Möödunud nädala söögist, ahjust ja uue nädala menüüst
Sel nädalal oli mul töörindel kolleegi asendamise tõttu hullumeelselt kiire ja söögitegemisega võtsin nii ladnalt kui vähegi sain. Samas siiski normaalselt süüa tehes, mitte pelmeene süües 😀 Õnneks kolmekesi meil tihti jagub ühe õhtu söögist mitmeks päevaks ja õnneks on Plika juba nii asjalik, et suudab iseseisvalt lihtsamad õhtusöögid valmis teha.
Menüüd sain täielikult järgida, sest mugavalt oli eelmisest päevast sööki alles just nendel päevadel, mille toidud ma vahele jätta tahtsingi. Täpsemalt siis kalatoidu (saime oma nädala kalaannuse ligi kilost lõhefileest, mille äkiliseks tegin) ja tomatisupi (sest soodushinnaga mozzarellat ei leidnud). Hmm, nii et sel nädalal jäid tegemata nii taimetoit kui supp, kui ma nüüd hästi järele mõtlen. Nojah, juhtub 😀 Vähemalt muus osas oli vaheldusrikas.
Esmaspäeval tegin kanakarrit ja see oli tõesti hea, teen kindlasti uuesti. Panen alati terve küüslaugu (isegi kui retsept ütleb üks küüs), kasutan alati 10% koort (ka siis, kui retseptis on piim või vahukoor), petersell mulle ei maitse, seega jätsin ära, muus osas tegin suht täpselt retsepti järgi. Plika ütles alguses, et nii hea ja lõpus hakkas tal iiveldama. Millest, ei tea. Poiss ütles, et täitsa hea – ja tema suust on see kiitus 😀 Pilt ei tulnud just väga apetiitne, aga noh… 😀 Riis on kollane, sest panin aurutajasse kurkumit 🙂
Teisipäeval sõime pühapäevaõhtust oasuppi, seega midagi lisaks ei kokanud.
Kolmapäeval tegi Plika brokoli ja singiga makaroni ahjuvormi. Talle endale maitses hästi, Poiss sõi, aga väga ei hoolinud, mulle endale ootuspäraselt brokoli selles koosluses eriti ei meeldinud. St toit oli ok ja sõin meelsasti, aga brokolit sööksin tulevikus kuskil mujal kui pasta sees. Seda vormi jagus ka veel neljapäevaks.
(olin just uue telefoni kätte saanud ja avastasin hiljem, et kaamera vaikimisi seadetes on pildil olev vesimärk… no sellist jaburust pole varem olnud :D)
Nii et mina tegingi süüa esmaspäeval ja siis alles reedel – luksus 😀 Reedeseks söögiks oli esialgu juba nädal varem menüüsse pandud vokitud veiseliha Korea moodi. Veist ma endiselt valmistada ei oska – maitsestasin vaid soolaga ja jäi suht vintske. Samas kogu ülejäänud kombo sees oli ta täitsa ok, ei rikkunud toitu kuidagi ära. Tšillit mul polnud, selle jätsin lihtsalt ära, isegi pulbrit unustasin panna. Mungube ka polnud, seega panin sügavkülmast selle asemel aedube ja herneid. Talisibula asemel rohelist sibulat. Palju sest algsest retseptist üldse alles jäi? No ikka enam-vähem ju 😀 Serveerisin riisinuudlitega (pool 454g pakist). Ja teate, mis Poiss selle toidu kohta ütles? Jumalik! Tema suust sellist kiitust kuulda, ma olin ikka väga üllatunud 😀 Soja ja meega kaste, nagu näha, sobis meile kõigile. Ühesõnaga läheb ka kindlasti kordamisele, ainult veist tahaks järgmine kord kuidagi paremini valmistada. Ja originaalretsepti järgi mungubadega proovida.
Riisinuudlid on üldse meil järjest suuremad lemmikud – saavad kiirelt valmis, maitsevad kõigile ja sobivad suurepäraselt igasugustesse Aasia hõnguga toitudesse. Hiinakas on ju me suur lemmik.
Eile ma turule minna ei viitsinud ja otsustasin valmistada söögi kapis leiduvast. Sügavkülmas on mul alati kana ja hakkliha, aga seda ka sulatada ei viitsinud. Kartuleid olin liiga palju koju toonud, need ju hakkavad kevadel kohe idanema. Lisaks oli külmkapis aeguma hakkav hapukoor, mingi riivjuustutörts, üks muna, pisut peekonit ja kotike seeni (kui Maximasse satun, ostan neid alati lahtiselt suurema koguse, mõnda aega peavad külmkapis vastu, aga oli vaja ära kasutada). Sibul-küüslauk on mul alati kodus olemas. Nii et pärast pisukest mõtlemist praadisin pannil peekoni, küüslaugu, sibula ja seened ning tegin kartulipudru – siis panin võitatud ahjuvormi kõigepealt panni sisu, seejärel kartulipudru, lõpuks hapukoore ning muna segu, kõige peale riputasin riivjuustu. Nii pool tunnikest oli vist ahjus ja väga hea sai. Rõõsa koorega oleks muidugi hapukoorest parem olnud, aga polnud viga nii ka. Plikat nädalavahetusel eriti kodus polnud, tema seeni ei söö nagunii – Poiss sõi ja ütles, et täitsa hea. Sõime ka täna ja homseks lõunakski veel jagub.
Täna sõime Plikaga veel kahe peale ära paki edamame ube 😀 No nii head on need ikka! Ja nii imelihtne valmistada – lihtsalt viis minutit soolavees keeta ja valmis! Peab Rimist juurde ostma, loodetavasti see 2=4€ soodukas on endiselt.
Räägin me ahjusaagast ka. Neljapäeva õhtul tahtsin leiba küpsetada – kuna mul endal oli tööga megakiire, palusin Plikat, et too hapnenud taignaga edasi tegeleks. Seletasin kiirelt ära, mida, kuidas ja mis järjekorras (ma ju kasutan suhkru asemel magustamiseks datleid, neist tuleb kivid eemaldada ja veidikese veega saumiksriga plödiks lasta – seega me leivategu on tavapärasest pisut erinev) ning ta sai suurepäraselt hakkama. Panin leivad ahju, et see korraks sisse lülitada ja soojas kiiremini kerkiks – ja avastasin, et temperatuuri nupp pöörleb täiesti vabalt. Plika oli just tund varem küpsiseid teinud ja kõik oli korras… Müstika. No mis meil muud üle jäi, kui et lootsime parimat. Kergitasime leivad ära ja panime ahju sisse. Ja kujutad sa pilti, saime selle ahju parimad leivad 😀 Tavaliselt küpsetasin 20 minutit 225 kraadi ja 40 minutit 200 kraadi, siis võtsin leivad vormist välja ja jätsin veel sooja ahju ööseks – vahel jäid ikka seest pisut kleepuvad. Ei miskit hullu ja meil on nagunii harjumus leiba hiljem röstida. Seekord oli ahju “vaikimisi” temperatuur üle 200 kraadi – kui palju, ei oska hinnata, 225-250 vast. Leib sai poole tunniga ikka väga krõbedaks ja olin pisut mures, ega ära ei kõrbe. 50 minuti pealt keerasin ahju kinni, võtsin leivad vormist välja ja jätsin ööseks ahju. No ja super hea sai!
Igatahes sellise ahjuga ei ela 🙂 Meil on praeahi pea igapäevases kasutuses – Plika küpsetab pidevalt, leiba teeme, vormiroogasid… See väike ahi on mul alati pinnuks silmas olnud, väikese pindalaga plaadile mahub vähem küpsiseid, miinimumtemperatuur on 100 kraadi… No ühesõnaga, ei olnud fänn. Olen alati unistanud normaalsest ahjust, aga see kapp, mida ma kangesti armastan ja välja vahetada ei taha, selle sügavus on ainult 45cm ja kõrgus 53cm. Ja mujal ka head ahju kohta pole.
Nii ma siis mõtlesin, et mis nüüd teha. Viia praegune ahi kuskile parandusse? Kas on mõtet?
Siis süvenesin miniahjude maailma ja avastasin, et neid on ikka VÄGA seinast seina. Kõige pisemad nii imepisikesed, et ma ei tea, mida nendega tehakse 😀 Suht tüütu oli neid järjest läbi vaadata. Jälgisin, et välismõõdud oleks praegusega sarnased või suuremad, aga see iseenesest ei andnud ka mingit põhjapanevat infot, sest ahju siseosa mõõtmed paljuski kõikusid. Tihti oli ahjude juures märgitud maht – pakun, et me praegune on 30l või 35l – aga ka see ei anna lõplikku võrdlusmomenti, sest osade ahjude suur maht tuli kõrguse arvelt, mis mulle mitte kõige vähematki ei andnud – mulle oli oluline just laius ja sügavus ehk ahju mahtuva plaadi suurus. Leidsin erinevaid variante, mille maht oli 40-60l, mõtlesin neist midagi valida. Ja siis leidsin sellise – sobivas mõõdus JA temperatuur oli alates 40 kraadist… Ja oligi müüdud 🙂 Lisaks on sel pöördõhk ja aurupuhastus – kumbagi pole mul kunagi olnud. Ja kui vana ahju plaat oli 30x40cm, siis uuel ahjul ca 40x40cm. Tootja ise reklaamib seda 40 kraadi värki kui jogurti tegemise programmi 😀 Andsin Plikale Kessu igiammust piimatoodete valmistamise postitust lugeda, ta on nüüd äksi täis ja tahab ka ise jogurtit teha. Minu jaoks on see 40 kraadi aga oluline leiva kergitamiseks – kui pliidi all on tuli, saan vormid sinna lähedusse sättida, aga alati pole, vannitoa põrandaküte meil ka nii soe pole – nii et otse ahjus kergitada on minu jaoks ideaalne lahendus. Teen leiba tavaliselt õhtuti ja tihti jääb kergitamine suht hilja peale, seega ei taha sellele tunde kulutada. Nüüd ootan uut ahju nagu hingeõnnistust 😀 Eeldatav tarne on 23. märts ehk põhimõtteliselt tegin endale sünnipäevakingi 🙂 Näe, lingin tootja kodulehe infot ka.
Aga uue nädala menüüga on nii, et kuna pole kooli menüüd, millega arvestada, siis ütlen ausalt, et ma väga ei viitsinudki midagi konkreetset paika panna. Kuna Ritsiku terviseklubi järgmise nädala teema on kaunviljad, siis kogusin lihtsalt kokku kõik sobivad retseptid, mis mul varasemast salvestatud olid:
| läätse-riisipihvid |
| oapallid |
| kikerherne-feta pihvid |
| tummine läätsesupp |
| tomatine kikerhernesupp |
Karta on, et ainult pihvidest ja supist terve nädala ära ei ela ja kõiki neid retsepte ära proovida ei jõua. Ühe supi noist kahest teeb kindlasti ja vähemalt kahed pihvid/pallid ka. Lisaks ostsin täna turul käies soodsa hinnaga verivorsti, nii et tuleb üks verivorsti-ahjukartuli-praekapsa õhtu. Küllap ma need me ahjus kuidagi valmis saan, peab lihtsalt rohkem jälgima ja vahepeal temperatuuri nulli keerama, et saaks veits jahtuda.
Nii et olemas on taimetoit, supp, kartul, riis… Mingi pasta mõtlen jooksvalt lisaks ja midagi võiks riisinuudlitega teha… Kui liha vaja, siis hakkliha ja kanafilee on sügavkülmas olemas. No ja mingi kalatoidu võiks ju ikka ka plaani võtta. Aga vaatan jooksvalt, mul on praegu see luksus. Pärast 2,5 kuud menüü tegemist on “reeglid” nagunii juba pähe kulunud ja arvestan nendega automaatselt 🙂
Eks siis annan nädala pärast aru, mis me täpselt sõime.
Möödunud nädala söögist, ahjust ja uue nädala menüüst Read More »
