June 2019

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt 😀 Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini 😀 Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole 😀

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha 😀

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli 😀 Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool 😀 Rahulolu 😀

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke 🙂

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil külas käis? Oli üks veebruari nädalavahetus, kui Virge kurtis, et tal Pärnusse teatripiletid ostetud, aga sõbranna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks õhtut järjest teatris käia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ühele spordiüritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai õhku visatud mõte, et me peaks koos Haapsallu minema, sõidame kõik… Või midagi selles stiilis.

Igatahes. Pärnu rattapäev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kõigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kätte saada, mis teema nende rattavõistlustega siis ikkagi on.

Käisin usinalt sõitmas, pikendasin distantse, kuni 40km täis… Panin ennast kirja kõige mitteametlikumale sõidule ehk matkasõidule, kus paremusjärjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tõdesin, et isegi matkasõidul on kõik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ülearu positiivsete emotsioonidega ma sinna võistlusele just ei läinud 😀 Ja no õigusega 😀 Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga 😀 Ja jäin kohe alguses suht kõigist maha 😀 Umbes pool maad püsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla võis, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jäin ma maha, kui vihma hakkas sadama 😀

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud 😀 See perekond mu eest hoolitses, küsis, kas mul on ja mu tõdemuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

Ühesõnaga sõitsin ca 20km uhkes üksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Ja kuna vihma sadas päris pikalt, siis mul oli külm ja märg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna üldse tulin ja kas mul sellest võistlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jääb – sest no raudselt ma olin seal kõigist kõige aeglasem 😀

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sõidu pealt üritasin seda käima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril äkki… Hiljem käsitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli läbitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pärast lõpetamist kaaslasega kokku sain ja olin tükk aega tal kaisus värisenud ja kurtnud ja lõpuks küsisin, kuidas tal läks… “Ah, ära võitsin lühikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest päevast ikkagi ainult ülevoolavalt positiivsed mälestused. Sest ma ikkagi lõpetasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rõõmus tema tulemuse üle.

AGA ütlesin talle ka väga konkreetselt ära, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ühelgi rattavõistlusel ei osale 😀 Nii et sel suvel siis võistelgu üksinda. Mulle piisab esialgu võidu jooksmisest ka 😛 Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma läheks uuesti küll, ainult et isegi matkasõidu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha 😀

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia läheb tema anonüümsus… Üleüldse ma peaks talle mingi bloginime välja mõtlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tähega kirjutama 😛

Niisiis, pildimaterjal. Ehk põhjus, miks see teema üldse aktuaalseks sai – ma ise pärast võistlust oma aega vaatamas ei käinud (tean niigi, et olin kõige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja üks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ürituse juures näitamiseks foto MINUST finišis (ma ei tea, mis nad mõtlesid: näitame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku võtta ja blogida.

Nagu näete… Õnnelik, et see õudus on lõpuks ometi läbi 😀 Ja selle üle, et ma ei lõpetanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pärast mind 😀

Üks teine oma finišis 😛 Päästis perekonna au 😛

Mina olin tema võidust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sõitnud ja võistlenud ja lühikese distantsi võit pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sõidab lühikesi ja korda läheks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka üritan teda ümber kasvatada, et tuleb rõõmustada väiksemate võitude üle kah 😛

Võistlusjärgsed traditsioonid on ka välja kujunenud… Alati tuleb koos üks selfi teha 😀