Elu viie kassiga

Avastasin eile, et meie iga-aastane loomaarsti külastus, mis toimub alati Terveksi sünnipäevanädalal, sattus juhtumisi rahvusvahelisele lemmikloomapäevale. Ka see postitus oli mul plaanis juba eile valmis kirjutada, aga õhtul oli nii palju muud tegemist, et jäi tänasele.

Tean, et paljud ei pea kasside vaktsineerimist vajalikuks ja jumala eest – igaühele oma. Me vahepeal aastaid ei teinud midagi ja midagi sellest ei juhtunud ka. Nagu lastekasvatuses, on ka loomakasvatuses palju eri viise ja igaüks leiab sobiva. Ühesõnaga ma südamest loodan, et keegi nüüd kommentaariumis sõjakalt üht või teist poolt kaitsma ei hakka, sest minu poolest on kõik ok 😀

Miks me ise toakasse vaktsineerime? Teate, peamiselt sellepärast – targemad on öelnud, et nii peaks. Sest me võime need eluohtlikud haigused ka ise tänavalt tuppa tuua. Sest see pole nii kallis. Sest see pole kassidele kunagi halvasti mõjunud. Ja see annab mulle võimaluse lasta kassid regulaarselt üle vaadata ning saada kinnitust, et nendega on kõik ok – või juhendust, mida peaks tegema, et oleks ok.

Näiteks saime kaks aastat tagasi teada, et Mustul on kihv murdunud ja juur tuleks välja opereerida, sest teeb talle valu. Opi käigus eemaldati ka teine loksuv kihv. Siimukesega esimest korda arstil käies saime teada, et tal on igemepõletik, seda on tulnud ravida nii ühekordselt rohtudega kui jooksvalt geeliga.

Eile saime teada, et kolmel kassil viiest – Paksul, Mustul ja Siimul – oleks vaja hambakivi eemaldust. Varasematel aastatel seda öeldud pole. Eks siis tuleb minna. Maksma pidi minema 100-150€ ühe kassi kohta. Aga see pole õnneks iga-aastane kulu. Nii et saab siis sel aastal kliinikut veel külastada. Katsume järgmiste kuude jooksul ära teha.

Eilne visiit läks kokku maksma 155.72€ – 130.50€ viie kassi vaktsiinid ja 25.22€ 8 tabletti ussirohtu (meil oli 2 tabletti kodus eelmisest korrast alles ja anname 2x aastas – soovituslik on iga 3 kuu tagant, aga toakassidega on harvemini ok). Sünnipäevanädalal sai mõlemale 30% soodustust, nii et tasub igati ära just siis käia.

Säde kaalub 5,59kg. Paksu 7,08kg. Mustu 4,5kg. Siim 5,84kg. Teet 4,9kg.

Selle aasta lõpus täitub mul 10 aastat kassiomanikuna. Parimad 10 aastat minu elust 🙂

Säde sündis 03.09.2016 ja ühines meie perega 2,5-kuusena 20.11.2016. Ühel Eksabikaasa sugulasel oli emane lõikamata kass, kes igal aastal pojad sai ja Plika suure lunimise peale ühe pesakonna kassipoeg meile “prooviks” koju toodi. Siin on minu esimene kassiteemaline blogipostitus ja need pildid on Säde esimesest õhtust meie kodus:

Ta on alati olnud täielik sülekass. Tuleb sülle, magab seal rahulikult ja ei lase ennast millestki häirida. Kui inimesel tema all on vaja liikuda, siis 90% ajast saab Säde lihtsalt kõrvalistuja sülle tõsta, kus ta südamerahuga edasi magab. Kui ta pole parasjagu süles, meeldib talle magada elutoa diivani seljatoel, mis on vastu soojamüüri – või siis erinevates kohades Plika toas.

Paksu ja Mustu sündisid sama kassiema järgmisse pesakonda 20.08.2017 ning tulid meie juurde elama 25.10.2018, mil nad olid aasta ja kahe kuu vanused. Siin on esimene blogipostitus elust kolme kassiga.

Nende “beebipilte” mul seega eriti ei ole, aga leidsin ühe, kus nad peaks olema 3,5-kuused ja teisel vist ca aastased.

Esimesed pildid meie kodus:

Paksu on 100% Plika kass. Parajalt paks kass oma parimais aastais 😀 Magab enamik ajast tema toas, käib tal järel, tuleb tema kutsumise peale temaga kaasa. Poisi toas magab vahel ka. Elutoa diivani peal harvemini. Minu süles käib allkorrusel üliharva, küll aga vahetevahel õhtul Plika voodis, kui talle õhtujuttu loen.

Mustu on idee poolest Poisi kass. Magab tihti tema toas, aga on palju ka meiega allkorrusel. Pool ajast ei oska ta süles olla – muudkui sibeleb ja ei oska rahulikult istuda. Aga ta on viimasel ajal hakanud mul tihemini süles magamas käima – tema, Siim ja Säde on mul süles vist kõik üsna võrdselt. Kui ta pole parasjagu Poisi toas ega kellegi süles, meeldib Mustule magada elutoas vastu soojamüüri või mõne söögilaua all asuva tooli peal.

Siin on täpselt kuue aasta tagune pikk ja põhjalik postitus sellest ajast, kui olin olnud kaks aastat staažikas kolme kassi omanik.

Siimuke on leidlaps, kelle täpne sünnipäev on teadmata, aga tema esimeste kuude arengu järgi sai interneti abiga paika pandud, et ta sündis millalgi mais ja kuna meie jaoks on kasside puhul tähenduslik kuupäev 20, leppisimegi kokku, et Siimu sünnipäev on 20.05.2023. Meie perega ühines ta kõigest 1-kuusena – Kaaslase sünnipäeval 26.06.2023. Tema beebipilte ma blogis toona üldse ei jaganudki, panen siia nüüd valiku tollest kõige esimesest õhtust:

Siimuke on vahel ülinunnu ja vahel täielik p*rsevest. Talle meeldib aeg-ajalt suuremate kassidega tüli norida. Teedu tõime talle mängukaaslaseks ja see läks suurepäraselt – nüüd läheb enamik Siimukese energiast Teeduga mängimise peale. Ajavad üksteist taga, kaklevad, vahel magavad nunnusti koos (viimasel ajal küll kahjuks harvemini, aga varasematest aastatest on mul neid koos magamise pilte küllaga). Siim veedab suurema osa ajast allkorrusel – kas süles või diivanil põõnutades. Öösel aga magab ta alati teise korruse koridoris meie magamistoa ukse kõrval seisva kassimaja peal. Sealt on hea meid igal hommikul tervitada ja koos esimeste ärkajatega söögi ootuses alla kaasa joosta.

Teet sündis Viljandi varjupaigas 20.07.2023 ja jõudis 5-kuusena jõuludeks oma koju – täpsemini 22.12.2023. Selles postituses kirjutasin pikemalt nii Siimu kui Teedu loost, aga panen mõned esimese õhtu pildid siia ka:

Teet on täielik nunnukas ja igavene pesamuna. Kaalult on meie kassipere ainus preili Mustu temast pisut kergem, aga oma koheva karva tõttu näeb välja sama suur kui vennad. Teet on ka pigem kerge ning lühikarvalisena näebki teistest väiksem välja. Tema on ka enamiku ajast allkorrusel, magab erinevates kohtades elutoas. Süles käis kunagi rohkem, nüüd kahjuks harva. Kui tuleb, siis see on eriline hetk. Talle on alati meeldinud hüpata / ronida õlale või seljale. Talle meeldib olla krae 😀

Elu viie kassiga on absoluutselt oivaline. Kasse jagub igale korrusele, igasse tuppa – alati on kuskil keegi, keda silitada ja nunnutada. Nad on kõik nii mõnusad, inimeste sõbrad, lasevad pai teha, tulevad ise sülle.

Muideks, kaalusime sel aastal üsna tõsiselt ka kuuenda kassi võtmist 😀 Jõudsime isegi nii kaugele, et valisime välja ja Kaaslane saatis varjupaika esialgse taotluse. Aga samal ajal, kui varjupaigast vastati, et sel kassipojal on endiselt ravi pooleli, lugesin mina investeerimisraamatut ja otsustasin, et tuleks korterisse kolida ja Tartusse teine korter osta. Seega ei tundunud kuuenda kassi võtmine vastutustundliku ideena ja elame edasi viiega, kuni Plika välja kolib. Siis, kui kõik läheb plaanipäraselt, jääb alles vaid neli. Ei välista, et pärast Poisi välja kolimist kolm. Ei välista, et mingil hetkel, kui lapsed otsustavad näiteks mõne aja välismaal veeta, on neid jälle viis. Eks elu näitab.

Mis veel alati huvi pakub, on kulud. Saan nüüd anda teile ülevaate kahe viimase aasta kuludest viie kassiga. Keskmiselt 120-145€ kuus.

2024 olid loomaarsti kulud suuremad, sest siis käis Mustu kihvaeemaldusoperatsioonil. Hmm, kui järele mõelda, siis toona eemaldati tal mu arust hambakivi ka – ja kuna nüüd juba kaks aastat hiljem seda uuesti soovitati, siis ma ei tea, äkki hakkabki iga-aastane kulu olema? 😀 Loodame, et mitte.

Kassi kaste on meil kaks – ühes on puidugraanulid, teises kristallid. Puidugraanuleid on Kaaslane tellinud ehituspoest pigem varuga, nii et neid on ilmselt kottide kaupa alles – seega kindlasti aastas neid nii palju ei kulu, kui ostetud sai. Võimalusel ma kasutaks ainult puidugraanuleid, sest nendest üle jääva saepuru saab ahjus ja pliidi all ära põletada, aga vanemad kassid nendega ära ei harjunud. No ja üleüldse ma unistan automaatsest kassi liivakastist ning arvan, et selle mingi hetk ka tellin… Sinna sobib ainult klombistuv liiv, mida ilmselt ostaks ka kõige odavamat. Keskkonna mõttes oleks ainult puit ja selle hilisem ahjus põletamine kahtlemata parim, aga no ausalt, mugavus võidab… Ja kas visata tavaprügisse kristalle või suvalist klombistuvat liiva, pole enam mingit vahet.

Toortoit, nagu näete, on meil endiselt põhiline. Kuna tervis on hea ja karv läigib, siis tundub, et sobib ja ei näe põhjust muutusteks. Olen nõus igal nädalal veetma tunnikese seda lõikudes, sest arvan, et see on kassidele kasulik.

Ühesõnaga ma olen 200% kassiinimene ja arvan, et igaühel peaks olema kodus vähemalt kaks kassi 😀 😀 😀

Lõpetuseks panen teile suure hunniku kassipilte kahe aasta tagusest kevadest – siis oli viis kassi veel uudis ja pildistasime neid ohtrasti, aga blogimisse jäi vist vahe sisse ja näe, nüüd kaks aastat hiljem nii mugavalt käepärast võtta!