Kui me üle-eelmise nädala reedel Rootsist tagasi jõudsime, jäid kõik haigeks. No õigemini – Abikaasa oli haige juba Rootsis. Ikka tavaline – väike külmetus, kehv enesetunne, nohu, köha. Lastel tuli nohu ja köha Eestisse jõudes. Minul oli lihtsalt väsimus ja iiveldus. Rõõmustasin, et nohust ja köhast puutumata jäin.
Nüüd said need siis minu ka kätte. Reedest alates tatistan ja köhin nagu hull. Liigun igal pool ringi paberihunniku ja sheavõi potsikuga, pärast iga teist nuuskamist määrin jälle nina sisse, et natukenegi leevendust saada.
Eile läksin tööle, sest tundus, et mis seal ikka. Hommikul oligi kõik okei, aga õhtuks oli tunne, et kohe hakkab kurk ka valutama ja üleüldse oli halb. Selg, õigemini külg, õigemini puus… Või no ühesõnaga üks kindel väike koht kehast 😀 Valutab juba mitu päeva. Selline tuim surumine on, mida ei pane tähele, kui olen tegevuses, aga rahulikult arvuti taga istudes või voodis lesides on tunda ja õudselt häirib. Nii et see kõik kokku tekitas eile õhtuks päris kehva enesetunde. Veetsin lihtsalt õhtu voodis ja oleks täna ikka tööle läinud, aga kui ma öösel kolme paiku ärkasin ja veel õudsem olla oli, ütles Abikaasa, et ära ole loll, sa oled ju täitsa haige, ära mine tööle. Eks ma siis kirjutasin hommikul vajalikele inimestele kirjakese ja jäingi koju.
Tark otsus, äärmiselt tark. Veetsin täna pool päeva voodis ja see tegi enesetunde nii palju paremaks, et teise poole päevast jõudsin isegi kodu jälle korda saada.
Selle koristamisega on üks rist ja viletsus. Tunduvalt lihtsam oli korda hoida, kui Abikaasat polnud. Mina olen korralikum ja koristan jooksvalt nii enda kui laste järelt. Abikaasaga kipub ikka nii olema, et mis käest kukub, sinna ka jääb. Eks ma üritan teda ikka “õpetada” ja talle meelde tuletada, et näe, pane mustad nõud kraanikaussi ja no mis iganes asjad kohe pärast kasutamist ära omale kohale ja eks ta ju üritab ka… Aga no tema on ka enamik ajast poolhaige olnud, nii pole seda koristamise jõudu eriti kellelgi.
Isegi enne haigeks jäämist olin ma kogu aeg väsinud. Terve eelmise nädala läksin töölt koju jõudes otse voodisse. Eks ma mingi hetk tulin sealt ikka jälle välja ka, aga üldiselt möödus enamik õhtust horisontaalses asendis. Ja terve kodu oli hirmus sassis, sest kellelgi polnud jõudu seda korda sättida. Pesu pesemine tundus ka hirmus piinarikas tegevus, mida muudkui edasi lükkasin.
Miskil õhtul eelmisel nädalal tabas mind väike energiapuhang, tänu millele sain veidi rohkem sätitud ja köögipõrandagi pestud. Kui ma aga järgmisel päeval töölt koju jõudsin ja kõik jälle sassis oli, lõin käega.
Järgmine energiahoog tabas mind laupäeva õhtul. Abikaasa läks lastega sugulaste juurde sauna, mina sain oma nohu ja köhaga rahulikult voodis lebotada. Kui lebotamisest küllalt sai, tuli koristamise tuju ja nii ma vuhtisingi koristada, kuni terve elamine oli korras. Noh, see tähendab siis, et kõik nähtavad asjad olid ära pandud, kappides ja mõnes riiulis on endiselt kaos ning põrandaid siin majas ka eriti tihti ei pesta – hea, kui pühitudki saab 🙂
Pühapäeval käis Külli perega külas, nii et eelmise õhtu koristamine oli kohe nagu asja eest. Esmaspäeval olid aga lapsed veel kodus ning kui mina töölt koju jõudsin, oli JÄLLE läbu. No ega ju polegi vaja muud, kui teha köögis süüa, koorida mõned puuviljad ja kõik ongi sassis. Lastetoas mõned mängud, paar õhtust lahti riietumist – järgmisel päeval otsitakse sahtlist uued riided ja nii need vanad kuhjuvad.
Lisaks oli Abikaasa eile lastega kelgutamas käinud, mistõttu ta õhtul omadega täiesti läbi oli ja ära magama läks. Kuna olime otsustanud, et lapsed lähevad järgmisel päeval lasteaeda, olin sunnitud hoolimata enda kehvast olemisest masinatäie pesu pesema ja lapsed ära vannitama, nad oli mustad kui põrsad 🙂 Aga kõik ülejäänud läbu jäi minust puutumata, sest ma tõesti rohkem ei jõudnud.
Aga täna sain jälle hakkama ja selle üle on mul äärmiselt hea meel. Mind lihtsalt häirib segadus nii kohutavalt, vastik on olla. Nii et kui olin pool päeva voodis olnud ja Abikaasa läks õhtupoolikul poodi, asju ajama ning lastele lasteaeda järele, siis hakkasin mina usinalt koristama ja sain kogu elamise jälle korda. Õhtul pesin pesu ka.
Kuidagi on viimasel ajal olnud nii, et igapäevaselt koristada ei jõua, vahel võtan ennast kokku, et tekkinud suurem läbu ära likvideerida. Vähemalt on nendel kordadel olnud üks suur pluss – olen alati saanud lisaks “tavalisele” koristamisele korda ka tibakese mingist pikemaajalisest segadusest. Täna näiteks sorteerisin voodipesu otsides ära paar Abikaasa riidekapi riiulit ja voodialuse, kuhu oli kuhjunud pesemist vajavaid asju, millega pole nii kiire. Samuti küürisin lõpuks puhtaks vannitoa peeglikapi ja kraanikausi. Need olid mul juba vähemalt nädala pinnuks silmas, räpane kraanikauss on mu meelest midagi õudset… Aga näed, ei suutnud ennast kuidagi kokku võtta. Täna muidugi tegin kõik kahe minutiga puhtaks ja ei saanud aru, miks ma seda juba ammu ei teinud 🙂
Ma olen seda vist varem ka maininud, et alates Norrast tagasi kolimisest on kõik asjad valedes kohtades. Mul läks pärast siia kolimist päris pikk aeg, enne kui kõik kaosekolded likvideeritud ja asjad oma kohtadele sain, Norras elamine lõi selle kõik totaalselt sassi. Mul oli terve vaba suvi, aga ometi ei viitsinud ma elamist jälle ära organiseerida. Siis tuli remondimöll, siis töö… Ja nii ongi kapiuste taga endiselt kaos. Lisaks katab nüüd teisel pool kõiki asju remondijärgne tolmukiht ja see on nii demotiveeriv kui üldse olla saab.
Tahaks ikka elamise jälle läbinisti korda saada ja nii ma selle nimel töötan, hästi pisikeste sammudega. Tunnen rõõmu iga väikese asja üle, nagu näiteks ka tänaste üle. Oleks ainult energiat, et korraga rohkem ette võtta…
Nojah, igal juhul, praegu on kodu korras ja tuju hea. Isegi nina on hetkel lahti, see küll ilmselt muutub niipea, kui pikali heidan. Ja pea tuikab. Aga ööuni kindlasti aitab ja homme võin jälle rahulikult tööle minna.
Ahjaa, postituse pealkirjast… Nohu pidi ju ikka tulema siis, kui ees seisab lennureis, eks 🙂 Ma polegi kunagi varem nohuga lennanud, sellest vaid õudusjutte kuulnud. Ostsin Kaidi soovitusel Sudafedi tabletid ja loodan, et need aitavad. Katsetasin täna ühega ja tegi nina lahti küll, aga no lendamine ja rõhk, ega ju enne ei tea, kui see on päriselt läbi elatud.
Ülehomme samal ajal oleme juba Londonis, tõenäoliselt istun siis Murakaga sihukeses baaris ja limpsin kokteili.
No ühesõnaga – on, mida oodata. Loodan, et haigus nädalalõppu kuidagi ei riku ning saan meie lühireisi täiega nautida.