Kuidas ma kogemata poolmaratoni jooksin
Et kĂ”ik ausalt Ă€ra rÀÀkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pĂ€rast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, jĂ€rgmiseks siis VĂ”idupĂŒha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal pĂ€eval teises linnas rattavĂ”istlus, siis sinnapaika see idee jĂ€i.
Paar pĂ€eva tagasi kurtis Ă”eke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on vĂ€lja mĂŒĂŒdud ja ta ei jĂ”uagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vĂ€hemalt Paikuselt tema stardimaterjalid Ă€ra, tahtis sĂ€rki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ĂŒtlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen kĂŒll iga nĂ€dal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasĂ”idud (max 40km) ja mais mĂ”ned korrad ka jĂ”usaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).
Igatahes, kuna mul oli vaja nÀdala aktiivsusminutid tÀis saada, tundus vÀike rattasÔit tÀitsa hea idee, nii et kihutasin tÀna kell neli Paikusele.
Stardimaterjalide vĂ€ljastamise telgis sain Ă”ekese numbri oma blogilugejalt đ Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ĂŒtlesin, et oh ei, pole ĂŒldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ĂŒmberringi… Imeline ilm, vĂ”istluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kĂ”ike raisku lasta. Kuna pikematel rattasĂ”itudel kĂ€in nagunii spordiriietega, siis olid mul tĂ€iesti sobilikult lĂŒhikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.
Nii ma siis lĂ€ksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ĂŒmber registreerida. Ja saingi. SĂ€rk selga, number kĂŒlge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise kĂŒll selle peale tulnud, aga taas kord tĂ€nud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kĂŒmme minutit stardini đ Ei jĂ”udnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.
ĂhesĂ”naga mina, kes ma pole elus kordagi ĂŒle 10km jooksnud, lĂ€ksin tĂ€iesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. PĂ€ris normaalne ma ikka pole đ
Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle vĂ€rgi nĂŒĂŒd Ă€ra teen, aga vĂ”tsin hĂ€sti rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.
Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mÔnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mÔnusalt varjuline. No ma tÔesti vÀga nautisin seda metsa vahel jooksmist.
Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Ănneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu ÀÀrt hÔÔrus ja noh, ĂŒtleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha đ
Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast mĂ€rjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ÀÀretult mĂ”nus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise vĂ€rgi teele suunanud, sai mĂ”nusalt kĂŒlmast veest lĂ€bi joosta. Veepause oli ka mĂ”nusalt palju.
ĂleĂŒldises plaanis oli jĂ”udlus hĂ€mmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult Ă€ra, paar lĂŒhikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.
Viimase kilomeetri lĂ”pp oli mööda RĂŒĂŒtli tĂ€navat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lĂ”puni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.
Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.
Ma ei osanud mingit ajaeesmĂ€rki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jĂ”udma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – ĂŒldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli đ Hiljem vaatasin osalejate nimekirja lĂ€bi, et kas mĂ”ni tuttav ka on – leidsin tĂ€pselt ĂŒhe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jĂ”uaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust Ă€kki 5 vĂ”i 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool đ Rahulolu đ
Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tÀnulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma lÀinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.
Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ĂŒhe postituse, sest no edevus.
Kurat, ma olen enda ĂŒle ikka vĂ€ga uhke đ