töö

Tahaks reisida, aga mitte eriti kaugele…

/ reisimine, töö / 9 Comments

Tegelikult reisiks muidugi kaugele ka suurima heameelega, aga see pole selle postituse teema 😛

2019 käisime Soomes lõbustuspargis, lisaks väiksemad sutsakad Eestis – kanuumatk, Muda ja ilmselt veel nii üht kui teist. 2020 alguses jõudsime isegi Maltal ära käia ja hoolimata koroonast suvel ka väikesel Läti tripil – loomaaias ja Ikeas.

Siis aga tuli Kaaslase haigus – suveks oli ta küll kodus tagasi, aga pidi alguses väga ettevaatlikult elama. Lisaks olin eelmisel suvel üle töötamise tõttu nii stressis, et puhkus läks ka suht pekki ja noh… Ei käinud kuskil ega teinud midagi. Lapsed õnnestus nädalaks emaga Rootsi õe juurde saata, nii et nemad ühe suvereisi said.

Aga mul endal on küll hetkel tunne, et elu on ligi kaks aastat pausi peal olnud ja pikalt pole mitte midagi ägedat teha saanud. Lisaks eelmises lõigus mainitud üle töötamine. Nii et kui varem pole ma mitte kunagi aasta alguses viitsinud ühtki puhkust kirja panna, sest kollektiiv ju nagunii ja pole see puhkamise häda nii suur olnud, plaanid on tekkinud pigem jooksvalt – ja möödunud aastal ei julgenud ma metsiku töökoormuse tõttu väljaspool kollektiivi üldse puhkust võtta – siis kui nüüd jaanuaris tuli ülemuselt kiri, et meie osakonna selle aasta puhkuste fail on üleval, olin ma esimesena kõpsti seal sees. Võtsin jaaninädala, võtsin nädala enne kollektiivi lisaks (nii et puhkan juulis viimased kolm nädalat), võtsin aastalõpu kollektiivile pooliku jõulueelse nädala lisaks. Puhkusepäevi on veel alles ka, sest plaane võib ju jooksvalt lisaks tekkida. Lisaks olen hoidnud varuks nädala jagu ületunde, sest kunagi ei tea, millal vaja läheb – ikka tekib jooksvalt juurde, nii et viimased kolm kvartalilõppu olen lasknud neid ka välja maksta…

Mul polnud päris terve aasta aega järjest üle töötamisega ühtlaselt hull seis – eelmise aasta kevad-suvi oli väga hull, aasta lõpupoole läks vähe paremaks, kui nüüd veebruari keskel koroonas olime terve perega, siis pärast seda läks jälle väga hulluks kätte ära, sest korralikku asendamist mu töö puhul pole ja senisest talutavast ülekoormusest sai suht talumatu pidev tulekahjude kustutamine. Olin just enne koroonasse jäämist tahtnud hakata seda klienti, kes eelmisel kevadel mulle ülekoormuse tekitas, uuele kolleegile üle andma, aga pärast haigust polnud lihtsalt mitu nädalat selleks aega, sest kõik need tulekahjud… Igal juhul sain lõpuks nii palju järjele, et andsin kliendi üle ja kui alguses oli arusaadavalt palju nõustamist ja õpetamist, siis praeguseks, paar-kolm nädalat hiljem, toimetab kolleeg juba üsnagi iseseisvalt… Minul on nüüd oma klientide jaoks rohkem aega ja ehkki ületunde veel tuleb, siis vähem kui enne – ja on täiesti adekvaatne lootus, et kui nüüd korralikult järjele saan, saab ehk üldse ilma hakkama… Imeline, ma ütlen – imeline. Eluisu on kohe tagasi 🙂

Ühesõnaga, jõudes kogu selle pika jutu peale tagasi postituse peakirja juurde – teen puhkuseplaane 😀 Võtsin ette märkmiku (mille kaanel on kiri “Amazingly idiotic ideas” – väga kohane :D), kuhu 2019 olin nimekirja teinud, sealt järgmise kahe suvega mõned üksikud asjad maha kriipsutanud ja mis vahepeal ligi kaks aastat nukralt ootas. Vaatasin üle ja tegin uued värsked nimekirjad. Ütleme nii, et ideid, kuhu tahaks minna, jagub – nii Eestis kui kaugemal. Üsna mitmed neist lükkuvad edasi järgmistesse aastatesse puhtalt sellepärast, et kõik spad ja ka kõik avalikud veekogud peale kõige puhtamate on Kaaslase jaoks veel keelatud – rabalaukas lubati küll ujuda, asi seegi 😀 Nii et tema pärast pigem tuleb praegu tegemised valida sellised, mille põhiline osa pole spas/vees sulistamine.

Meie kõige suurem perepuhkuse unistus on minna külmal ja pimedal ajal nädalaks-kaheks soojale maale basseini äärde. Just sellisele puhkusele, kus on kõik hinnas pakett, nii et meie saame vedeleda, raamatut lugeda ja gintonicut rüübata, lapsed piiramatult jäätist süüa ja veepargis lõbutseda. Ma ei ole kunagi sellisel puhkusel käinud, aga lastega väga ei viitsi hullu turismireisi ja vaatamisväärsuste rallit teha, tahaks lihtsalt läbi saada. Ja ise ühe korra selle kogemuse kätte, et kas muutub surmavalt igavaks 😀 Ma olen muidu rohkem selline inimene, kes tahaks ringi lonkida, igasugu põnevaid asju vaadata ja toite proovida, aga lastega oleks see ilmselt rohkem vingumise kuulamine, nii et seda tüüpi puhkuse võiks pigem kahekesi plaani võtta. Tähendab, ma olen kindel, et lapsi on igasuguseid ja mõned trippaks suurima heameelega mööda vaatamisväärsusi – Plika ehk oleks isegi nõus, ta üldiselt on optimistlikult kõigega nõus. Poisiga aga… Jah 😀 Ütleme nii, et kui me peame neljakesi kuskile puhkusele minema ja ma selle eest juba suurema summa raha maksan, siis sooviks, et saaks ise ka puhata ja nautida, nii et vähemalt nelja tärni hotell korraliku veepargiga paluks – sest vees möllamine on kindla peale minek mõlema lapse puhul. Selle puhkusega on aga nii, et esiteks tuleb selleks veel mõnda aega säästa, teiseks Kaaslase piirangud… Ei ole kindel, kas selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses juba õnnestub – kui ei, siis aastake veel ootamist 🙂

Ühesõnaga veel üks pikk jutt, mis tegelikult EI olnud selle postituse teema 😀

Mida ma praegu planeerin?

  • ühte välismaa puhkust koos lastega sel suvel, soovitavalt mõnda ägedasse lõbustusparki
  • kahekesi kodust ära saamise sutsakaid kodumaal
  • suviseid sutsakaid koos lastega, ööbimiseta või väga soodse ööbimisega
  • no ja lisaks on mul veel unistus, et korra aastas saaks Kaaslasega ka soojal maal ära käia, näiteks novembri lõpus, kui meil aastapäev on – aga neid plaane ma küll ausalt öeldes ette teha ei julge, ilmselt vaatab jooksvalt koroonaolusid, rahalist seisu ja viimase hetke pakkumisi

Esimesed kolm on aga on igati aktuaalsed ja muidugi lisandub sinna väga oluline punkt – seda kõike võimalikult soodsalt 🙂 Sest puhkuste eelarve pole kummist. Mul on eraldi reisikonto, kuhu kandsin kogu tulumaksutagastuse, aga see on pigem soojamaareisi fond. Suvel on õnneks pisut rohkem vaba raha, sest juuni-august ei pea maksma ühtki trenni ega ringi (tavaline kulu ca 100€ kuus), samuti ei pea ma juulis-augustis maksma laste kooli eest (need kuud veel 170€ lisaks). See teeb suvise puhkuse eelarveks 640€. Mis võib minna, ütleme, selle välismaa reisi finantseerimiseks (ehkki sinna läheb kindlasti rohkem). Ülejäänud sutsakad tuleb eelistatult rahastada igakuisest tavalisest eelarvest. Seal ka alati on mingit vaba raha, aga iga kuu kipub olema ka mõni suurem väljaminek – no näiteks sott hambaarstile või muud “toredat”. Katsub siis teha nii, et suvel on selleks suuremaks väljaminekuks eranditult puhkus ja reisimine 😀

Mul on tegelikult lisaks veel eraldi säästukonto, kuhu ma igakuiselt teatud summa kannan, aga see on mustade päevade ja meelerahu fond, mida ma puutuda ei taha. No et kui päriselt on mingi ülioluline suurem/ootamatum väljaminek… Või kui vaja kunagi soojamaareisi fondi pisut lisa 🙂 See pole ühesõnaga suvesutsakate jaoks, pigem vastupidi – sinna panustan tavapäraselt ka suvekuudel.

See kõige olulisem välismaa reis, nagu varasemalt mainitud, võiks jälle olla mõni lõbustuspark. Linnanmäki oli üliäge, meil oli kõigil super päev. Iseenesest olekski ehk kõige lihtsam ja soodsam jälle sinna minna… Aga tahaks ju midagi uut proovida! Ühesõnaga mul oli mõte vaadata seekord üle Stockholmi Gröna Lund. Sest noh, ega ma neid parke rohkem eriti ei teagi – kindlasti on neid Euroopas omajagu, aga ülejäänud juba oluliselt kaugemal…

Paraku on juba Rootsi-reisi planeerimine Soomest tunduvalt kulukam. Kaks Ligi kolm neli sotti laev, kaks sotti öö hotellis, kaks sotti lõbustuspargi piletid. Lisaks söök. Lisaks see pisuke probleem, et Rootsi laevad käivad hetkel üle päeva – kruiisiga lõbustusparki minnes läheks jubedamaks kiirustamiseks ja ei saaks koha peal olla üle kuue tunni (kui sedagi), järgmine laev läheb aga tagasi alles ülejärgmisel päeval, mis tähendaks vähemalt kaht ööd Rootsis… Ja VEEL kaks sotti VEEL ühe öö eest hotellis ei tahaks enam kuidagi eelarvesse mahutada.

Eks majutuse pealt saaks muidugi kokku hoida, aga siinkohal ongi jälle küsimus, kas tasub? Soomes ööbisime lõbustuspargi lähedal hostelis, kus saime kaks kahest tuba 119€ eest, kui ma õigesti mäletan. Aga kui päris aus olla, siis tahakski lastele anda selle päris ägeda hotellikogemuse, mida neil eriti pole. Mäletan, kui väsinud olime pärast pikka päeva lõbustuspargis – oleks tahtnud ainult süüa ja magada. Gröna Lundi lähedal oli üks hotell, kus peretuba maksab kaks sotti ja hind sisaldab lisaks hommikusöögile ka õhtusööki. Ma arvan, et see on oluline pluss, kui ei pea pärast väsitavat päeva minema veel kuskilt eraldi õhtusööki otsima (ja selle eest lisaks maksma).

Aga jah, kuna on vaja ka teine öö kuskil olla, siis mõtlesime, et võiks lisaks õekesele külla sõita. No näiteks nii, et esmaspäeva õhtul laevale, teisipäeval lõbustuspargis, teisipäeva õhtul hotelli, kolmapäeva hommikul sõidaks õe juurde ja neljapäeva õhtul laevaga tagasi Eestisse. Või tegelikult, pigem siis juba laupäeva õhtul, kui juba pikk tee ette võetud, võiks ehk vähe kauem külas olla 😀 See aga tähendab veel transporti… Ja ma ei ole jõudnud veel detailidesse minna, et üritada aru saada, mispidi soodsam tuleks – kas oma autoga (laevapiletitele veel 240€ otsa + kütusekulu + parkimine) või ühistranspordiga (bussipiletid neljale Pärnu-Tallinn-Pärnu, Stockis ühistransport lõbustusparki, hiljem õekese juurde ja tagasi (tema kodulinna vahemaa Stockiga on suht sama mis Pärnu-Tallinn). Autopilet laevas on kirves, aga ma ei ole päriselt kindel, kas see teine variant oluliselt soodsam tuleks… Autoga minnes on plussiks mugavus – ei pea arvestama kellaaegadega, saab vabamalt asju kaasa võtta ja neid kuskil hoida. Ühistranspordi plussiks on see, et keegi ei pea võõras kohas roolis olema, selle asemel võib mõnusalt lõõgastuda ja raamatut lugeda. Eks peab numbrid ritta lükkama, aga ma ei ole viitsinud veel uurida, palju need bussipiletid Stockist õekese juurde täpselt maksavad või mis see kütusekulu tuleks… Aega veel on ka…

Natuke põen ka sellepärast, et Gröna Lund on Linnanmäkist palju väiksem – äkki pole üldse nii äge? Mulle nii meeldiks näha midagi uut, kaheksandas klassis käisin seal korra ise ja mul on sellest küll väga soojad mälestused… Linnanmäkis saaks võtta ka teise päeva pileti ainult 14€ eest, seal jaguks tegemist ka pikemaks… Soomest saaks probleemivabalt järgmisel päeval laevaga tagasi ka… Ja laevapiletid oleks soodsamad…

Aga ikkagi tahaks pigem Rootsi 🙂 Ja Plika tahab hullult laevaga sõita, talle on see elamus. Ma olen Rootsi vahet nii palju sõitnud, et pigem tüütus 😀

Kas keegi on käinud nii Linnanmäkis kui Gröna Lundis? Kuidas teie neid kaht võrdleksite? Vbla oleks ikkagi lihtsam (kahtlemata odavam) minna Soome… Või on äkki veel mõni äge lõbustuspark, kuhu minemine ei oleks liialt keerukas ega kallis?

EDIT: arvutasin kiirelt kokku, et jättes kõrvale laevapiletid, siis autoga läheks kogu ülejäänud transport maksma ca 400€, ühistranspordiga saaks soodukaga ette ostes Eesti-sisesed bussipiletid kokku 36€, Stockis on üks ots ühistranspordis 2 täiskasvanut + 2 last ca 12€, nii et kui palju need bussipiletid Stock-Västerås-Stock ka ei maksa, peaks tulema oluliselt odavam. Aga see lingitud hotell asub üsna vales suunas, booking.com pakutavad vahemaad ka ei klapi Google Mapsi omadega, sest noh, Stockholm ja saared 😀 Et kas mingi praamisõidu teema tekib lisaks või kui tahta lõbustuspargist jala õhtul liikuda hotelli, siis pmst ainus sobiv variant, mis ma kuni 200€ eelarvega booking.com lehelt leidsin, oli üks üsna uus hotell – pisut alla 2km jalutada lõbustuspargist ja hotellist omakorda umbes sama maa Centralenisse, kust minna bussiga õekese juurde. Seal pole muidugi isegi hommikusööki, õhtusöögist rääkimata 😛 Muidugi oleks võimalus ka Stockis veel üks päev veeta ja midagi ägedat teha enne õekese juurde sõitmist, sellele peab täitsa mõtlema… Aga noh, ega neid alla 2km jalutada hotelle Gröna Lundist rohkem ikkagi eriti pole, vähemalt mina ei leidnud… Ehkki ma tean, et eksisteerib majutusasutusi ka väljaspool booking.comi 😀 Peaks äkki AirBnB ka läbi vaatama… Või mis need kohad veel on… TripAdvisor? 😀

EDIT 2: kuna see ainus logistiliselt pädev hotell ei erutanud mind nii palju, et selle eest kaks sotti maksta, siis huvi pärast vaatasin, kas saaks ikkagi juba õhtul ikkagi õekese juurde ja ennäe, reaalselt alla 1,5 tunni ja ainult ühe ümberistumisega (tramm Gröna Lundist Centralenisse, sealt rong Västeråsi), piletid neljale 450 SEK / ca 45 EUR. Mõtlesin küll alguses, et ei jaksa pärast pikka väsitavat päeva lõbustuspargis veel mitut tundi reisida, aga kui nii kiiresti saab, siis tundub see hetkel juba parem valik. Ja selle 200€ arvelt, mis hotellile kulutamata jääb, on vähe rohkem võimalust söögile kulutada. Mmm. Plaan on vist paigas 😀 Kiirelt Excelisse tehtud eelarve ütleb, et laevapiletid ühe hommikusöögiga (tagasi tulles pole oluline) + lõbustuspargi piletid + kogu ühistransport kokku ca 650€, mis on põhimõtteliselt umbes-täpselt see summa, mis mul suvise reisimise jaoks kooli ja trennide arvelt “üle” jäi 😀 Ja kui sinna juurde tuleb ainult söök veel, siis on ju superluks, juba tunne, et päris hea diil 😀 😀 😀 Sest alustasime sellest, et laevapiletid kahe hommikusöögiga + lõbustuspargi piletid + hotell + autokulud oli kokku 1150€. Peaaegu poole odavamaks suutsin selle reisi teha, osav olen 😀

Nii, aga liigume järgmise punkti juurde. Kahekesi ära käimise sutsakad kodumaal. Neid ma teeks ideaalis korra kuus, aga no issand, saaks paar-kolm korda aastaski kuskile, eks 😀 Sellega on nüüd nii, et minu jaoks on oluline privaatsus ja looduslähedus. Minu kõige ideaalsem kahekesi minemise koht oleks mõnus hubane majake keset metsa, või noh, ärme diskrimineeri, lihtsalt keset loodust – mere või järve ääres oleks ka väga äge, lihtsalt palju teisi inimesi lähedusse ei taha, ideaalis mitte ühtki inimest 😀 No igatahes mitte hotelli, eks! Mida väiksem, seda parem. Kui ei saa üksi ja keset metsa, siis pigem mõni turismitalu või väike armas puhkemaja või B&B stiilis öömaja… Mõisad on muidugi ka kõik väga ägedad, aga seal on jälle see hinna teema…

Konkurentsitult kõige ägedam koht, mille ma surfates leidsin, oli maja puu otsas. Ma ei tea, mis teema mul sellega on, aga tundub lihtsalt NII ÄGE! 😀 Leidsin variante õige mitmeid, vähemalt viis tükki on mul nimekirjas (neist kaks saartel ja kaks Lätis), kõige rohkem meeldib aga piltide põhjal see ja mul on 100% kavatsus sinna selleks aastaks üks öö broneerida (ilmselt peaksin kähku ära otsustama, sest seal kalendris oli mu lemmikmajal juba päris palju broneeringuid). Ma olen nõus ühe korra maksma 200€ selle elamuse eest… Aga see on pigem erand. Kahjuks kõik need teised ägedad kohad, mis ma leidsin (peegelmajad, püramiid) on suht samas hinnaklassis… Samas kui mina tahaks sellise igakuise sutsaka puhul maksta ööbimise eest ideaalis 50-100€. Ühesõnaga… Soovitage palun ägedaid hubaseid privaatseid soodsaid majutusi – neid raudselt on, ma lihtsalt ei oska leida. Selliseid vanaaegsema hõnguga, mitte euroremonditud isendeid (ja vanaaegse all pean silmas rustikaalset, mitte nõukaaegset, eks) 😀 ILMA TELEKATA TOAS. Ma ei taha magamistuppa telekat 😀 Herzi paadimaja on mul nimekirjas, aga veel midagi? 😀

Ja viimaseks siis suvised sutsakad koos lastega. Pigem ilma ööbimiseta ühepäevareisid või väga soodsa ööbimisega. No näiteks ühe vahva koha leidsin Võrumaal, kus saab ööbida nõiamajas ja hind neljale on suht mõistlik. Ma isegi päris täpselt ei saanud nende kodulehelt aru, kas seal nende endi juures oleks lastel midagi ägedat teha, aga Võrumaa on lihtsalt super ilus koht, võiks ju käia lastega Suure Munamäe tipus, ema tuletas meelde, et tema viis meid kunagi ööbikuorgu, mis pidi ka hästi ilus olema ja kindlasti on sealkandis palju vahvat veel vaadata.

Siis on mul veel listis näiteks Kiviõli seikluskeskus (raudselt keegi kunagi influentsis, näiteks Henry?), aga nende kodulehelt ei leidnud ma hetkel mitte mingit infot suviste lahtiolekuaegade ega piletihindade kohta, nii et eks suve poole vaatab uuesti. See saab pigem olema selline spontaansem ühepäevareis – hommikul autoga sinna ja õhtul tagasi. Või kui mõne soodsa öömaja leiame, siis võib ka kahepäevaseks venitada ja teisel päeval veel piirkonda avastada.

Saartele tahaks minna – Hiiumaale tõmbab mind miskipärast täiega, huvitav, kas lastel oleks seal põnev? Olen ise käinud ainult ühe korra, kunagi tegime tuletornide tiiru. Kas see ka lapsi huvitaks? Toona telkisime seal RMK platsil ja oli nii tore, seda võiks ju lastega ka…

Saaremaa on suurem, sellest tean veel vähem, aga kindlasti oleks seal tore. Seal on üks äge puumaja, kus tahaks ööbida, äkki läheks sinna alustuseks kahekesi?

Aga igasugused ägedad kohad Eestis – just sellised, kus oleks tegemist ka 11- ja 13-aastasel – igasugused soovitused on teretulnud!

Väga loodan, et see suvi tuleb sama äge kui 2019. Ainult rohkem puhkust ja vähem stressi. Too suvi ostsime teatavasti renoveerimist vajava maja, sinna nahka läks teine pool suvest, kogu vaba raha ja palju närve 😀

Igal juhul olen üks suur kõrv. Rääkige ägedatest kohtadest, kus te käinud olete!

Tahaks reisida, aga mitte eriti kaugele… Read More »

Ei oska kuskilt alustada

/ igapäevaelu, kodumajandus, tervis, töö / Leave a Comment

Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.

Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem 😀

Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.

Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.

August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus 😀

Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.

Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.

Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest 😀

Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…

Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.

Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega 😀 – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul 😀

Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav 😀

Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.

Ei oska kuskilt alustada Read More »

Neli nädalat eriolukorda, vol 2

/ igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, töö, waldorfkool / 2 Comments

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks 😀

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… 😀 Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi 😀 Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane 😀

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi 😀

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad 🙂 Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii 🙂

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas 😀

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks 😀

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.

Esimese nädala reede hommik. Kaaslane püüdis ka minu pildile. Olen küll nüüd üritanud ikka enne lõunat vähemalt riidesse saada 😀

Kodukontor + distantsõpe: esimese nädala kokkuvõte 😀

…

Neli nädalat eriolukorda, vol 2Read More »

Neli nädalat eriolukorda, vol 2 Read More »

Igapäevane

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm, töö / 2 Comments

Võtan oma igapäevase blogimise lubaduse ametlikult tagasi. Lihtsalt pole ei aega ega piisavalt põnevaid teemasid. Mul on päris mitu asja, millest tahaks kirjutada, aga need nõuavad rohkem aega, kui ma seda õhtuti muude tegevuste kõrvalt näpistada saan. Mõnel nädalavahetusel ehk…

Sellegipoolest katsun kirjutada tihemini, sest ega see harjumus muidu tagasi ei tule.

Üleeile oli tunne, et hakkan haigeks jääma. Pea valutas ja üleüldine olemine oli kehv. Kaaslane oli aga nunnu, tegi õhtul süüa ja kõiki muid vajalikke toimetusi, nii et ma sain pärast tööpäeva terve õhtu voodis puhata ja raamatut lugeda. Vara läksime magama ka, eile oli enesetunne juba palju parem – jõudsin kenasti uue aasta esimeses kiigujoogas ära käia. No ja täna veel parem – kohe rõõm on, et hea on olla 😀 Peale puhkamise olen ennast ravinud sipelgapuu koore kapslitega ja algava nohu peletamiseks vietnami salvi nina alla määrinud. Ja suht kõik. Mõikas 🙂 Kaaslane oli siin just enne jõule kaks nädalat haiguslehel, minul pole mingit kavatsust haigeks jääda – pole selleks ei aega ega soovi 😀

Tööl on mõnusalt kiire. Mul oli vahepeal sügisel vaiksem periood ja ma ei kannata niisama passimist. Siis läks detsembris muidugi nii käest ära, et koormus oli liiga suur ja täitsa tööstress… Õnneks nüüd jaanuaris on veits tagasi tõmmanud, nii et on pigem kiire, aga stressi õnneks enam mitte. Just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Tööpäevad lähevad kiiresti, sest kogu aeg jagub tegemist.

Aga no päriselt ka, õhtuti kipub aega väheks jääma. Täna näiteks käisin pärast tööd toidupoes, kosmeetikus, postkontoris, raamatukogus, koju jõudsime kell kuus. Andsin kassidele süüa, vahetasin neil kastis liiva ära, pesin nõud ära, vahetasin Poisi voodipesu ära, käisin Poisil jalkatrennis järel, tegime kiire õhtusöögi (keerasime tortilla sisse kraami, nii et pidin ainult sibulat ja tomatit hakkima, kaaslane praadis hakkliha ja muud polnudki vaja) – pärast mida ma isegi nõusid ei pesnud… Ja oligi kell juba… Maitea, kaheksa? 😀 Või rohkemgi. No ja siis läks ligi pool tunnikest, et otsida välja parim pakkumine ja tellida lastele ära uus elektriline hambahari… Siis pool tunnikest, et panna kirja selle nädala ostud… No ja tegelikult on kell juba 21.20… Ma päris täpselt ei mäleta, mis kell ma arvuti lahti tegin – võimalik, et see oli peale kaheksat ikkagi, mitte kaheksast… Aga aeg lihtsalt lippab. Ja nüüd ma jälle blogin lugemise aja arvelt.

Nii et tõmbangi parem otsad kokku ja panen arvuti kinni. Siis on vaja veel natuke käsitsi kirjutada, hakkasin igaõhtust tänulikkuse päevikut pidama… Ja SIIS saab lõpuks lugeda ka. Täna on juba üheksas jaanuar ja ma olen sel aastal ainult ühe raamatu jõudnud läbi lugeda, kus on selle häbi ots 😀 No tegelikult mul on kaks raamatut pooleli – üks neist peaaegu läbi… Nii et ikka pisut rohkem kui üks 🙂

Igapäevane Read More »

Scroll to Top