virtuaalelu

Kuidas Lux Express ja Avast mulle kambakat tegid

Augusti algusest saadik tuli iga mu lÀpakast vÀlja saadetud e-maili lÔppu selline kiri:

Hulluks ajas, ausĂ”na. Proovisin vahemĂ€lu tĂŒhjendamist, Chrome’i uuesti installimist, Lux Expressi klienditoele kirjutamist (sealt soovitati mul kasutada reklaamide blokeerjat ja kahtlustati teise variandina viirust ning pakuti, et ma vĂ”iks arvuti viirusetĂ”rjega ĂŒle lasta – thank you very many, ropendasin pool tundi nende suurepĂ€raste soovituste peale).

Siis ma lihtsalt mĂ”nda aega ignosin seda teemat, kuni tĂ€na Ă”htul kopa lĂ”plikult ette viskas ja ma tegin seda, mida oleks pidanud tegema kohe – kurtsin oma muret Lontule.

Ma ei ole arvutite osas ĂŒldsegi mitte kĂ”ige tuhmim, nii et paljud asjad ma saan ise lahendatud. Kui ei saa, siis Eksabikaasa on paljudes asjades minust targem ja tihti aitab tema. Kui aga tema ka ei tea, siis tulebki mĂ€ngu Lontu, kes alustas oma karjÀÀri mu isikliku IT nĂ”ustajana juba ammu enne Eksabikaasaga kohtumist 😛 No ok, see esimene nĂ€ide oli lihtsalt oma lĂ”buks blogi sudimine, aga Ă”ige pea pĂ€rast seda pÀÀstis ta nĂ€iteks ka mu C-ketta 😛

Ja ka seekord – Lontu nuputas vĂ€lja! Sain lahti! Ma olen nii Ă”nnelik! 😀 Peaaegu kolm kuud talusin seda jama, ometi korras! Ja jĂ€lle tibake targem.

Nostalgialaks

Mina olen pĂ”lvkonnast, kes kasvas ĂŒles MSNiga. Kasutasin seda kĂŒmme aastat, kuni see Skype’iga ĂŒhendati.

MSNi emoticonid on minu jaoks siiamaani ainsad ja Ă”iged. Skype’is on need mu meelest jĂ”ledad, FB omadega olen tĂ€nu ohtrale kasutamisele Ă€ra harjunud, aga MSN on siiski see ainus ja pĂ€ris.

Just kurtsin, et ei ole FB-s ĂŒhtki seda ÕIGET kuradikese emoticoni, mida ma tahaks teatud tujuga kasutada. See lilla jĂ”letis, mida FB pakub, pole ĂŒldse SEE. No ja siis ma googeldasin MSNi emoticone ja vaatasin neid ja hĂ€rdus tuli peale, ausĂ”na. Ma reaalselt kasutasin KÕIKI neid kollaseid nĂ€gusid, sest need olid nii tĂ€ppi…

Oeh. Andke MSN tagasi 😀

Siiamaani tulevad need emoticonid vahel automaatselt chattides pĂ€he, kuna kirjeldaks nii tĂ€pselt mĂ”nda tunnet. Ja lĂŒhikoodid on endiselt suuremas osas peas. Mitte kĂ”ik, aga vĂ€ga paljud… Ainult kasutada pole enam kusagil 🙂

Netikett ja lahkuminek

Oh, see tÀnapÀeva elu. KÔik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.

Hea oli blogis kapist vĂ€lja tulla. Ei olnud ĂŒldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel kĂŒps… NĂŒĂŒd on. Ja nĂ€e, blogimise tuju tuli ĂŒhes sellega ka jĂ€lle tagasi.

Blogi on blogi, siin jÀÀb kĂ”ik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab Ă”ige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus 🙂

Aga mida nĂ€evad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks 🙂 IgaĂŒks talitab oma heaksarvamise jĂ€rgi.

Esiteks kĂ”ik need ĂŒhised pildid. Mina ĂŒtlen ausalt, ei suutnud ĂŒhtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jĂ€tsin alles, need on ja jÀÀvad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nĂ€htavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ĂŒhel pĂ€eval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.

Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu sĂŒstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse jĂ€rjekorda seadmine. TĂ€iesti mĂ”ttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tĂ”mmata.

Teine kĂŒsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist vĂ€lja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte ĂŒles panna. Ja siis on need 300+ sĂ”pra-tuttavat, kes kĂ”ik on viimased kĂŒmme aastat teadnud mind ĂŒhe mehe abikaasana… Ma ei vĂ”lgne neile muidugi mitte ĂŒhtegi seletust. Ma vĂ”in lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid ĂŒles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see vĂ”ib ju lihtsalt kĂŒsida, kĂ”ik lĂ€hedased teavad juba nagunii.

Ometigi mĂ”tlen, kas oleks Ă€kki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et nĂ€e, lahutame 😛 Ei, ei ole vist ĂŒhtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.

ÜhesĂ”naga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist vĂ€lja tulnud 😛 Ehkki… Tahaks.

Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.

Aga teema on iseenesest pÔnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?

Esimene “pĂ€ris oma” nutikas

…ehk lubatud jĂ€rjepostitus eelmisel nĂ€dalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tÔdemused pÀrast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapĂ€evaselt, olid raputamisega konto jÀÀk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tĂŒĂŒtum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ĂŒlearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ĂŒtleme nii, et pole lihtsalt vaeva vÀÀrt). Kalender on hĂ€davajalik, et kĂ”ik vajalikud asjad meeles seisaks ja Ă”igeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mĂ”nd fotot saata – selle asemel, et chati aknas ĂŒks klĂ”ps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ĂŒhendama (sest mu mĂ€lukaardilugeja lĂ”petas mĂ”ni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tĂ”mbama ja siis chatti panema…. ÄÀrmiselt tĂŒĂŒtu.

Mis puutub igasugustesse mÀrguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pÀrast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kÀttesaadav olla.

LĂ”ppkokkuvĂ”ttes tĂ”desin, et soovin siiski kĂ”igi ĂŒlalmainitud mugavuste tĂ”ttu jĂ€tkata nutikat elu, kĂŒll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt vĂ€lja lĂŒlitada – kindlasti nĂ€iteks magamise ajaks, samuti kĂ”igil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja pĂ”himĂ”tteliselt vĂ”iks nett olla vĂ€lja lĂŒlitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et mĂ€rguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti vĂ€lja lĂŒlitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada Ă€ra nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks nĂ€iteks ka Ă€ratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine 😀

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lÀhtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vĂ€hemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • vĂ”imalikult soodne

KĂ”igi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida kĂ€kitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kĂ”ik nutikad normaalseid pilte, aga sĂ”nakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. PĂ”himĂ”tteliselt kĂ€is mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kĂ”ik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna jĂ€rgi ning googeldasin jĂ€rjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste pĂ”hjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi 😀

LĂ”puks Ă”nnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvĂ”etav. Telefoni vĂ€lja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jĂ”udsin, paraku juba €30 vĂ”rra kallim – aga ega ma siis enam ĂŒmber ei mĂ”elnud 😀 Kaasneb kĂŒll kohustuslik kaheaastane jĂ€relmaks, aga vĂ€hemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. KĂ”ned + neti sain sinna kĂ”rvale ka tĂ€iesti talutava hinnaga. Ega ma vĂ€lja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks kĂŒll eelistanud jĂ€relmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis lĂ€ks 2,5 aastat, et jĂ”uda esimestest mĂ”tetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “pĂ€ris oma” nutikas vĂ€lja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kĂ”ik tĂ”id selle telefoni puhul vĂ€lja ĂŒsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale lĂ€heb telefon kuumaks ning keskpĂ€rane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti vĂ€ga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kĂ”ik mind ei heidutanud. KiiduvÀÀrt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam vĂ€lja 🙂

No ja fotokas – selle kohta öeldi kĂŒll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja vĂ€ga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hĂ€maras. Sellest mulle tĂ€iesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle vĂ€limuselt vĂ€ga sĂŒmpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pĂ€rast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sĂ”rmejĂ€ljelugeja, mis töötavat arvustuste pĂ”hjal suurepĂ€raselt. See omakorda tĂ€hendab, et telefon on tĂ€iesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin vĂ€lja tĂ€iesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon 😀 Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond 😛 Ja kĂŒlmad kĂ€ed on mul ka. KĂ”ik klapib! 😀

Kui olen telefoni juba mĂ”nda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu vĂ€ike laps jĂ”ululaupĂ€eval ning tutvun oma uue sĂ”braga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on pĂ€ris suur 😛 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi 😀

Minu nutiajalugu

Esimest korda tekkis mul mĂ”te hakata nutikaks pisut ĂŒle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mĂ”tteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja Ă€ge vĂ€limus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kĂ”igil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi vÀga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pÀhegi, mis teeb telefoni vÀrvi tÀiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmÔistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mÔtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tÔttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni vĂ€lja valinud – Digi testivĂ”itja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi 😀 Igal juhul jĂ€i see toona lĂ”puks ostmata, kuna tahtsin kindlat vĂ€rvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rÔÔmsalt edasi, kuni sama aasta lĂ”pus jĂ€lle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona ĂŒldse, mis reaalse ostuvĂ”imaluse vĂ€listas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus vĂ€ikeste laste tĂ”ttu ĂŒlioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lĂ€htunud siiani – et teeks hĂ€id pilte ka hĂ€maras.

Aasta lĂ€ks jĂ€lle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sĂŒgisel tekkis jĂ€rjekordne kihk nutika jĂ€rele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem vĂ€iksemat ekraani, seega jĂ€i sĂ”elale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu pĂ€ris reaalselt, aga pĂ€ev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumĂ”ttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lÔigu:

VĂ€lja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks jĂ€rjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes ĂŒsna halb. Ideaalse telefoni eest ma vĂ”iks rohkem maksta, aga sellisel juhul kĂŒll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mĂ”nusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu tĂ€itsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kĂ”ne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda vÀÀrt vĂ”i kui kiiresti see telefon tehnilises mĂ”ttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks
 ÜlejÀÀnud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured


Vaid loetud pĂ€evad hiljem – kaks ja pool aastat pĂ€rast esimesi nutikateemalisi mĂ”tteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lĂ”puks nutikaks ehk sain €150 eest Ă”ekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. TĂ”si, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ĂŒmmargused, aga toona oli see suurepĂ€rane vĂ”imalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tĂ€nu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse vĂ€ga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku vĂ”ttes ka tĂ”desin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega tĂ€pselt ei mĂ€letagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning vĂ”tsin seejĂ€rel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul vĂ€ga teravalt, KUI kehv on nii vĂ€ikese ekraani peal trĂŒkkida. Sel ajal kinnistus minus lĂ”plikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus vĂ€listatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lÔpus tuksi lÀks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et vÔtsin seda kui mÀrki, tegin lÀbi ehtsa nutivÔÔrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi Àra ja rÔÔmustasin siiralt, et saan jÀlle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rÔÔmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jĂ”udnud, seega oli telefon “paljas” ning kĂ”igest nĂ€dal-paar peale parandamist pillasin selle kivipĂ”randale – ekraanile tuli kĂŒll vaid ĂŒks mĂ”ra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. SeejĂ€rel tekkisid aina sĂŒvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lĂ”plikult otsad andis ning parandamisel ma mĂ”tet ei nĂ€inud. PĂ€ev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on lĂ€bi saanud, seega vĂ”tsin seda kui mĂ€rki aeg maha vĂ”tta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sĂ”ltuvustest ĂŒle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi tĂ€pselt on.

Sellest aga pikemalt jÀrjepostituses, mille kirjutan jÀrgmisel nÀdalal.

Scroll to Top