Õhtused postitused olid esialgse plaani järgi mõeldud selleks, et kirjutada kõigest, mis mulle päeva jooksul rõõmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka päeva väljakutsetest.
Sest selge on see, et päevad ei ole läbinisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas väga meeldib mõte adekvaatsemast päevakajastusest. Ühtlasi on see suurepärane võimalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult väga vajalikud – seega võtan neid kui õppetunde ja olen nende eest tänulik.
Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kõvasti tööd teha. Ma tahan seda teha.
Ja nagu iseenesest torkas lõpuks pähe ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi välja mõelda ei suutnud – “positiivne päevakaja” 🙂
Tänased rõõmud:
- Kui hommikul auto käima ei lähe ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kümme minutit (sest otse loomulikult juhtub see päeval, mil pole vaja tavapäraselt 40 minutit varem startida), tõttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sõitis läbi ja aitas hädast välja. Muidugi oleks jõudnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
- Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lõplikult otsad. Käisin paranduses, aga ei pidanud mõttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan väga, et lähikuudel tekib võimalus soetada uus ja tõeliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks võtsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nüüd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kõige tegemine – tahan keskenduda pigem ühele asjale ja teha seda täie tähelepanuga. Tööl olgu töö, õhtul kodus lapsed ja pere, alles pärast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel õhtusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid märguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade või chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin küll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lähikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
- Ema mehe poolt valmistatud eileõhtuse pidusöögi jääkidest sai mu tänane töölõuna – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ülejäänud kraami jagus veel ka tänaseks õhtuks – lisades üleeilsest üle jäänud supi, saime kõhud kenasti täis ja ei pidanudki midagi kokkama.
- Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid täiendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga üksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaühel oma :D) – mul on nõrkus ilusate nõude vastu ja nüüd saan iga päev rõõmustada, kui vett või teed joon.
- Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ükski ei maitse! Kuidagi lihtsalt läks nii, et kui mul nädal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes võtsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tühjaks sai, tegin järgmise ja… Täna õhtul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ükski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma üldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nüansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jätkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle ära viskama. Oli teine nagunii liiga väike ja ilma sõelata. Nüüd on vaja suuremat ja sõelaga ja hästi ilusat. Peab vaatama.
- Annika palus, et me tema poisi meie kodu lähedal asuvast huviringist ära tooks ja veidikeseks enda juurde mängima võtaks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus üksjagu kakelnud, mängisid täna õhtul üksmeelselt ja rõõmsalt legodega, üle kolme tunni! Magamamineku aeg läks 1,5h üle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jõime klaaside kaupa vett ja sõime banaane ning jutustasime. Oli väga mõnus ja sügavmõtteline vestlus.
- Kutsusin Haide külla ja nad tulevadki reede õhtul – jee!
Tänased väljakutsed:
- Rahu, ainult rahu 🙂 Ka siis, kui üks lastest teatab järjekordselt, et ei oma vähimatki aimu, kuhu ta oma salli jätnud on ning teine viriseb asjade pärast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud 😀
- Kui oled öelnud ei, jää sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast süüdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
- Ole pisut ettevaatlikum järelduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kõige positiivsemas mõttes. Võib bumerangina sinuni tagasi jõuda, mitu korda võimendatuna 🙂
- Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust räägitakse ja kuidas seda tõlgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu käitumisest valesti aru saanud, teinud mingeid järeldusi, mis pole absoluutselt tõesed. Saa üle tundest, et on vaja kõigile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
- Mõned päevad tööl ongi hektilisemad. Tunne rõõmu oskusest multitaskida, aga kui vähegi võimalik, katsu siiski keskenduda korraga ühele asjale – nii on lõppkokkuvõttes kergem.