June 2019

Kuidas ma kogemata poolmaratoni jooksin

Et kĂ”ik ausalt Ă€ra rÀÀkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pĂ€rast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, jĂ€rgmiseks siis VĂ”idupĂŒha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal pĂ€eval teises linnas rattavĂ”istlus, siis sinnapaika see idee jĂ€i.

Paar pĂ€eva tagasi kurtis Ă”eke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on vĂ€lja mĂŒĂŒdud ja ta ei jĂ”uagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vĂ€hemalt Paikuselt tema stardimaterjalid Ă€ra, tahtis sĂ€rki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ĂŒtlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen kĂŒll iga nĂ€dal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasĂ”idud (max 40km) ja mais mĂ”ned korrad ka jĂ”usaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nÀdala aktiivsusminutid tÀis saada, tundus vÀike rattasÔit tÀitsa hea idee, nii et kihutasin tÀna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide vĂ€ljastamise telgis sain Ă”ekese numbri oma blogilugejalt 😀 Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ĂŒtlesin, et oh ei, pole ĂŒldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ĂŒmberringi… Imeline ilm, vĂ”istluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kĂ”ike raisku lasta. Kuna pikematel rattasĂ”itudel kĂ€in nagunii spordiriietega, siis olid mul tĂ€iesti sobilikult lĂŒhikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis lĂ€ksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ĂŒmber registreerida. Ja saingi. SĂ€rk selga, number kĂŒlge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise kĂŒll selle peale tulnud, aga taas kord tĂ€nud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kĂŒmme minutit stardini 😀 Ei jĂ”udnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

ÜhesĂ”naga mina, kes ma pole elus kordagi ĂŒle 10km jooksnud, lĂ€ksin tĂ€iesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. PĂ€ris normaalne ma ikka pole 😀

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle vĂ€rgi nĂŒĂŒd Ă€ra teen, aga vĂ”tsin hĂ€sti rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mÔnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mÔnusalt varjuline. No ma tÔesti vÀga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu ÀÀrt hÔÔrus ja noh, ĂŒtleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha 😀

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast mĂ€rjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ÀÀretult mĂ”nus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise vĂ€rgi teele suunanud, sai mĂ”nusalt kĂŒlmast veest lĂ€bi joosta. Veepause oli ka mĂ”nusalt palju.

ÜleĂŒldises plaanis oli jĂ”udlus hĂ€mmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult Ă€ra, paar lĂŒhikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lĂ”pp oli mööda RĂŒĂŒtli tĂ€navat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lĂ”puni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmĂ€rki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jĂ”udma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – ĂŒldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli 😀 Hiljem vaatasin osalejate nimekirja lĂ€bi, et kas mĂ”ni tuttav ka on – leidsin tĂ€pselt ĂŒhe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jĂ”uaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust Ă€kki 5 vĂ”i 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool 😀 Rahulolu 😀

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tÀnulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma lÀinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ĂŒhe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda ĂŒle ikka vĂ€ga uhke 🙂

Kuidas ma esimest korda elus kanuuga sÔitsin

Et kĂ”ik ausalt Ă€ra rÀÀkida, peab alustama mu eelmise sĂŒgise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ĂŒtle kĂ”igele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me lĂ€heme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai 😀 VĂ€he morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sĂ”itnud ning tolle matka nĂ€ol oli tegu kolmepĂ€evase ĂŒrituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste vĂ”hikute eest ka. Ehk et minu hooleks jĂ€i vaid kulude tarbeks ĂŒlekanne teha, magamiskotid olime endale ka jĂ”udnud osta, ĂŒlejÀÀnud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapĂ€eva, 13. juuni Ă”htul, kui Hanna meile PĂ€rnusse jĂ€rele sĂ”itis ning seejĂ€rel vĂ”tsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. PĂ€rnust saime liikuma alles peale ĂŒheksat ning vĂ€ljas oli konkreetne Ă€ikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli vĂ€lja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jĂ”udsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm jĂ€rele jÀÀnud, nii et saime telgi pimedas kuidagi pĂŒsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jĂ”udis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel pĂ€eval olime vĂ€hendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupĂ€evast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kĂŒmme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv 😀

Kuidas ma linnarattaga rattavÔistlusel kÀisin

Et kĂ”ik ausalt Ă€ra rÀÀkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil kĂŒlas kĂ€is? Oli ĂŒks veebruari nĂ€dalavahetus, kui Virge kurtis, et tal PĂ€rnusse teatripiletid ostetud, aga sĂ”branna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks Ă”htut jĂ€rjest teatris kĂ€ia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ĂŒhele spordiĂŒritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rÀÀkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai Ă”hku visatud mĂ”te, et me peaks koos Haapsallu minema, sĂ”idame kĂ”ik… VĂ”i midagi selles stiilis.

Igatahes. PÀrnu rattapÀev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kÔigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kÀtte saada, mis teema nende rattavÔistlustega siis ikkagi on.

KĂ€isin usinalt sĂ”itmas, pikendasin distantse, kuni 40km tĂ€is… Panin ennast kirja kĂ”ige mitteametlikumale sĂ”idule ehk matkasĂ”idule, kus paremusjĂ€rjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tĂ”desin, et isegi matkasĂ”idul on kĂ”ik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ĂŒlearu positiivsete emotsioonidega ma sinna vĂ”istlusele just ei lĂ€inud 😀 Ja no Ă”igusega 😀 Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga 😀 Ja jĂ€in kohe alguses suht kĂ”igist maha 😀 Umbes pool maad pĂŒsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla vĂ”is, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jĂ€in ma maha, kui vihma hakkas sadama 😀

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud 😀 See perekond mu eest hoolitses, kĂŒsis, kas mul on ja mu tĂ”demuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

ÜhesĂ”naga sĂ”itsin ca 20km uhkes ĂŒksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt mĂ€rgistatud. Ja kuna vihma sadas pĂ€ris pikalt, siis mul oli kĂŒlm ja mĂ€rg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna ĂŒldse tulin ja kas mul sellest vĂ”istlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jÀÀb – sest no raudselt ma olin seal kĂ”igist kĂ”ige aeglasem 😀

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sĂ”idu pealt ĂŒritasin seda kĂ€ima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril Ă€kki… Hiljem kĂ€sitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli lĂ€bitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pĂ€rast lĂ”petamist kaaslasega kokku sain ja olin tĂŒkk aega tal kaisus vĂ€risenud ja kurtnud ja lĂ”puks kĂŒsisin, kuidas tal lĂ€ks… “Ah, Ă€ra vĂ”itsin lĂŒhikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest pĂ€evast ikkagi ainult ĂŒlevoolavalt positiivsed mĂ€lestused. Sest ma ikkagi lĂ”petasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rÔÔmus tema tulemuse ĂŒle.

AGA ĂŒtlesin talle ka vĂ€ga konkreetselt Ă€ra, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ĂŒhelgi rattavĂ”istlusel ei osale 😀 Nii et sel suvel siis vĂ”istelgu ĂŒksinda. Mulle piisab esialgu vĂ”idu jooksmisest ka 😛 Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma lĂ€heks uuesti kĂŒll, ainult et isegi matkasĂ”idu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha 😀

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia lĂ€heb tema anonĂŒĂŒmsus… ÜleĂŒldse ma peaks talle mingi bloginime vĂ€lja mĂ”tlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tĂ€hega kirjutama 😛

Niisiis, pildimaterjal. Ehk pĂ”hjus, miks see teema ĂŒldse aktuaalseks sai – ma ise pĂ€rast vĂ”istlust oma aega vaatamas ei kĂ€inud (tean niigi, et olin kĂ”ige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja ĂŒks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ĂŒrituse juures nĂ€itamiseks foto MINUST finiĆĄis (ma ei tea, mis nad mĂ”tlesid: nĂ€itame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku vĂ”tta ja blogida.

Nagu nĂ€ete… Õnnelik, et see Ă”udus on lĂ”puks ometi lĂ€bi 😀 Ja selle ĂŒle, et ma ei lĂ”petanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pĂ€rast mind 😀

Üks teine oma finiĆĄis 😛 PÀÀstis perekonna au 😛

Mina olin tema vĂ”idust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sĂ”itnud ja vĂ”istlenud ja lĂŒhikese distantsi vĂ”it pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sĂ”idab lĂŒhikesi ja korda lĂ€heks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka ĂŒritan teda ĂŒmber kasvatada, et tuleb rÔÔmustada vĂ€iksemate vĂ”itude ĂŒle kah 😛

VĂ”istlusjĂ€rgsed traditsioonid on ka vĂ€lja kujunenud… Alati tuleb koos ĂŒks selfi teha 😀

Scroll to Top