Pealpool pilvi paistab päike

Seda laulu ümisen ma vähemalt korra iga lennureisi ajal. Ja mina olen täna hommikul päikest näinud, mida enamik teist vist öelda ei saa!

Tegin eile öösel Swammiga diili, et kui ta Eestis olemise ajaks mu 3310-t laenata tahab (tal polnud ühtki mobiili, mis Eestis töötaks), siis peab ta köögi ära koristama. Tema koristamine seisnes küll ahjupannilt suuremate tükkide ära kraapimises ja selle ahju peitmises ning laua pealt puru ära pühkimises (nojaa, tegelikult ta pani vist ikka paar asja ka ära), aga köök nägi pärast seda nii viisakas välja, et ma ohkasin tänutundest ja koristasin ise üle.

Victoria buss sõitis nina eest ära, nii et sõitsime järgmise ööbussiga Westminsterisse ja seiklesime sealt edasi (brr, väljas oli külm).

Stanstedi saime suhteliselt valutult, üldse läks kõik suhteliselt valutult (kui jätta kõrvale hiigelsuur paistes punase-sinisekirju sinikas mu jalal, mis indeed igal sammul valutab). Vähemalt meil.

Aga kui jagada tarka nõu kõigile teistele lennureisijatele, siis kui sa lähed turvakontrolli kolme läpakaga käsipagasis, siis ei tasu turvatädile, kes uurib, miks sul neid nii palju on ja miks üks näeb välja, nagu seda oleks hiljuti lahti võetud, seletama hakata, et ei ole absoluutselt mingit loogikat tulla kolme arvutiga, kui sa tahad lennukisse pommi panna, sest selleks piisab ainult ühest. Turvatädi võib kurjaks saada ja su pikemaks pinnimiseks kõrvale viia.

Aga jumal kaitseb lolle ja nii jõudis Swamm ikka meiega Eestisse.

Lennukis oli kitsas ja külm. Kuivõrd me istusime esimeses reas, kohe väljapääsu juures, siis oli meil vähemalt jalgade välja sirutamiseks ruumi, aga samas mu jalad külmusid seal lõpuks ikka täiesti ära.

Kohver, muuseas, kaalus 18,8 kilo. Ja Londoni poolel on Easyjetil ikka väga karm “ainult üks asi käsipagasis” reegel – õnneks saime mu läpakakoti Mehe seljakotti mahutada. Eesti poolt tulin küll nelja kotiga ja keegi ei teinud teist nägugi…

Nüüd olen räpane ja väsinud, istun Viru keskuses ja ootan Vaskat (kommentaariks Krissu küsimusele, kas ma tõesti paremat kohta ei leidnud – kui minuga tahetakse kesklinnas kokku saada, siis ma otsin esimese koha, kus on tasuta wifi ja seinakontakt ning kui see juhtub olema kohvik, mis mulle oma interjööri poolest meeldib ja kus head sööki ka antakse, siis sobib ka Viru keskus 😛 ). Ostsin 22 krooni (!) eest klaasi mahla – no möödunud kaheksa kuu jooksul on siin hinnad ikka kallimaks läinud, sellest rääkimata, et vanasti oli teenindus lauast… Oh jah. Oleks teadnud, et mahl nii kallis on, oleks kohe jooma hakanud 😉

Aga tegelikult on kõik tore. Välja arvatud ilm muidugi. Ja ma ei viitsi üldse minna 1) valuutavahetusse 2) Norman Optikasse 3) läpakat garantiisse viima 4) hambaarsti juurde. Läheks hea meelega otsemat teed Vaska juurde, jalutaks Elukat ja keeraks seniks magama, kuni ta ise koju jõuab ja minuga trimpama hakkab.

Aga nii lihtne ei saa elu ometi olla 😀

Lõpp mölale, lähen nüüd valuutakursse uurima. Kunas teile jälle kirjutan, ei oskagi öelda – ideaalis peaks ma täna oma läpakast ilma jääma, et see nädala pärast tervena tagasi saada.

Kuulmiseni!

Tikker
Tallinn
Viru keskus