2007

Back in London

Tean jah, et juba pikemat aega on vaikus. Tean jah, et ma lubasin teile Eesti reisist tagantjärele kirjutada. Ja see kõik juhtub ka, ma luban. Ilmselt küll mitte enne uut aastat. Seniks lohutuseks paar pilti meie Pärnu jõulupuust ja minu kõige nunnumast jõululambast:

Tagasi jõudmisest saati oleme praktiliselt kogu aja voodis veetnud – eelkõige lihtsalt puhanud, maganud… Ja no siis muidugi muid asju ka 😉 Te ei kujuta ette, kui hea on lihtsalt OLLA, ilma et oleks kogu aeg kohustus kellegagi suhelda, kuskile minna. Ma küll armastan oma perekonda ja sõpru ning mul oli Eestis ilgelt lahe, aga lõpuks olin kogu sellest ringi rahmeldamisest ikka täiesti surnud.

Kaks päeva tööl on pannud mind aru saama, et kole kähku tuleb uus leida – praegune olukord on ikka liigselt üle visanud ja kui ma ennist veel lootsin, et Cristina tuleb jaanuari alguses tagasi ning asjad hakkavad jõudsalt kuskile poole liikuma, siis nüüdseks on teada, et see lükkub siiski veebruari algusesse ja nii kaua ma lihtsalt oodata ei jõua – pole ju kindel, kaua siis veel läheb, et ta mõned supervisorid välja peksaks ning mul võimalus avaneks.

Niisiis surfasin täna üle pika aja Gumtrees ja leidsin kohe alustuseks kaks väga head pakkumist, millest üks on eriti paljutõotav, sest võimaldaks mul jätkata baristaametit koos kõigi nende võimalustega, mis Tinderboxis puudu jäävad – kodule lähemal, parem palk (£7 tunnis), tööaeg esmaspäevast reedeni ja karjäärivõimalused.

CV ilusamaks kirjutamisega tegin juba algust (muuhulgas sai sinna nüüd lõpuks ometi praeguse välimusega foto – fotograafi juures käimisest oli ikka kasu), homme-ülehomme saab vast kandideerima hakata. Hoidke pöialt, et ma endale tõsiselt kähku uue töö leiaks – õigemini hoidke pöialt, et ma selle baristakoha saaksin. Ma tunnen, et ma nii väga tahan seda 🙂 Ja ma kavatsen sinna särava kaaskirja kirjutada, nii et vast on lootust ka.

Aga ikkagi – hoidke pöialt!

Avastasin, et ei oska 2007. aastast eriti mingit kokkuvõtet teha, eelmisel aastal oli palju kergem. Aga ma mõtlen sellele kõigele kunagi hiljem. Nüüd magama.

EDIT: Huvitav, kas mul jääb meelde, et ööl vastu teisipäeva tuleks blogi logo ära muuta ja millal ma selle tegemiseni reaalselt jõuan…

Back in London Read More »

Hull Tikker @ Tige tikker

See oli juba augusti alguses, kui keegi blogilugeja mind informeeris, et Tartusse on tekkimas söögikoht, mis on peaaegu et minu nimekaim. Mina muidugi tige reeglina pole, ikka pigem sinna hullu poole – aga Tikker on Tikker, täitsa põnev, eks. Oktoobri lõpus tuletati mulle selle olemasolu jälle meelde ja siis otsustasin, et käin Eestisse jõudes kohe kindlasti sealt läbi ning vaatan kõik oma silmaga üle.

Pärast pikka teisipäevaõhtut Undergroundis ja Zavoodis jõudsime Mehega kolmapäeval lõpuks Tigedasse tikrisse hilisele hommikusöögile. Tegelikult, olgem ausad, oli juba sulaselge lõuna, aga MEIE jaoks oli kell pool üks veel hommik (aeg, muideks, oli väga hästi valitud – päevaprae aeg, milleks oli tol päeval seapraad. Mida enamat ühe Londonist tulnud eestlase hing veel ihaldada võib?).

Sisekujundus oli äge. Tsiteerides Meest: nad on sellega tunduvalt rohkem vaeva näinud, kui Tartu (uutes) pubides kombeks on.

Aga nüüd tundubki, et oleks paras aeg teha väike paus illustratsioonide jaoks:

Kui suhkur lauale toodi, siis ma esimese hooga imestasin, miks sellega rosinad kaasa pandud on. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et tegu on übercooli pruuni suhkruga:

Sisekujundusega sobisin ma ideaalselt:

Ühesõnaga koht oli äge, toit hea ja teenindusele ei saa ka kohe kuidagi midagi ette heita. Meie arve oli täitsa soe 😉

Aga kuna ma ei taha teid ometigi jätta eksiarvamusele, nagu kõik oleks olnud ideaalne (sest ideaalseid asju pole teatavasti olemas), siis natuke konstruktiivset kriitikat ka.

Esiteks – menüüs oli kohv ja topeltkohv, vastavalt 18 ja 25 kr. Ma tõepoolest eriti ei mõtisklenud, mis vahe neil on ja tellisin lihtsalt kohvi. Tavalise. Selle peale toodi mulle tavaline väike kohvitass, nagu need ikka on, mis oli POOLENISTI kohvi täis. Ja kuna tass oli alt kitsam, siis ma ütleks, et seda kohvi praktiliselt polnudki. Ja kui ma valasin kohvile peale koore, mis mulle alles paar minutit hiljem toodi, mõjus see nii väiksele hulgale kohvile, ütleme… Suhteliselt jahutavalt. Ehk siis ma sain 18 krooni eest pool tassi jahtunud kohvi.

Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks isiklikult on kohv ja suur (/topelt) kohv siiani tähendanud ikka väiksemat ja suuremat tassi, mitte väikest tassi, mis võib olla pooltäis. Viimase serveerimine on mu meelest igasuguses (toitlustus)asutuses suhteliselt häbiväärne. Asi pole ju rahas, ma võin vabalt maksta 25 kr. Aga ma panen pahaks seda, et üldse müüakse poolt tassi kohvi, päriselt. Mina võtaks sellise asja menüüst kiiresti maha.

Ja teine asi – jäätisekokteil, mis sisaldas menüü kirjelduse kohaselt vaniljejäätist, maasikaid ja vist õunamahla (kuna nende koduleht on praegu maas, ei saa järele vaadata). Oleks eeldanud, et üleüldine maitse on värskete maasikate oma, aga maitses pigem nagu maasikamoos, mis pole üldse nii meelierutav (kui järele mõelda, siis maitses see nagu maasikajäätis, aga kui menüü oleks öelnud maasikajäätis, mitte maasikad+vaniljejäätis, siis poleks ma seda tellinud, sest mulle maasikajäätis üldse ei maitse). Lisaks ei saa ma kõige vähematki aru, miks kuradi päralt on vaja MAASIKAmaitselise jäätisekokteili PÕHJA kokteilKIRSSE toppida. Just nimelt põhja, kust nad välja ei paista ega teeni seega ka kaunistamise eesmärki.

Olgu peale, võib-olla olen ma lihtsalt ära hellitatud Londoniga, kus kõik kohad on täis värskeid smuutisid ja mahlu, mida tehakse alati vähemalt külmutatud produktidest ja maitsevad seega värskelt. Pärnu kohviku maasikasmuutit ma näiteks ka rohkem ei ostaks… Nii et see selleks.

Aga jättes kõrvale liiga väikese kohvi ja minu ärahellitatud maitse jäätisekokteilide osas, oli kõik muu väga lahe ja ma lähen sinna hea meelega Tartusse sattudes uuesti mõnulema.

Hull Tikker @ Tige tikker Read More »

Oleme elus

Kirjutada oleks nii palju, aga teha on veel palju rohkem. Arvuti taha jõuan vaid loetud minutiteks, mida pole piisavalt isegi teiste blogide lugemiseks, rääkimata enda oma kirjutamisest. Järgmisel nädala teises pooles peaks olukord paranema, sest ideeliselt on mu läpakas selleks ajaks hooldusest tagasi ja tõenäoliselt jääb mulle vaba aega erinevate inimestega kokku saamise vahele, mil ma võin Viru keskuses (või kus iganes mujal tasuta wifis) istuda ja KIRJUTADA. Loodetavasti. Aga kui enne ei jõua, siis kirjutan teile kasvõi tagantjärele Londonis olles – põhjalikult ja päevade kaupa. Sest Eestis on nii lahe, et ma tahan kogu reisi põhjalikult ajaloo tarbeks blogisse talletada.

Seniks aga vaadake pilte!

Oleme elus Read More »

Pealpool pilvi paistab päike

Seda laulu ümisen ma vähemalt korra iga lennureisi ajal. Ja mina olen täna hommikul päikest näinud, mida enamik teist vist öelda ei saa!

Tegin eile öösel Swammiga diili, et kui ta Eestis olemise ajaks mu 3310-t laenata tahab (tal polnud ühtki mobiili, mis Eestis töötaks), siis peab ta köögi ära koristama. Tema koristamine seisnes küll ahjupannilt suuremate tükkide ära kraapimises ja selle ahju peitmises ning laua pealt puru ära pühkimises (nojaa, tegelikult ta pani vist ikka paar asja ka ära), aga köök nägi pärast seda nii viisakas välja, et ma ohkasin tänutundest ja koristasin ise üle.

Victoria buss sõitis nina eest ära, nii et sõitsime järgmise ööbussiga Westminsterisse ja seiklesime sealt edasi (brr, väljas oli külm).

Stanstedi saime suhteliselt valutult, üldse läks kõik suhteliselt valutult (kui jätta kõrvale hiigelsuur paistes punase-sinisekirju sinikas mu jalal, mis indeed igal sammul valutab). Vähemalt meil.

Aga kui jagada tarka nõu kõigile teistele lennureisijatele, siis kui sa lähed turvakontrolli kolme läpakaga käsipagasis, siis ei tasu turvatädile, kes uurib, miks sul neid nii palju on ja miks üks näeb välja, nagu seda oleks hiljuti lahti võetud, seletama hakata, et ei ole absoluutselt mingit loogikat tulla kolme arvutiga, kui sa tahad lennukisse pommi panna, sest selleks piisab ainult ühest. Turvatädi võib kurjaks saada ja su pikemaks pinnimiseks kõrvale viia.

Aga jumal kaitseb lolle ja nii jõudis Swamm ikka meiega Eestisse.

Lennukis oli kitsas ja külm. Kuivõrd me istusime esimeses reas, kohe väljapääsu juures, siis oli meil vähemalt jalgade välja sirutamiseks ruumi, aga samas mu jalad külmusid seal lõpuks ikka täiesti ära.

Kohver, muuseas, kaalus 18,8 kilo. Ja Londoni poolel on Easyjetil ikka väga karm “ainult üks asi käsipagasis” reegel – õnneks saime mu läpakakoti Mehe seljakotti mahutada. Eesti poolt tulin küll nelja kotiga ja keegi ei teinud teist nägugi…

Nüüd olen räpane ja väsinud, istun Viru keskuses ja ootan Vaskat (kommentaariks Krissu küsimusele, kas ma tõesti paremat kohta ei leidnud – kui minuga tahetakse kesklinnas kokku saada, siis ma otsin esimese koha, kus on tasuta wifi ja seinakontakt ning kui see juhtub olema kohvik, mis mulle oma interjööri poolest meeldib ja kus head sööki ka antakse, siis sobib ka Viru keskus 😛 ). Ostsin 22 krooni (!) eest klaasi mahla – no möödunud kaheksa kuu jooksul on siin hinnad ikka kallimaks läinud, sellest rääkimata, et vanasti oli teenindus lauast… Oh jah. Oleks teadnud, et mahl nii kallis on, oleks kohe jooma hakanud 😉

Aga tegelikult on kõik tore. Välja arvatud ilm muidugi. Ja ma ei viitsi üldse minna 1) valuutavahetusse 2) Norman Optikasse 3) läpakat garantiisse viima 4) hambaarsti juurde. Läheks hea meelega otsemat teed Vaska juurde, jalutaks Elukat ja keeraks seniks magama, kuni ta ise koju jõuab ja minuga trimpama hakkab.

Aga nii lihtne ei saa elu ometi olla 😀

Lõpp mölale, lähen nüüd valuutakursse uurima. Kunas teile jälle kirjutan, ei oskagi öelda – ideaalis peaks ma täna oma läpakast ilma jääma, et see nädala pärast tervena tagasi saada.

Kuulmiseni!

Tikker
Tallinn
Viru keskus

Pealpool pilvi paistab päike Read More »

Pakkimine ahju

Ma pean tunnistama, et ma ikka siiralt vihkan igasugust pakkimist, sest asjad ei mahu absoluutselt mitte kunagi ära – lähen ma siis üheks päevaks, kuuks või aastaks; sõbranna juurde ööseks, teise linna üritusele või võõrale maale elama.

Aga riigisiseselt reisides pole vähemalt sellist pagasipiirangut!

Juhe on täiesti koos. Kõik asjad oleks nagu pakitud – kohver check ini, läpakakott ja spordikott (täis kõige raskemat kraami – raamatuid) käsipagasisse… Aga kas seekord on alla 20 kilo, seda ei oska jälle öelda. Mehe kohver on tunduvalt kergem, seega saan vajaduse korral mingid asjad häda pärast ümber ka tõsta. Mis muusse puutub, siis siia lennates oli mul spordikott ikka ka pilgeni täis topitud ja mahtus kuidagi turvaväravast läbi, vast siis mahub nüüd ka.

Aga nüüd ma olen väsinud. Kell on üksteist, aega on veel nii kaks-kolm tundi. Mõistus ütleb, et tuleb minna kööki koristama, sest Swammi mustade nõude hunnikut küll tagasi tulles vastu vahtimas näha ei taha, aga ma olen ju nii väsinud… Ei taha üldse koristada.

Raamat oleks vaja lõpuni lugeda, viimane modellide osa ära vaadata… Ja tegelikult tahaks ise ka magada – aga ma arvan, et see pole lihtsalt tark idee. Küll bussis ja lennukis jõuab, üritan seni ennast üleval hoida.

Homne päevaplaan näeb ette Vaskaga kokku saamist, raha vahetamist, läpaka garantiisse viimist, hambaarsti ja veiniõhtut. Enne hambaarsti on mul küll liiga palju vaba aega – ei teagi veel, mis sellega peale hakkan. Ilmselt olen suht väsinud ja täiesti kindlalt ebakaubandusliku välimusega (prillid jm), nii et näha eriti kedagi ei taha… Ah, vaatab.

Ma nüüd teen midagi… Asjalikku? Või siis mitte nii asjalikku.

Ma nii loodan, et lennujaamas läheb kõik libedalt…

Pakkimine ahju Read More »

Scroll to Top