Lastetoad liiga väikesed ja elutoale liiga lähedal. Magamistoas mõttetult palju aknaid ja üks neist jäi garderoobiosale ette. Mõttetu koridorijupp vannitubade juures. Jne jne jne.

Praeguse plaanini aitasid jõuda kaks olulist tegurit. Esiteks see, et me kolisime magamistoa sinna, kuhu see oleks pidanud lõpuks jääma ja tuli välja, et mulle see variant ei meeldinud. Nii sai selgeks, et soovin jätta oma magamistoa siiski algse koha peale ja pidin mõtlema, kuidas seda saavutada.

Teine oluline tegur: vastuse küsimusele “kuidas?” sain tänu Manni joonistatud plaanile:

Sealt sain esimest korda idee, et vannitubade jaoks võib vabalt võtta pisut ruumi ülemiste suurte tubade arvelt. Seega saab praeguse vannitoa ja koridori osa muuta väikeseks, aga siiski korraliku aknaga kontor/külalistetoaks. Lapsed saavad endale viisaka suurusega ja kahe aknaga toad, kuhu paistab päike terve õhtu ja mida vahepeal asuvad vannitoad pisutki suminast eraldavad (potentsiaalse veesolina vastu pole midagi teha, aga see pole ka nii hull, arvan ma). Meie magamistuba jääb aknaga hommikupäikese poole, väikese vannitoa ja garderoobi mahutasin sinna kõrvale, nagu olen alati soovinud. Ja mõlemad uued vannitoad saavad samuti väikesed aknad (mida ma küll plaanile ei joonistanud)! Ja mulle jääb IKKAGI mu hiigelsuur köök-elutuba, nagu algusest peale plaanisin.

Maha tuleb võtta ainult üks sein, mis on algusest peale plaanis olnud – nojah, tegelikult teine ka, aga kuna see on juba aastaid poolenisti lõhutud olnud, siis ma isegi ei mõtle enam sellest kui seinast – nö “teine pool” on minu jaoks viimased neli aastat üks suur ruum 😀 Kandvad seinad jäävad puutumata, lihtsalt ukseavade asukohad muutuvad ning mõned seinad tuleb lisaks ehitada. Ideaalne!

Naljakas, ma olen ju aastaid mõelnud, aga kordagi sellise variandi peale ei tulnud – nüüd tundub nii hea ja loogiline! Aga ma olin kuidagi nii kinni selles, et vannitoad peavad jääma sinna keskele, sest muud varianti pole… Ja see seadis palju piire. Manni plaan oli minu jaoks otsekui ilmutus 😀

Nüüd, kus põhimõtteline ruumipaigutus on paigas, saab mängida pisemate detailidega. Vannituppa peab mahtuma 70x145cm vann, sellest kummaline nurk hetke plaanil, võib-olla aga tasuks teha kogu vannituba pisut laiemaks ja panna vann teistpidi alumisse vasakusse nurka. Paremale poole on plaanis panna pesumasin ja kuivati. Meie vannitoa ja garderoobi suurustega saab ka veel mängida, vastavalt sellele, kuidas kõige parem tundub.

Aga peamine mõttekoht on muidugi köök-elutuba. Lastetubade ja magamistoa uksed jäävad kindlalt sinna, kus on, ülejäänud uksi (vannituba, kontor, esik) annab nihutada, samuti on  akende ja terrassiukse mõõtude ja paigutuse osas mänguruumi.

Kui ma paar aastat tagasi tõsisemalt renoveerimisplaanidega mängisin, mõtlesin välja umbes sellise paigutuse. Ma ei tea, miks, aga olen alati kujutanud ette hiiglaslikku lauda, mille taga mahuks tegema kõike korraga – ja kui vaja suuremat seltskonda võõrustada, siis mahuvad kõik “pika laua” ümber ära. Mu vaimusilmas oli selline rustikaalne palklaud… Köögi osas ma kunagi täpsemalt ei mõelnudki, lihtsalt nendesse kohtadesse jäi vaba ruumi, kuhu oleks tulnud kõik vajalik ära mahutada. Õige, tegelikult esialgse plaani järgi oleks paremas seinas jäänud vanamoodi – üleval puupliit, keskel uks kontor/külalistetuppa ja köögiks oleks jäänud väiksem L – aga ma ei viitsi hakata seda siin plaanil ümber joonistama, pole nii oluline.

Praegu ma ei ole enam mitte milleski kindel 😀 4×9 meetrit on ikka jõhkralt suur võrreldes praeguse imepisikese 2,4×4 meetrit köögiga. Hetkel on mul ühes seinas külmkapp + meeter tööpinda + kraanikauss, vastasseinas pliidid – vahele jääb ca 1,4 meetrit tühja ruumi. Jube kitsas, aga samas on kompaktsusel teatavad võlud – kõik on käe-jala juures 😛

Täiesti uus, aga väga kindel mõte on see, et ehkki L-kujuline köök all paremas nurgas oleks igati loogiline, siis ma nii kangesti tahan, et see pisike aken sinna alles jääks – et paigutada sinna hommikusööginurgake. Nii väike, kui see aken ka on, sealt paistab ikkagi sisse hommikupäike ja ma olen veetnud nii palju õnnelikke hommikuid sellest aknast paistva päikese käes kohvi juues… Nii et näiteks selline kaarja äärega nurgalauake, mille taha mahuks istuma kaks inimest?

Kuna puupliit jääb ilmselt ainsaks elava tule allikaks, siis on mul suur tahtmine panna see keset ruumi, nagu see on hetkel prooviks paigutatud viimasele plaanile. Vanasse kohta see igatahes jääda ei saa, sest sinna nurka jääb magamistoa uks, mille asukohta ma muuta ei soovi. Nii et külalistetoa alumine sein, korstnajalgade vahel – kuskile sellele joonele pliit tulema peab.

Kas hiigelsuur laud on ikka hea mõte? Pole enam kindel. Sattusin eile Krissuga jutlema ja tema ütles, et tal on kiiks – söögilaud peab olema muudest asjadest tühi ja ilusti kaetud. Ja mul on tegelikult sama kiiks. Ometigi mulle senini meeldis mõte hiigelsuurest lauast, mis on köögi ja elutoa süda, mille ümber mahub tegema kõike. Et las ollagi ühes otsas see poolik pusle või lauamäng, söömise pool on teises otsas. Aga… Äkki ikka oleks parem, kui söögilaud oleks köögi poolel eraldi? Appi! Ma ei tea!

Elutuppa tahan kindlasti suurt riiulit raamatute ja lauamängude jaoks. Järgmiseks mõnusalt suurt diivanit – kas üks nurgadiivan või mitu tavalist, ehk ka mõni tugitool? Eks näis, kõik variandid on võimalikud. Telekat kui sellist endiselt lähiajal plaanis pole, aga suur ekraan võiks sellegipoolest olla, filmiõhtute jaoks – ja kunagi ju ei tea, äkki mu telekavaenulikkus läheb mingil hetkel üle. Miskipärast olen alati ette kujutanud, et diivan(id) on akna all, sest nii on seal istujad näoga ülejäänud ruumi poole – tundub kuidagi mõnusam ja seltskondlikum. Manni joonistatud plaanil oli teistpidi, kas see variant oleks mingil põhjusel etem? Ekraanile ei peegelduks siis aknast tulev valgus, see oleks kindlasti pluss – samas filmi vaatamise ajaks saab ju lihtsalt rulood alla lasta, enamasti teeks seda nagunii pigem pimedatel õhtutel.

Ja ei saa üle ega ümber sellest, et diivanilaud on küll ideaalne popkornikausi, veiniklaasi või läpaka jaoks, aga lisaks tahaks kindlalt ka mingit suuremat normaalse kõrgusega lauda, mille taga mõnusalt puslet kokku panna või lauamänge mängida ja sünnipäevi pidada. No ja see oleks ju ka imelik, kui kaks lauda oleks praktiliselt kõrvuti? Ehh… Ma ei tea.

Kuidas kööki kõige loogilisemalt paigutada – nii, et söögitegemiseks oleks piisavalt ruumi, aga ei peaks samas pidevalt võrdlemisi suures ruumis edasi-tagasi sõeluma, kuna kuivained on ühes, pliit teises, tööpind kolmandas ja kraanikauss neljandas kohas – sellele ma pole julgenud veel mõtlema hakata 😛 Siin oleks vist tõesti kõige kindlam köögifirmadelt pakkumisi võtma hakata – nemad peaks oskama soovitada, kuidas kõige efektiivsem on. Olete muidugi teretulnud oma soovitusi jagama – mulle meeldiks siiski enne pakkumiste võtmist mingi plaan oma peas välja mõelda.

Eks see puupliit keset tuba jääb ka praeguse plaani järgi köögipoolest pigem kaugele, samas äkki pole nii väga vahet? Või peaks ikka võimalikult paremale nihutama, et oleks ülejäänud köögiosale lähemal – mis siis, et elavat tuld siis elutoa poole pealt niiväga ei näe?

Palju küsimusi, esialgu vähe vastuseid. Aga ikkagi – RUUMID on paigas! See on nii suur edasiminek! Ma olen nii elevil! Küll on hea, et on olemas blogi!

EDIT: Alles pärast selle postituse üles panemist nägin, et Mann oli jõudnud mulle täna hommikuks veel ühe plaani joonistada – miskipärast ei tulnud selle kommentaari kohta meili. Ja see plaan kusjuures meeldib mulle ka! Ma mõtlesin sellele isegi, kas annaks kööki kuidagi üles vasakusse nurka paigutada, nii oli ka plaanil, mille saatis mulle üks blogilugeja. Aga toona ma ei osanud seda mõtet “söödavaks” arendada. Mann sai sellega hakkama 😛 Plussiks kindlasti köögi kompaktsus – aknaid jagub ka…

Kuna mul aga hetkel pea juba konkreetselt huugab otsas, siis  katsun nüüd hoopis mõneks ajaks sellest teemast ja arvutist eemalduda, et hiljem värske pilguga uuesti vaadata 😛

Kuidas teile tundub?